Saigi siis vabadussammas püsti. Kuidagi kahetised tunded on. Üheltpoolt saan aru, et seda sammast oli vaja, teiselt poolt nagu tundub, et oleks võinud kas teistsugune või vähemalt tillukesem olla. Tseremooniat ei tahaks kommenteerida. Lihtsalt see, kuidas kaitseministeerium ja politsei enne seda pidevalt keelitasid rahvast mitte tulema, see oli sigadus. Lörtsis minu jaoks asja ära. Lõppude lõpuks oli see rahva pidupäev ja kui asjaomased instantsid enne seda vinguma hakkasid, siis tahtnuks neile öelda - see sõbrad on teie töö, et kõik turvaline oleks.
Natuke nõme on ka, et see sammas rahvast lõhestanud on. Ja kus iganes sellised nö konfliktid tekivad, seal hakkab peale sildistamine ja massihüsteeria.
Samba pooldajatel on ükstapuha, mis suuruse, kunstilise tasemega ta on või kes on autorid ning kes konkursi žüriis istus. Sammast oli vaja ja punkt. Pekki need kunstiinimesed.
Teisel pool on aga suhteliselt intelligentsed ja edukad loomeinimesed, kes igal võimalikul juhul verbaalselt samba jalamile pissivad. Ma olen millegipärast kindel, et ka nende hulgas on küllalt neid, kes seda teevad, sest teised tema kambast teevad ju ka.
Mõlemal poolel on õigus ja ei ole ka. Ja vahel mulle tundub, et kui üks räägib sisust, siis teine hoopis vormist. Nii ma ei tahagi ennast samba asjas positsioneerida. Vaatame, kas sammas kasvab rahva südamesse või mitte. Ja ma pole ka enda jaoks lõpuni mõtelnud, kas seda sammast üldse oli vaja. Isiklikult ma väga patriootiline inimene ei ole. No vähemalt ma ei jookse plakatitega rahvamassiga kaasa. Detailid segavad. Nii nagu ma ei osalenud Balti ketis, vaid vaatasin seda kõrvalt, sest ei tahtnud võõrast higisest käest kinni hoida. Eks ta ole suhteliselt nõme, aga iseenda eest ei põgene. Sellised sambamõtted siis.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar