30 detsember 2010

töööö

Täna tööl, homme tööl ja ülehomme ka tööl ja üleülehomme ja üleüleülehomme jne. Mis tähendab, et vana aasta traditsioonilist ärasaatmist ei toimu. Ja kõik tänu eurole. Aitäh talle. Loodetavasti saab teda mul palju olema.

Üleüldse peaks siin oma aasta kokku võtma, aga lükkan vist homsesse. Nii palju võib öelda, et on olnud dramaatiline aasta. Juhtunud on väga häid asju, aga väga halbu ka. Kahjuks. Tööelus toimus suur muutus. Aga ka inimestega on olnud asju. Nii häid kui halbu. Ka kahjuks. Aga pikemalt ehk homme. Au revoir.

talv

Ilmselt nagu kõik teised, ei suuda ma enam mõista, kuhu see lumi kõik ära pannakse. On teda siis nii palju vaja. Täna jäin autoga oma hoovi kinni ja pidingi trammiga tööle tulema. Pole just väga lõbus. Kui nii edasi läheb, siis polegi enam vaja roheliselt propageerida ühistransporti. Nii ehk naa kolivad kõik trolli-trammi-bussi üle, sest autoga on võimatu ja suisa ohtlik linna vahel seigelda. Tänavad on muutunud ühesuunaliseks ja mitte keegi ei tea, mis suunaliseks konkreetselt. Seisad mõne tranduletiga vastamisi ja põrnitsed. Ei saa aru, kumb nüüd teed peab andma ja kuidas üldse teed anda kui mõlemal viiemeetrised hanged kõrval kõrguvad. Ma ei hakka kordama, et talv pole mu lemmikaastaaeg, aga see läheb nüüd küll üle igasuguse piiri. On see nüüd kliima soojenemine või vastupidi, aga kui nii edasi läheb, peab nii riigi- kui kohalike omavalistuste eelarvetesse joonistuma uus rida - lumekoristustööd. Tänan tähelepanu eest.

new post

Nagu ma ütlesin, see blogi pole surnud.

Aga lühidalt enne aasta kokkuvõtet. Ma olen ikka õnnelik ja õnnetu nagu ikka. Ma usun, et te ei vaidle vastu,

10 oktoober 2010

inimesed nägid nüüd päikest

Ilus sügis on. Kõndisin tänaval, lehed sahisesid jalgade all. Ilus oli. Inimesi polnud ja tänavad olid tühjad. Kuidagi majesteetlik tundus sügis. Loodus on värviline ja iseteadev. Aastaajad tulevad ja lähevad meist olenemata. Meil jääb üle ainult sellega leppida ja kohaneda. Selle kulgemise sees olla. Aga see on ilus. Seepärast, et hea on teada, me pole maailma kuningad. Me oleme ainult selle osa. Taevast tuli müra ja üles vaadates lendas lennuk mu pea kohalt üle. Lendas ja võttis kõrgust. Peas oli mõte, et tahaks näha, kuidas ta pilvedesse kaob. Minu ajaarvestus vedas mind alt, kui arvasin, et nüüd, siis oli lennuk juba kadunud. Inimesed nägid nüüd päikest.

02 oktoober 2010

kas nägu peab meeldima või olema sõbralik

Selle sissekande koht oleks ilmselt facebookis, aga kuna seal on kirjamärkide arv piiratud, siis teen seda siin. Ehk lühidalt siiski ka facebookis kui viitsin.
Mind hakkas huvitama, kui paljud riigikogus istuvad poliitikud on facebookis. Kontrollisin ja andmed on teie ees. Osade poliitikute konto mitteomamine ei tulnud üllatusena, aga osade puhul olin väga hämmastunud. Teine asi, mis imestama pani, et paljudel oli suhteliselt vähe sõpru. Facebook on virtuaalne Hyde Park ja Reklaamiklubi ning kui vähe seda kasutatakse. Rohkem ju ei pea tegema kui hankima sõpru ja postitama arukaid mõtteid. Ilmselt on asi muidugi selles, et paljud kontoomanikud võtavad seda rohkem eraelulise väljundina. Mis muidugi ei ole ka vale. Aga kasutamata võimalus on see küll. Näis, kui paljud poliitikud enne valimisi kontod loovad ja kui paljud, kellel juba konto olemas, selle sisuprofiili muudavad ning valimiste tähe all facebooki elu elama hakkavad. Selge see, et lauspropaganda on suhteliselt võimatu, sest selle peale võivad paljud sõbranimekirjas olijad poliitiku enda omast lihtsalt eemaldada. Ka mõtted võivad olla risu ja praht. Aga olgu, nimekiri on teie ees.

Rein Aidma on samanimeline, aga kahtlen kas tema
Enn Eesmaa samanimeline on, aga vist mitte tema
Kaia Iva on, aga ei saa aru, kas tema
Helle Kalda on, aga ei saa aru, kas tema
Peeter Kreitzberg, on, aga suletud profiili tõttu ei tea, kas ikka on
Inara Luigas, on, aga ei saa aru kas tema
Leino Mägi, samanimeline on, aga ilma pildita ja ei saa aru kas on ikka tema
Tarmo Mänd, samanimeline on, aga täiesti suletud profiiliga ja ilma pildita
Nelli Privalova, samanimeline on, aga ilma pildita ja mitteaktiivne, vist mitte tema
Indrek Saar, on, aga ilma pildita ja täiesti suletud profiiliga, mistõttu ei saa aru kas tema
Arvo Sarapuu, samanimelisi on, üks konto ilma piöldita ja suletud profiiliga, ilmselt mitte tema

Jaak Aab, ei
Robert Antropov, ei
Peep Aru, ei
Eldar Efendijev, ei
Tõnu Juul, ei
Helmer Jõgi, ei
Lembit Kaljuvee, ei
Kalev Kallo, ei
Katrin Karisma-Krumm, ei
Ene Kaups, ei
Mari-Ann Kelam, ei
Urmas Klaas, ei
Valeri Korb, ei
Kalev Kotkas, ei
Elle Kull, ei
Tiit Kuusmik, ei
Kalvi Kõva, ei
Valdur Lahtvee, ei
Heimar Lenk, ei
Väino Linde, ei
Aleksei Lotman, ei
Sven Mikser, ei
Tatjana Muravjova, ei
Mart Nutt, ei
Georg Pelisaar, ei
Heljo Pikhof, ei
Nikolai Põdramägi, ei
Mati Raidma, ei
Rein Ratas, ei
Urmas Reinsalu, ei
Ain Seppik, ei
Mark Soosaar, ei
Terje Trei, ei
Mai Treial, ei
Ester Tuiksoo, ei
Peeter Tulviste, ei
Marika Tuus, ei
Toomas Varek, ei
Vladimir Velman, ei
Harri Õunapuu, ei

Ene Ergma, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Igor Gräzin, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Raivo Järvi, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Tarmo Kõuts, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Mailis Reps, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Jüri Tamm, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib", lisaks on mõni samanimeline ilma pildita konto, aga ilmselgelt mitte temaga seotud
Ken-Marti Vaher, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"
Lauri Vahtre, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib" ning üks konto, millel mingi lapse pilt ja üks sõber, vististi mitte tema konto
Trivimi Velliste, on ebaisikulises vormis üles riputatud, millel saab klikkida "meeldib"

Hannes Astok, on
Ivi Eenmaa, on
Mart Jüssi, on
Andres Herkel, on
Jaan Kundla, on, aga suhteliselt suletud profiiliga
Tõnis Kõiv, on
Kalle Laanet, on
Mart Laar, on
Lauri Laasi, on
Lauri Luik, on
Maret Maripuu, on, aga postitused on mittesõpradele suletud
Jaanus Marrandi, on
Silver Meikar, on
Maret Merisaar, on, aga ilma pildita ja sissekanded puuduvad
Marko Mihkelson, on
Eiki Nestor, on
Erki Nool, on, aga suhteliselt väheaktiivne konto
Liisa-Ly Pakosta, on
Kalle Palling, on
Keit Pentus, on
Jaanus Rahumägi, on
Jüri Ratas, on
Aivar Riisalu, on, aga suhteliselt mitteaktiivne
Rain Rosimannus, on, aga suhteliselt suletud profiiliga
Hannes Rumm, on
Paul-Eerik Rummo, on, ilma pildita, mitteaktiivne ja suhteliselt suletud profiiliga
Taavi Rõivas, on
Karel Rüütli, on, aga suhteliselt mitteaktiivne
Evelyn Sepp, on
Sven Sester, on
Kadri Simson, on, aga suhteliselt suletud profiiliga
Imre Sooäär, on
Marek Strandberg, on, aga suletud profiiliga
Olga Sõtnik, on, aga suhteliselt suletud profiiliga
Toivo Tootsen, on
Toomas Trapido, on, aga suhteliselt suletud profiiliga
Margus Tsahkna, on
Toomas Tõniste, on, aga suhteliselt suletud profiiliga

28 september 2010

ühest, teisest ja kolmandast

Sain siis teada või teadvustasin endale, et mina, vana teravsilm, pean omale võib-olla varsti prillid soetama. Mitte kohe ja loodetavasti läheb selleni aega, aga mul on hüperoopia ehk kaugnägevus. Ehk kaugel olevaid asju näen väga selgelt, aga lähedalolevaid enam mitte nii hästi. Kui on väike kiri, siis ma pean kaugemalt vaatama. Ma pole mitte kunagi tahtnud prille kanda. Ka ilu pärast mitte. Ja õnneks vist ei pea ka, sest lugemiseks, kui kunagi see aeg kätte peaks tulema, ei pea prille igapäevaelus kandma. Kuid jahmatav on küll, et selline asi nüüd kallal on. Ilmselt sellepärast, et ma pean päevast päeva tundide viisi arvutiekraani passima. Natuke on meelde jäänud või olen kuulnud, et töökoht vist mingis osas tasub prillisoetamiskulud. Aga näis, esialgu saan ilma hakkama.

Teine asi mida teada sain, et ma olen suhteliselt melanhoolne ja kergelt depressiivsusele kalduv isik. Üks sõber ütles ja ma otsustasin teha teiste sõprade seas selleteemalise küsitluse, mis andis minu üllatuseks tulemuse, et ma olengi. Nagu padjaga vastu pead. Et mis mõttes, mis moodi! Ma olen alati arvanud, et oskan ennast kõrvalt küllalt hästi näha, aga tuleb välja et sugugi mitte. Igatahes panin ennast nüüd iseenda jälgimise alla ning proovin veel tuttavate ja sõprade käest uurida, mil moel see raskemeelsus, melanhoolia, nukrameelsus ja muu siis minu puhul väljendub. Äkki saan rohkem päikest enda tuppa, kui tean, millise akna eest kardinad ära peab tõmbama.

Sellised lood siis, olge tublid.

26 september 2010

ärkveluni

See on uskumatu, kuidas magamatus inimese nõrgaks muudab. Ärkasin neljapäeva hommikul kell 5 ja läksin tööle. Õhtul hakkasin ühe saate stsenaariumit kirjutama. Õigemini kirjutasin võttematerjali välja ja sobitasin stsenaariumisse. Päris raske töö. Olin umbes pool või natuke vähem teinud, kui mulle sobivam läbivaatus vabanes. Logisin ennast arvutist välja ja uues läbivaatuses uuesti sisse. Ja mis ma näen. Või õigemini, mida ma ei näe. Mu dokument, kus stsenaarium kirjas, lihtsalt on kadunud. Jäljetult. Tormasin toimetusse ja mu tööarvutis ka pole. Kuna eelmine läbivaatusruum oli lukus, kutsusin valveelektriku, kes ukse lahti tegi. Ehk on seal arvutis olemas. Panin tööle ja loomulikult ei leidnud ma seal kuskilt seda dokumenti enam. Uurisin ja uuristasin ja urgitsesin, aga minu mõistusest jäi selle leidmiseks väheks. Ma olen alati öelnud, et minu jaoks on apple arvuti hea selleks, et see on lolli inimese arvuti, kus kõik on lihtne ja loogiline ning ei pea mässama mingite programmide, tõrjete ja muude vidinatega. Võttis päris õnnetuks. Kell oli kesköö, kui uuesti otsast peale alustasin. Hommikuks pidi stsenaarium valmis olema. Samas pidin kell 7 sadamas olema ja laeva peale astuma. Punnitasin mis ma punnitasin, aga laeva peale ei jõudnud. Tuli sõit töö nimel edasi lükata. Kell 10 sain töö valmis. Salvestasin kenasti dokumendi arvutisse ja ei loginud läbivaatuse arvutist enne igaks juhuks välja, kui olen tšekanud toimetuses arvutit, kas seal on fail olemas. Muidugi polnud. Kuskil keskserveris on ilmselt failideõgija, kes oma täitmatut isu teiste õnnetuste pealt rahuldab. Saatsin e-kirjaga endale dokumendi ja siis salvestasin oma tööarvutisse. Toimis. Läksin koju, kasisin ennast ja põrutasin sadamasse. Otsin uue pileti ja sõitsin Helsingisse. Kui hakkasin põhjanaabrite sadamasse jõudma helistati laevafirma kassast. Hääl teatas, et ma pole oma pileti eest maksnud. Ma sobrasin käpelt oma mälus ja minu sisemine videosalvestis näitas, et oli maksnud ikka küll. Seepeale teatas hääl, et neil on oma videosalvestised ja sealt pealt on näha, et ei maksnud. Mida tonti. Ma ütlesin, et kui neil need salvestised olemas on, siis palju õnne, minu andmed on neil olemas ja las politsei tegeleb selle asjaga, mina maksin ja asi vask. Mille peale hakkas hääl nutma ja kurtis, et temal on täpselt selline puudujääk kassas ja nüüd ta peab hakkama ise omast taskust maksma. Ma ei osanud öelda A-d ega O-d. Lõpetasime kõne. Kui maa peale sammusin helistati uuesti. Hääl vabandas rõõmsameelselt ja teatas, et tegi kassaarvestuses vea ja tegelikult on kõik korras. Mina enam kaigast ei viitsinud vedada ega viibutada ja teatasin ka rõõmsalt, et siis on ju kõik hästi. Mis siis, et mul hakkasid vahepeal süümekad tulema, et mis siis kui mu mälupilt petab ja ma ikka tegin kogemata sahkermahkerit. Nõme igatahes. Jõudsin Helsingisse ja eismese asjana läksin tuomiokirkko ette platsile ÜRO karusid vaatama. Kõik muudkui kiidavad, et lahe ekspositsioon. On küll. Eesti karu kusjuures on üks kõige koledamaid. Edasi viisin oma asjad hotelli ja läksin linna peale kolama. Nii kella 5-6 ajal tuli selline väsimus peale, et kogu maailm mu ümber muutus unenäosarnaseks ja sürreaalseks. Väga jabur igatahes. Kuna ma olin Blonde Redheadi kontserdile läinud, siis olin üsna murelik, kuidas ma vastu pean. Muide nägin bändi tänaval ka. Keskealised intelligendivälimusega tüübid. Loo moraal on selles, et kui ikka nii kaua magamata olla, siis ei tule plaanitust mitte kui midagi välja. Uni kehtestab ennast.

12 august 2010

perseiidid

Eile õnnestus perseiidide sadu ka ära näha. Linnas lihtsalt ei ole võimalik, sest taevas on kas valgusest või pilvedest umbes. Maal oli ilus selge tähtedest kummis taevakaar ja perseiidid säutsusid saba taga. Soovisin ka muidugi. Ilus oli.

10 august 2010

miks inimest tagasi keerata ei saa

See suvi on veider. Ja see ei meeldi mulle. Ilmad on muidugi olnud head. Liiga palavad, aga Eesti kliimas on see nauding. Inimlikus plaanis on see suvi aga suhteliselt imelik. Inimesed on keerulisemad kui mis iganes muu. Ja see teeb vahel haiget. Teinekord mõtlen, et kahjuks pole inimestel seda nuppu, kus kohast saad aja tagasi keerata, kustutada ja uuesti alustada. Me peame oma eksimuste ja vigadega edasi elama. Nendega hakkama saama ja võimaluse korral parandama. Kui saab ja lastakse muidugi. Ja vahel on seda kõike nii neetult raske taluda. Aga elame edasi ja loodame et aeg, see suur võlur, parandab haavad. Ja äkki annab ka uue võimaluse. Loodame.

15 juuli 2010

elagu puhkus ja mängud

Hurraa, hurraa, hurraaaaaaaaa! Täna kell 21 algab puhkus! Minu nädala "Suveniir" tõmbab otsad kokku ja järgmistel nädalatel juba uued saatejuhid ja toimetajad. Ausalt öeldes pole seda saadet eriti raske teha olnud, aga suvine "hapukurk" on ikka ilmne tõsiasi. Jaks on ka otsas. Puhata ja mängida tahaks juba. 16. augustil läheb mu järgmine saade eetrisse, aga siis on loodetavasti juba elu Eestimaale tagasi tulnud. Tegelikult on olnud hea nädal. Muusika, mis me saatesse saanud oleme, on olnud äge. Mitte mingi peavoolu jama. Esimeses saates Põhja Konn, mis oli hästi lahe noorte kuttide progebänd. Teises saates oli Bad Apples oma tuntud headuses. Kolmas saade oli lotokolmapäeva tõttu lühike ja seal musa polnud. Tänaseks tahtsime Badass Yukit ja isegi kokkulepe oli olemas, aga asi takerdus kahjuks tehniliste jamade teha. Selle aemel tuleb mingi Viljandi folgi asi. Ma ise küll sellise muusika fänn pole, aga mis siis, halb see ka ei ole. Kuid nüüd algab puhkus.

Sel nädalavahetusel on siis Positivusele minek. Esialgu ei teagi veel, kas üksi või tuleb keegi veel. Lahtine. Üksi on muidugi suht kurb minna. Üldse ei tahaks, aga paraku pole mul just palju sõpru, kes sellisest muusikast ja festivalil hängimisest huvituksid. Millest on muidugi kahju, sest kohati ikka on neid kontserte ja pidusid, kuhu ma ei lähe, sest pole lihtsalt kellegagi minna. Kuid Positivusele ma lähen ja asi vask. Üksi või mitte. Pilet on küll veel ostmata, aga seda jõuab.

Olge siis tublid.

13 juuli 2010

paha raha

Kahtlustan, et raha on tehtud kuumakartvast materjalist. Mida soojemaks ilmad lähevad, seda kiiremini ta peos ja taskutes sulab. Aga suvi on ju ees veel. Positivus festivali pilet on vaja ära osta, aga raha on nii näppude küljes kinni, et venitan vist viimase hetkeni. Aga ära ostma peab, isegi kui raha pärast nutt kurgus, sest Muse ei tule siiakanti (aga põhja-läti on ju meie kant) eriti tihti muusikaarmastajaid rõõmustama. Ei ole viitsinud ka erinevates facebooki või muudes festivali piletiloosides osaleda. Minu viga. Lisaks kriibib hinge ökokuriteo plaan. Nimelt sõidab esialgsete plaanide järgi laupäeval ainult ühe reisijaga (minuga) auto Salacgrīvā suunas. Klassikaline olukord, kus jalga surutakse kordi suurema numbriga ökojalats kui vaja. Aga peale töist nädalavahetust kulub muusikaelamus mulle ära. Ükstapuha, mida Greepeace ütleb.

Täna väisasin üle pika-pika aja poode ja tahtsin kenasid papusid osta, aga ainus paar oli kumbki eri numbrid. Äge. Keegi oli enne mind just ostnud ja vale paarilise kaasa haaranud. Kahju. Ilusad olid. Soodsad ka. Lohutuseks ostsin kõrvalpoest Psychedelic Furs'i samanimelise plaadi. 99 krooni.
Kas te panete tähele, kuidas ma siin nagu skisofreenik käitun. Sissekannet alustan jutuga, et raha napib ja ei raatsi seda kuidagi välja käia. Aga lõpetan jutuga šoppamisest. Tänapäeva inimene.

Aga nüüd lähen saadet vormistama. Külalised hakkavad saabuma.

09 juuli 2010

naera, naera, naerame võidu, kes naerab paremini, läbi tuliste suvede ja talviti aremini

Suvel on kuidagi raske midagi siia kirjutada. Mõtted on mujal ja ainult facebookis viitsid natuke kribada, sest see on lakooniline ja ei nõua viitsimist pikka juttu kribada. Igatahes teen väikese erandi ja panen paar rida siia.

Praegu peaks puhkus olema, aga kuna ma teen ka ühte suvesaadet, siis pean palavate ilmadega tööl käima. Midagi hullu pole, ainult maal tahaks rohkem olla. Igatahes on suvi hooga käima läinud. Esimese suurema üritusena külastasin Schillingut. Minu jaoks oli see esimene kord sellel festivalil olla. Muidu poleks ehk läinudki, aga viimasel hetkel sain teada, et tuttaval on Kilingi-Nõmmes onul ja tädil talu, kus kõiksugu sõbralaadsed öömaja võivad saada. Festival oli tore. Hea õhkkond ja bändid kuulatavad. Tuttavaid jagus ka. Järgmisel aastal kavatsen kindlasti uuesti minna.
Plaanis on veel Positivusel Muse kuulata ja kangesti kisub Plink Plonki poole ka. Kuigi viimase suhtes ei ole veel kindel, sest ei tea, kas öömaja saan kuskilt. Ei viitsi nagu öösel tagasi sõitma hakata, sest mõne õlle tahaks ka nagu libistada. Positivusel sama lugu tegelikult. Üks aasta ööbisin seal autos ja see oli üsna ok. Kui hommikul päike kõrvetama hakkas, siis paninn kliimaseadme sisse ja elu oli lill. Mul on universaalkerega ehk nn pikap auto, siis saab selle tagumisi istmeid alla lastes kenasti magamisasemeks teha. Ainuke probleem on, et üksi on suht igav minna ja praegu pole kedagi silmapiiril ka, kes viitsiks kaasa tulla või kellega koos minna. Pealegi oleks mõnekesi minnes võimalik natsa kütuseraha jagada ja kõik oleks häpid. Aga näis. Küllap aeg annab arutust. Kel huvi ühineda, andke märku: toasiga@yahoo.com või toasiga@gmail.com

Siis üritan maal ema juures digipööret teostada, aga seni pole veel õnnestunud. Ostsin digiboksi, antenni, kaabli, antennivõimenduse ja see kõik on kokku mingi 2000 krooni maksma läinud. Kas ma olen valesti ühendanud, ei oska digiboksi käsitleda või on antenni suund vale. Loodan viimast. Poes ütles ka asjapulk, et see on väga vilets koht, kus on kehv levi. Aga digipööret tahaks. Kurb kui emal televiisor tumm on. Aga küll ma selle pöörde tehtud saan.

Jalgpallist ka. Vastu mu igasuguseid tõekspidamisi, harjumusi ja huvisid olen ma üsna agaralt seekordset jalgpalli MM-i finaalturniiri jälginud. Küllap sellepärast, et suvel pole linnas midagi muud teha ja ma ei viitsiks õhtul kuskil ringi kolistada. Vaikselt kodus vaatan kuidas mehed palli taga ajavad ja elan kaasa. Ja päris põnev on. Kahjuks Saksamaa kaotas Hispaaniale, aga nood mängisid paremini ka. Loodan, et Holland saab tiitli, aga pead ei julge anda. Laupäeval ja pühapäeval siis jalgpallilainel. Põnev.

Selline suvi siis. Suurt turismireisi ette ei võta ja midagi muud erakorralist samuti mitte. Panustan popkultuurile (Schilling, Plink Plonk, Positivus). Ja müttan ema juures maal, sest seal on teha oi kui palju. Ainult nende palavate ilmadega ei jaksa kuigi palju. Ja mis veel on mõnus, esimest korda hakkasin maal ürte kasvatama. Nüüd peaks hakkama juba neid noppima ja maitsemeeli meelitama. Ükskord ma maale kolin.

Olge tublid, ehk kirjutan varsti midagi jälle. Ja kui keegi ei loegi seda blogi, millest pole ka midagi, siis iseendale Muhvi moel kirjutamine pole ka paha.

15 juuni 2010

väärismetallist käed

See nädal on jälle selline, kus kahetsen, et ma pole kuldsete kätega mees. Üks väike ehitusprojekt oleks vaja ära teha, aga ma ausalt öeldes ei kujuta täpselt ette, kuidas seda tehakse. Pean enne surnuaiapüha kalmupiirde paigutama, aga ei kujuta ette, kuidas piirdekivid paigutada. Kas peaks killustikupadja alla puistama ja ehk ka segu. Või saab ilma hakkama. Üritasin guugeldada, aga mitte kuskilt ei hakanud õpetust silma. Või ei osanud ma otsida. Tegelikult olen ma kõigis remondi- ja ehitustöödes äpu. Kahju kohe. Tahaks nagu oma kätega teha, aga igasugused oskused puuduvad. Varasem elu lihtsalt pole pakkunud võimalusi. Seina olen paar korda tellistest ladunud, tapeeti pannud, seina värvinud, asju seina kinnitanud, aga need kõik on sellised tööd, millega ka tublimad naised hakkama saavad. Õnneks pole minust osavamad inimesed ilma pealt kadunud, seega saab nõu küsida. Ja ehk saabub ka see aeg, kus minu oskused natukenegi paremad on kui seni. Tuleb lihtsalt ette võtta ja teha. See suvi pakub selleks õnneks palju võimalusi. Maal ema juures on teha küll ja küll. Homme võtangi jalad tagumiku alt välja ja sõidan rongiga maale. Viimane kord sõitsingi rongiga aasta tagasi. Igatahes on suvi alanud ja see on lahe. Naudime. Kõigi halbade asjade kiuste. Mina vähemalt kavatsen.

GARAGE BAND: Rubik

lõpetuseks..

cause it's your next stop
don't mean it's your last stop

Rubik - City and the Streets

25 mai 2010

ilus ilus, vahel on kohe ilus

Ma ei saa jätta siia kirjutamata, et vahel on elu ilus. Muidu muudkui halan ja kirun, aga head ei kirjuta. Jääb mulje, nagu ma oleks mingi hädapätakas. Aga ei ole ju. Täiesti normaalne inimene. Vähemalt enda arust. Ühesõnaga, elu on ilus. Ilmad on soojaks läinud. Inimesed on toredad ja teevad ilusaid kinke vahel. Töö juures juhtub ka päevi, kus ei pea õhtuni toimetuses passima. Tore ju. Et mitte liiga siirupiseks muutuda, siis peab nentima, et pappi on vähevõitu. Aga ma ei lase sellel oma tuju rikkuda. Mitte täna vähemalt. Kõik. Sügavat mõtet sellest kirjutisest välja ei kooru, aga kunagi ehk lajatan haruldaste mõtetega. Aga mitte täna. Täna hõljume roosal pilvel ja laseme päikesel palet paitada.

12 mai 2010

hurraaaaaa

Lõpuks ometi on kevad kohale jõudnud. Loodetavasti pole see petekas. Eesti ilma ju ei julge usaldada. Hoiame siis pöidlaid, et soe pidama jääks. Ma tahaks juba nii väga ema juures maal ürdid mulda pista.

10 mai 2010

iseendale



Palju õnne mulle teie kõigi poolt. :)))

09 mai 2010

nädalavahetuse raport

Nii, see nädalavahetus saab siis läbi. Päris tihe oli teine. Reede õhtul kutsusin oma saate endised tegelased külla, et vanu aegu meelde tuletada. Söögiks pakkusin Burgundia pada, lavaširulli kalaga ja šampinjone sinihallitusjuustuga. Võib-olla midagi veel, aga ei mäleta enam, mida täpsemalt ja mälus ei viitsi sobrada. Burgundia pada tuli natuke vürtsikam kui planeeritud, aga vähemalt inimestele maitses. Hilisööl, kui rahvas laiali pudenes, liikusin koos ühe kamraadiga edasi. Mitte linna, aga läksime edasi külla. Seal sai veel natsa pidutsetud. Öö veetsin igatahes sealsamas diivanil. Hommikul väike kohv ja siis maandusime kamraadiga Admiraliteedi basseini ääres, kus kalurid (kamraadi tähelepanek) õngitsesid ja alkoholituristid mööda voorisid. Kuna eelmine õhtu ja öö oli pikk ja meeleolukas, siis panime kamraadiga igaks juhuks päikeseprillid ninale, et viisakamad välja näha. Mul oli tutiga müts ka. Kanaaridelt rannaliivalt leitud. Kahtlustasime, et mingi somaallasest illegaalse immigrandi oma. Igatahes võtsime paar õlut poest ja nautisime värsket õhku. Natsa aja pärast ühines meiega veel üks kamraad, kes tõele au andes, karsket joont pidas. Pärast seda loivas iga roju oma koju. Magasin kuni õhtuni, aga siis liikusin sünnipäevale edasi. Seiklusjutte maalt ja merelt oli sündmuskohaks. Tore pidu oli. Toredad inimesed. Kahjuks lõppes õhtu sellega, et üks põmmpea lõi ühel noorel tüdrukul õues asja eest teist taga silma siniseks. Tüdruku poiss võlgu ei jäänud ja andis põmmpeale kere peale. Politsei ja kiirabi tulid kohale ja puha. Pärast seda jälle koju ja kenasti tuttu. Täna ärkasin mitu tundi, lebotasin diivanil teki alla ja vaatasin telekat. Nüüd siis vedasin ennast tööle, et mõned otsad kokku tõmmata. Nädalavahetuse tempo oli päris kõva ja mingil hetkel tööl hakkas silme eest natuke virvendama. Ei saanudki aru, milles iva. Natuke tuli hirm peale, et äkki juhtub midagi. Õnneks läks üle. Nüüd jälle koju ja edasine plaan on midagi veiselihast valmis meisterdada. Külmkapis ilus tükk ootab. Selline elu siis. Mitte midagi erakordset, aga see-eest huvitav. Olge tublid.

27 aprill 2010

mõttetused

Ma olen juba pikalt tundnud süümekaid, et siia midagi kirjutanud pole, aga iga kord, kui seda kavatsen, on mu pea tühi. Andetu olen vist.

12 aprill 2010

kannatamatu

Täna sain aru, et ma ei ole koosolekute inimene. Mõistan küll, et see on vajalik ja vahel on need koosistumised produktiivsed, aga minu arvates võiks koosolekutele panna peale ajalimiidi, millest üle ei tohi minna. Pigem tihemini, aga lühemalt. Tõsi, kui mõtted, mida seal väljendatakse on väga huvitavad, siis kaob aeg ka kiiremini. Aga kui hakatakse asju kordama ja pealegi on mingid kiired asjad ajada, siis mul hakkavad jalad sügelema. Vot ei sobi ma ülemuseks, kes mööda koosolekuid tatsub. Ilmselt ma õpiks selle selgeks, aga võib-olla mitte. Paraku on selles asjas õnn tõenäoliselt minu õuel, sest sellist töökohta ma ei saa kunagi ega kandideeri ka sellisele. Õige on ütlus, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

Täna siis õnnestub ehk natuke ka kevadist Eestimaad näha. Vähemalt 50 km Tallinnast välja sõites peaks juba natuke loodust olema.

probleem võib olla lahendus

Tänane päev hakkas masendavalt. Tegelikult juba mõni päev varem. Kuni tänaseni mõtlesin, et pidi see kõik nii minema. Siis järsku sain aru, et kui probleemid eskaleeruvad, siis on see võimalus asjad ära lahendada. Kõige hullem on, kui mingid asjad jäävad rääkimata, ajamata, paigale. Selles mõttes on tore, kui vahel sein vastu tuleb. Saad aru, et nüüd tuleb teha 180 kraadine pööre ja probleemidele vastu astuda. Ja see on hea tunne, kui selline äratundmine tuleb.

Hea meel on ka, et lõpuks ometi näitab kevad oma nägu. Päike on lahe. Läheks veel ilm ka soojaks ja sinililled pistaks pea välja. See on alati nii mõnus aeg. Tahaks minna metsa alla ja seal ringi lonkida, loodust vaadata. Ma olen ju lihtne maapoiss :) ja mängisin kogu aeg metsas ja võsas. Majade vahele asfaldile sattusin alles siis, kui Tallinna õppima tulin. Mulle üldiselt linnas meeldib, aga mõnikord tuleb peale tung loodusesse põgeneda. Ja nüüd aina rohkem ja rohkem. Kevad on mõnus.

iga külm läheb ükskord mööda

Peale mõningast meeltesegadust otsustasin, et taastan oma facebook'i konto. Otsus see sulgeda oli selgelt ebaadekvaatne, aga ennast süüdistama ma ei kipu, kuigi ehk peaks. Aga kedagi teist ei süüdista kindlasti, sest otsus sotsiaalsest võrgustikust eemalduda lähtus minust ja ainult minust. Mul tulevad aegajalt peale sellised hood. Näiteks ei taha ma näha koridoris oma naabreid. Vähemalt ei taha ma nendega suhelda. See sotsifoobsuse puhang võib tulla peale kus iganes ja millal iganes. Igal inimesel on oma hirmud, foobiad ja kartused. Ma kardan näiteks lennukisõitu. Kardan, aga kui vaja siis lendan. Ainult, et mulle tundub, kui seal peaks midagi juhtuma, siis see on nii fataalne. Ma tean, et statistika ei toeta mu kartusi, aga nii on. Autosõit on ju statistilisest küljest hoopis ohtlikum. Et kuidas lennusõit ja sotsiaalsed suhelda_mitte_tahtmise_hood teineteisega seotud on. Need on tegelikult peas kinni ja mõistuslikud argumendid räägivad, et mul ei peaks neid olema. Ühesõnaga täiesti asjatud isiksuslikud häired. Inimestega suhtlemine on ju suur rõõm. Pealegi, inimestega peab suhtlema. Eks ma kirun ennast nende rumalate hoogude pärast, aga ikka tulevad aeg-ajalt peale. Ühesõnaga, suhtlen edaspidi vabalt. Kes tahab ja iganes soovib, saab osa. Piiranguid pole.

10 aprill 2010

puhkus

Sulgesin oma facebook'i konto Kas ajutiselt või siis päriselt, seda pole täpselt veel otsustanud. Igatahes hakkas see mu elu segama ja otsustasin mõneks ajaks eemalduda. Lõppude lõpuks on mul ka e-mail ja mobiil. Aga jah, näis, mis tulevik toob.

29 märts 2010

olen hea jah olen jah olen

Tallinn Music Week sai koos nädalavahetusega mööda. Või siis, nädalavahetus sai Tallinn Music Week'iga mööda. Oli toredat, ilusat ja kurba. Kaks muusikalist avastust oli ka. Ootan juba järgmist aastat.

Nüüd algas töönädal ja tundub, et sujub. Tänane päev oli aktiivse nädalalõpu tõttu natuke väsinum, aga küll kõik laabub. Kevad muidugi ei anna asu. Meeleolu lendab läbi sebramustri. Must-valge-must-valge-must-valge... Aga selline ma juba olen. Rohkem emotsiooni(tunde)- kui mõistuseinimene. Iseendaga leppimine on suur kunst. Ainult et mõnede asjadega pole võimalik leppida, need tuleb kuidagi ära lahendada. Seniks sebra. Ehk päike pleegitab sebra heledaks.
Tsau.

