31 detsember 2008

viimane laks

Mida siis aasta viimasesse sissekandesse kirjutada. Eelmist aastat ma lahata ei taha eriti. Tulevast aastat ei oska. Loodetavasti tuleb hea aasta. Ma väga loodan. Kui aus olla, siis ma ei ole eriti muutustele valmis, aga kui peab siis peab. Kindlasti tuleb raske aasta muidugi. Samas ma loodan, et palju ilusat tasakaalustab selle. Ja on tekkinud lootus, et nii ka juhtub. Teile soovin ka ilusat tulevast aastat. Kallistan.

30 detsember 2008

peokoom

Ma olen sellest puhkusest juba väsinud. Ausõna. Ootan juba, et tööle saaks, siis loksub tavaline elurütm paika ja tervis saab ka korda. Praegu on kogu aeg pidu pidu pidu pidu... . Kaua võib. Tegelikult ei jää midagi üle, kui välja kannatada ja edasi teenida. Uuest aastast hakkan asjalikuks ja tubliks. Päriselt ka. Mu põsed muutuvad uuesti ümaraks ja ihu võtab roosa jume. Kena naeratus tuleb tagasi mu palgeile ning silmad hakkavad särama. Seniks aga pean peolooma elu edasi elama. Oeh.

v

vaiki
vvaiki
vvvaiki

29 detsember 2008

headuse kannul

Jõulud said otsa ja kõht ei valutagi.Kuidagi õnnestus ennast säästa. Kõik oli nagu peab, aga olin lihtsalt mõõdukas. Kirikusse kahjuks sel aastal ei jõudnud. Jõudsin maale liiga hilja ja teenistus oli varem ära. Sellest on küll väga kahju. Muidu olid jõulud nagu jõulud ikka. Hea, et otsa sai. Nüüd tuleb veel aastavahetus üle elada ja saabki normaalse elurütmi juurde tagasi pöörduda. Vabad päevad on muidugi lahedad. Kuidagi harjumatu on, et homme on vaba päev. No mitte kõigil, aga minul on. Kogu aeg on tunne, et tegelikult pean tööle minema. Üldse ei imesta, kui ennast üles ehmatan ja esimese hooga tööle tahan kaapida. Muidu kõik korras. Olge tublid. Teinekord pikemalt.

24 detsember 2008

põntsaki kukkus ta hapnikupadja keskelle

Kallid kaimud ja kaaskannatajad, ma lähen mõneks päevaks maale. Varsti tagasi. Puhake teie ka.

23 detsember 2008

jõulud tulnud juuuuuuuuuuu

Kuulasin täna hommikul Terevisioonist Killersit ja mul tuli meelde, mida ma ükskord läbi une täpselt sama bändi kuulates mõtlesin. Killers on Roy Orbisoni kloon. Vabandan kõigi fännide ees.

H.N.

Väike sissekanne enne magamaminemist.
Täna lahkus väga ootamatult hea kolleeg. Alles mõni päev tagasi mõtlesin, et peaks temaga tulevikus koostööd uuendama. Vahepeal jäi see kuidagi soiku. Tal oli hea sõnaseadmine ja huvitavad mõtted. Ta analüüsid välisteemadel olid huvitavad. Kahju on, kui inimesed nii vara lahkuvad. Alati on kahju. Küllap te saite aru, kellest ma räägin. Kaastunne.

22 detsember 2008

- & +

Miinus:
Talv hakkas peale. Masendav.

Pluss:
Päevad pikenevad ja varsti läheb soojemaks. Kaugel see suvigi enam on.

21 detsember 2008

köhatus

Hommikud on toredad. Kõik on kuidagi helgem ja pea puhtam. Mulle meeldib. Kahjuks pean tööle minema, aga mõnus on ikkagi olla. Täna on pikk tööpäev, lisaks põhitööle on vaja veel igasugu koopiaid teha jne. Aga teie nautige viimast nädalavahetuse päeva. Nägöš.

20 detsember 2008

päikesekiir

Ja nii ongi. Ei suuda näppe kontrolli all hoida ja siin ma olen jälle. Tegelikult tahan öelda, et väike rõõmulaik tänases päevas siiski on. Vaatasin Morrissey-solo'sse üles riputatud tuurigraafikut ja avastasin, et Moz põikab ka Soome sisse. Lubatakse 28. juunil Helsingi Kaablitehases kontserti. Näis. Piletid veel müügil pole. Samas pidi see jube halb koht kontserdi jaoks olema. Pead ei anna muidugi, sest ma pole seal kunagi käinud. Peab uurima. Kõik. Tsauks praegu.

tõeseerumit pole tegelikult olemas

Mölapidamatus on vist peale tulnud. Peaks nagu vaikselt tiksuma, aga nagu näete, võtan jälle kätte ja klõbistan blogi täiendada. Enesetunne ei ole just kiita tegelikult ning kuidagi hõre olemine on. Teate küll, võtad üksipulgi viimaseid päevi mõttes lahti ja üritad asjadest aru saada. Pole just kõige ideaalsem päev ja olek eneseanalüüsiks, aga teisiti ka kuidagi ei saa. Selline päev, et tahad kangesti olla parem inimene ja lubad iseendale, et edaspidi enam vigu ei tee. Täitsa jabur tegelikult. Ise tead küll, et homme on juba hoopis teised mõtted peas, aga ikka urgitsed endas edasi. Tunned ennast süüdi asjades, mida oled teinud ja nende pärast ka, mida pole teinud. Valede ettekujutuste suurpäev on selle nimi. Eks peo käigus teed alati midagi sellist, mis tore ei ole. Muidugi ei juhtunud midagi sellist, mille pärast nüüd väga põdema peaks. Väikesed nihked lihtsalt, mida ikka ette tuleb. Ei midagi lõplikku. Samas on huvitav, et väljend in vino veritas vahel töötab. Mõnikord, ja minuga nii juhtus, saavad sõnad tõeks. Aga see selleks, eks igaühega juhtub vahel nii. Ja lõplikku tõde tegelikult alkohol esile ei too. Kui siis tõepojukese, mis vajab edasimenetlemist :) Eks ma tiksun nüüd vaikselt edasi. Kui enam näppe tagasi ei suuda hoida, kirjutan veel midagi, aga lubama ei hakka.

tere jälle (edit)

Uskumatu, et jälle on jõulud käes. Mõni aasta võiks nagu vahele jääda. Üks laps ütles lahedasti, et ta ei saa aru, miks peab igal aastal jõulusid pidama, sest eelmise aasta omad on ju meeles veel. On kaks püha, mis minu arvates võiksid olemata olla - jõulud ja uus aasta ning jaanipäev. Iga kord ma mõtlen, et mida sel ajal teevad need inimesed, kellel pole lähedasi, kellega pühade ajal koos olla. No ei meeldi mulle need kohustuslikud pidustused ja pühad. Lapsena oli lahe, aga enam mitte. Parema meelega peidaks ennast kusagile ära. Ma ei tea, mida ma uue aasta vahetusel teen. Pole enam aastaid plaane teinud ja see aasta pole erand. Jõulude ajal olen loomulikult vanematekodus, sest see on tähtis. Aga uus aasta on täiesti planeerimata. Võib juhtuda, et sel aastal teengi lihtsalt pausi. Lülitan mobiili välja ja olen vaikselt muust maailmast eraldatud. Parema meelega sõidaks üldse kuhugile ära, aga majanduslangus ei lase. Oeh, saaks see jama ükskord mööda.

raske elu viljad

See nädalavahetus on olnud liiga raske. Tööl käimine on selle kõrval kökimöki. Aga algusest.
Neljapäeval oli asutuse jõulupidu. Mulle tundub, et siis kui sul on peo suhtes negatiivsed ootused, siis läheb kõik vastupidi. No ei tahtnud üldse sinna minna ja veel enne sisseastumist mõtlesin, et söön natuke ja lasen kähku jalga. Repliigi korras, et üritus ise toimus NO teatri ruumides. Aga kukkus välja vastupidi. Pidu oli lahe ja inimesed toredad. Isegi ühe tantsu tantsisin. Mina, kes ma eesti mehe kombel seda üldse ei armasta eksole. Kolleeg tellis DJ-lt Morrisseyd ja kutsus kepslema. Muidugi ei suutnud ma ei öelda. Ausalt öeldes läks kogu trall nii märkamatult kiiresti, et peo lõpp tuli väga ruttu kätte.
Reedel saatsime kolleegi ära. Tal oli viimane tööpäev ja alustasime juba hommikult üritustega. Aga kella 10-st alustada on ilmselgelt liiga vara. Muidugi oli pidu natuke kurb ka, sest kolleegi lahkumine on seda alati. Peale neid pidustusi läksin sõbraga Diletantide Avangardile Polymeri Kultuuritehasesse. Lubasin sõbrale, et lähen, kuigi ausalt öeldes olin õhtuks ikka suhtkoht väsinud. Üritus ise oli nagu oli, ma lihtsalt ei keskendunud väga seal toimuvale, vaid pigem iseendale. Peale seda käisin veel ühe sõbra juurest läbi. Sealne seltskond läks linna edasi trallama, aga mina tundsin, et see oleks juba liiast. Kobisin koju magama.
Täna on suht väsinud olemine. Ma ütlen, pidutsemine on raskeim töö maailmas. Endale ma seda elukutseks ei tahaks. Sellised lood vot. Ega ma enam rohkem kirjutada ei viitsi. Nii palju ehk, et Morrissey kontserdigraafik vajab bukkimist. Pole veel otsustanud, milliseid kontserte ma külastan, aga eks see saab ka lähiajal paika. Olgu, elage hästi.

