23 detsember 2009

olen ülbe jah, mis siis

Eile oli poodidesse asja ja rallisin linnas autoga ringi. Liiklus oli normaalne. Vähemalt ilmaolusid arvestades. Keegi ei kihutanud liialt ja pikivahet hoiti ka. Jõudsin Rocca al mare kaubanduskeskuse juurde ja keerasin ringteelt parklasse. Seal oli väiksemat sorti ummik ja autod liikusid vaikselt teineteise sabas. Minu taga sõitnud auto aga arvas millegipärast, et seal on mitu rida ja sõitis mu kõrvale. Kaks noort tšikki istusid sees. Ja hakkasid trügima ja trügima mu ette. Näitavad mulle autost kahte näppu ja trügimist ei jäta. Ma irvitasin neile vastu ja näitasin ka sümboolseid sõrmi. Tšikid ei tahtnud üldse alla anda. Kuna nad olid ebaviisakad, siis otsustasin, et lähen lõpuni välja ja järgi ei anna. Savi, et naisterahvad. Viisakus käib kõigi kohta ja sugu pole mingi vabandus, eriti jultumuse ega nahhaalsuse korral. Ühesõnaga trügisime seal siis natuke maad, kuni üks auto nende reas neile vastu tuli ja nad olid sunnitud ennast minu taha võtma. Väga ebameeldiv situatsioon oli. Mõlemad olid suht sellised tibid, kes mul vastikusvõdinad ihule ajavad ja keda Hollywoodis ning muudes sarnastes kohtades kohata võib. Seda tüüpi naisolevused, kellel on millegipärast arusaam, et kuna nad on tibid, siis peavad kõik kutid neile jooke välja tegema, igas olukorras eesõigust andma ja nende ülbust taluma. Ei pea. Millal sellised inimesed maailmast ükskord otsa saavad. Ilmselt mitte kunagi ja ainus lohutus on, et minu ja nende maailmad puutuvad tõesti kokku ainult haruharva. Ja muide, ma isegi kaalusin peas, et lasen nad siis vahele, aga mu viisakussoovi tapsid nende blondeeritud ja sirgendatud juuksed. Nimetatagu mind oma eelarvamuste orjaks. Ükskõik. Selline lugu siis. Tsau seniks.

22 detsember 2009

mustad jõulud on lahedad

Käes on jälle see jube aeg, kui kõik teineteisele head nägu teevad ja nänni kingivad. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga ma ei suuda seda trianglit kaasa teha. Täna olin sunnitud ühte konkreetset asja otsima. Oli vaja sugulasele konkreetne kink osta. Tuuseldasin mööda poode ringi ja tegin hinnavõrdlusi. Kuna ma pool päeva niigi maha põõnasin, siis teine pool läkski sellele, et see kink leida. Aga mul olid õhtuks hoopis teised plaanid. Kui lõpuks selle asja ostetud sain, avastasin, et kell oli nii palju, et kõik plaanid olid luhtas. Nõme. Ise süüdi muidugi. Oleks pidanud kella vaatama. Aga jõulud on jah imelik aeg. Mul tuleb varakult masendus peale ja juba praegu on selline vastik tunne keset kõhtu ronimas. Tahaks kuskile peitu pugeda ja oodata, et see kõik ükskord mööda saaks. Kirikus on muidugi lahe käia, aga kõik muu, kinkide saamine ja andmine ei meeldi mulle. Juba oma esimestest jõuludest mäletan, et ema töö juures ei suutnud jõuluvanale (tol ajal küll näärivanale) salmi lugeda. No oli peast läinud nagu tina tuhka. Täielik tühjus. Ema veel pärast riidles kodus, et õppisime küll ja kuidas ma siis niimoodi käitusin. Täielik klišee. Ühesõnaga, kogu see pühalikkus ja muu trall käib mulle väga närvidele. Lisaks on kogu see jant sündinud alles neljandal sajandil peale Kristust ja seega täielik pseudopüha. Kui keegi tahab Jumalat meeles pidada, siis võiks seda aastaringselt teha. Kingitusi võiks teha sünnipäevaks. Heategevust võiks ka kogu aasta jooksul teha, mitte ainult jõulude ajal pingutada. Lisaks laseb iga viimane kui keskpärane laulja just sel ajal välja oma plaadi ning läheb tuurile, et papp kokku koorida. Ma olen masendunud. Homme või ülehomme põgenen maale. Aga isegi sinna lähen ma sellepärast, et oleks kole, kui ema peaks seal pühade ajal üksi olema. Ta juba valmistab süüa ja ostab kraami kokku. Ma ei saa talle seda süüks panna, aga raske on ka öelda, et see võiks nagu tavaline külaskäik olla. Kuidagi peab selle aja üle elama. Üks hea asi nende pühadega siiski on. Puhkus. Seda naudingi. Teile sama.

18 detsember 2009

kaasajooksik

Ma olen olnud nii pioneer kui komsomol. Kui ausalt ära rääkida. Kollaboratsionist, ütleksid paljud. Nojah, küllap tõesti. Ometigi on mu ühinemised nende organisatsioonidega täis nalja ja tobedust. Kõiges on süüdi mu isa. Ta oli mind kasvatanud pidevas kommunismivastases vaimus. Teda võis mõista, kuna kaks ta venda oli punaarmeelaste poolt tema silme all tapetud ja küllap mina oleksin sel juhul veelgi hullemini oma lapsi kasvatanud.

Ühesõnaga astusin pioneeriks. Kogu tseremoonia toimus võimlas. Tollases Rapla keskkoolis. Nüüd on neid kaks. Vesiroosi tuli pärast mind. Nii. Tseremoonia sai läbi ja kogunesime riietusruumi. Mul oli kogu aeg kuklas mu isa kommuvastased mõtted. Kui garderoobi astus sisse A-klassi lipukandja (Peeter), ei suutnud ennast tagasi hoida. Nuuskasin nende lipu täis. Mind kutsuti kohe pioneeri mingi nõukogu ette. Nad polnud isegi laiali jõudnud minna. Ütlesid, et kui midagi veel sellist teen, siis lendan pioneeriorganisatsioonist. Ma ütlesin, et jah. Mida ma ikka oleks osanud öelda. Ega see minu demonstratsioon polnud, see oli mu isa oma. Naljakas on see, et mu vanemad said sellest kohe teada, aga mina sain alles aastaid hiljem teada, et nad teadsid. Nad ei öelnud mulle miskit tol korral. Isa ükskord purjus peaga lobises selle välja.

Komsomol. Ma õppisin merekoolis ja lõpu eel ei olnud kuidagi võimalik praktikale minna, kui sa ei olnud komsomoliks astunud. Minu poolt komsomoliks astumisel mitte mingeid tundeid, lihtsalt karjäär. Et äkki olen kolaboratsionist? Mingite kriteeriumite järgi kindlasti. Aga mõelge, praktika oli välismaal. Olgu see siis öeldud. Komsomoli astumine. Läksin vastuvõtukomisjoni. Astusin sisse. Mingi 5-6 inimest istusid + minu kooli mingi komsomoli asjamees. Küsiti, mitu ordenit ja autasu on kommunistlikul noorsoo organisatsioonil ning millised. Ma ei teadnud. Kes ikka teadis. Ja siis hakkas tsirkus. Mu kooli komsomolitegelane näitas mngit brožüüri ja seal olid need aumärgid-ordenid kenasti olemas. Ütlesin, kui palju ja siis paluti öelda, et millised autasud siis. Nimeliselt. Lenini näo järgi ütlesin, et Lenini orden. Pihtas. Siis teksti järgi ütlesin, et töö orden. Peaaegu. Ühesõnaga hävisin. Muffigi ei teadnud. Kusjuures ma imestan nende pühendumust, kui mu kooli komsomolisekretär mulle neid märke poolvaljult ette sosistas. Nad ei naeratanud ka. Rääkimata korrale kutsumisest. Kui kõik oli läbi, mis läbi kukkunud, siis hääletati. Kõik poolt. Ja kõik tegid seda sellise näoga, nagu oleks nende ees kõige tulihingelisem kommnoor. Vot see oli kämp ruudus.

Selline kollaboratsionist olen.

23 november 2009

halastus enne mahalaskmist

Ma olen alati mõelnud, et miks mõnikord filmides enne kellegi mahalaskmist antakse talle võimalus viimaseks sooviks või palveks. See on küll perversne, aga inimesed teevad teistele seda, mida nad tahaks, et neile tehtaks. Ehk antakse viimane võimalus ennast ette valmistada, midagi korda seada. Sõltuvalt religioossest taustast või taustatusest usuvad paljud, et surm ei ole kõige lõpp. Ma viin nüüd järsult jutu töösuhetele. Kuskil kollektiivis on keegi, kelle tööga ei olda rahul. Mingi hulk inimesi on valmis ta seina äärde tarima ja hoiatamata lahtikangutamise kuuli pähe laskma. Oleks justkui põhjust, aga kuhu jääb halastus! Võimalus ennast parandada, asju korda seada. Inimesed väsivad vahel, satuvad rutiini, minetavad selle tõttu loomingulisuse. Nad on jõudnud punkti, kus nad arvavad, et teavad oma tööst kõike. Ja mulle tundub, et selline viga tabab taolistes "mahalaskmissituatsioonides" mõlemat poolt. Siin peakski asjad selgeks rääkima ja proovima, ehk annab midagi teha. Seda äratuskella või ehmatusmomenti oleks vaja, kus teadvustatakse endale, et niiviisi kui praegu, tõesti enam edasi minna ei saa. Inimene näeb ennast kõrvalt, saab aru, et tuleb teha uus algus. Proovida vähemalt. Kui ei tule välja, olgu, läheme laiali. Inimestele tuleb anda võimalus. Kasvõi viimast korda, aga tuleb. Sest alati ei ole ka nn tugevam, vallandamist nõudev pool patust puhas. Ta ei suuda enam oma eelarvamusi maha võtta ja küljelt asju vaadata. Tema jaoks on see inimene vallandamist väärt ja punkt. Ta teeb oma peas otsuse ära ja arvab, et nii on kõige õigem, see on asja huvides. Tegelikult on alati kõige tähtsam inimene, mitte protsess. Ma tean, et paljude arvates ajan ma praegu jama ning äri ja töö sujumiseks võib inimesi nagu malenuppe liigutada. Võib, aga see on vastik ja rumal. Loomulikult on tulemused ja töö sujumine ning efektiivsus tähtsad, aga enne otsuse tegemist, mis võib inimese elu vägagi muuta, tuleks pakkuda võimalust muutuseks. Peaks proovima asju klapitada ja korda seada. Kahjuks jääb seda meie ühiskonnas aina vähemaks ja vähemaks. Skandinaavialik, Põhjalasse kuuluv Eesti oligi ainult veidrus T-H Ilvese huultel. Hoolimata sellest, üritan mina seekord igatahes rääkida ja klapitada. Ehk jääb see kuul seekord kasutamata.

20 november 2009

likvidaator

Kustutasin oma eelmise sissekande, sest emotsioone ei ole mõtet jäädvustada. Negatiivseid ma mõtlen. Kuigi selles valguses pean jälle tõdema, et ma olen ikka nii emotsiooniinimene kui üldse olla saab. Enda kiituseks pean siiski ütlema, et pärast, kui olen rahunenud, mõtlen asjade üle järele ja leian lahenduse. Negatiivseid asju pole mõtet õhku jätta. See söövitab hinge augu ja nii pole sust kellelegi kasu. Auklik hing ei pea ka head kinni.
Aga natuke elust ja enesest ka.
Täna on õnneks reede ja ma ei kavatse õhtul kodus passida. Vahel kohe kisub inimeste sekka linnatulede valgusesse (because I want to see people and I want to see life). Mitte sellepärast muidugi, et töönädal oleks ära kurnanud. Tegin sel nädalal väikese eksperimendi, mis läbi kukkus. Üritasin oma tööpanust minimeerida, et tööjaotus õiglases mahus paika loksuks. Paraku nii ei läinud ning tulemus oli natuke ebameeldiv. Mis teha, kui inimestele ise asjade peale ei tule ja neile sõnadega peab selgitama. Aga kui peab siis peab.
Mis veel. Talveuni kipub kallale tulema. Hakkasin vitamiine võtma, sest unevajadus on ebanormaalselt suureks läinud. Ma magan oma kaheksa tundi ära ja tahaks veel ja veel ja veel. Täiesti haiglane. Ehk läheb üle.
Ja veel ilmast, sellest meie kõigi sõbrast. Õnneks on sügis tagasi ja ma ei nuta lund taga. Ei oota ka. Milleks. Ma vihkan talve. Vastupidiselt enamusele eestlastele arvan ma, et talv võiks olemata olla.
Vot sellised lood. Ei midagi põhjalikku ega olulist. Lihtne lühike mittemidagiütlev sissekanne, mille lugemine tükki küljest ära ei võta ja midagi juurde ka ei anna. Aga ma pole ka kohustatud. Vaba maa. Olge tublid. Kunagi ehk midagi sisukamat ka.

16 november 2009

telenärb

Minust on saanud viimasel ajal telenärb. On mitmeid saateid, mida vaatab mass inimesi, millest paksult kirjutatakse ning räägitakse, kuid millest mina ei tea midagi. Ma tunnistan ausalt, et pole sel hooajal vaadanud mitte ühtegi "Superstaari", "Selgeltnägijate tuleproovi", "Sinu küljes kinni" jne jne jne. No ei huvita. Ma ei ütle, et mõni neist poleks hea saade. Hinnanguid ei anna, aga need saated lihtsalt ei anna mulle midagi. Selles mõttes olen ma paadunud ETV vaataja. Näpuotsaga välismaiseid kanaleid ka ning Eesti kommertskanalitele sattun ainult siis, kui sealt mingi hea film tuleb. Ma kujutan ette, et kui minu käes oleks üks telemõõdikutest, mida EMOR reitingute mõõtmiseks kasutab, siis see mõjutaks kommertskanaleid päris kõvasti negatiivses mõttes. Kas ma olen siis kuidagi parem ja targem inimene? Vaevalt. Lihtsalt mu huvid on teised. Telekavaatamisel olen ma pigem praktiline. Mind huvitavad programmid, mis õpetavad, jagavad vajalikku infot ning aitavad ümbritsevat lahti mõtestada. Samas, kui ühe telekanali programm oleks minu nägu, siis oleks see väga niššikanal, mis üsna varsti vaatajahuvi puudumise tõttu pankrotti läheks. Aga eks ma olen igav inimene ka. Selle tõdemusega selle lõigu ka lõpetan.

Muidu on elu nagu ikka. Talvemasendus tuleb vaikselt peale ja talveuni tikub ka silma. Tööd on palju ning vaba aega on vähe. Masendav on, et nii tööle minnes kui tulles, on pime. Mingi geen minus on nihu läinud, et ma teiste eestlaste kombel talve ei fänna. Mul on täiesti savi lumest ja muudest talverõõmudest. Saaks see jama ükskord otsa.
Olgu, tsau praegu.

09 november 2009

notsud, oh notsud

Ma ei ole seagrippi jäänud. Kui oleks, siis ilmselt kirjutaks ja halaks siin blogis hulga jõudsamalt kui seni. Aga millegipärast hakkas süda valutama, et pole üldse viitsinud siia kirjutada. Mõtteid on olnud, aga aega napib. Ega tänagi pikalt ei tee, aga viimastel päevadel olen enda jaoks hakanud evakuatsiooniplaani kokku panema, kui seagripiga väga hulluks kätte ära läheb. Ma tean, see pole üldse minulik nii muretseda, aga väike mureuss närib küll hinge, sest ega see karikas meist vist mööda ei lähe. Pealegi olen ma kohati väga alalhoidlik inimene. Igasugused ekstreemsused ei ole minu rida. Tähendab need, kus kasvõi mingigi ebaõnnestumise korral asi surmaga lõppeda võib. Isegi lennukiga lennates on mul suur hirm naha vahel. No ja nüüd siis see seagripp. Ilmselt suundun lähipäevadel apteeki ja soetan endale hunniku maske. Pole siin häbeneda midagi. Ja kui asjad väga hulluks lähevad, siis tuleb ikka avalikes kohtades käimist piirata. Õnneks tööl inimestega väga palju kokku ei puutu. Oijah, eks hirmul on suured silmad muidugi. Jääme terveks.

04 november 2009

nõuanne rasketeks aegadeks

Järgnev ei ole minu originaallooming, aga torkan ikka siia üles, sest rasketel aegadel kulub igasugune nõuanne marjaks ära.

"Kui oled kaelani sitas, ei ole mõtet pead norgu lasta!"

30 oktoober 2009

rohkem ei tahagi hetkel öelda

don't rake up my mistakes
i know exactly what they are

andke andeks lapsed

Isegi minul muutus süda härdaks.

22 oktoober 2009

oh mida ma teinud olen!


Täna avasin enda facebook'i konto ja vaatasin, et ühe sissekande peale oli tulnud 10 kommentaari. Hämmeldusin, et mida, mida! Mida ma siis sellist kirjutanud olin, et inimesed reageerisid. Klikkisin ja avanes eilse "Tähelaeva" vaatamise ajal kirjutatud kommentaar, kus ma nimetasin seda suhkruvatiajalooks. Kommenteerijad olid kõik mu enda kolleegid ja saatejuht nende hulgas. Ma ei varja, kaks tunnet tuli peale. Kõigepealt ajas mind itsitama, et inimesed nii kirglikult reageerinud olid. Teiseks, et oli seda vaja nüüd, lapsesuu selline. Ütlen kohe, et kommentaare ma lugema ei hakanud ja klõpsasin näguderaamatu kohe kinni. Seedin natuke aega ja kogun julgust. Aga jah, mida sellest järeldada. Vist seda, et pole vaja kõiki mõtteid välja öelda, isegi kui need on suhteliselt süütud. Samas, miks mitte, see olen ju mina ja need on minu tõelised mõtted. Sõltub muidugi, kes su sõbrad seal on. Üks igavene enesetsensuur ma ütlen. Arvesta ühe, teise ja kolmanda inimesega. Tüütu. Kergem on tõesti oma mõtteid endale hoida, aga mis elu see on, kui kõigele ja kõigile head nägu teed, aga mõtted hoopis teisi radu käivad. Kuigi interneti suhtlusportaalid on mõistlikele inimestele, sest jäädvustatud lollused maksavad hiljem valusalt kätte. Aga mis peaasi, ka teised, kes seal on, on inimesed, kellel on tunded ja tõekspidamised.

15 oktoober 2009

närb kirjutaja

Olen närb kirjutaja, olen jah. Aga kuidagi laiskus on kontides. Sügis vist. Ei meeldi mulle see aastaaeg. Külm, niiske ja pime. Sel nädalal pean vara ärkama ka veel pealekauba. Aga ma olen öökulli tüüpi inimene. Hilja voodi, hilja üles.

Eelmisel nädalal käisin Solarises ka. Väljast kole nagu öö, seest ka tavaline kaubanduskeskus. Kammisin kiirkorras poed läbi, ostsin oma MacBook'ile punased nahkkaaned, paar raamatut ja kõik. Lidos käisin ka söömas. Söökla. Hinnad kusjuures suht soodsad.
Tegelikult kardan, et Solaris on järgmine koht, kus noored hängimas hakkavad käima, kui just olukorda algusest peale kontrolli alla ei võeta.
Kahju ka, et kinoga selline jama juhtus. See on iseenesest ju tore, et kinosid juurde tuli. Väärtfilmi kino on ka vahva asi. Kuigi ega ei teagi, millal ma sinna julgen minna. Mingi alateadlik hirm istub kuklas. Kuidagi vilets oleks filmi vaadata, kui pea on pideva ohtunde pärast õlgade vahele tõmmatud. Aga küll seal käima hakatakse.

Novot, rohkem polegi midagi kirjutada. Tegelikult olen lihtsalt väsinud ja lähen magama.

07 oktoober 2009

poliitikud odavmüügis

Ostuhullus rullub, tegelikult on juba rullunud, üle Tallinna. Ma pean ausalt ütlema, et enamasti jalutan ka mina neist kaubanduskeskustest läbi. Hulluks küll ei lähe, aga nipet-näpet haaran kaasa küll. Selliseid asju, mida vaja. Ma arvestangi kohe sellega, et habemeajamisgeeli näiteks saan odavalt alati selliste kampaaniate ajal. Eelmiste hullude päevade ajal sain Stocmannist tavahinnast poole odavamalt hiidkrevette. Ja kui sel aastal ka müüakse, siis kindlasti ostan. Samas on muidugi tol ajal laiali laotatud uskumatut nänni, mis pole isegi eriti odavam, kui tavalisel ajal müüdav. Aga inimesed on inimesed. Nüüd vast on enamus rahunenud ning hoitakse kokku. Õige ka. Tarbimine peab olema mõõdukas. Ma ise püüan alati asju osta, kui nad on allahinnatud. Need ajad, kus odavat kaupa sellepärast, et see on odav, rohkem ostsin, on ka minu jaoks minevik. Ei teagi, millest see muutus, aga ainult odav hind ei ole argument, pigem vajadus.

Valimiskampaaniast ka näpuotsaga. Isegi vähem. Mida aeg edasi, siis seda enam mulle tundub, et valimiskampaaniad on järjest lollimaks muutunud. Erakonnad vist arvavad, et siin maal elavad tõelised idioodid, kellele vabalt valetada ja vassida saab. Kusjuures neil võib isegi õigus olla, sest valimistulemused kõnelevad iseenda eest. Kahjuks pean ütlema, et nii nagu ma europarlamendi valimisi ignoreerisin, teen ma sama kohalike omavalitsuste valimise ajal. Pole mõtet oma toetust anda inimestele, kelle hinnang sinu kohta on - puhas idioot. Ma ei ole ja järelikult pole mul valimistega asja. Nüüd te ütlete, et järelikult pole mul peale valimisi sõnaõigust. Ma olen sellest juba varem kirjutanud, aga see on üks kõige nõmedamaid väiteid, mida ma kuulnud olen. Mittevalimine on ka valimine. Seda esiteks. Teiseks kaasneb sõnaõigus ikka sellega, et ma maksan makse, järelikult pean valitavaid üleval. See on annab mulle õiguse kritiseerida, mitte see, et ma sedelit kasti ei topi. Olgu, lõpetan.

kodanikud

Nii, mööda sai periood, kus ma asendustoimetajana ühte saadet tegin. Eelmise nädala saatega 126 000 vaatajat pole paha. Eesti ühe parima meeskonna ja saatejuhiga saadet teha pole muidugi pealtnäha teab mis vaev. Ja tegelikult polnud ka, sest vähemalt mulle tundus, et vereringe oli üks. Ma olen teinud igat sorti staaridega koostööd ja kahjuks pean ütlema, et paljud neist on vaatamata eetrivõlule lollid inimesed. Otse ja valusalt eks. Nimesid ma loomulikult ei nimeta. Samas võin öelda, et minu põhisaate eelmise hooaja saatejuhid olid pea eranditult need, kellega ma iga kell koostööd jätkaksin. Aga jah, staaridega on muidugi raske. Lollide staaridega ma mõtlen. Teletöö üks kõige kurvemaid nüansse ongi selles, kui keegi kollektiivis staarina hakkab käituma. Eesti puhul ei ole see mitte ainult kohatu, vaid ka tarbetu ja suisa rumal. Üks naljakas nüanss veel teletöös. Mina elupõlise toimetajana suhtlen iga päev paljude inimestega. Mõned neist on mulle juba varem tuttavad. Ja kui siis juhtub olukord, kus mina ja saatejuht oleme koos, siis see inimene teeb näo, nagu ta mind enam ei tunnekski, see on naljakas. Suure tõenäosusega välistan ma ta oma edasisest allikate nimekirjast. Nimetage seda kuidas tahate. Kadedus see pole, pigem tülgastus inimeste väikluse vastu. Selekteerimine kuulub XX sajandi keskele. Seltskondlik selekteerimine kuulub teate küll kuhu. Karupepusse. Sellega lõpetan. Muah. Haum.

haigete lugude nimekiri täienes rasvase isendiga

27 september 2009

idiootide rünnak

Ma poles uskunud, et peale Modern Talkingut veel midagi nii jaburat muusikas teha võib.

26 september 2009

halb komme ärritada

Mul on üks halb komme. No tegelikult on neid rohkem, aga ühest tahaksin kurta. Nimelt on mul komme mõnikord öelda ja kirjutada midagi, millest inimesed mitut moodi võivad aru saada või ei saa üldse, kuna peavad seda millekski selliseks, mida nad minu puhul absoluutselt ei oota. Ma ei räägi allapoole vööd asjadest. Ei tea, kas see on ajendatud soovist diskussiooni ärgitada või lihtsalt tahtmisest inimesi ärritada. Küllap mõlemat. Kuid vahel saan ma aru, et peaksin ennast tagasi hoidma. Milleks inimestes segadust tekitada. Keegi ei taha ju, et neid eksitatakse. Nii osav kombinaator ma ka pole, et suudaksin inimeste mõttekäike ja diskussiooni kulgu mitmeid käike ette näha. Eriti, kui ma ei tea vastaspoole tegelikke mõtteid, arusaamu ja tõekspidamisi. Nii ma siis töötangi endaga, et suudaksin oma väljaütlemissoove rohkem talitseda. Seda enam, et ma võin inimestele endast niimoodi vale mulje jätta. Mitte, et ma väga hooliksin, mida inimesed minust arvaksid, aga pole vaja, et nad valesti arvaksid. Muidu on kõik hästi. Ülejärgmisest teisipäevast lõpetan kahe saate toimetaja toolil istumise ja keskendun ühele. Natuke kahju ka, sest ajutine tööots oli tore. Rohkem raha palgapäeval on ka lahe muidugi. Kuigi ausalt öeldes läksid nädalavahetused selle nahka, et pidin pidevalt mõtlema, keda, mida ja kuidas. Ikka oli mõni saatekülaline kas ooterežiimil või puudu. Ja see teadmine istus puhkepäevadel ka kuklas ning ei andnud asu. Puhka sa täisväärtuslikult, kui töömõtted peas istuvad. Aga jah, see saab natuke rohkem kui nädala pärast otsa. Siis saab aega maal käia ja asjatoimetusi teha, milleks praegu aega pole. Ja neid asju on, mõned suisa sellised, et tekitab murekortsu laubale. Teha on vaja ja vabandusi edasilükkamiseks pole. Aga teen ära ja kõik saab korda. Selline jutt siis. Olge lahedad.

igavene arm

Ma tean, et pälvin teie naerupahvakud ja põlastavaid pilke, aga ma tõesti usun sellesse. Naerge.. Ja muideks, see on üks mu lemmilaulusid.

21 september 2009

kured lännud

Ülemus rääkis, et nägi, kuidas eile kured lõunasse lendasid. Tähendabki see siis, et kurjad ilmad on kohal. Natuke kurb. Sügis pole mu lemmikaastaaeg, aga sopase ja vihmasena ei meeldi ta mulle üldse. Samas tean paljusid, kellele sügis meeldib. Värviline, ei ole palav jne. Tore, aga suvi on siiski parim. Ma ei teagi, kus kohast mul see soojade ilmade armastamise geen on tulnud. Aga eks ma pean sellega elama ja Eesti viletsat suusailma kannatama, mis parata. Kui rikkaks saan, siis soetan soojale maale ka kodu. Seniks hoian kummikuid ja vihmavarju esikus. Saame hakkama.
Selline lühike ja suht mõttetu mõte siis.

20 september 2009

ma olen tapja

Vaikus eetris ei ole tingitud sellest, et mul midagi öelda poleks olnud, vaid pigem meeleolust - teravad arvamuslikud tipud puudusid, enesekriitika siis. Aga mida tahaks kirjutada, on süütunne. Ma ei tea, kui paljud teist on tapnud inimese. Mina olen. Mind külastab aegajalt unes süütunne. Päris jõhker. Ma ei näe kunagi unes seda, kuidas ma seda teen, aga just hiljem juhtuvat. Õigemini kogen seda suurt süütunnet. See on kohutav. Ühelt poolt varjamisinstinkt. Ma kahtlustan, kardan, oletan, et õiguskaitseorganid teavad, mida ma teinud olen. Teisalt moraalne süütunne. Ma olen tapnud inimese ja mul lasub veresüü. Kui ma suren, siis sellest kohtust mul pääsu pole. Politsei eest ehk õnnestub nihverdada, aga igavese kohtu eest mitte. Muidugi politsei eest varjamine on täielik põrgu. Iga korrakaitsja, nende auto su maja ees, uksekell paneb kahtlustama - sa oled tabatud. Täielik piin. Jube unenägu, aga lahti ta pole must lasknud. Nagu preventiivne sotsiaalne reklaam. Ei saa küll aru, milleks. Sellised mõtted siis.
PS. Ma pole ühtegi inimest mitte kunagi tapnud ja ei kavatse ka. Inimelu on minu arvates liiga püha. Lihtsalt üks unenägu, mis mind aeg ajalt külastab. Ja kes teab miks.

06 september 2009

öömõte

Uue Maailma Festival oli sel laupäeval konkurentsitult parim pidu linnas. Head bändid (väljaarvatud Zahir, kes oli minu üllatuseks täesti mõttetu müra) ja hea rahvas. Isegi Von Krahlis või Juuksuris ei ole sellist atmosfääri. Kiidan tegijaid. Kadrit korraldustoimkonnast ja teisi. Lihtsalt Kadri jäi tänaval ette ja juhuslikult tuli välja tema osalus. Kuna ma ise olen aastaid sealkandis elanud, siis oli eriti nostalgiline tunne ning hea meel. Kui saaks, siis koliks iga kell sellesse auuli tagasi. Niivõrd lahe koht on. Muidu oli tänane päev toimekas. Kõigepealt oli tööl üks asi ajada, siis sugulase tüütu sünnipäev ning lõpuks festival. Õigemini, pärast festivali väisasime KuKu klubi, kus toimus aftekas. Pilet oli 50 raha, aga õnnestus 25 peale rääkida. Seal oli nii, et alles siis, kui ära tulin, hakati sigahead muuusikat mängima. Niuniuniu. Aga ei miskit hullu. Homme tööle ja selg on sirgus niikuinii. Musi.

04 september 2009

raisatud elu

See blogikirjutamine on vahel päris raske. Kui tuhin peal, siis pole arvutit käepärast. Ja kui netis istud, siis jälle oled laisk. Mina siis. Kuna tööl on sundseisak, sest ei saa ühte inimest kuidagi kätte, otsustasin midagi kribada. Mõte hakkas seoses palgapäevaga liikuma. Just vaatasin pangaarvet ja ennäe, papp oli sujuvalt kontole ujunud. Rõõm. Ootasin seda raha nagu taevamannat. Lugesin päevi. Rahakoti kriis oli peale puhkust lihtsalt nii suur, et iseendal hakkas endast kahju. Aga palgapäeva ootamise teemal siis. Mõtlesin mõni päev tagasi, et millal see raha tuleb ja saabuks see päev rutem. Mõtlesin ja mõtlesin, kui järsku sain aru kui rumal minust. Mõtted keerasid morbiidseks. Päeva ju tagasi ei saa. Surm tuleb samm sammult aina lähemale ja rõõmsalt oodata mingit päeva on nagu oodata oma elu lõpu lähenemist. Ehk sain aru, et naudi päeva. On, kuidas on, aga rõõmusta, et hing on sees ja tervis korras. Palgapäev on tore, aga mitte kõige tähtsam asi siin elus. Iga päev on imeline. Palgapäeva pikisilmi ootamine teeks nagu sinna vahepeale jäävad päevad tähtsusetuks. Justkui oleks rahatud päevad midagi mitte nii täisväärtuslikku. Tea, kas ma hakkan hipiks muutuma, aga arvan, et tasub nautida igat päeva. Kui on mingi jama, siis tuleb sellele jõudumööda selg keerata ja osata head näha. Vahel on see ränkraske, aga siiski võimalik. Proovida ju tasub. Carpe diem kallid kaimud.

27 august 2009

vara vara vara

Ma olen öökulli tüüpi inimene. Hilja voodi, hilja üles. Täiesti normaalne on kell 12 õhtul või veelgi hiljem magama minna. Hommikune ärkamine on siis sellevõrra pikem. Seetõttu ongi praegune nädal olnud natuke harjumatu. Olen ärganud varem kui muidu. Magama ei suuda varem küll minna. Täna ärkasin kell 6. Minu kohta väga vara. Peab ütlema, et ei ole väga hull ärgata. Kunagi aastaid tagasi oli mul töökoht, mis algas 6.10. Sellega oli kergem, sest takso käis järgi. Talutavamaks tegi ärkamise ka see, et sain töölt lahti juba kell 14. Tekkis tunne, et terve päev on vaba. Kõik tegemised sai tehtud. Praegu on aga teisiti. Vara tööle ja päev lõpeb alles keskmiselt 12 tunni pärast. Kaua muidugi sellist tempot ei kannata. Tööpäev ei tohiks kesta nii kaua. Lihtsalt kumm on varsti tühi. Paraku on tulevikku vaadates kahtlusi, et selline pikkade tööpäevade ja varajase ärkamise periood pikeneb kuu-paari pikkuseks. Töökäsi on puudu. Üks kolleeg otsustas lahkuda. Ja nii algasid uue otsingud, mis pole sugugi lihtne. Naljakas, aga nii see on. Masu ajal peaks olema ju inimesi küllalt lihtne leida. Aga võta näpust. Ma arvan, et vajalikud inimesed on tegelikult olemas, aga me ei oska neid märgata. Lisaks dilemma, kas võtta kogenud, juba oskustega või hoopis entusiastlik, kogemusteta, aga õppida sooviv inimene. Mõlemad variandid on head. Kogenud inimesel on kontaktide võrgustik, ideed jne. Temaga on lihtne. Entusiastliku kuid kogemusteta inimene aga võib kujuneda ka heaks. Me kõik oleme ju sellises seisus olnud. Mina kaasaarvatud. Kui palju ma oma praegusele alale tööle asudes teadsin. Mitte midagi. Aga asja sai. Tore, et keegi mulle võimaluse andis. Aga otsime. Seniks, ärkame ja särame.

26 august 2009

naeratus võib mõnikord lihtsalt joonistus olla

Ma ei tea, kas peaksin siin sellest kirjutama, et olen täna õhtul veidi õnnetus ja kurvas tujus. Ilmselt mitte, sest keda see ikka huvitab. Hoopis lõbusam on lugeda asjadest, mis nalja teevad. Aga kuna see on minu blogi, siis kasutan peremehe positsiooni ära ja kirjutan natuke. Samas hoiatan, midagi huvitavat siin kirjas pole. Te ei kaota midagi, kui siin kohal lugemise katkestate. Ärge kartke, keegi ei näe.

Huvitav, kas teil on vahel selline tunne, et te olete maailmas üksi ja kurbus vajub nagu rusuv pilv peale. Mõtlesin, et mul on elus olnud palju unistusi, mis pole täitunud ja ei täitugi kunagi. Mõnest olen ise loobunud, mõnest olen välja kasvanud, mõneni olen küündinud ja sellest kinni saanud, mõni jääb päris kindlasti saavutamata. Mul on praegu ka unistusi. Mõni neist selline, et tean päris kindlasti, et need ei täitu kunagi. Aga ma ikka unistan. Unistused on vahel magusad. Eriti, kui nende peale mõtlemine tekitab sellist erilist tunnet. Midagi kiindumuse ja armumise sarnast. Teate küll, rinnus tekkib selline eriline tunne. Ometi tundub vahel, et mitte midagi ei tule, ega ole tulemas ka. Oota ja looda palju tahad. Sinu kohta on kuskil kõrgemal, kus sul mõjuvõim ja võimalus midagi muuta puudub, negatiivne otsus tehtud ja punkt. Need ongi need õnnetud õhtud, mil on tunne, et sa oled siin maailmas täiesti üksi.
Mis kõige naljakam, ma muutun sellises meeleolus ülimpaatiliseks. Ma saan nendel hetkedel kõikidest kurbadest, hüljatutest, kannatajates aru. Tahaks kogu maailma õnnetuid kallistada, julgustada ja lohutada. Sest ma saan sel hetkel väga hästi aru, kuivõrd valus võib mõnikord olla. Kui suur võib mõnikord olla igatsus kellegi-millegi järele.
Olgu, lõpetan halamise. Homme peab vara tõusma.

25 august 2009

vot nii on asjalood kallid naised

vaimustunud

Et mitte totaalne blogiluuser olla, siis kirjutan ühe tillukese sissekande.
Käisin laupäeval Telliskivi loomelinnaku kirbuturul. Niisama kondamas. Hobi pärast vaatan alati plaate ka, aga seni on kogemused olnud sellised, et midagi normaalset ikka sealt ei leia. Sel laupäeval näkkas esimest korda. Ostsin kolm Spritualized'i plaati. 120 raha maksin. Ma tean, ma tean, et ma olen ohmu ja oleks võinud ju netist tõmmata, aga ma olen natuke vanamoodne. Mulle meeldib, kui mõned hinnalised ja lahedad originaalid riiulis on. Kuulamiseks teen koopiad ja originaalid on nagu ilu pärast. Napakas natuke, aga nii on.
Et siis, mis plaadid ostsin. Siit nad tulevad:

Pure Phase (1995)


Ladies and Gentlemen We Are Floating in Space (1997)


Royal Albert Hall October 10 1997 – October 1998 (aastaarvud pealkirjas)


Muide, Spiritualize'd oli eelmisel suvel toimunud Lenny Kravitz'i Eesti kontserdi soojendaja. Nali missugune. Minu jaoks selle kontserdi peaesineja on soojendaja rollis. Paraku ma ise kontserdil ei käinud. Kravitz pole lihtsalt mu lemmikute nimekirjas.
Aga kui te Spiritualized'i veel kuulanud pole, siis tehke seda. Väärt muusika.