16 märts 2010

elu on ikka ilus küll

Et kõik lühidalt ära rääkida, siis kuni eilseni elasin teadmisega, et võib-olla on mul haigus, mille lõpp on üsna fataalne. Möödunud suvel panin tähele, et mul olid seljale tekkinud sünnimärkide sarnased täpikesed. Alguses asvasin, et ehk kaovad ära, aga ei kadunud. Pealegi nahk kipitas natuke sellest piirkonnast. Alguses ei lasknud endale pahasid mõtteid pähe, aga sügisel mingil hetkel hakkasin kahtlustama, et äkki on melanoom. See mõte elas mu peas iseseisvat elu ja ausalt öeldes oli see üsna painav. Mingitel hetkedel tekkis sellest lausa stress. No põhimõtteliselt arvasin, et ega pikka pidu pole enam. Arsti juurde ka nagu ei julgenud minna. Tüüpiline eesti mees eksole. Aga kes ikka tahab panna ennast olukorda nagu kohtusaalis, kus sulle surmaotsus välja kuulutatakse. Masendus oli kohati päris suur ja ei julgenud enam isegi pikaajalisi plaane teha, ennast millegi taolisega siduda ja üldse. Lõpuks sain ennast siiski niikaugele, et käisin eile nahaarsti juures ära. Üsna masendav oli alguses see mõte, et pean sinna minema, aga kui oli paar päeva jäänud, siis rahunesin maha ja saavutasin mingi stoilise rahu. Et kui on nii, siis on ja tuleb sellega leppida. Isegi hea meel oli, et see painaja ühel või teisel moel lahenduse leiab. Läksin siis arsti juurde, see uuris ja hakkas naerma. Ütles, et ma olen täiesti terve ja melanoomiga ei ole neil sünnimärkidel mitte mingit pistmist. Isegi päevitamist ei keelanud ära, ütles, et seda tuleb lihtsalt mõõdukalt teha. Terve mõistusega, mitte hulluks minna. Soovitas veel lahkumisel arstidest puhata. Tohutu kergedustunne tuli pärast seda peale. Ma ei imesta enam selle üle, kui inimesed peale pingelangust nutma hakkavad, sest mul endal tuli täpselt sama tunne peale. Inimesed on ikka imelikud vahel. Lükkavad mingit asja edasi ja elavad vabatahtlikult koletistega koos. Eile oli igatahes selline tunne, nagu oleks mingil moel mulle uus elu antud. Edaspidi üritan olla targem ja mitte painajatega koos elada. Kõik.

15 märts 2010

maarahva laul

Mis blogija ma oleksin, kui ma Eesti laulust paar rida ei kirjutaks. Alustuseks, et mulle meeldis. Muidugi ennustamisega panin veidi puusse, aga lõppude lõpuks lahenes asi paremini, kui arvasin. Ehk teisisõnu, nii nagu enamus eesti rahvast, arvasin ma, et Lenna "Rapunzel" paneb teistele pika puuga ära. Kui nad püünele esinema tulid, ehmatasin ära, kui kehv esitus oli. Täiesti valed kostüümid, nõrk esitus ja üldse kahvatu. Malcolm Lincolni esinemine oli aga nii hea, et isegi see seltskond, kellega võistlust vaatasime, tunnistas, et on hea lugu ja hea esineja küll. Hoolimata sellest, et nad polnud seda lugu enne üldse tähele pannud. No tegelijkult hoidsin ma algusest peale ML-le pöialt. Seekord toimis. Teiste esinejate kohta, et ilmselgelt vajas mõni lugu tigedat produtsendikätt. Algmaterjal hea, aga kõik muu logises. Aga see on Eesti muusika probleem üldiselt. Sepa ja Avandi kohta ei ütle midagi. Kõik kiiduavaldused on juba mujal ära öeldud. Ühinen lihtsalt. Ahjaa, Anne Erm on ikka vist vanaks jäänud.
Ühe asja kallal tahaks muidugi veel kobiseda. Mulle kohe üldse ei meeldi, kui praegused tegijad nimetavad toimunut paleepöördeks. Nii lugupidamatu ei saa olla. Oli see endine Eurovisiooni Eesti eelvoor mis oli, aga nõme on, kui hakatakse ennast teiste arvelt upitama. A'la, kõik, mis oli enne, oli sitt ja nüüd tehakse tõelist asja. No mulle ka see eurojura ei meeldi, aga väärikust ka kaotada ei maksa. Viisakas oleks endiste tegijate suhtes lugupidav olla. Vähemalt avalikkuse ees. Vot nii.

11 märts 2010

uni

Nägin täna ööesel hirmsat und. Sisust ei hakka rääkima, aga see oli väga piinav ja ängi tekitav. Midagi hirmsat juhtus. Ärkasin üles ja sain aru, et see oli ainult uni. Ja siis ma tegin midagi imelikku. Midagi sellist, mis ei peaks kunagi õnnestuma. Jäin uuesti magama sooviga, et ma näeks ära une 2. seeria, kus kõik laheneb. Ja nii ka juhtus. Mõnikord sünnivad väikesed imed.

26 veebruar 2010

tahaks kobiseda 2

Täna iseenda kallal. Ma sain maailma peale vihaseks, inimeste peale sealhulgas. Miks nad käituvad vahel nagu isekad sead. Samas hakkasin mõtlema, et miks ma peaksin enda närvirakke raiskama inimeste isekuse peale. Minu vihastamine näitab jällegi ju mu enda isekust. Tuleb üle olla. Ainult, et vahel on kergem rääkida kui teha. Proovin. Kuna nädalavahetus toob mitu sünnipäeva, siis näeb inimesi, kes on toredad, ilusad ja head ning nende seltsis kaovad maailma hädad ja nõmedus tahaplaanile. Parem oleks kui üldse ära. Aga seda vist ei juhtu kunagi, alati on keegi, kes kasutab kõrgema positsiooni saamiseks teisi inimesi. Trepina siis. Teised on lollimad, koledamad, mõtetumad, vähemandekamad jne. Selline ensekergitamine on tülgastav ja tekitab viha. Aga nagu ma juba eelpool kirjutasin, tuleb üle olla. See on triviaalne, aga tõsi - armastus võidab kõik. Vaenlase armastamine pole just kergete killast, haletsemine kukub paremini välja, juhul kui nõmedusest üle ollakse, aga see viimane on täpselt samasugune olemine, mis su vaenlased. Armastamine on tõeliselt suure inimese tunnus. Mina tõeliselt suureks ei saa. Praeguse taseme juures mitte kunagi. Mingi õhkõrn lootus on, aga selleks pean ma muutuma ja tohutult kusjuures. Selleks puudub mul antud hetkel jõud ja olgem ausad, ka tahtmine. Ah mis ma pikalt kobisen. Ühesõnaga ma olen mõne inimese käitumise peale nördinud, aga püüan sellest üle olla. Ja ma ei kahtle, et see õnnestub. Tee head, mõtle hästi ja püüa teha teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Nii võid sa küll haiget saada, aga vähemalt oled sa nii tõeliselt nõmedusest ja kurjusest üle. See ei tähenda ühiskondliku positsiooni, rikkuse, intellektuaalsete teadmiste ja omaduste poolest üle olemist, vaid südamehoiakust. Hoiame siis. Proovime vähemalt. Maailm muutub ainult seespoolt väljapoole ehk meist enestest.

25 veebruar 2010

tahaks kobiseda

Ikka selle aastapäeva vastuvõtu üle. Kuna pikalt ei viitsi, siis teen lühidalt. Presidendi kõne oli täitsa kobe. Ja võrreldes eelmiste aastatega on vana ikka kordi parema etlemisoskuse omandanud. Tema esimest kõne oli piin kuulata. Mõte võis ju hea olla, aga audiokvaliteet oli umbes sama, kui pandaks mind läti keelest paberilt maha lugema. Lätlased oleksid võimatu aksendi ja valede rõhuasetuste pärast ilmselt tüdimusest krakovi vorstid. Kontsert oli aga täielik fopaa. Naiivne tekst ja mingid maskoti moodi lõvid takkaotsa. Kas ma olen nii loll ja asi oli ülidiip, aga etenduse mõte läks minust mööda. Tervik loksus ja kohati ei saanud enam aru, mis asju seal lava peal ajatakse. Aga kõik ei peagi suurt kunsti mõistma. Reporteritööd olid suht normaalsed. Kurta võiks ehk seda, et mõne intervjuu puhul oli selgelt näha intervjueerija huvipuudust intervjueeritava suhtes. Aga ma võin ka eksida. Mis puutub kätlemise sisse pikitud intervjuudesse, siis mina seda nii traagiliselt ei võtaks. Polegi vaja kõiki pingviine vaadata. Aga noh, ma pole ka sihtgrupp. Mulle piisaks presidendi kõnest ja kontserdist. Kas see jutt tuli nüüd liiga irisev ja pealiskaudne, on teie otsustada. Õnneks on siin elus tähtsamaid asju kui vabariigi aastapäev ja "uusaadli" teledemonstratsioon. Elagu Eesti!

mis teha

üksiolemise nautimisev teine päev.

23 veebruar 2010

1 + 1 = 1

Täna on siis see päev. Üks nendest, mis ikka ja jälle teatud intervalli tagant peale tuleb. Päev, kus ma tahan olla üksi ja ainult üksi. Isegi juua tahan ma sel päeval üksi. Uppuda muusikasse ja maailma, mida päriselt pole olemas. See pole konkreetsete unelmate või mõtete maailm, vaid värvide, helide ja emotsioonide maailm, mida iseloomustab teatud õnnelaadne seisund. Jah, ma olen õnnelik iseendaga. See päev ei saabu kunagi äkki. Ta annab juba mõned päevad varem vargsi märku, et pea ta saabub. Üksiolemise tunne süveneb ja ma lõikan ennast ära igasugustest online'i kanalitest. Ja ega ma ei teagi tegelikult täpselt, millal ta saabub. Hoiatavad märgid ja kasvav tunne on peal, aga täpset graafikut pole. Ühtäkki on ta kohal. Muidugi ei õnnestu mul siis alati üksi olla, aga ma vähemalt üritan. Täna ka. Äkki ma olen imelik.

22 veebruar 2010

staarid jäägu staarideks

13. veebruar. Laupäev. Rock Cafe. Claire's Birthday "Venus" 10 aastat hiljem. Kõik on tüüne. Uste avamise ajaks rahvamasse ei terendanud ja sai rahulikult õhtut nautima hakata. Hiljem tulid. Rahvas ma mõtlen. Bändid nagunii. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik oli hea ja CB oli isegi 10 aastat hiljem väga mõnus kuulata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Enne kui bändid rallima hakkasid, kastsin keelt ja sattusin suitsuruumi. Ja seal ta istub, minu vastas - Vaiko Eplik ise. Imelik oli olla. Ma teda isiklikult ei tunne, kuigi mõned korrad olen põgusalt kokku puutunud. Meil on ühiseid sõpru. Aga jah, istub seal minu vastas. Vaieldamatult selle õhtu staar. Ja mul on imelik, sest ei saanud lahti tundest, et staarid peaksid ju kuskil lava taga uhkes eraldatuses omi asju ajama. Aga ei, tema istub seal väiksema rahva hulgas ja tunneb ennast vabalt. Kas staarid peaksid jääma staarideks või mitte. Ilmselt on see tobe küsimus. Aga tunne ja mõte olid. Naljakas ka, et olid. Kuid tegelikult. Muusika maksab, mitte vaht selle ümber. Selle juurde jäägemgi. Nüüd ja alati.

16 veebruar 2010

harakat pole kuskil

Pole midagi viletsamat vinduvast palavikust ja sellest, et ei saa seda korralikult välja ravida, kuna pean ja olen lausa sunnitud tööl käima, tuleb väga nüri tunne peale. Tööl istun muidugi maskiga, sest teiste nakatamine mu tegevusprogrammi ei kuulu. Trammipeatusest tööni on umbes 1 km ja peale selle maa läbimist on selline tunne, nagu oleks 25 km läbi vantsinud. Nõrkus tuleb peale ja väsimus takkaotsa. Sisuliselt on terve see nädal olnud nagu udus. Magan ja ärkan suvalistel aegadel. Nagu vanainimene. Mingil hetkel väsin ära ja magan mõne tunni, siis ärkan üles ja higistan nagu saunas. Ja seda täiesti segastel kellaaegadel. Sellist asja, et päeval oled üleval ja öösel magad, nagu korralikud inimesed teevad, ei ole. Üritan küll oma ööpäevast režiimi kuidagi õigeks sättida, aga kui ikka ära vajun, siis vajun. Muidugi tööl olles magada ei saa, hoolimata sellest, et vilets on olla ja nii tahaks teki all puhata. Talv on nõme. Ja viirused on nõmedad. Ja see, et haigus just nüüd tuli, kui mu tööpartner, kes mind asendada saaks, Eestist ära on, ka see on nõme. Aga pole hullu, elame veel. Ükskord tuleb kevad ja saabub tervis. Seda ma tean. Hoidke ennast ja ärge haigusi ligi laske. Kõik saab korda.

07 veebruar 2010

valgust, rohkem valgust

Nii nüridat pühapäeva, nagu täna, pole enam ammu olnud. Mitte miski ei suju, kõik tundub perspektiivitu ja inimestele ma ka vist ei meeldi. Hall sumu ümberringi. Kuskilt oleks kähku ja kohe päikest vaja. Pliis help!