16 detsember 2008

muinasjutt

Siuke lugu, et natuke on nüri olla. Oli üks päkapikk, kes ütles, et ta hängib jõuluvanaga. Et jõuluvanal on abi ja seltsi vaja ning sellepärast ta temaga saanis ringi kimabki. Aitab sisseoste teha, pakkida ja laiali tassida. Igale poole jõuluvana ju ise minna ei saa. Näiteks kui korsten kitsas või uksepragu ahtake. Siis lähebki päkapikku vaja, kes kingid kohale toimetab. Kõik oleks justkui korras, aga siis tuleb juhuslikult välja, et päkapikk luiskab. Keegi ei tea, kas sellepärast, et kardab tõde öelda või mingil muul põhjusel. Igatahes tuli täiesti juhuslikult välja, et päkapikk ei sõida ühes saanis mitte jõuluvanaga, vaid hoopis mingi teise tüübiga. Kas too ka kinke jagab, on teadmata, kuid päkapiku lugu sai hoopis teise nurga. Enam ei tea keegi, kuidas päkapikku suhtuda. Kas olla edasi sõbralik või kuidas. Päkapikk ise ei tea veel, et meie teame. Tema räägib ilmselt ka edaspidi jutte jõuluvanast, kenast saanist ja kingitustest, aga meid huvitab, mis jõuluvanast on saanud?

Miks ta temaga jõulude ajal ei hängi? Me ei tea ja raske on küsida ka, sest päkapikk on suht armas ja küsimused takerduvad, kui ta süüdimatu näoga sulle otsa vaatab. Ja nii me ei teagi, kas tõde kunagi selgub. Kuid päkapikku me enam ei usalda. Me naeratame talle, aga südames oleme umbusklikud. Jõulumuinasjutt on kokku kukkunud ning alles on jäänud tavaline hall argipäev. Mis siis, et tuledesäras. Samas, kinke tahaks ikka.

Kuid ilusaid jõulujutte ärge minult enam oodake. Päkapikk rikkus mind ära.

ahne poisi jõulud

Tallinnas on kinu lahti. Linnavalitsuses käisid ühel ööl päkapikud ja Savisaar tõstis kisa. Olgu, ära usu päkapikke, aga pole vaja neid ka madalalaubalisteks maffiatüüpideks nimetada. Igale vähegi mõtlevale inimesele oleks selge olnud, et tegemist oli oma tööd tegevate organitega. Kuid vaja on ju kisada. Ja parim kaitse on teadupärast rünnak eksole. Miks on nii, et mõned tsentristliku kõlaga poliitilised moodustised nimetavad kõiki õiguskaitseorganite poolt nende liikmete vastu esitatud süüdistusi poliitiliseks tellimuseks. No mina ei tea, võib-olla on Pihl ja Ansip tõesti Raivo Aegi peadpidi sahtli vahele pigistanud ja nüüd siis kapošnikud jooksevad ning vahistavad-fabritseerivad, et boss sahtli vahelt kätte saada. Kuid mina soovitaksin pigem enne kui kedagi mõjutamises süüdistada, lihtsalt vait jääda ja kuulatada, kelle kisa kõige kõvemini kostab ja kelle kivid tihemini lendavad. Kui see, mida Savisaar oma rahvuseeposlikus ihutelevisioonis etles, pole talle vajaliku fooni loomine, siis mis see on? Naeruvääristame, süüdistame, keerutame tolmu, sogame vett, röögime niisama, räägime aiaaugust - see on see, mis tegelikult praegu toimub. Ei jäta just väga muljet, et suitsu taga lõket pole. Aga see on ainult minu arvamus. Süüdimõistvaid kohtuotsuseid ootan minagi.

15 detsember 2008

taevane latakas

Täna nägin oma elu üht kõige suuremat kuud. Ta oli küll ülevalt paremalt poolt veidi lömmis, aga ikkagi väga suur. Imelik oli see, et pärastpoole kuu kahanes. Ei tea, kas külmast? Ilmselt oli latakas kuu lihtsalt atmosfäärinähtuse tagajärg. Ja mis väga ilus, ta oli kuldne. Selline ilus. Kanalis Lasnamäe poole sõites nägin. Kahju, et mul polnud fotokat kaasas, oleks saanud ilusaid pilte teha. Võtsin netist sarnase pildi. Kuigi seal pole ta kuldne.
Kuu, tähtede ja päikesega on see ilus asi, et see on nagu nähtamatu side inimeste vahel. Samal ajal võib mõni kaugel olev sõber või armas inimene koos sinuga kuud vaadata. Selle kena noodiga praegu lõpetan. Sentimentaalsus ruulib eksole.

pole sinu asi, kes mulle meeldib

Tulen tagasi jälle selle geiteema juurde. Mul on ausalt öeldes täiesti ükstapuha, mida selliseid inimesi koondavad organisatsioonid teevad või mis iganes. Aga ma olen seisukohal, et nad väärivad täpselt sama eluõigust nagu teisedki. Lapsendamis- ja partnerlussuhte õigustest ma ei räägi. Las see jääb poliitikute ja huvigruppide ajada. Mind häirib see jubedus, mis selle temaatika ümber toimuma on hakanud. Kui TV3 uudistesaade korraldab sms-hääletuse, kas homoseksualism on haigus või mitte, siis on ühiskonnas midagi väga valesti. Uudistesaatest rääkimata.