21 august 2009

kaotus võib võidust hinnalisem olla

Mul on mure. Mitte suur, aga selline hästi tilluke ja pisike mure. Nimelt võtan ma iga kord, kui mingi suur võistlus on, ennast kokku ja vaatan, mida meite mehed saavutada suudavad. Rohkem ei viitsi, sest sport on mulle igav. Aga MM-i ja OM-i värki püüan ikka vaadata natuke. Jalgpalli MM-i poolfinaale ja finaale ka. Jõudumööda. Paraku rikub mõnikord tilk tõrva kogu meepoti. Ma saan aru, et peale selle sissekandekese lugemist nimetavad paljud seda tilka meeks ja ülejäänut tõrvaks, aga ma ei muretse. Ühesõnaga, kui mingil alal kerkib üles ropult andekas tüüp, kes kõik võistlused mängeldes kinni paneb, kaob mu huvi. Rebimise puudumine spordis on selle surm. Näiteks Michael Schumacher F1-s. Kui see vend muudkui võitis ja võitis, kaotasin ma oma niigi mikroskoopilise huvi selle ala vastu. Või mis rõõmu pakub sprindijooks, kui iga viimanegi tolgus juba ette teab, et Usain Bolt asja ära võidab ning peale selle veel maailmarekordi teeb. Igav. Ettaimatav. Puhas rutiin. Nii kaotavadki kanalid, kus kohast sporti näidatakse, minusuguse peaaegu olematu spordipisikuga vaataja. Vähemalt suurvõistluste aegu, sest muul ajal hoidun ma nendest valgusaastate kaugusele. Aga nad kaotavad selle piskugi aja, mil ma ehk võib-olla neid vaataksin. Aga iga silmapaar on ju reklaamiraha eksole. Kuidas siis minusuguseid spordiarrogante võita. Kaotada on vaja. Põruda ja ebaõnnestuda. Minusugustes tärkab kohe huvi ja kaastunne. Võtame või Gerd Kanteri. Ma igal juhul vaatan ta järgmist võistlust ja tunnen kahjurõõmu tema võidu või kaotuse üle. Või siis Jelena Isinbajeva. Tüütu mutt. Vähemalt kuni Berliini MM-ni. Tuli ja hüppas muudkui nagu rohutirts. Kaua sa ikka jõuad seda vaadata. Paneb igal võistlusel sentimeetri maailmarekordile juurde, kalpsab üle ja korjab preemiapapi kokku. Mõttetu. Aga nüüd, milline etendus, täielik vana-kreeka mõõtu draama. Kuigi ma ise ei näinud seda, kuidas ta oma hüpetes hävis, lugesin seda hiljem online'i portaalidest. Ja minus tärkas kohe huvi Isinbajeva-muti vastu. Mõnus värk, oma ala suveräänne ja võitmatu liider ja nüüd maailmameistrivõistlustel potsti lati alt vastu muru. Lahe. Andke mulle selliseid etendusi rohkem ja ma vaatan sporti 0,1 % rohkem. Sport, see on ju tsirkus.

vaba väljak

Täna oli õhtuni kestev tööpäev. Alles natuke enne kümmet sai tulema. Udjasin kohe Vabaduse platsile, sest kella 22-st pidi kogu krempel inimestele tänavalt avatud olema. Jõudsin natuke peale kümmet kohale. Lihtsalt parkimiskohti polnud Vabaduse väljaku ümbruses absoluutselt saada. Lõpuks sain auto Rahvusraamatukogu ette pargitud. Ilutulestikku enam ei näinud, mis ilmselt kogu avamispeo kokku võttis. Ainult auto aknast natuke. Plats oli inimesi murdu täis. Õnneks oli enamus neist lahkumas. Käisin ja vaatasin siis minagi, mis seal kena ja huvitavat on. Nii maa all kui maa peal. No üpris kena oli esmapilgul. Teaduskeskus AHHAA on avatud ja puha. Isegi üks kohvik torkas silma. Parklas olid alles müürid, mis sealt väljakaevamiste käigus välja tulid. Välimuse järgi erilist sotti ei saanudki, kui vanad nad siis õigupoolest on. Samahästi oleks need võidud alles nüüd ehitada. Ühesõnaga iidsust silma ei karanud. Maa all käidud läksin Jaani kirikusse, sest olin enne kuskilt lugenud, et seal mängivad Eesti tipporganistid ja see kõik on tasuta. Nii oligi. Kuni kella 23-ni kestis. Väga ilus ja muljetavaldav oli. Mina kuulsin Andres Uibo mängu. Fantastiline, fantastiline, fantastiline. Pärast seda kooberdasin koju tagasi, sest mida seal ikka üksi tuiata. Pealegi pean homme hommikul juba kella poole seitsmest tööl ka olema. Küll seda vabaduse platsi jõuab päevavalges põhjalikumalt kaeda. Selline päev siis.

20 august 2009

luuleöö

Laiskuse piirid on ääretud. Mongoli kõrb on selle kõrval Pirita rand. Aga kuna see nii ääretu on, siis tahaksingi kirjutada ainult ühest. Sattusin öösel suhtlusportaali, Järsku võttis kolleeg ühendust, "Sina ikka veel üleval!" Küsisin, et, miks tema siis ka. Tuli välja, luuletusi kirjutas. Ega ma ei tea, kas tegelikult ka, aga nõudsin ühte lugeda. Andis ka. Suurem luuletuste hindaja ma ei ole, aga lõpp oli naljakas. Tegelikult oli kogu luuletus nii temalik ja ausalt ei oskagi kvaliteedi kohta midagi öelda. Kui et aga, teleinimesed ilmselt luuletavad ja mitte vähe. Kahjuks mitte mina.

13 august 2009

jalgpall ja mina, 0:1

Eesti-Brasiililia jalkamängust siis. Lühidalt. Kuna ma eriline spordisõber ei ole, siis jäävad mu teadmised mis iganes spordialalt üsna kesiseks, kui mitte kehvaks. Nii ka jalgpallis. Ma ausalt öeldes ootasin, et brassid sõidavad meie koondisest suhteliselt vabalt üle. Aga platsil käis mingi tsirkus ja ma ei saanudki aru, mis värk on. Eestlased muudkui nügisid, brasiillased muudkui vingusid. Kohtunikud olid nagu olid. Aga vahet pole. Tegelikult, kui nüüd tagantjärele aus olla, siis mäng erilist pinget ei pakkunud. Näha oli, et ladina-ami staarid tegelesid vigastustest hoidumisega ja meie omad ponnistasid nagu ikka. Vastasseis oli ainult ühepoolne. Pealegi, natuke jama on, kui juba ette oli kõigil selline suhtumine, et kaotame niikuinii, peaasi, et mitte väga suurelt. Ja kui brasiillastega mängimine muutub fenomeniks omaette, mitte võiduootus, siis pekki see kõik. Oli ta jee sajandi mäng. Inglastega või venksidega mäng oleks hoopis põnevam olnud. Kõige lahedam oleks, kui me mängiksime USA jalkakoondisega. Mõnna oleks neile pähe teha. Meie unustuse hõlma vajunud riigitegelased ja mõttetud mõttekojad saadaksid järjekordse kirja Obamale. Seekord kaastundeavalduse. Nii, jutt lõppes otsa.

12 august 2009

eesti märk

Lõpuks ometi algas sügis. Õnneks ei aeta koolilapsi ega teisi enam kartulipõllule kribulaid korjama. Laar lasi põllumajanduse ju põhja ja nüüd laiavad ääretutel põldudel üksikutele kavalatele ning investeerimispankuritele kuuluvad suurettevõtted, kelle ahne käsi enam meieni ei küündi. Hea on ka see, et saab rahulikult tööellu sukelduda. Ei pea kontoris haledal meelel päkesepaistelist rannailma kiibitsema. Ja lõppude lõpuks pakub rahulolu seegi, et viimaks ometi ei valeta ilm meile. See 3,5 päikesepaistelist päeva suvel võivad inimesed nii lohku tõmmata, et hakkavadki mõtlema, et meie suvi on midagi väärt. Illusioon ja silmapete. Tõde on vilets suusailm, mille peaks igasse Eestit tutvustavasse reklaamivoldikusse ja muusse meie kodumaad esitlevasse infokandjasse kohustuslikus korras sisse raiuma. Tõde teeb vabaks. Ka meid endid. Oleme sellel maal sündinud ja leppigem siis tagajärgedega. Võimalikult valutult. Vanemaid ja kodumaad teadupärast ei valita. Masu ja pimeda aja peatumatu pealetung on selge oht meie vaimsele tervisele. Aga kui juba eelnevalt olukorraga leppida, läheb ehk valutumalt. Võiks isegi uhked olla, et meil selline ilm on. Meil on, aga teil mitte. Paras teile. Nõrgukesed sellised. Te ei peaks päevagi siin vastu. Karastunud kodanike maa. Ilm on vilets, aga selgroog sirge ja nägu naerul. Ma olen kindel, et see kõik töötaks paremini, kui Welcome To Estonia. Vaadake, millise kaasaelamisega jälgitakse nende inimeste lugusid, kes mõnest raskest olukorrast või katastroofist on välja tulnud. Aga meil siin on rahvas, kes aastaringselt sellises olukorras elab ja mis meil viga on. Tublid ja roosad inimesed. Mõned argpüksid ja nõrgad muidugi on, kes alla annavad ja kuskile paremasse kliimasse emigreeruvad. Aga isegi neid tõmbab siia tagasi. Ühesõnaga, tehkem Eesti sitast kliimast meie kaubamärk ja vapiloom. Pekki see reformi retoorika rikkaimast Euroopa riigist, negatiivsele tuleb rõhuda. Elagu Eesti, tema vastik kliima ja hullud, kes selle keskel elavad ning õilmitsevad!

11 august 2009

lollus ei ole ravitav

Eile ma jõin natuke alkoholi ja täna on hõre olla.
Seoses selle hõreolekuga hakkasin mõtlema, et miks inimestele meeldivad kollased väljaanded. No lihtne vastus on, et neile meeldib teada staaride eraelust. Kollane toob staarid koju kätte ja teeb nad tavalisteks inimesteks. Uus liik kollaseid staare on suvalised inimesed tänavalt, kes mingil kentsakal põhjusel on kuulsaks saanud. Mõnes saates osalenud, staariga öö veetnud jne. Nende eraelu vastu tuntakse huvi sellepärast, et siis on kelle üle naerda ja kelle arvelt ennast paremini tunda. Mina kollast väga ei tarbi. Mis ei tee mind paremaks inimeseks võrreldes nendega, kes tarbivad. Juba seetõttu, et mu enda elu annab mulle kollase kätte. Tõsi, vahel ma mitte ei naera enda üle, vaid nutan. Ülekantud tähenduses muidugi. Jood näiteks natuke alkoholi ja siis läheb käest ära. Ajad lolli juttu ning järgmine päev kõnnid silmad peos ringi. Masendav. Kas pole kollane ajakirjandus a'la me, myself and I. Pole vaja kroonikast või reporterist kellegi teise eraelu piinlike seikasid lugeda ega vaadatagi. Ise annan endale ainest küll. Üks mu sõber tegi endale augustikuu alkoholivabaks. Mõtlesin, et poleks paha tema eeskuju järgida ja september alkovabaks teha. Tema muidugi ei teinud seda sellepärast, et ta oleks alkoholi tarbinuna lollusi teinud. Minul kipub aga vahel loll jutt suust välja pääsema. Seetõttu olekski vist vaja natuke korralikum olla. Ma veel ei tea, kas ma teen nii, aga sinnapoole kipub küll.
Igatahes tahan kõigilt, kellele ma olen alkoholist joonuna lolli juttu ajanud, andeks paluda. Proovin ennast parandada. Ehk polegi see lollus, vaid ajutine meeltesegadus, mis üle läheb.

nurjunud apelsin

Proovisin nalja pärast kala sidruni asemel apelsiniga küpsetada. Suurt ei toiminud. Tüümian ja basiilik andsid maitse kenasti edasi, aga apelsinimekk ei tulnud esile. Seega saab katse kuulutada nurjunuks. Pipar, sool, tüümianirootsud, basiilikulehed ja kõige peale apelsiniviilud. Ümber mähkisin fooliumi.
Teine nurjunud katse oli suitsujuustuga. Kui sinihallitus- ja parmesan sulasid kenasti, siis suitsujuust mitte eriti. Paprikalootsikus siis. Lõikasin paprika neljaks, väikesteks lootsikuteks ja küpsetasin.
Eile oligi sooja ilma ärakasutamine, kus sütel seeni, paprikat, suvikõrvitsat ja kala küpsetasin.
Seenejalad kasutasin ka ära. Veiniäädikas, granaatõuna kaste, tüümian, sool ja pipar. Paar tundi külmutuskapis ja siis vardasse. Hea suupiste.
Aga jah, varsti nutame ju kõik neid päevi taga, kus t-särgi väel ringi tuiata sai. Nautige viimast suve.

