vilets suusailm

Nädalavahetus ongi peaaegu läbi. Nagu naksti. Pole teist nagu olnudki. Reedel murdsin tööd ja väljas ei käinud. Laupäeval viskasin kaks peekonipulka ja latikat suitsuahju, kus nad oootuspärase muutumismängu läbi tegid. Tegelikult oli seal hulganisti sulelisi, karvaseid ja soomuselisi. Ehk siis siga, kana, jänes, lammas, latikas ja ahven. Suitsuahju loomaaed seega.
Loomulikult ka väikesed õlled. Mõtlesin ka, et teeks väikese linnatuuri õhtul, aga nii kella kümne ringis tuli jube uni peale. Andsin järele ja siin ma olen, pühapäevahommikune kahetseja. Oli nädalavahetus ja nagu polnud ka.
Täna pean kahjuks mingiks ajaks tööle ennast vedama, sest üks suur ja paks tolgus vedas meid järjekordselt alt. Tõsi, ega see väga ei üllata. Mõned lihtsalt on sellised. Pista nad kas suitsuahju või linnapea toolile, miski ei muutu. Paremuse suunas vähemasti.
Ja muidugi ei saa ma jätta halisemist möödunud "suve" teemadel. Keegi ilmatark tuli välja mõttega, et suvele tuleks nüüd kriips peale tõmmata. Oh mis üllatust eksole. Oma väidete tõestuseks toob ilmatark konnad. Et kui vihm lõpeks nädala jooksul, siis konn hakkaks juba muutuma ilusaks roheliseks, aga konn on veel tume. Järelikult sadu jätkub. Egas midagi, ootame vananaiste suve.
Selline lühike sissekanne tuligi.

kõik tahavad lõpuks koju saada

Üleeile ärkasin üles ja olin kaela ja vasakpoolse õla ära maganud. Täna ärkasin ja olin vasaku poole lõuast ära maganud. Nagu oleks öösel keset und vastu vahtimist saanud. Kumbki häda pole veel üle läinud. Mul on sellist asja varem ka juhtunud, küll mitte väga tihti. Nõme on. Mitu päeva nagu invaliid. Ehk läheb üle. Kui mitte, pean ennast spordikreemiga mäkerdama. Selle vastikuga, mis naha õhetama ajab.

Homme on selle hooaja esimese töönädala viimane päev. Kui ma just reedel järgmise nädala esimest tööpäeva ette ära ei tee. Sellest oleks nii palju kasu, et siis ei peaks pühapäeval tööle kobistama. Eks näis. Igatahes hakkab vaikselt meeldiv rutiin tekkima. Esimesed kaks päeva oli päris kole. Ei saanud ega saanud tööisu peale. Ega siiani pole saanud, aga vaikselt tuleb. Kuhu ta pääseb.

Täna käisin siis KUMU's Sigur Rós'i "Heima't" vaatamas. Kena film oli. Ütlen kohe välja, et peale Sigur Rós'i muusika ja Islandi ilusa looduse seal midagi muud erilist polnudki. Aga kuna neist kahest on rohkem kui küllalt, siis oli päris hea vaatamine. Peaks DVD kuskilt sebima. Vahel oleks närvide rahustuseks hea vaadata.
Kohad olid kõik täis ja ma pidin istuma istmete kõrval trepil. Kui mu kael ja õlg poleks sellised nagu nad on, poleks häda midagi olnud. Aga nüüd oli alguses päris raske head asendit leida. Vanainimese asi eksole.
Film rääkis Sigur Rós'i tasuta kontserdite tuurist mööda Islandit.


Sekka näidati palju Islandi loodust. Turismireklaamina ideaalne. Endalgi tekkis tahtmine seal ära käia. Sealne turismiamet või mis iganes seal on, peaks seda filmi mööda maailma lausa tasuta jagama.
Kontserdikohad olid ka lahedad. Väike nagu see Island on. Viimastel andmetel 316 252 inimest. Seda on isegi Eestiga võrreldes väga vähe. Esineti alates täiesti inimtühjadest kohtadest, kus neid kuulas ainult käputäis inimesi, kuni pealinna suurkontserdini välja.

Eriti meeldis mulle kontsert kuskil külakultuurimajas, kus väga armsad kohalikud, lastest kuni vanade inimesteni, neid kuulama olid tulnud.


Ahjaa, kolmanda laheda asja selle filmi juures unustasin mainimata. Lapsed. Mõnusad tegelased.

hilinenud naistepäev

Selline lugu siis minu kallis sünnilinnas. Ei mõista need naised ka armastuse eri palgeid. Aga otsustage ise.

Rapla linnas lõi eile hommikul kell 9.10 mees naist roosidega, tekitades viimasele füüsilist valu.

Võsa tänaval lilledega 52-aastast naist rünnanud meheks osutus 41- aastane Jaan.

Naine teatas kohale saabunud politseinikele, et mees lõi teda roosidega vastu kätt ning tekitas talle seeläbi füüsilist valu.

elav traat 3

elav traat 2

elav traat 1

Selline elukas ujus Pirita jões. Paeluss vist. Tavaliselt elavad kalade sees, aga kuidagi vot oli "vabadusse" sattunud.

looduse eri

See jutt ei tule pikk. Ükspäev käisin sõbra maal liha suitsutamas.


Seal kohtasin mitmeid elukaid ja muid looduse imesid. Väikeseid muidugi. Siit väike galerii. Putukatest, kellega sõbraks sain.




Kohtusin ka suudleva konnaga. Ausalt. Ma nägin ise oma silmaga, kuidas suudles. Otse suule.



Avastasin, et puulehtede all olid mingid imelikud munajad asjad. Vist mingi haigus. Väga veider igatahes.




Kohtusin ka elava traadiga. Sellest hiljem.

neli kurtmist

1. Ükspäev läks mul küünal ümber ja pritsis arvuti vedelat küünlarasva täis. Õnneks midagi fataalset ei juhtunud. Natuke kurb ainult, et arvuti just sel hetkel just selles kohas juhtus olema. Mulle tundus sel momendil, et ta alguses karjatas õrna häälega ning hiljem nuttis vaikselt. Täna on kõik enam vähem korras. Heaolemine on peaaegu taastunud, kuigi ma pole teda veel lõpuni puhtaks teinud. Eks ta kannatab natukene, aga meie armastus on suurem. See võidab kõik ära ning annab kõik andeks.
2. Peale eilset Sigur Rós'i kontserti oli kurb tunne. Miks ei ole Tallinnas neid kohti, kus mängib hea muusika ja on koos veel paremad inimesed. Von Krahl, Kuku ja Juuksur on, aga seal toimub ju nii harva midagi sellist, mis mulle meeldib. Tahaks, et oleks kogu aeg. Ja kui toimubki, siis on kitsas ja ebamugav. Õnneks käin ma harva väljas ning kodus olen mina DJ ja VJ.
3. Sigur Rós'i kontserdi ajal oli kohati tunne, et kui silmad sulgen, oskan lennata. Mitut moodi kohe. Esiteks füüsiliselt nagu lind või pilv. Teiseks ajas ja eri dimensioonides. Sellised hetked on tõeliselt õnnestavad. Tunned nagu oleksid võitnud hingelise ja vaimse peavõidu. Kuigi kahjuks on need vaid hetked, on nad ikkagi olemas.
4. Eile maalt koju sõites hakkasin autos nutma. Lihtsalt. Kui see mu isaga juhtus, siis oli selliseid hetki kogu aeg. Ma kartsin inimeste sekka tulla, sest võisin ootamatult avalikus kohas nutma hakata. Ja seda juhtus ka kusjuures. Lisaks tundus teiste lõbusus mulle talumatu. Ma tean, et neil on oma elu ning minu lein ei ole nende oma. Kuid ikkagi on mul siiani vahel raske naerda ja teiste naeru taluda. Iga hetkega aina vähem, aga nii see vist peabki olema. Ma pean juba oma ema pärast tugev olema. Kuid eile autos ei suutnud enam. Pidin muusika mängima panema, et mõtted mujale läheksid. Kuigi tegelikult on see periood minu elus tohutu enese ja mind ümbritseva ümberhindamise aeg olnud. Ja see teeb mind sisemiselt rikkamaks ning paremaks inimeseks. Loodetavasti.