Olgu, ma ei vaidle, kas see on haigus või geneetiliselt kaasasündinud omapära. See on veel nii läbiuurimata probleemistik, et las ka see jääb spetsialistide tööks. Kuid oletame, kõigest oletame, et see on haigus. Olgu. Raske uskuda, kuid selline meditsiiniline koolkond veel eksisteerib, kes just seda homoseksuaalsuse põhjuseks peab. Noniii, nüüd jõuan põhiasja juurde. Kui keegi on haige, siis tavaliselt ei ole see pilkamise, põlguse, vaenamise või mõnitamise objektiks. See oleks lihtlabaselt kohatu. Haigus on õnnetus eksole. Ja haiguste jaoks on tavaliselt ka ravi. Ning haiguse üks põhilisi tunnuseid on, et see on kas inimesele endale või kõrvalseisjatele ohtlik. Kuidas küll homoseksuaalsus inimestele peaks ohtlik olema, seda ma ei tea. Pedofiilia, nekrofiilia ja zoofiilia, millega homoseksuaalsust sageli vägivaldselt kõrvutatakse, kahtlemata on. Kaitsetud inimesed ja olendid on õigusega meie kaitse all ning moraalinormide vastu ka ei saa. Kuid kui kaks täiskasvanut otsustavad omavahel asju ajada, ilma, et sellest kellegile kahju sünniks, siis seletage kulla inimesed, kuidas see nende endi ja kõrvalseisjate tervisele kahjulik peaks olema?!?! Ja kui see oleks ka haigus, siis tegeleks terve teadlaste armee sellele ravi leidmisega. Samas pole ma märganud, et kuskil instituudis sellega tegeletaks.

Olgu, las ka see olla. Jõuame tagasi suhtumise juurde. Loen inimeste kommentaare ja erinevate libakuulsuste arvamusi teema kohta ja kuulen väljendeid, "kakased nokud", "olgu omaette", "ebanormaalne", "rõve", "värdjad" jne. Ma tahaks näha inimest, kes ütleks näiteks kellegi kohta, kel on mõni füüsiline või vaimne puue, samasuguseid sõnu. Võib-olla mõni tõeliselt rumal põmmpea, kes iga asja kohta nii ütleb, aga tavainimene seda ei tee. Haigus ei ole asi, mille üle naerda ja mida mõnitada. Nüüd järsku on leitud üks nn (tõestamata!) haigus, mida igaüks võib avalikult mõnitada ja halvustada. Ja see on absoluutselt aksepteeritud. Juba see tekitab õõva. Paraku kumab kõigest sellest läbi, et tegelikult ju keegi enam ei usu, et see haigus on. Seda, mis ei meeldi, on rumalamad inimesed ikka ja alati "haiguseks" nimetanud. Hea mugav ju. Kui on midagi, millest aru ei saada ja ei soovitagi, siis on mugav "diagnoos" panna. Selline ühiskond siis. Kui me kõik kollektiivselt peeglisse suudaks vaadata või vähemalt iseennast kriitiliselt kõvalt vaadata ja omi arusaamu revideerida, saaks me ise ka ehk aru, kui ebatolerantsed ja kurjad me oleme. Vähemalt mõned meist. Aga see on kõigest pisikene unistus.
Kõik.

14 detsember 2008

kell on peaaegu viis hommikul

Jube laisk olen olnud, pole viitsinud blogi täiendada. Ega midagi põrutavat polegi juhtunud. Nii palju ehk, et Morrissey suvise tuuri piirjooned võtavad üha selgemaid jooni. Suisa Peterburis toimub kontsert. Iseenesest oleks mul seal ööbimiskoht olema, aga venksid va ohmud tahavad viisat. Luksemburgis toimub ka kontsert ja sealne saal on väga mõnus. Olen seal juba korra Mozi väisanud. Samas, ta võib ka Stockholmi ja Helsingisse tulla tegelikult. Veel muidugi ei tea. Stockholmi kontsert oli muidugi üks ebameeldivamaid Morrissey kogemusi üldse. Mitte Mozil polnud midagi viga, aga rahvas oli absoluutselt koomas. "Kuumad" rootslased, mis teha. No vaatame seda asja veel.
Sel kuul juhtus selline jama, et palk sai arvelt kuidagi väga ruttu otsa. Täitsa pekkis. Alles oli ju palgakas ja nüüd peab säästuaja, võiks öelda isegi, et karmile säästuaja režiimile minema. Saame hakkama.
Olgu, kell on üle mõistuse palju ja pean homme tööle minema. Ruttu tuttu. Adjöö.