100

Uku Masing 100. Eesti üks suurimaid mõtlejaid. Ilmselt veel mõni aastakümme koguneb, kui temast lõplikult aru saadakse. Minu jaoks eelkõige suur teoloog ja luuletaja. Aga mitte ainult seda.

milledel otsa ei tule Harmageddoni päeva eel.
Kuule, JUMAL pole iialgi andnud teed väsimisse,
TA kõndis yle mägede ja ta jäljed on merel,
aga TA suri, TA suri!
Tõuse yles, inimene, Sina, kel unedest raske turi,
sund istumas verel!
Oleme seemned kesk paotuvat kõtra,
aga nyyd me jalad ei väsi,
pole yhtki enam hääteole nõtra,
ei käskudes valule silitav käsining surma ei ole enam


Vaata, Jumal, mu vaesus on kole
nyyd paisutan pihkudelt maha
ka uimaseks tegeva lõhna,
sest mida kauem hoian teda silmnäo ees,
seda tundmatumaks ta saab

Hakata siin Masingu geeniuse üle polemiseerima oleks liiast. Enamus inimestele on ta mitte keegi. Tundmatu tüüp, kelle nime ollakse vist kuulnud. Kahju. Õukei.

kõik

09 august 2009

reetur internet

Tuleb välja, et internet on reetur ja pealekaebaja. Kirjutad sina blogisse, twitterisse või facebook'i midagi ja sinu tulevaste ülemuste staatus muutub paugupealt - nad ei saa sinu ülemusteks, sest nad ei palkagi sind endale tööorjaks, sest sa oled loll. Ja muidugi saavad ka sinu sõbrad, tuttavad ja suvalised inimesed teada, et sa oled napakas ja ohmu. Kes käsib enda kohta asju kirjutada. Kui sa seda ilusasti teha ei oska, aga enamik inimesi lepime kokku ei oska, siis ära kirjuta. Aga ikkagi kirjutavad. Mina ka. Täiesti kindel, et ma olen kirjutanud asju, mis on äärmiselt napakad ja kui ma otsiks tööd, siis mul tuleks sellega raskusi. Aga võib-olla ma eksin. Sest mina ei riputa endast selliseid pilte üles, kus ma kuskil purupurjus külili keel suunurgast väljas vedelen. Ma ei riputa üles ka muid nilbeid fotosid, idiootlikke anekdoote ja muud sarnast. Ehk vahel ei ole ma oma sõnavõtte lihtsalt kõige rohkem läbi mõelnud. Ma oletan, et ma olen korralik. Õnneks on Eesti ka nii väike, et tegelikult teavad minu ala inimesed kõik teineteist. Üllatada on raske. Noh, kui mõni porrivideo kuskilt välja ei uju, kus kodanikud See ja See teineteisest rõõmu tunnevad. Ja õnneks on enda kompromiteerimiseks ja renomeele vee peale tõmbamiseks ka muid võimalusi. Näiteks lähed kirikusse diskole. Kes iganes ka seal olid, ja mõndasid ma tean, te olete idioodid, kelle kultuurikiht on hõbepaberi paksune. Aga jah, internet see vana kitupunn võib su ühel päeval reeta. Ära siis usalda talle oma kõige räpasemaid saladusi. Las ta jääb sulle teretuttavaks.

piimavargad

Kõige hullem hommik on see, kui teed kohvi valmis ja siis avastad, et piim on otsas. Teine variant on see, kui tõid eelmisel õhtul spetsiaalselt piima ja ei leia seda üles. Ja must kohv on jälk. Ei tea, kas mul käivad piimavargad või mõni linnastunud Chupacabra.

magav (loodetavasti) chupacabrabeebi

Teine mure on see, et ajasin kardinaid eest tõmmates kuivanud lilled ümber. No ja pidi koristama hakkama, sest igasugu pudi lendas laiali. Ja vaata, et ei jõua ühe käega enam aknalaua peal olevat rahapõrsast tõsta. Peaks ühelt poolt nagu hea uudis olema, aga seekord ajas närvi mustaks.
Kolmas punkt on natuke rõõmsam. Läksin eile automaadist raha nõutama ja avastasin, et keski on sinna pappi juurde kandnud. Elagu Eesti!
Kõik.

08 august 2009

ärge lugege

Kui palju surma mu ümber peab olema.... AITAB!!!!!

inimene raudselt suudab

Minu hea sõber Tomm ujub praegu Pühajärves. Mitte niisama lõbu pärast, aga ta teeb täna läbi Pühajärve triatloni. See pole sugugi kerge ettevõtmine. Kui paljud teist suudaksid järjest ujuda 1,9 km, sinna otsa vändata 90 km ratast ja kõik see lõpetada 21 km jooksuga. Ma arvan, et mina kukuksin juba ujumise järel külili. Ujumise ajal seda teha oleks ilmselgelt fataalse lõpuga. Tomm aga suudab. Ta on mitu kuud selleks vaeva näinud ja kui alguses mul oligi väike kahtluseuss, siis viimased kuud enam mitte. Tommi pühendumus ja areng oli muljetavaldav. Ja kuigi ta ei tee Pühajärve triatloni läbi eesmärgiga olla esikümnes, vaid oma pühendumise krooniks, on ta minu silmis selle võistluse võitja. Öelda selle kohta Tahte Triumf pole mingi liialdus. Jättes kõrvale muidugi selle mõiste ajalooline taust.
On üks asi, mis mind kurvastab. See, et ma ei saanud talle kaasa elama minna. Puht logistiliselt ja muudel põhjustel oli see võimatu. Ja sellest on nii tuline kahju, et praegu twitteris tema võistluse kulgu jälgides kipun suisa kahjutundest ohkima. Aga ma tean, et Tomm annab andeks. Ma olen nö vaimus temaga. Ja ma tean, et Trincu on kõige tähtsam abiline, kes asendab meid kõiki kui mitte just täiuslikult, siis vähemalt arvestatavalt. (Nali)
TOMM SA OLED KÕVA MEES!

Tomm Elva triatlonil 1. augustil 2009 aastal


Tomm Pühajärve triatloni eelõhtul

Esimesed kaks fotot: luhats.blogspot.com

Tomm tööl

06 august 2009

minu nimi on tänasest armsaim üks

Otsustasin küll mõnda aega vaiki olla, aga katkestan selle korraks, sest sain täna nii naljaka e-maili, mida ma lausa pean teiega jagama. Siit ta tuleb:

Tere, armsaim üks,
I MS soosimine ja mu e-posti aadress on (******_003@yahoo.com), I törmännyt oma e-posti. (www.piletilevi.ee )
Mind huvitab rohkem teada, on Sul võimalik minuga läbi mu e-posti nii, et ma saadan teile mu pilte ja ütlen teile veel mind.


Mul pole aimu ka mis värk on. Ja ma ei kavatse seda välja ka uurida. Aga ilmselt muidugi on see "daam" saatnud sellise kirja paljudele. Kämp igatahes.

Ja kohe sain teise kirja otsa. Jeeee, ma olen populaarne ja armastatud. Kahjuks on see viimane kiri suht tunnetevaene ja panen ainult algusread, sest eks te kõik olete selliseid vastupandamatuid pakkumisi saanud:

Dear friend, I am Mr Kabiru Omar the bill and exchange manager at the African development bank (A.D.B) Ouagadougou, Burkina Faso. In my department I discovered an abandoned sum of $18,500,000.00 Million USD (Eighteen million five hundred thousand United States dollars) in an account that belongs to one of our foreign customer who died along with his entire family in a plane crash. Jne, jne, jne.

paus

Just otsustasin sotsiaalsetest võrgustikest mõneks ajaks eemale tõmbuda. Mis tähendab, et ma ei loe ega järgi neid minimaalselt kaks nädalat, kui mitte rohkem. See kehtib ka selle blogi kohta. Sissekandeid paari nädala jooksul ei tule. Tsau.

04 august 2009

vännirubriik

Nagu ma vist olen korduvalt öelnud, on suvi blogimise mõttes kehv aeg. Mitte, et millestki poleks kirjutada, aga muud tegevused võtavad aja ära. Pole sellist kehvade ilmade sündroomi, et istud arvutis ja treid tekste. Aga noh, andunud vännidele siiski paar rida kirjutan.

Saabusin täna just maalt. Seal oli tore. Alati on. See vaikus ja rahu, mis seal on, teeb linnainimesele ainult head. Tegin eile marinaadi pandud metsealiha ära ja üldse oli tore lõkke ääres istuda ning loodust vaadata-kuulata. Peaaegu täiskuu oli ja öösel tuli udu ka maha. Kõrvalolevas koplis on hobused ja kui nad udus ringi jooksid, siis see oli päris ilus vaatepilt. Ja muidugi päikeseloojang. Imeilus. Liha tuli ka hea. Sõin päris korraliku koguse.

Väike idüllipilt ka. MacBook'iga tehtud, seetõttu kvaliteet on sutsu kehv.

Täna tulin hambaarsti visiidi pärast linna tagasi. Tuli välja, et samal ajal oli ka tööl koosolek, mille olin sujuvalt ära unustanud. Hilinesin. Koosolek nagu koosolek ikka. Pärast seda kolisin. Kuna me liigume ühest ruumist teise ja see asub samal korrusel, siis polnud õnneks pikka tassimist. Ainult aru ma ei saa, miks me pidime üldse kolima. Aga olgu. See tassimine ja aastate jooksul kogunenud pahna sorteerimine on väga tüütu ja must töö. Iga kolimise juures võiks olla ka keegi kõrvaline isik, kes halastamatult sul asju ära käsib visata. Ise nagu ei raatsi ju. Mis siis, et mõni asi võib sul aastaid sahtlis olla ja sa olid selle olemasolu isegi unustanud, aga ära visata ikka ei raatsi, et ehk läheb kunagi vaja äkki. Aga ei lähe. Sellist inimest mul võtta polnud ja nii rändaski see kraam kõik uude tuppa. Homseks jäi õnneks väga vähe teha, aga aitan ka režissööril kassette kolida. Neid on arutul hulgal ja kahjuks ei ole ei mina ega režissöör nende süsteemiga kursis. See, kes on, on filmivõtetega tegevuses ja enne septembri keskpaika Tallinnasse ei saabu. Tobe olukord. Eks peab nad tuimalt kuskile hunnikusse laduma. Uued asukad tahavad tuba juba kätte saada ja aeg ei oota. Aga jah, selle pahna tassimine tegi tolmuseks ja käed olid pärast paksu mustusekihiga kaetud. Kell liikus ka nii kiiresti, et kui tööga enamvähem ühele poole sain, oli juba pool kaheksa. Isegi arvuti taha ei olnud aega istuda, muust rääkimata. Nonstop tassimine ja sorteerimine oli. Kui lõpuks mahti sain interneti võlumaailma sukelduda, ei olnud seal midagi head ees ootamas. Hakkasin mõtlema, et võiks lausa selline teenus olla, maksad natuke ja keegi kirjutab sulle positiivse sisuga kirju. Mis siis, et need on valesõbralt, aga raskel ajal asi seegi. Selline päev siis. Olge tublid.

25 juuli 2009

vanas vaksalis

Nii, põrutan jälle maale. Üle pika-pika aja rongiga. Tegelikult pole päris mitu aastat enam rongiga sõitnud. Päris tore on. Kuigi pean üles tunnistama, et sõidan posh'ilt I klassis. Kallim, aga vähemalt saab osta kohvi ja mis peaasi, siin on wifi. Hetkel olen Kiisal, aga juba 20. minuti pärast Raplas. Kiirrong sõidab päris kiiresti. Muidugi on autoga mõnusam, aga rong jällegi annab nostalgialaksu. Vanasti sai kogu aeg rongis Rapla-Tallinna vahet heegeldatud. Hoiame pöialt, et varsti saab ka ilma selle ratatatataaa muusikata sõita. Nagu välismaal.

Tänane õhtu toob mündi-lambalihakebabi. Ehk tuleb välja ka. Proovime.

Eile käisin väljas, linnas laiamas, aga kuidagi vajus lõpus ära. Kahjuks. Aga pole hullu, kõik saab korda ja mis kehvasti, see uuesti.

Lõpetuseks paar salmikest tuntud laulust, mis täna täpselt minu kohta käib. Olge tublid. Hoiame ühendust. Ärge võõraks jääge. Suvi forever!

Siin ta on,
vana jaam,
millest kord astusin maailma õnne tabama,
tookord rong lahkus siit ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.

Ja võtan kohvri ma,
on sama lihtne ta,
nii nagu lahkudes, mil rong mind ära viis.
Pea ukski avaneb, mus miski ärkab taas,
veel hetk ja olengi vanas vaksalis.

(Hetkel tuleb rongis mängivast raadiokrapist väga tobe kaver mingist The Cure laulust. Loo nime kahjuks ei mäleta.)