võidu roos

Eile sai käidud siis Rock Cafe's kauaoodatud Sigur Ros'i kontsertil.
Alustan negatiivsest. Kahjuks jäin natuke hiljaks. Maja oli rahvast pungil täis ja õhku nappis. Püüdsin natukenegi ettepoole siirduda, aga seal oli vaadatavus nullilähedane. Esiteks on kõik teised mehed minust vähemalt 30 cm pikemad ja pooled naised samamoodi. Lisaks on Rock Cafe's need neetud betoonpostid keset saali, mis räigelt vaadet segavad. Lõpuks maandusin taga baarileti ette, kus oli natuke rohkem õhku ja vaade oli üpris kena. Häirisid ainult edasi-tagasi saalivad inimesed. Lisaks oli seal hulganisti wannabe-kontserdikülalisi, kes pidasid vajalikuks omavahel igavusest lobiseda, mitte bändi nautida. Õnneks oli nende müratase oluliselt väiksem kui bändi oma ning kui just neil pilku peal ei hoidnud, siis eriti ei häirinud.
Nüüd positiiivsest. Sigur Ros oli hea. Aga ega ma sellega kedagi ei üllata eksole. Ja tegelikult oli enamus rahvast ka normaalne. Purjus õlletopsiga keerutajaid eriti silma ei hakanud. Ma ise muidugi tegin paar õlut, aga kuna ma nõjatusin baariletile, siis oli ka joogitops pidevalt seal puhkeasendis ning ei seganud. Sigur Ros'iga juhtus täpselt see, mida ma olin oodanud ja tahtnud. Nende muusika tekitas poolsakraalse, võib isegi öelda, religioosse atmosfääri. Islandlikult paganlike sugemetega. Nende muusikas on midagi arhetüüpset ja ürgset. Kuskilt kandist koorub välja olemise lihtsus ja iseenesesse kaemise kergus. Siis sa näed esiteks iseenese suurust ja väiksust samaaegselt. Tajud et maailm ei piirdu ainult sinuga ning ei kesta vaid senikaua kuni sina siin olemas oled. Seda kõike on olnud mõõtmatult palju enne sind ning tuleb ka pärast sind. On loodus, inimesed, nende koosolemine, nende omavaheline jõukatsumine, milles kaotaja on juba ettemääratud, kuid kahjuks ei taha üks osapooltest (inimene) seda kangekaelselt endale tunnistada ning punnitab edasi. On veel asju, mis ei ole silmaga nähtavad ega käega katsutavad. Mingi jõud, vägi, Jumal ja seda sellest hoolimata, kas me seda endale tunnistame või mitte. Sest nemad ei sõltu meist. Jumal ei ole surnud sellepärast, et keegi seda ütleb. Väge pole olemas seetõttu, et me suudame hulgaliselt asju füüsikaseadustega ära seletada. Ma võiks jäädagi edasi kirjeldama, milliseid tundeid Sigur Ros'i muusika mulle tekitas. Just nimelt muusika, sest need poisid laulavad ju islandi keeles ja sellest ei jaga ma ei ööd ega mütsi. Kahjuks. Aga pole mõtet edasi heietada, kuulakem nende muusikat pigem. Riputasin selle loo illustreerimiseks üles maailma ühe kõige kaunima muusikavideo "Svefn-g-englar" See räägib Sigur Ros'ist nii mõndagi. Selles on nii palju kaastunnet ja hoolimist. Seda, millest nii sageli puudu jääb. Aga olgu. Andke andeks kui jutt segane tuli.

tühik

Nüüd olen nii kaua vaiki olnud, et küllap on viimsedki lugejad selle blogi juurest nagu sügisesed lehed alla langenud. Aga vahel on nii halb, et ei suuda, ei taha ega oska. (Kirjutada.) Lihtsalt oled olemas, aga ei ela nagu. Kõik jääb seest vaikseks. Räägid, isegi naerad, aga sees on talv. Kunagi ehk tuleb ka kevad. Peab tulema. Ja tuleb ka. Varsti. Esimesed märgid on näha. Kuigi minevik ei lase sust mitte kunagi lahti. Ja sina ka ei lase. Nii ehk peabki tegelikult olema.


Käisin ükspäev "Ruja" vaatamas. Tore etendus oli. Võigemast tegi Rannapina suurepärase rolli.

Episoodiline superroll oli muidugi Tõnis Mäelt. Lihtsalt vaimustav. Alates temast tegelikult hakkaski minu jaoks kogu etendus elama.

Sergo Vares Alenderina oli jube soe ja sümpaatne. Ega keegi ju ei teagi, milline see Alender tegelikult oli. Teadupärast oli ta väga mitmepalgeline. Inimeste ees üks, lähedastega teine jne. Lisaks muidugi veel täiesti teadmata tahud. Üks asi, millest enamus vist ei tea, et ta oli ka üsna religioosne inimene.

Lavastaja oli karakteritega vaeva näinud ning see tasus ennast kuhjaga ära. Ja muidugi muusika, see muusika. Eks Ruja on Ruja. Kogu etendus oli osaliselt nähtav ka suurel ekraanil, mis andis sellele meediajõnksu juurde. Sai kasutada neid võimalusi, mida lihtsalt laval olles kunagi ei ole võimalik teha. Ilus. Eks oli palju head. Ainus, mis mind hiljem häirima jäi, oli loo puudumine. See oli etendus Rujast, aga puudus lugu Rujast. No olgu, eks te olete ise ka juba lehtedest arvustusi lugenud. Kahjuks ei saa enam seda etendust soovitada, sest homme on viimane ja see on välja müüdud.


Fotod: vanemuine.ee ja record-eurasia.com

putinlik klistiir

Vaatasin RTR Planeta't. Jube. Kohutav. Õudne. Õõvastav. Isegi nõukaajast ei mäleta sellist ajupesu ja ühepoolset propagandat. Sõnad sõnad sõnad, mitte ühtegi fakti. Televisioon on ju piltuudis. Aga kui seda pole, siis pole. Ainult hala, millele, mitte ühtegi konkreetselt fakti ei anta, pildiga ma mõtlen. Nii perses on Venemaa meedia. Nii PERSES, et pole ime, et mikroskoopiline Eesti on vahel nende suurim vaenlane. Ei aja nutma ega naerma, lihtsalt hoia peast kinni ja ahheta.

pätt jääb pätiks

Kuna Vene agressor on Gruusia riigiasutuste veebisaidid küberrünnakutega rivist välja löönud, siis on Georgia välisministeerium kolinud aadressile georgiamfa.blogspot.com. Soovitan pilk peale heita.

Kaart Vene agressori õhurünnakute sihtmärkidest Gruusias.

hommikused puisted

Mul on kahju, et ma veini ei joo, muidu ostaks Gruusia (Georgia) omi. Mineraalveega on teine lugu, Borjomi ma ostan ja tarbin.

See, mis Gruusias toimub, ajab nördima. Kuigi mul pole Venemaa suhtes mingeid illusioone, mõjub avalik agressioon alati masendavalt. Kui Vene sõjalennukid pommitavad teise iseseisva riigi territooriumit, siis on asi juba vägagi kurjast. Ja tuleb meeles pidada, et Venemaa katsetab alati piire. Kui mingi sigadus läbi läheb, asutakse järgmiste kallale. See on küll kohatu võrdlus, kuid üsna sarnane paralleel, aga ka lapsed teevad nii. Seni kuni on kas paika pandud või sulle kaela peale istunud.

Maailm muutub. Paraku on need muutused seotud eelkõige meie jaoks ebameeldivate suurjõududega nagu Venemaa, Hiina ja islam. Kuigi viimaste puhul mängib killustatus neile endile karuteene. Õnn ja õnnetus nendesinaste suurjõudude puhul on tohutu ja fataalne sõltuvus energiatoormest. Venemaa ja islamimaad suplevad naftadollarites, aga kui kaua? Hiina kasv sõltub otseselt sellestsamast energiatoormest. Olgu, see jutt läheb nüüd täiesti rappa, hakates polemiseerima ebamäärase (eneriga)tuleviku üle. Haakides sinna sisse kauge tuleviku sinilinnukesi. Kuid jah, maailm muutub.

Kuid ikkagi, Gruusia sündmused teevad murelikuks. Lisaks on alanud propagandasõda. Kui ikkagi kasutatakse sellist retoorikat:"Vene üksused on Tshinvali täielikult vabastanud Gruusia sõjaväest..." "Vabastatud"??? Mis ajast Lõuna-Osseetia on Vene Fõderatsiooni osa? Mis vabastamine? Lisaks muidugi kunagi tehtud viga - kui mingit territooriumit, mille elanikkonnast vist üle 80% (ma võin ka eksida) on Venemaa kodakondsusega, saadetakse kaitsma sama sama kodakondsusega "rahuvalvajad", pole neutraalsust mingilgi moel võimalik tagada.

