Ma ei tea, kas peaksin siin sellest kirjutama, et olen täna õhtul veidi õnnetus ja kurvas tujus. Ilmselt mitte, sest keda see ikka huvitab. Hoopis lõbusam on lugeda asjadest, mis nalja teevad. Aga kuna see on minu blogi, siis kasutan peremehe positsiooni ära ja kirjutan natuke. Samas hoiatan, midagi huvitavat siin kirjas pole. Te ei kaota midagi, kui siin kohal lugemise katkestate. Ärge kartke, keegi ei näe.
Huvitav, kas teil on vahel selline tunne, et te olete maailmas üksi ja kurbus vajub nagu rusuv pilv peale. Mõtlesin, et mul on elus olnud palju unistusi, mis pole täitunud ja ei täitugi kunagi. Mõnest olen ise loobunud, mõnest olen välja kasvanud, mõneni olen küündinud ja sellest kinni saanud, mõni jääb päris kindlasti saavutamata. Mul on praegu ka unistusi. Mõni neist selline, et tean päris kindlasti, et need ei täitu kunagi. Aga ma ikka unistan. Unistused on vahel magusad. Eriti, kui nende peale mõtlemine tekitab sellist erilist tunnet. Midagi kiindumuse ja armumise sarnast. Teate küll, rinnus tekkib selline eriline tunne. Ometi tundub vahel, et mitte midagi ei tule, ega ole tulemas ka. Oota ja looda palju tahad. Sinu kohta on kuskil kõrgemal, kus sul mõjuvõim ja võimalus midagi muuta puudub, negatiivne otsus tehtud ja punkt. Need ongi need õnnetud õhtud, mil on tunne, et sa oled siin maailmas täiesti üksi.
Mis kõige naljakam, ma muutun sellises meeleolus ülimpaatiliseks. Ma saan nendel hetkedel kõikidest kurbadest, hüljatutest, kannatajates aru. Tahaks kogu maailma õnnetuid kallistada, julgustada ja lohutada. Sest ma saan sel hetkel väga hästi aru, kuivõrd valus võib mõnikord olla. Kui suur võib mõnikord olla igatsus kellegi-millegi järele.
Olgu, lõpetan halamise. Homme peab vara tõusma.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar