Vaikus eetris ei ole tingitud sellest, et mul midagi öelda poleks olnud, vaid pigem meeleolust - teravad arvamuslikud tipud puudusid, enesekriitika siis. Aga mida tahaks kirjutada, on süütunne. Ma ei tea, kui paljud teist on tapnud inimese. Mina olen. Mind külastab aegajalt unes süütunne. Päris jõhker. Ma ei näe kunagi unes seda, kuidas ma seda teen, aga just hiljem juhtuvat. Õigemini kogen seda suurt süütunnet. See on kohutav. Ühelt poolt varjamisinstinkt. Ma kahtlustan, kardan, oletan, et õiguskaitseorganid teavad, mida ma teinud olen. Teisalt moraalne süütunne. Ma olen tapnud inimese ja mul lasub veresüü. Kui ma suren, siis sellest kohtust mul pääsu pole. Politsei eest ehk õnnestub nihverdada, aga igavese kohtu eest mitte. Muidugi politsei eest varjamine on täielik põrgu. Iga korrakaitsja, nende auto su maja ees, uksekell paneb kahtlustama - sa oled tabatud. Täielik piin. Jube unenägu, aga lahti ta pole must lasknud. Nagu preventiivne sotsiaalne reklaam. Ei saa küll aru, milleks. Sellised mõtted siis.
PS. Ma pole ühtegi inimest mitte kunagi tapnud ja ei kavatse ka. Inimelu on minu arvates liiga püha. Lihtsalt üks unenägu, mis mind aeg ajalt külastab. Ja kes teab miks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Sa oled ehk liiga palju Dostojevskit lugenud..?
dostojevski lugemine jääb ikka vähemalt 10. aasta taha, aga ei ole piinlik,ei ole. lihtsalt liiga eksistentsiaalne on kõik kuidagi :(
Postita kommentaar