Sitt lugu igatahes.

Soovitus:
Ostke autodel paagid kütust täis. Venelased pommitasid Poti sadama ja Bakuu-Tbilisi-Tseihani torujuhtme sodiks.


Eesti valitsust ei viitsi kiruda. Nii palju vaid, et remonti oleks vaja.

Fotod: www.reuters.com

raisus maailm

Vilets nädal. Algasid ajaloo kõige räpasemad ja politiseeritumad olümpiamängud ning tundub, et Gruusia (Georgia) ning Venemaa vahel algas sõda. Väga kurb. Seda enam, et see kõik on ettearvamatu lõpuga. Venemaa on pidevalt seal suskinud ning ega USA-gi puhas poiss pole. Tal lihtsalt on vaja omada seal regioonis vähemalt ühte tugipunkti. Loogiline muidugi. Aga olgu, ma ei hakka siin ja praegu asja olemust seletama. Eks saate sellest ise telekast või lehtedest lugeda. Rahvusringhääling saadab sinna ka oma korrespondendi.

Väike kaart. Põhja-Osseetia kuulub Vene Föderatsiooni koosseisu. Gruusia loeb Lõuna-Osseetiat enda territooriumiks.


Venemaa on aastasadu juba Kaukaasias oma mõjuvõimu küünte ja hammastega hoidnud. Teatavasti tulevad sealt mitmed gaasi- ja naftatorukesed, mille kontrolli all hoidmine on suurjõududele nagu veri haikalale.
Vene kotkas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kallal.


No comments.


Kui ebavõrdne see olukord on:
Elanikkond: Gruusial-4.6 miljonit; Venemaal-140 miljonit
Armee: Gruusial-18 000; Venemaal 400 000
Tanke: Gruusial-128; Venemaal-23 000
Lahingulennukeid: Gruusial-9; Venemaal-1736

häbi

Hiina olümpiamängud on minu jaoks aina rohkem omandamas vastikut kõrvalmaitset. Palju lubadusi, vähe villa, võiks öelda. Aina ülbem suhtumine, mida enam on selge, et mängud tulevad. Nüüd seda enam. Eile tuli ETV-st dokumentaal, mis oli nii tülgastav, et ajas südame pahaks. ROK-i ametnikud ja muud tegelinskid kiitsid Hiina arengut. Lisaks oli Hiina ajaloost loodud selline idiootlik võltspilt, mis suisa öökima ajas. Piinlik. Jälk ja üdini valet täis film oli. Kõige piinlikum oli, kui mingi olümpiamängude ametnik tuletas meelde 1972 aasta OM-i, kui palestiina terroristid Iisraeli olümpiameeskonna mõrvasid. Tuletan meelde, et tol korral korraldati vaid mingi tühine leinaseisak ja pandi mängudega lõbusalt edasi. See oli on ja jääb OM-i kõige suuremaks häbiplekiks, mida mitte kunagi ei õnnestu maha pesta. Sellest ajast alates pole olümpiamängud enam mitte kunagi need, mis nad idee järgi peaks olema.

Hiina mu hiina.

Olümpiamängud on hoolimata nendest idiootlikest slõuganitest, mis 24/7 kõlavad, ei midagi muud kui üks tavaline müügiartikkel, nagu pesupulber. Edu sulle Gerd Kanter! Ja sulle ka Raul Rebane, kes sa allkirjadest nõnda hästi jagad.

pisut pilte

Mis on linnukesel muret...




...kus ta saab või mis ta sööb...



Suur koer kaevab muudkui auke. Kaks versiooni: 1) Tal on palav ja tahab varju, 2) Viilib küüsi.


Isa siberist toodud seemnetest istutatud seedrid.



Maja valvurid.


Metsa taga keedetakse kartuleid.


Hobuslik uudishimu


Trenn.


Blond ja brünett.


Kolmainsus.


Puhas ilu.


Ja lõpetuseks.

Lahe kiiver eksole.