10 detsember 2008

pahur poiss

Ma ei tea, kas teil on olnud päevasid, kui oled rahutu ja iga pisiasja peale närvis. Minul olin. Täna (kolmapäeval).
Peale tööd läksin poodlema. See pole päris sama, mis ostlema. Poodlemisel käid ja vaatad lihtsalt, ostlemisel teed rahakotirauad lahti. Ei, tegelikult ostsin ühe mütsilotu siiski. Parajalt lotu ja totu. Käisin veel mööda plaadipoode, raamatupoode ja jalatsipoode. Niisama kondamas. Allahindlusi pole ja tobe oleks praegu midagi osta. Üldse Eestist osta. Kõik on üle mõistuse kallis ja kui ka alet tehakse, siis sümboolselt. Parem sõita Soome või Rootsi.
Aga tuleme paha tuju juurde tagasi. Jõudsin mingil hetkel õhtul koju ja tuju oli kuidagi karune. Kannatamatu ja rahutu. Nagu pahur karu. Kellegi peale konkreetselt ka kauna nagu polnud. Ei teagi, miks selline tuju. Pole hullu, läheb üle.
Selline õhtu siis.

09 detsember 2008

cover lover

Pekki ma ei või, käisin korra kodunt ära ja tagasi tulles oli internet linna peale jooma läinud. Ja ma ei teagi, kas süüdistada Starmani või enda seadmeid. Igatahes ühendasin kogu värgi kell 23.30 lahti ja 23.35 tagasi ühendades hakkas tööle. Seakari mitte internet. Ilmselt pole Starmani mõtet sõimata, kuid mis minu seadmetel viga oli? Aru ma ei saa?! Nõme nõme nõme. Läksin isegi natuke närvi. Küllap oli mingi väike kala lihtsalt, aga mina seda ei taipa, sest mu tehniline taip on umbes sama hea nagu keskmise keenialase suusatamisoskus.

Sel hetkel, kui internetiseadmed puhkeasendisse keerasid, käisin oma diileriga kohtumas. Tal oli mulle Franz Ferdinandi "You Could Have It So Much Better" limited Cd & DVD edition annuseks müüa.

See on franzude 2005 aasta väljalase. Annused on odavad, aga see-eest puhtamast puhtamad.

Ajaviiteks tehke endale ühe laulu õhtu. Pakun The Smiths'i "There Is a Light That Never Goes Out" erinevaid töötlusi.Päris lahe. Nautige.

surev täheke

Ühes telesaates, mille nime ma ei nimeta, sest saade ise on väga tore, esines ükspäev selline "supergrupp" nagu Supernova. Kuulasin nende lugu ja pärast intervjuud ning ei saanud kuidagi aru, miks maakamar selliseid muusikalisi moodustisi üldse kannab. Ei ole ju võimalik, et üks bänd kõlab nagu vaese mehe Smilers. Ja te teate, kuidas see bänd mulle vastukarva kuubis on. Aga sellise muusikaga on nagu rämpstoiduga - kiire ja lihtne. Ei mingit loomingulisust ega jumalikku sädet, Köögikunstid on sellest kaugelt mööda käinud. Samamoodi selle Supernovaga, igasugu originaalsust ja loomingulisust sealt otsida on sama, mis WC-potti hea lõhnaõliga lõhnastada.

Muide, et asi selgem oleks, siis kaks definitsiooni ka. Esimese allikas on wikipeedia:
Supernoova on oma arengu lõppjärku jõudnud täht, mille heledus kasvab ootamatult miljoneid kordi. Plahvatuse tulemusel võib tekkida ülitihe objekt (neutrontäht, must auk), energiahulk on võrreldav Päikese poolt kogu tema eluea jooksul kiiratava energia hulgaga.
Paraku on see definitsioon eksitav, sest ilmselgelt ei ole tegemist tähega. Rääkimata miljoneid kordi kasvavast helendusest. Mis puudutab suremist ja musta auku, siis see on ainus tõene informatsioon eksole.

Teine tuleb Eesti Päevalehest, mis kirjeldab Eesti Eurolaul 2008 finaliste. Ja see on nagu rusikas silmaauku.
Ansambel Supernova on Hendrik Sal-Salleri biolagunevate jäätmete prügikast. Kõik see jama, mis isegi Smilersile ei kõlba, antakse nendele lihtsameelsetele maapoistele. Ja neil pole vist häbi ka. Mul küll on.

Aga nüüd te küsite, et miks ma seda kõike kirjutan. Ega ma ise ka ei tea. Lihtsalt kui alguses arvatu veel hullemaks osutub, siis tuleb vahel tahtmine sappi pritsida peale. Nii ka minul. Võtke heaks.

