likvidaator

Kustutasin oma eelmise sissekande, sest emotsioone ei ole mõtet jäädvustada. Negatiivseid ma mõtlen. Kuigi selles valguses pean jälle tõdema, et ma olen ikka nii emotsiooniinimene kui üldse olla saab. Enda kiituseks pean siiski ütlema, et pärast, kui olen rahunenud, mõtlen asjade üle järele ja leian lahenduse. Negatiivseid asju pole mõtet õhku jätta. See söövitab hinge augu ja nii pole sust kellelegi kasu. Auklik hing ei pea ka head kinni.
Aga natuke elust ja enesest ka.
Täna on õnneks reede ja ma ei kavatse õhtul kodus passida. Vahel kohe kisub inimeste sekka linnatulede valgusesse (because I want to see people and I want to see life). Mitte sellepärast muidugi, et töönädal oleks ära kurnanud. Tegin sel nädalal väikese eksperimendi, mis läbi kukkus. Üritasin oma tööpanust minimeerida, et tööjaotus õiglases mahus paika loksuks. Paraku nii ei läinud ning tulemus oli natuke ebameeldiv. Mis teha, kui inimestele ise asjade peale ei tule ja neile sõnadega peab selgitama. Aga kui peab siis peab.
Mis veel. Talveuni kipub kallale tulema. Hakkasin vitamiine võtma, sest unevajadus on ebanormaalselt suureks läinud. Ma magan oma kaheksa tundi ära ja tahaks veel ja veel ja veel. Täiesti haiglane. Ehk läheb üle.
Ja veel ilmast, sellest meie kõigi sõbrast. Õnneks on sügis tagasi ja ma ei nuta lund taga. Ei oota ka. Milleks. Ma vihkan talve. Vastupidiselt enamusele eestlastele arvan ma, et talv võiks olemata olla.
Vot sellised lood. Ei midagi põhjalikku ega olulist. Lihtne lühike mittemidagiütlev sissekanne, mille lugemine tükki küljest ära ei võta ja midagi juurde ka ei anna. Aga ma pole ka kohustatud. Vaba maa. Olge tublid. Kunagi ehk midagi sisukamat ka.