23 juuli 2009

maailma kõige närbim blogard olen ja palun andunud vännidelt südamest andeks ning kavatsen ennast kindlasti parandada. kohe!!!

Milline on siis minu eluolu vahepeal olnud. Ütleme, et midagi sentsatsioonilist pole juhtunud. Olin mõned päevad maal ja huvitaval kombel ei tekkinud seekord tunnet, et tahaks põgeneda ning inimesi näha. Grillisin igal õhtul natuke ja üldse oli tore. Laupäeval lähen tagasi. Loodetavasti on ilmad normaalsed. Maal on mõnus. Ma ei pea seda ilmselt kellelegi tõestama. Ilmselge nagu see on, inimeste peal katsetatud. Töömõtted olen ka peast suutnud välja heita. Kuigi hirmuga mõtlen, et varsti peab hakkama sellega tegelema.
Mis veel. Meediat olen jälginud internetist ja telekat üliharva vaadanud. Ei viitsi ja ei taha. Paraku on ümberringi nii palju mõttetust, et ei jõua enam vihastada ega imestada. Esiteks see kiri USA presidendile. No milleks on vaja teha selliseid liigutusi. Kas mingid poliitilised varjud ja suvalised institutsioonid tahavad kangesti egot kergitada ja mõjukust mängida. See on täpselt sama hea, kui keegi tuletaks mulle meelde, et ma wc-s ei unustaks käia. Küll ma tunnen ise ka, kui häda peale tuleb eksole.
Teiseks Konkurentsiameti idee lubada suvalises poes kaubelda käsimüügis olevate ravimitega. No kamoon. Kas Konkurentsiametil tõesti pole midagi teha, et peab enda olemasolu sellisel moel tõestama. Esiteks on ravimitel spetsiifilised käsitlemisreeglid ja poed vaevalt sellega eriti tegeleda viitsivad. Teiseks järelvalve. Oletame, et üks partii mingit ravimit läheb untsu ja see on müügilt vaja ära korjata. Praegu on see Ravimiameti paari-kolme ametniku puhul üsna kergesti teostatav, siis enam mitte. Kolmandaks, maa-apteegid vaaguvad niigi hinge ja kui poed ravimeid müüma hakkavad, läheb enamik neist pankrotti. Mis omakorda tähendab, et maainimese jaoks on ka retseptiravimite kättesaadavus kordi raskem. Arvestades seda, et retseptiravimeid tarbib just vanem ja vaesem maaelanikkond, on asjad sotsiaalses plaanis pekkis. Aga mis teha, kui Konkurentsiameti ajud suvepuhkusele on läinud. Parem vaadaku, kui suure turuosa ravimimüügiturust on endale hammustanud AS Magnum. Oma banaanisaartele registreeritud tütarfirmade kaudu rohklem kui pool sellest! Muidugi lähevad selliste firmade puhul otsad neid saari ümbritsevasse vette. Aga selleks ju Konkurentsiamet on, et sellega tegeleda.
Nii nüüd ka natuke polemiseeritud ja blogitäiendus olemas.

17 juuli 2009

õrnahingeline läikivsilm

Kuna suvi lõõskab, siis kriban kiiruga ainult paar rida.
Õrnahingeline olen. Veendusin selles täna täielikult. Sõitsin autoga maja juurde ja kui sealt välja astusin, läks üks pime nooremapoolne mees minust mööda. Kepiga kobas teed. Järsku tekkis olukord, mida iseloomustab väljend 'kõnnin tema kingades'. Kujutasin elavalt ette, milline mu elu oleks, kui tema asemel oleks mina. Ei näeks päikest, inimesi ega seda ilu, mis meid ümbritseb. Tunnistan ausalt, et silmad läksid märjaks. Päris ausalt. Oleks väga tahtnud minna selle mehe juurde ja talle mõne hea sõna öelda. Aga ma ei julgenud ning mida mul olekski talle öelda olnud. Kuldreegel on ju, et puuetega inimesed ei taha, et neid haletsetakse. Igatahes palusin Jumalat seda meest õnnistada ja aidata. Vähim, mida ma tema heaks teha sain. Ühiskond on meil ju nagu on. Selliste inimeste eest just väga palju ei hoolitseta ning ega inimesedki väga ei hooli. Edukusest pakatavad, enda naba imetlevad, nagu me oleme. Väärtused on nihkes. Aga ega ma ei süüdista kedagi, lihtsalt tahaks, et ka ühiskonna kõige nõrgemad liikmed tunneksid ennast täisväärtuslikena. Selline lugu siis keset suve. Tunnistan, et olen ametlikult õrnahingeline tüüp. Pehmete väärtuste mees. Isegi filmi vaadates tuleb vahel pisar silma. Teinekord on isegi piinlik, kui see kino lõppedes juhtub ja tean, et saal kohe valgeks läheb. Aga eks tuleb sellega leppida. Olen nagu olen. Olge teie ka. Koos on toredam ja toekam.
Homme siis kõik päevitama. Lubas soe ilm tulla.

14 juuli 2009

ei saa pihta kuidagi

Kas viga on minus või mitte, aga pole veel puhkusele pihta saanud. Kahtlustan, et ma lihtsalt ei oska puhata. Mitte, et ma tööst mõtleks pidevalt, aga mingi tuluke põleb kogu aeg kuklas. Ilmselgelt peaks kuskile põgenema. Maale. Tegelikult peakski maale minema, sest lubasin, et aitan vanematekodus toimetada. Pean ennast kätte võtma ja minema. Sellega on lihtsalt nii, et peale umbes kahte päeva maal olemist tahan ma meeleheitlikult sealt ära põgeneda. No nii igav hakkab. Kui see üle elada, siis saabub rahu. Põgenemishimu vaibub. Elu ilma interneti ja meelelahutuseta on võimalik. Ja hea pojana ma peaksin maale ennast maandama. Muidu on pärast emale häbi silma vaadata. Tean, et ta väga ootab. Ja lõppude lõpuks saab ka seal grillida ning häid mõtteid mõelda. Aga seni ootan neid ühte-kahte rannailma, mida sünoptikud lubanud on. Kui nad saabuvad, siis üks rannapäev tuleb kindlasti ette võtta. Seniks head ööd.

10 juuli 2009

menukas nohik

Kuna kõik tublid ja kohusetundlikud inimesed käisid sel kolmapäeval Moby kontserdil, käisin minagi. Kui te ootate, et ma vaimustusest kiunuma hakkan, siis te eksite. Moby pole mitte kunagi mu lemmikartistide nimekirjas olnud. Tal on mõned lood, mis mulle meeldivad, aga mu hing on talle külm. Kuid kuna sain tasuta pääsme, siis pidasin vajalikuks ära käia. Saabusin Õllesummerile umbes poole üheksa paiku. Esimese viie minutiga hakkas nii igav, et nahk tõmbas sellest krimpsu. Mitte kui midagi polnud teha. Mis ma rahvamassist, tossavatest sašlõkivarrastest ja lugematutest kahel jalal ringiliikuvatest õlletopsidest vahin. Mitte mingit normaalset bändi ka polnud. Kui poleks kohtunud sõpradega, oleks ilmselt Moby ajaks lihtsalt kuskile õlleputka taha külili vajunud nüri pilk taevasse suunatud. Mingit õlleisu ka polnud. Ja nii see jäi. Vedelikualasteks saavutusteks jäid üks kohv ja pudel vett. Ühe lihaseibi koos praekapsaga siiski närisin ka läbi. Delikatess polnud seegi. Nii umbes 22.30 sai platsil koht sisse võetud. Paraku kohas, kus rahvast vooris edasi ja tagasi. Kaubateele ühesõnaga. Ainult, et kaamlitele oli turjadele laotud lahtised õlletopsid, mis tegi olemise ebameeldivaks. Lisaks muidugi see, et kuna rahvamass läks nii tihedaks, siis sai selgeks, et vajalikul hetkel ei ole sealt võimalik ühistranspordi peale saada, kui sa just ämblikmees või bättmänn ei ole. Seega kurss äärealadele. Liikumine toimus tugevas vastuvoolus, sest rahvast valgus ja valgus juurde. Asi tipnes sellega, et platsil ei olnudki võimalik kontserti vaadata. Äär käras kah. Nii palju kui Moby muidugi üldse köitis. Vähe ühesõnaga. Ainsad õnnelikud olid need, kes laulukaare alusel astmestikul endale õigel ajal istekoha sebinud olid. Palju õnne neile. Niisiis jäi minu Moby nautlemine sama põgusaks nagu minu kogu eelnev huvi tema vastu. Kui ikka pole selline bänd, kelle pärast olen nõus rahvamassi taluma ja pärast seda tund aega taksot ootama, siis rohkemat ei sünnigi. Aga koju jõudsin veel ühistranspordiga ja maja ees oli veidi isegi Mobyt kuulda. Kogu lugu.

08 juuli 2009

moziga uuele katsele

Ühesõnaga Morrissey Tallinna kontsert oli üle ootuste hea. Mul oli see kuues kohtumine Moziga. Saabusin pulmast ja olin natukene napsune. Võtsin alustuseks õlle ja seisin lavast umbes paari meetri kaugusel. Rahvast oli veel hõredalt. Soojendusesineja ajal sahmisingi ringi ja rääkisin tuttavatega. Peale soojendajat otsustasin, et pekki, lähen lavale nii lähedale kui võimalik. Jätsin õlletopsi kuskile vedelema ja saingi hea koha. Minu ees oli ainult kaks inimest. See, kes mulle lähemal oli, too haises räigelt higi järgi. Tundub, et pesemine on tema jaoks tundmatu tegevus. No see selleks, lõpuks nina harjus ära. Ja siis lõpuks langes riie ja seal taga ta oligi. Täies suuruses. Lugude valik oli fantastiline. Kuna ma olin lava suhtes keskel, siis minuni Morrissey käepigistused ei jõudnud kahjuks. Monitorid olid lihtsalt ees. Aga Luksemburgis sain tegelikult terekätt anda, nii et kõik bueno. Morrissey viskas kaks särki ka rahva sekka. Neist viimane maandus täpselt minu kätte. Paraku hüppas üks välismaalane hullipilk silmis ja paar tšikki kohe särgi külge ja hakkasid meeletu ahnusega seda mu käest ära rebima. Suisa sellise hooga, et lendasid ise põrandale ja kiskusid hulk kõrvalseisjaid ka endaga kaasa. Mul jäi jahmatusest lõug ripakile ja lasin lahti. Milleks maadelda. Kui ikka viisakust pole antud, siis pekki sellega. Lõppude lõpuks pole Morrissey särk tema looming, mida hindama peab. Mu elu ei oleks selle särgi pärast paremaks ega halvemaks muutunud. Lõpuks see hull välismaalane saigi särgi endale. Palju õnne talle, pangu see endale öösel pea alla. Publiku auks peab ütlema, et kuigi seal oli ka affe, oli kõik korras ja häbenema ei pidanud. Morrisseyl endal oli ka silmapaistvalt hea meel. Edev nagu ta on. Tahtsin veel ühe särgi ka peale kontserti osta, aga S-suurust polnud ja M on minu jaoks juba tiba suur. Mis teha. Õnneks rabasin Helsingis endale tuuri särgi ja seal oli S-suurust vabalt saada. Ainult kallimaks läks see lõbu veidi kui Eestis. Aga vahet pole. Peale kontserti sõidutati mind kenasti pulma tagasi. Kuulasin kogu tee - arvake keda? Õige! Smithsi ja Morrisseyd. Väga lahe, et ta lõpuks Eestis ära käis ja loodetavasti leiab uuesti tee siia. Peab leidma. Ja siis ehk natuke suuremasse kohta.
Natuke enda ärimehe oskustest ka. Mul oli kaks Mozi piletit, mille üks omanik viimasel hetkel teatas, et ta ei saa tulla ja teine oli minu oma, kuna ma sain siiski tasuta sisse. Need kaks piletit müüsin ma õige hinnaga maha. Panin küll kallima hinnaga kuulutuse üles, aga keegi ei reageerinud. Lõpuks, kui müügiks oli aega üks päev, panin originaalhinnaga letti. Kohe hakati helistama ja kirjutama. Raisk, oleks ikka pidanud vähe vahelt tegema, sest kuuldavasti said need, kes kas spekuleerisid või samasuguse olukorra pärast, nagu mina, piletid palju kallimalt müüdud. Ärimees Nossov nagu ma olen.
Olgu, nüüd Mobyle.

kõigile teile musiks minu poolt

vahelduseks eksole

07 juuli 2009

mil maha lapsekingad jäid

Ma ei kavatsegi vabandada selle loo pärast.

moz / 1/4

Ma olen vist kõige laisem inimene, kes Morrissey kontserdist kirjutab. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.
Kontsert oli hea. tegelikult isegi väga hea. Ja kui ebaobjektiivselt aus olla, siis parim. Kuna mu see nädalavahetus oli seotud pulmakülastusega, siis jõudsin Tallinnasse alles peale seitset õhtul. Aga sellest piisas. Laupäevast räägin siis eksole. Kontserdist. Ja praegu võtan hoogu, et kirjutada. Ei viitsi nagu, aga teen eelkirjutuse. Hea oli. HEA. Järgmine kord kirjutan pikemalt. Adjöö.

30 juuni 2009

reis heavymetalimaale

Kuna suvi on laisklemise aeg, siis ilmselt ilmub siin blogis sissekandeid ajutiselt harvemini.
Eelmisel nädalal käisin Helsingis Morrissey kontserdil. Kui nüüd kõik otsast peale ära rääkida, siis reis hakkas mõistlikul ajal. Laev väljus kell 11.30 ja randus mõningase hilinemisega 13.45. Pärast mida toimetasin ennast Länsisatamast bussiga kesklinna. Kuna esimene mure oli hotellis oma kompsud maha panema, marssisin raudteejaama juures olevasse Sokos hotelli. Kui ma laevapiletit ostsin, siis tibi ütles mulle, et hotell on raudteejaama juures. Ja töepoolest, mul oli ka silme ees, et seal on. Seal aga ütles mulle teine tibi, et see pole siiski see hotell. Minu oma asuvat natuke mujal. No olgu, tibi joonistas kaardi ja vedasin ennast õigesse paika. Kõik tore. Sain toa kuuendale korrusele. Hotelli nimi oli Sokos Presidentti. Uhke eksole. Vaated olid sellised:



Sisevaated olid sellised:




Nagu te näete, on mul viimase pildi peal õnnestunud tabada kummitus.
Väljas käis maahoki turniir ja nonstop mängis täiel võimsusel heavy metal. Kui aken lahti oli, siis polnud CD-mängijat toas vajagi. Soome ongi vist heavy metali kodumaa mulle tundub.


Edasi läksin poodlema, aga pean tunnistama, et pöördusin varsti tagasi, sest mingit isu polnud. Masu istub vist kuklas.
Ühesõnaga manustasin mõned õlled ja sättisin ennast kontserdile. Tee peal sain ühe Timoga tuttavaks, kes väitis, et on käinud kümnetel Smithsi kontserditel. Rääkis mulle, veel, et soomlased on jamad ja eestlased hoopis lahedamad. Üritasin tema usku natuke lammutada, väites, et ka eestlaste hulgas on põmmpäid ja jobusid.
Kaablitehas, kus kontsert toimus, oli pikk nagu viini vorst. Sama lai kui Rock Cafe, aga mingi kolm korda pikem. Ehk annab see hämar pildike aimu:

Ebaõnnestunumat paika oleks raske olnud leida. Manustasin veel hirmkallist õlut, ostsin särgi ja ootasin Morrisseyd.

Olin väga hea koha peal, aga vahepeal tuli pissihäda peale ja jooksin vastavasse kohta. Seal olles kuulsin, et Moz tuli lavale. Perkele! Jooksin tagasi ja muidugi olid massid hetkega lavaesise ummistanud. Sain natuke viletsama koha. No mitte halva, aga pildistamisest ja filmimisest ei tulnud enam midagi välja. Tegin seda, aga tulemus ei kannata mingit kriitikat. Siit stiilinäide:

Kontsert oli super. Morrissey oli heas vormis ja tujus. Publik oli hea. Lood olid:
This Charming Man / Billy Budd / Black Cloud / How Soon Is Now? / One Day Goodbye Will Be Farewell / Ask / I'm Throwing My Arms Around Paris / How Can Anybody Possibly Know How I Feel? / The World Is Full Of Crashing Bores / Let Me Kiss You / You Just Haven't Earned It Yet, Baby / When Last I Spoke To Carol / Some Girls Are Bigger Than Others / Best Friend On The Payroll / Life Is A Pigsty / Sorry Doesn't Help / The Loop / Irish Blood, English Heart / I'm OK By Myself /encore/ First Of The Gang To Die
Tsiteerin ka ühte Mozi tsitaati kontserdilt: "You may have seen the news over the past few days, which proves, if it is not already proven that the world is full of crashing bores" Kes aru saab, see saab.
Kuigi Timo kutsus linna peale jooma, läksin peale kontserti hotelli tagasi. Tee peal sõin kebabiputkas, mille moslemipiirkonnast pärit tumedanahaline peremees mind sujuvalt kümne euroga tüssas. Millegipärast on neil see veres. Ja ise imestavad, miks neid ei sallita.
Uni oli hea ja järgmine päev ostlesin natuke ja jalutasin linnas.




Peale mida jõin aja surnukslöömiseks pargis õlut. Sattusin täiesti juhuslikult parki, kus toimus Tuska festival ja kõik kohad olid karvaseid täis. Mingi heavyfestival oli siis.


Niisiis sain ma raskemuusika aastadoosi Helsingis kätte. Head meelt tegi see, et ilmselt üks mööduv karvane arvas, et ma joon limonaadi ja andis mulle ühe õlle. Naljamees. Ütles, et "Sul on piss." mina, "Mis piss." Tema, "Sul on piss" ja andis naeratades õlle.
Kui sadamasse jõudsin, oli laeva väljumiseni jäänud 15 minutit. Tibi väravas teatas, et unista edasi, maha oled jäänud. Vastasin ebaviisakalt ja lennutasin oma pardakaardi kõrges kaares värava taha. Kuna pappi polnud ja pangakaart oli lolli peaga koju jäänud, siis tundus, et olen vaesena Helsingisse virelema jäetud. Õnneks avastasin taskust euroriismete kõrvalt ka 200 norra krooni, mis päästsid olukorra. Üldse olin ma sadamas pahur ja tige. Kui kassast küsisin, palju pilet järgmisele laevale, mis tunni aja pärast väljus, maksab, küsis see mu käest passi. Seejärel ütlesin ma talle ärritunult, et kuule, ma küsisin, PALJU SEE PILET MAKSAB eksole. No ühesõnaga 29 eurot. Sujuvalt sain 2 eurot alla, sest mul on mingi Tallinki kaart. Kusjuures Eesti poolel sellist vastutulelikkust ei kohta. Kui reisi ostsin, öeldi Tallinnas, et allahindlust sellega ei saa, hilja juba. Kuigi ostsin pileti kaks päeva enne väljumist. Helsingis oli laeva väljumiseni 45 minutit, huvitav, kui see pole hilja, siis mis seda üldse on. Aga Tallink teebki eestlastele külma. Oleme meie siis süüdi, et me kahtesadat kasti õlut laevast ei osta, kuna maa peal on odavam. Nõme firma, aga valikut pole.
Koju jõudsin ilusasti. Vaatasin minu ümber sebivaid affe ja teisi ilusaid loomi. Tegin seda laevatekil, päiksepoolses osas. Väga mõnus oli. Ja jõudsin Tallinna. Kõik.



25 juuni 2009

kollased küsimused ja vaikimine

Täna helistati mulle kollasest lehest ja küsiti kolleegi kohta infot. Kuidagi tobe on, kui päritakse ja uuritakse. Ajakirjanik oli selline nooruke ja häbelik, vabandas ette ja taha. Ei, ega ma midagi halba ta kohta öelda ei taha, sest ta tegi oma tööd. Mis siis, et lehe juures, mille uudised on minu jaoks enamasti jama. Ma muidugi talle midagi ei rääkinud. Ütlesin, et pole kursis ja ei oska midagi öelda. Natuke imelik oli valetada küll. Oleks võinud lihtsalt seletada, et mul pole õigust kommenteerida. Ärgu pahandagu, aga nii on. Ega kollases pressis pole kerge töötada. Uuri pidevalt teiste inimeste eraelu ja sobra kuulujuttudes. Ajapikku ehk nahk läheb paksuks ja pole piinlik. Mõni kohe sobibki sellisesse lehte. Aga mõnel, ma arvan, tekkib päris palju süümekaid ja on üleelamisi. Muidugi, mõned inimesed annavad meelsasti intervjuusid ja räägivad oma ning teiste eraelust. Aga kui palju neid siis on. Ega mina ka ei tea tegelikult. Võib-olla on selliseid palju. Igatahes tuli täna selline kõne ja asi lahenes kenasti. Hundid söönud (ma arvan) ja lambad terved. Vaatame, mis nad siis kirjutavad. Eks ta üks uudisenupuke tuleb, kui just keegi teine lobiseda ei otsusta. Näis.

See nädal on päris tihe. Liiga tihe. Homme on terve päev asjaajamisi, laupäeval sõidan Helsingisse ja naasen pühapäeva õhtul. Mis tähendab, et nädala teine pool on täiesti kinni. Broneerisin laupäevase väljumise kella 7.30 hommikul, aga mingi kahtluseuss on sees, et nii vara ikka minna ei viitsi. Seal peab enne seitset juba kohal olema, sest nad lõpetavad reisijate registreerimise juba 20 minutit enne väljumist. Ja ma ausalt ei viitsi nii vara ennast maast lahti ajada. Mõtlesin küll, et siis jääb aega Helsingis tuulamiseks, aga võib ju hiljem alustada. Päris lolliks ei saa ka võõras linnas minna. Kui saan, siis muudan mineku kella 11-ks ümber. Loodetavasti on ilus ilm. Saab tänavakohvikutes istuda ja inimesi vaadata. Väga mõnus tegevus. Eriti võõras linnas.

Adjöö praegu.

24 juuni 2009

T & T keevitati kokku

Täna kell 15.00 astusid kaks väga armast inimest ja sõpra Pühavaimu kiriku altari ette, et võtta vastu väljateenitud karistus omavahel tekkinud armastuse eest. Kahjuks ei lubanud nad teistel peale oma lähedaste sellest osa saada. Millest on tuline kahju. Igatahes on mul nende üle väga hea meel ja soovin siikohal neile palju õnne ja Jumala õnnistusi järgnevaks kooseluks. Mõtetes olin ikka teiega seal kirikus.

23 juuni 2009

sambad on pühakutele

Saigi siis vabadussammas püsti. Kuidagi kahetised tunded on. Üheltpoolt saan aru, et seda sammast oli vaja, teiselt poolt nagu tundub, et oleks võinud kas teistsugune või vähemalt tillukesem olla. Tseremooniat ei tahaks kommenteerida. Lihtsalt see, kuidas kaitseministeerium ja politsei enne seda pidevalt keelitasid rahvast mitte tulema, see oli sigadus. Lörtsis minu jaoks asja ära. Lõppude lõpuks oli see rahva pidupäev ja kui asjaomased instantsid enne seda vinguma hakkasid, siis tahtnuks neile öelda - see sõbrad on teie töö, et kõik turvaline oleks.

Natuke nõme on ka, et see sammas rahvast lõhestanud on. Ja kus iganes sellised nö konfliktid tekivad, seal hakkab peale sildistamine ja massihüsteeria.

Samba pooldajatel on ükstapuha, mis suuruse, kunstilise tasemega ta on või kes on autorid ning kes konkursi žüriis istus. Sammast oli vaja ja punkt. Pekki need kunstiinimesed.

Teisel pool on aga suhteliselt intelligentsed ja edukad loomeinimesed, kes igal võimalikul juhul verbaalselt samba jalamile pissivad. Ma olen millegipärast kindel, et ka nende hulgas on küllalt neid, kes seda teevad, sest teised tema kambast teevad ju ka.

Mõlemal poolel on õigus ja ei ole ka. Ja vahel mulle tundub, et kui üks räägib sisust, siis teine hoopis vormist. Nii ma ei tahagi ennast samba asjas positsioneerida. Vaatame, kas sammas kasvab rahva südamesse või mitte. Ja ma pole ka enda jaoks lõpuni mõtelnud, kas seda sammast üldse oli vaja. Isiklikult ma väga patriootiline inimene ei ole. No vähemalt ma ei jookse plakatitega rahvamassiga kaasa. Detailid segavad. Nii nagu ma ei osalenud Balti ketis, vaid vaatasin seda kõrvalt, sest ei tahtnud võõrast higisest käest kinni hoida. Eks ta ole suhteliselt nõme, aga iseenda eest ei põgene. Sellised sambamõtted siis.

22 juuni 2009

kibestunud kodanik

Kas tõesti on käes aasta kõige pikem päev ja lühem öö. Nii on. Aga mul on teile halb uudis. Nüüdsest hakkab kõik jälle pimedamaks minema. Mis teha. Valmistugem ja karastugem selleks. Sel aastal saabuvad tumedad ajad kiiremini kui kunagi varem. Juba 1. juulil, kui hakkavad kehtima uus värdjaks kohitsetud töölepinguseadus, käibemaksu tõus 18 %-lt 20 %-le, kütuseaktsiiside tõus, haigushüvitiste kärbe ja õppelaenu hüvitamise lõpetamine. Elagu parempoolne Eesti! Elagu ennast põhjala riigigina ette kujutav riik, kus vaesed jäävad vaesemaks ja rikkad saavad rikkamaks. Elagu riik, kus solidaarsus on vaid sõna poliitikute huultel. Elagu riik, kus parempoolsed on teadlikult väljunud oma niššist ja muutunud hetkeolukordadelt kasu kraapimise erakondadeks. Elagu riik, kus suurim vasakpoolne partei on teinud täpselt sama ja istub Euroopas liberaalide paadis. Elagu riik, kus valitsusjuht ei ole inimene, vaid tulnukas, kes oma teadmised planeet maa ja selle inimeste kohta on omandanud oma kauge koduplaneedi samasuguste klaasistunud silmadega tulnukateadlaste poolt koostatud entüklopeediatest, kes kasutasid allikana planeet maa poole sihitud telekoopidest nähtud andmeid. Elagu riik, kus needsamad parempoolsed, kes peaksid justkui kuulama ja esindama ettevõtjaid, ei kuula nende nõuandeid ja hädakisa. Elagu riik, kus rohelised on nõus ühkstapuha millega, kui sellega koos tõstetakse räigelt mingit keskkonnamaksu. Elagu riik, mis juskui peaks olema meie nägu ja ehk ongi, kuigi ma seda ei tunne. Palju õnne armsad lugejad homse võidupüha puhul.

21 juuni 2009

raport

Reedel oli lõpetamine. Mis tähendas seda, et hommikust saati tarbiti jooke ja kuni õhtuni välja. Minu puhul tähendas see seda, vaatasin hiljem mobiilist järele, et olin takso tellinud kell 21.47. Ilus. Kuigi oleks võinud veel linna minna, aga minu poolt väljasaadetud otsingusignaal jäid vist tähelepanuta, tagasisidet ei antud, nii et jäi ära. Ja ehk oligi hea. Söödi ja joodi suures ruumis, mille nimi on "teine stuudio". Ma loodan, et ei eksi. Pärast pudeneti laiali. Mina sattusin kahe daami seltskonda Kadriorgu. Korterisse, mis asub unelmate majas ja mis on ise nagu unelm ja seal on veel unelmate rõdu. Päranduseks saadud, nagu ma järgi uurisin. Korteriperenaist nägin nimelt esimest korda. Peale umbes tunnipikkust seal olemist lahkusin koju. Taksoga, nagu eelpool juba kirjutasin. Selline lõpetamine siis oligi. Kurb, et mõned seltsimehed ei pidanud vajalikuks oma viimast austust enne lahkumist avaldada, vaid eelistasid omi asju ajada. Parandagu meelt, sest teatud olukordades tuleb solidaarne olla. Muidu oli kõik viisakas. Aga kui ka poleks olnud, ega ma niikuinii seda teile välja ei kituks.

Eile oli vabaõhupäev. Ehk siis päev vanalinnas. Väga tore oli. Aitäh.

Tänane päev on olnud nelja seina vahel. Plaanisin küll, et vean ennast õhtul kasvõi paariks tunniks värsket õhku hingama, aga vist ei viitsi enam. Homme on ka päev.

Olge musid.

18 juuni 2009

saigi otsa

Nüüd see lõppes. Natuke peale kella viit. Ootamatu see ei olnud. Ammu ette teada ja oodatud. Kuidagi helge tunne tekkis hinge. Kuigi ametlikult lõppeb alles 30. juunil, on see vaid formaalsus. Minu puhkus on alanud. Mõnus.

16 juuni 2009

sügasin pead vahepeal

Lugesin oma eelmise sissekande läbi ja mõtlesin, et mis ma vingun. Elu on ju ilus eksole. Hing on rinna sees ja tervis ka korras. Kapitalistliku ühiskonna orjamisekoht ehk töö on ka olemas. Sõpru ka mõni. Pole mõtet haliseda. Kellele seda vaja on. Jamad, mis mul on, küll need ka lahenduse leiavad. Natuke põen, võib-olla rohkem kui natuke, aga lõppude lõpuks saab kõik ikka korda. Tuleb ise hea olla ja ehk on teised ka. Rinna sees peab päikest olema. Muidu ei saa. Rõõm tuleb tagasi tuppa tuua.

idiootlikud mõtted

Täna on üks neid õnnelikke päevi, kui tööpäev normaalsel ajal lõppeb. Niigi kumm tühi ja ei jaksaks enam pead vaevata. Selle hooaja lõpp on emotsionaalselt nii karm, et ma lähen varsti kärna. Ja neid murekohti on mujal ka. Kõik vajavad lahendamist. Ja kõike ei ole võimalik meeldivalt lahendada. Elu on ikka mõnikord täiesti jama. Kuidagi peab august välja ronima. Hakkasin kirjutamise ajal mõtlema, et miks ma siin halan. Milleks seda kogu maailmale rääkida. Ehk polegi mõtet. Igatahes ei tee ma seda sellepärast, et kõik mu tuttavad mulle karjas appi tormaksid. See hetk sai mööda. Ega nad ei teadnud ka midagi, sest tüüpilise eesti mehena olen ma introvertne. Nüüd on hakanud maailma pekkisaatmise periood, mis loodetavasti kaua ei kesta. Kookonisse tõmbumine pole väga hea idee. Seal võib inimene siniseks tõmbuda ja oma viimased allesjäänud sõprade riismed kaotada. Lisaks kipub enesehaletsus peale. Eks ma üritan seal iseenda ehitatud kestas, kui ma ikka sinna satun, laulda ja lõbusamalt mõmiseda.
Aga ei, ei, proovin kookonit siiski vältida. Pole vaja. Kellegile pole vaja.
Võtan vitamiiine ja proovin inimestega edasi suhelda. Teie ärge pange seda tobedat kirja tähele. Vahel kohe tükivad nõmedad mõtted pähe ja paberile (blogisse).

rabarockist ja muust

Kirjutame siis kah natuke. Kõigepealt nädalavahetusest. Reedel ja laupäeval viibisin oma aegade kõige rahulikumal Rabarockil. Esimese päeva külastamine seisis tükk aega küsimärgi all, sest ideaalis oleks tahtnud olla hoopis mujal ja muude inimestega. Paraku on tahtmine taevariik ja saamine iseasi. Tuiskasin ikka festivalile, kuigi muusikalises mõttes jätsid reedesed esinejad mind absoluutselt külmaks. Õnneks oli ilm hea. Saigi lihtsalt aega veedetud. Ööbisime ikka Järvakandi noortekeskuses nagu igal aastal. Mulle kohe ei meeldi telgis ööbida. Kui on vihm, siis on halb ja kui päike, siis samamoodi. Kliimaseadmega ja täiesti veekindlat telki pole keegi kahjuks veel välja mõelnud. Kui bändid otsa said, läksime festivali ööklubisse, kus pidi esinema Pepe Deluxé. Imelikul kombel väsisin, ja mitte alkoholist, enne bändi pealetulekut ära ja tahtsin magama minna. Paraku sattusin ööklubi väravate juures tuttavaga, kes on ka üks festivali organiseerijatest, kokku, kes mind tagasi keelitas minema. Läksin. Kuulasin. Oli kah. No ei olnud halb, aga ma olin väsinud ja tahtsin magada. Pärast seda suundusingi otsejoones magamiskohta. Seal valitses täielik tühjus ja vaikus. Ma olin vist esimene, kes unemaale otsustas rännata.
Hommikul ärkasin selle peale üles, et sõber saabus kärarikkalt koju. Tema jaoks lõppes esimene festivalipäev alles kella 9-8 vahel hommikul. Kui ta oli pikali heitnud, pistis üks naine pea ukse vahelt sisse ja ütles, et meie sõber oli üritanud võõra tüdruku voodisse magama heita, mille peale magamisaseme omanik talle lõuga andis. Selliste sõnadega kohe väljendatigi ukse vahelt. Ma ei osanud selle peale midagi öelda ja magasin edasi. Umbes kell 10 hakati õues laulma. Keegi naissoost isik arvas, et tal on väga hea lauluhääl ning lõõritas Ruja laule edasi ja tagasi. Kahjuks liitusid temaga ka teised, kes millegipärast ei maganud või juba üles olid ärganud. Mõne aja pärast sai sellest indu ka mu magav sõber, kes samuti otsustas koori astuda. Kella 11-ks oli see kõik muutunud magamise seisukohast talumatuks ja otsustasin jalad alla ajada. Sellist soojendusbändi ma laupäevasele festivalipäevale ei soovinud. Õues toimus ennelõunane alkoholimanustamine. Ja kohe hooga. Mina isiklikult käisin dušši all, sõin ja jõin kohvi ning kalja. Tark ei torma. Paraku tuli seesama naine, kes mu sõbra kohta infot andis, uuesti mu juurde ja rääkis sama lõugasaamise jutu uuesti üle. Küsisin, et mida ma selle infoga nüüd peale hakkan ja miks ta seda mulle räägib. Solvus.
Kella 14-ks suubusin festivaliplatsile, sest tahtsin A.Human'it kuulata. Hea bänd oli. Kohe nii hea, et see pani kogu järgnevale festivalipäevale positiivse pitseri. Laulja hüppas kontserdi lõpupoole rahva sekka ja jätkas sealt laulmist. Tahtis küll vahepeal tagasi minna, aga ütles siis, et fuck it i'll stay here ja jätkas laulmist. Vihma sadas ja tüüp ajas vahepeal särgi seljast. Lõpuks läks siiski lavale tagasi. Väga hea oli. Teised bändid olid ka head. Pikemalt ei hakka kirjutama, sest ajakirjanduses on sellest juba juttu olnud. Seda veel, et vahepeal sadas nii tihedat vihma, et see oli üpris talumatu. Õhtuks läks üle. Nii palju pean üles tunnistama, et Gary Numan'i visuaalne pool oli minu puhul juba stereo. Ehk siis, kui tahtsin ühte Gary't näha, pigistasin ühe silma kinni. Peale seda sain auto peale, mis mind Tallinnasse tagasi sõidutas. Hommikul oli ikka lõpmatult hea meel, et ei pidanud veel üheks ööks Järvakanti jääma. Selline festival siis.

Pühapäeval oli Tapperis Ariel Pink koos oma bändiga Haunted Graffiti. Väga väga väga hea oli. Seltskond oli ka hea. Väga väga väga hea. Igatahes on mul nüüd lõpuks Tapperis käidud.

Ei tahaks sellele sissekandele negatiivset tooni anda, aga hooaja lõpp on päris ränk. Nii emotsionaalses kui psüühhilises mõttes. Tahtsin küll rohkem sellest kirjutada, aga ei hakka teid koormama. Kuigi endasse elamine hukutab.

Lõpetuseks valetamisest või pehmemalt öeldes luiskamisest. Väga kurb on, kui inimene, kellest sa väga lugu pead, sulle valetab. See teeb haiget. Mitte, et mulle seda tihti on tehtud, aga kui see juhtub ja sellest aru saad, siis on ebameeldiv tunne. Maailm on ju nii väike, et vahelejäämine pole teab mis ime. Inimesed räägivad, märgid kõnelevad jne. Aga mida siis teha? Kõige parem on andestada. Proovida mõista, kuigi see on vahel võimatu, aga üritada vähemalt. Hinge jääb okas. Õnneks vahel aeg parandab haavad. Ja kui seda rohkem ei juhtu ning edasine suhtlemine normaalne, siis on kergem. Vahel aga ongi sellega lõpp või lõpu algus. See viimane lause ei ole millegi praeguse kohta õnneks. Kuigi varem on seda juhtunud. Ja öelda, et mina olen patuta ning saan kivi visata, siis nii see pole. Ka mina olen inimene.

12 juuni 2009

parandusettepanek

Kuna ma mõnikord ei suuda ennast tagasi hoida ja kipun rumalat nalja tegema, siis tahaksin eelmise sissekande täienduseks öelda, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Nii ka minu sõnad. Nagu te teate, kolivad minu kontorist varsti inimesed välja ja uued tulevad asemele. Ja pole veel kindel, kas ka mina ei koli. Kuid need, kes kolivad, tähendavad mulle väga palju. Ma olen nende käest saanud midagi, mis on väga väärtuslik. Ja lollideks neid inimesi nimetada ei saa. See oli loll nali minu poolt. Vahel ma kohe olen ohmu ja ei suuda ennast tagasi hoida. Aga mu tagamõte oli teha sõbralikku, aga samas minulikku nalja. Kogu see aeg, mis me koos töötasime, täiendasime me teineteist. Milleski olen mina puudulik, milleski nemad. Inimesed lihtsalt on sellised. Pole mõtet teha nägu, et on olemas täiuslikke inimesi. Kuid on head ja hoolivad inimesed. Ja sellised nad olid ja on. Aitäh teile.
Veidi sentimentaalne see sissekanne tuli, aga asi on seda väärt. Nüüd on teie kord minu üle naerda.