08 detsember 2008

moz tuleb ja tuleb

Veel infot natuke.
Morrissey tõmbab hoogu sisse. Nüüd kuulutas ta välja veel 12 kontserti. Ühendkuningriigis kahjuks.
4. mail Stirling'is
5. mail Dundee's
7. mail Glasgow's
10. mail Liverpoolis
13. mail Birminghamis
15. mail Great Yarmouth'is
16. mail Cambridge's
19. mail Hull'is
20. mail Hartlepoolis
25. mail Salisbury's
26. mail Londonis
28. mail Londonis
Nüüd jääb vaid oodata, milla kotkas mandrieuroopas laskub.

Hiljem siis muust ka.

07 detsember 2008

hõre läbimäng

Nonii nonii nonii, on pühapäev ja ma istun ümmarguses majas, kus mängitakse läbi seda, mis õhtul toimuma hakkab. Enda tehtud asju on ikka päris kohutav kuulata. Kogu aeg on tunne, et pole nagu see. Et oleks kindlasti paremini saanud. Ja kindlasti olekski. Oeh. Saaks juba sellega ühelepoole. Õnneks keegi seda kõike homme ei mäleta. Ega see pole staarikeste tantsutaies, millest veel terve aasta jahutakse. See on lihtsate aga toredate inimeste tunnustamine, mis nii ehk naa ei müü. Me elame peapeale pööratud väärtuste maailmas, kus olulised asjad on sull ja feim. Õnneks on veel selliseid inimesi, kelle maailmapilt ja väärtushinnangud on õige koha peal. Ega ma kedagi hukka ei mõista, aga täna on niigi hõre olla ja sellepärast olen enda ja ümbritseva suhtes natuke liiga kriitiline. Tegelikult rohkem iseenda kui teiste suhtes. Lihtsalt kass näitab käpaga minu peale ja mugistab naerda. Las mugistab, saan üle. Sellised lood.

Tundub, et Morrissey plaaditutvustustuur võtab üha selgemaid jooni. Nüüd on pooleldi välja kuulutatud neli järgmist kontserti. 1. ja 2 mail Iirimaal ja 4. ning 5. mail Šotimaal.
Friday 1st May OMAGH Leisure Center (Ireland)
Saturday 2nd May BELFAST Waterfront (Ireland)
Monday 4th May STIRLING Albert Halls (Scotland)
Tuesday 5th May DUNDEE Caird Hall (Scotland)
Loodame, et tuleb veel kontserte ja natuke lähemal ka. Peab tulema.

Olge musid.

06 detsember 2008

olen kilpkonn, kes hoiab nelja elevanti maakettaga

Hurraa hurraa hurraaaaaa!!! Homme saab üks tööetapp läbi ja ma juba naudin seda vaba aega, mis mul pärast tekib. Loodetavasti saan selle töö eest veel sel kuul tasutud. Raha oleks hädasti vaja. Peaks hakkama trennis käima ja teatavasti on see tasuline. No muidugi saaks tasuta ka Kadrioru pargis keksida, aga ei viitsi nagu. Oma süü eksole. Igatahes on täna tuju hea. Jõudsin just koju ja värskes õhus viibimine on lihtsalt suurepärane. Vältisin igasugust transporti ja kõndisin jala. Nüüd väike söök ja siis vaatame õhtule näkku. Küllap sealt midagi tuleb. Homme õnneks liiga vara ärkama ei pea. Muidu kõik bueno. Loodan, et teil ka. Väga loodan. Kui ei ole ja saan aidata, andke teada. Leiame optimaalse lahenduse, nagu ütlevad professionaalid.

iPhone'ni on veel aega

Täna murdsin infoblokaadist välja. Vana mobiil läks katki ja uut polnud kohe võtta. Ema tuli täna külla ja tõi isa vana kasutada. Aga see on vana Motorola, mille menüü on nii keeruline, et ma ei saanud sellest ööd ega mütsigi aru. Iseenesest oleks täiesti kasutamiskõlblik olnud muidu, sest ilu ma taga ei aja ja telefon on eelkõige tarbeese. Kui olin enda saamatusest aru saanud, läksin poodi ja ostsin tutika Nokia 7070 Prism. Isa oma on nüüd sahtlis avariijuhtumiteks, mida mul (ptui ptui ptui) ikka ette kahjuks tuleb. See on nagu vääramatu jõud või aastaajad. Ma olen juba lapsest saati kindaid, mütse ja muid asju kaotanud. Aga jah, läksin poodi ja ostsin uue kännuka. Mingeid erilisi vidinaid sel küljes pole. Ei fotokat, ei pleierit ega raadiot ja USA-s ka rääkida ei saa. Ühesõnaga lihtne telefonike. Kui rikkamaks saan, ostan IPhone'i. Sinna läheb veel kahjuks aega. Nii et helistage ja sõnumeerige mulle. Juba sellepärast, et ma pean uuesti numbreid kollektsioneerima hakkama. Olen vot selline ohmu, et ei tee endale varukoopiat. Ühesõnaga suhtleme.

05 detsember 2008

more moz

Kui ikka paar päeva peale ei passi, siis magad maha ka. Morrisseyl on tulemas kolm kontserti, kaks neist niinimetatud sünnipäevakontserdid (22. ja 23. mai). Täna läksid piletid müüki, aga mina sain alles õhtul teada, et need üldse toimuvad. Läksin siis piletimüügi lehele ja TICKETS SOLD OUT!
Kontserdid on 11. mail Royal Albert Hallis Londonis. 22. mail Manchesteris (seda rihtisingi, sest oleks saanud Mozi kodulinna näha ja muud temaga seonduvat.) ja 23. mail täpselt samas linnas. Küllap mingid tüübid panevad ostetud pileteid müüki muidugi, aga kallimalt. Mõtlen veel.

Morrissey järgmise aasta veebruaris ilmuva plaadi "Years Of Refusal" lood on:
1. Something Is Squeezing My Skull
2. Mama Lay Softly On The Riverbed
3. Black Cloud
4. I’m Throwing My Arms Around Paris
5. All You Need Is Me
6. When I Last Spoke To Carol
7. That’s How People Grow Up
8. One Day Goodbye Will Be Farewell
9. It’s Not Your Birthday Anymore
10. You Were Good In Your Time
11. Sorry Doesn’t Help
12. I’m OK By Myself

04 detsember 2008

haige maa

Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas oleva Tervishoiuameti järelevalve osakonna juhataja Peeter Mardna sai hiljuti maha seisukohaga... aga las ta ühmab seda ise: „Psühhiaatrilises mõttes on omasooiharus haigus, seda teavad kõik,“ soovitas Mardna psühhiaatria ajalugu uurida.

Siis üllitas seesama amet pressiteate. Kuid lugege ise.
Tervishoiuamet selgitab, et (1) Peeter Mardna seisukoht Delfis, mille kohaselt homoseksuaalsus on haigus, on kontekstist välja rebitud. Peeter Mardna nentis uuringu tutvustamisel ettekandeid kuulates endamisi, et psühhiaatria ajaloost on teada, et homoseksuaalsust on peetud ka haiguseks. Sellisena, viitena ajaloole, tulebki seda mõista. Kusjuures ei olnud tegemist avaliku väljaütlemisega, vaid – nagu selgub ka Delfi kirjutisest, omaette öeldud konstateeringuna. (2) Mida tõenäoliselt juhtus kuulma kõrval istunud ajakirjanik. (3) Selle tõdemusega ei soovinud Peeter Mardna kedagi solvata.
Peeter Mardna väljaöeldu ei ole Tervishoiuameti ametlik seisukoht. Tervishoiuamet ei pea end riigiasutusena pädevaks andma kommetaare inimeste seksuaalse orientatsiooni ega ühiskonna vaadete ajaloolise arengu küsimustes. Tervishoiuamet ei puutu nimetatud küsimusega oma ülesannete täitmisel kokku.
(4) Tervishoiuamet uurib, kas ja kuivõrd on antud juhul tegemist süüteoga.


Kõik oleks nagu korras, kui herr Mardna ise poleks täna (kuupäeva järgi eile) õhtul TV3 uudistesaatesse roninud ja kõigele vett peale tõmmanud.
(1) Esiteks nentis lugupeetud meditsiinik, et tegemist on tema seisukohaga ja ilmselgelt pole see kontekstist välja rebitud ümin.
(2) Teiseks ei istunud meditsiinilise ime kõrval mitte ajakirjanik, vaid täiesti tavaline inimene, kes ümina kõrva taha pani ja ajakirjanikule ilmselt edasi kitus.
(3) Kolmandaks muidugi ei soovinud meditsiinitaeva museaal kedagi solvata. Täpselt samamoodi, nagu ilmselt ei soovinud ega soovi kedagi solvata ka inimesed, kes Stalinit suurmeheks peavad või kõiki üksikemasid litsideks või onaneerimist kätele soolatüükaid tekitavaks tegevuseks. Nii nende arvates lihtsalt on ja on kogu aeg olnud. Mulle meenuvad vägisi 80-ndate mendivuntsidega ja nahkvestidega mehikesed, kes sinnasamasse ajastusse kinni on jäänud.
(4) Neljandaks, millal anti Tervishoiuametile pädevus uurida, kas miski on süütegu või mitte. No ei saa aru.

Kuulasin täna siis soo- ja seksuaaluuringute guru intervjuud TV3 uudistesaates ja mõistsin väliseestlaste näpugaviibutamist, et nõuka aeg on meile nii sisse juurdunud, et kurb kohe. Mu skepsis selle seisukoha suhtes kukkus kolinal kokku. Guru lihtsalt ei püüdnudki midagi ümber lükata. Ta ümises higise uudisteankru kõrval endistviisi miskist hälbest ja kõrvalekaldest. Aga olgu, las ümiseb edasi. Kahju ainult, et mu arvamus avara ja ärksa pilguga meditsiinispetsialistist nii vägivaldset surma pidi surema.

Kuid mis mind hämmastas. Online'i väljaannetes samateemalistele artiklitele antud kommentaaride sisu. Õigemini ei peaks enam ammu hämmastama, aga ilmselt ma olen lihtsalt liiga heauskne, kes usub inimeste ning ühiskonna arenemisvõimesse. Ma võtan rotatsiooni korras igast online'i väljaandest mõne sissekande ja uskuge, see on kohutav. Kuid lugege ise:

Postimees online
jahh
03.12.2008 11:37
P..ed on samasugused haiged nagu pedofiilid, nekrofiilid jne.

Eesti Päevaleht online
mel11 02. detsember 2008 17:31:54
Muidugi on see haigus, värdjalik haigus!

Delfi
hah, 02.12.2008 15:31
to ehh, 02.12.2008 15:06
Mine ikka julgelt igal poole, ütle kohe: "Tere, mina olen kakanoku! Ja teie peate mind armastama, sest aktivistid Brüsseli abiga nõuavad seda!"

Õhtuleht online
leo:
Loomulikult on homod arengupeetusega.Sellepärast pole kunagi kuulanud
ei Tsaikovskit ega hiljem Freddy Mercyrit,andetus lööb kohe välja

Ja nii edasi ja edasi ja edasi. Mis riigis ma elan, kus juudid, gayd, mustad ja muud mittestandartsed inimesed on automaatselt värdjad ja haiged, kes tuleks koheselt ellimineerida või vähemalt peaksid nad vaikselt mööda seinaääri liikuma ning suu kinni hoidma. Ja arvata, et see muutub minu eluajal on vist lootusetu, kui isegi alaealised soiuvad sama sallimatust ja... Ma ei teagi. Pekkis rahvas see eesti rahvas. Mõnes asjas vähemalt.

Olgu, aitab kihvatamisest, Ruttu tuttu.

02 detsember 2008

editor's choice

Täna olin jälle ori. Tegin peale oma tööd kodus veel tööd ja lõpetasin kell 23.45. Terve inimene nii ei tee. Pealegi raha eest, mis just väga suur ei ole. Kuid kui midagi on ette võetud, siis tuleb see ära teha. Sel pühapäeval õnneks saab asjaga ühele poole ning rabelemine jääb mõneks ajaks minevikku. Seniks kuniks. Eks mingil ajal võidakse teha mingi uus pakkumine ja mina ullike olen sellega mõtlematult nõus. Pärast muidugi nutan vaba aega taga, ainsaks lohutuseks, et minusugustele ongi maailm üles ehitatud. Sellistele, kes oma põhitööd teevad napaka rahasumma eest ja selle kõrvale midagi muud veelgi napakama papi eest. Kuid ma olen kindel, et maailma majanduste SKP-d ja lisaks igasugused muud x-tootlused oleks mitu protsendipunkti madalamad, kui minusugused ullikesed kopikate eest ei rügaks. Ja nad tulevad veel ütlema, et eestlased on laisk rahvas ja meie tootlikus võrreldes Lääne-Euroopaga madal. On ta jee. Ma tahaks näha ühtainsat minu kolleegi Saksamaal, Inglismaal või kasvõi miljonäri villa esiku suuruses Luksemburgis, kes sellise palgaga nii palju tööd teeks. Nad naeraks ennast ribadeks. Ja naergu. Ma kordan, minusuguste peal seisab maailm! Oma süü, kui ei oska tänulikud olla. Sellega lõpetan.

mozi uus

Tuletan teile meelde, et juba veebruaris ilmub Morrissey uus album "Years Of Refusal".

siniverelised on laskunud

Ma ei teagi, mida ma nüüd tegema peaksin. Loen online'i uudiseid ja saan teada, et meil on staarmeikarid, staarfotograafid, staarreporterid ja igasugused muud staarid. Ma ei teadnud veel mõnda aega tagasi, et need kõrgemad sfäärid üldse olemas on. Kõmuajakirjandus on tulnud mu ellu nagu suur teadlane, suure avastusega, mis nihutas nii minu mikro- kui makrokosmose piire. Kes tegi mulle puust ja punasest selgeks, et minu maailm on vaene mis vaene ja peaksin pilgu kõrgemale tõstma, et mõista, milline rott ja tropp ma olen. Minul muidugi ei õnnestu staariks saada, sest mul puudub see staarimaterjal. Ma ise vähemalt arvan nii, sest siiani pole mind avastatud, ega kätel staaritaevasse kantud. Aga ma ei kurda, sest mulle piisab juba sellest hiilgusest, mis staaritaevas olijad minu, lihtsa sureliku peale heidavad. Nende staatus on igati välja teenitud. Nad on staarid. Sellest piisab. Täpsustavad küsimused on juba kurjast. Ja kui ma peaksin neist kedagi kohtama, siis kuiva ja sooja ilma puhul langen põrmu. Tehke teie ka nii, sest siis valitseb maailmas kord ja õiglus. On puneverelised ja siniverelised, selle vastu me ei saa. Universaalne kord peab kehtima ja on hädavajalik. Le Roi est mort, vive le Roi!