03 veebruar 2010

miinuskraadid sees ja väljas

On uskumatu, kuidas pisikesed asjad võivad suurelt mõjuda. Kellegi väike näpuliigutus võib su sisekliima hoobilt miinuskraadidesse pöörata. Fantaasia hakkab tööle ja sa küsid endalt, miks ta seda tegi ja milleks, kas ma pean sellest midagi välja lugema jne. Järjekordselt on saanud tõestust, et ma olen ja jään emotsiooni-inimeseks. Kui saaks kuidagi jälile nendele nupukestele ja hoovakestele, mis inimeses emotsionaalseid reaktsioone vallandavad, oleks lahe. Sest sisemine plahvatus või hõõrdumine võivad kulutada rohkem, kui mis tahes välised tegurid. Teadlased on ammu rääkinud, et depressioon ja stress põhjustavad rohkem haigusi kui miski muu. Ja ma usun neid. Õigemini olen selle korra omal nahal läbi kogenud. Aga enam ei taha. Sellepärast olekski vaja kuidagi reguleerida seda kaadervärki, mis meie emotsioonides tõuse ja mõõnasid tekitab. Paraku jääb selle valitsemine ja kontrolli all hoidmine vist samasuguseks unistuseks nagu keskaja alkeemikutel tarkade kivi leidmine. Keegi on öelnud, et tuleb õppida leppima asjadega, mida muuta pole meie võimuses. Eks ma pean seda õppima. Vahetegemist ka. Teate küll, sõltuvate ja sõltumatute asjade eristamisel. Jõudu mulle.
Selline segane ja konkreetsusest kauge kirjatükk siis praegu. Elame.

meediakriitika kõrgpilotaaž

Lõpuks ometi on ka minu tagasihoidlik isik saanud põgusalt meediakajastust. Kuid veel tähtsam, et mu tööd on märgatud. Küll nii veidra nurga alt, et ei oska ööd ega ääd öelda. Aga eks lugege ISE, tase on enneolematu. Ma olen õnnelik.

29 jaanuar 2010

liiklusvärdjad

Käisin eile Kose surnuaial isa hauale küünlaid panemas. Papsil oli sünnipäev. Kuigi lumi oli põlvini ja külm tahtis käed ära võtta, sai seal vaikselt iseendaga olla ning igavikust mõelda. Tagasi sõites, kui juba Tallinn-Tartu kahesuunalisel (neljarealisel või kuidas iganes seda nimetatakse, kaks rida ühes ja kaks teises suunas ning nad on eraldatud) maanteel olin, märkasin järsku tahavaatepeeglist, et teises reas läheneb mulle tohutu kiirusega üks auto. No see selleks, kuigi teeolud olid libedad, kohtab sellel lõigul ikka kihutajaid. Seal ei kujuta nad lihtsalt nii palju ohtu, kui kaherealisel teel sõites. Aga sellel ei põlenud ükski tuli peale plinkivate ohutulede. Taga ei põlenud needki. Viuhti kimas see vana mersuromu must mööda. Päris kole vaatepilt oli. 130 oli tal kindlasti rauas. Esiteks oli juba kottpime ja ma ei tea, kuidas ta üldse sõita nägi. Mingil hetkel jõudsin talle järele, aga siis pani ta mingil hetkel ikka ees udjama. Mõtlesin, et helistan politseisse, kuna see oli ilmselgelt liiklusohtlik hull seal roolis, aga millegipärast jätsin selle tegemata. Kuid selline tunne oli, et kui ta oleks kuskil tee ääres peatunud, siis oleks kõrvale tõmmanud ja tüübile lõuga äestanud. Sellised surmasõitjad väärivad korralekutsumist. Millal see värdtõug ükskord välja sureb!

28 jaanuar 2010

järelkõla hea uudis


Efterklang tuleb taas Tallinna. Sinna on veel aega, aga tasub meelde jätta - 8. aprill ja Von Krahl. Ja veel, kuna Krahl pole kummist, siis on piletite arv piiratud.
Kõlas küll nagu müügijutt, aga tegelikult tasub neid kuulata ja vaadata. Hea muusikamaitsega inimestel vähemasti.

Modern Drift by Efterklang from Rumraket on Vimeo.

hammustatud õun

Päris tige riist see Apple'i iPad, aga nagu paljudele teistelegi, jääb mulle arusaamatuks, milleks seda kasutada, kui on olemas iPhone, iPod Touch ja MacBook-Airid-Prod. Telefoniks liiga lahmakas, arvutiks nagu liiga ebaturvaline (kaanega sülekas peab nagu rohkem vastu). Vot ei oskagi nagu seisukohta võtta. Tehniline progress on muidugi tore, aga tarbetuid või pooltarbetuid asju on niigi palju. Aga äkki ma eksin, iPad leiab massilist kasutust ja kõik Apple'i fännid leiavad asjast miljon rõõmu, mida mina praegu märgata ei oska. Ootame, vaatame.
Mulle isiklikult Apple'i tooted meeldivad. Minu arvates on hammustatud õuna toodetel kaks sihtgruppi - targad ja lollid. Targad, kes Apple'i asjadest viimase välja pigistavad ja riist- ning tarkvara imelist kokkusobivust naudivad. Lollidele meeldib aga see, et ei pea jamama igasuguste viirustega, programmidega ja kõik on lihtne. Mina kuulun lollide hulka. Mulle ei meeldi, kui arvutil peab hakkama mingeid programmijuppe installima, pidevalt viiruste pärast värisema jne. Peale kaheaastast MacBook'i kasutamist olen ma oma otsuse õigsuses õuna asju kasutada veelgi rohkem veendunud. Tilgaks tõrvaks meepotis on muidugi asjaolu, et mu MacBook'i emaplaat riputas sussid varna ja uue panemine maksab väga palju raha. MacBook'ide emaplaadi küljes on ju mitu asja veel, mis selle kalliks teeb. Nukker. Aga ometigi ei morjenda see mind väga. Elame veel koos Apple'ga.

maailmakord muutus

Kes on kangelane?

27 jaanuar 2010

häda raha pärast

Kõndisin eile Prismas sellest letist mööda, kus lotopileteid müüakse ja oli tunne, et peaks ostma. Mõtteks see jäigi. Paar inimest olid järjekorras ja ma ei viitsinud sabas seista. Aga äkki olekski võitnud. Veel jõuaks isegi osta, aga kahtlen, kas tänagi viitsin. Lotovõit oleks muidu päris lahe. Ma olen mõnikord hellitanud mõtet, et mida ma selle rahaga teeks, kui päriselt ka võidaks mõned miljonid. Väga suuri unistusi pole, aga reisiks kõvasti. Nänni ostaks ka. Auto, mõnna korteri ja natsa kodutehnikat. Ainus, mida ma kardan, et äkki teeb suur raha mind lolliks. Ehitaks sellise elu üles, et mõne aasta pärast, kui papp otsas, ei jaksaks enam oma elustiili ülal pidada ja kukuks matsti ninali mutta. Ma arvan, et paljud lotomiljonärid ongi mõne aja pärast samadel põhjustel külili käntsatanud. Päris nüri oleks. Igal inimesel on ju piir, millest üle minnes ta lolliks läheb. Võim ja raha korrumpeerivad enamuse meist. Vaadake või mõnda ärimeest või poliitikut. Nali kuubis. Nimesid ei hakka nimetama, aga elevandiluust torne on meil vabariigis kõvasti. Eks mujal muidugi ka. Vot seda piiri ei tahaks kuidagi ületada. Ilmselt üks lotovõit, nii 9 milli, seda ei teeks ka. Kui siis vähesel määral. Käristaks sõpradele mõnikord ülemäära välja või ostaks midagi tobedat. Ikka võib juhtuda. Katus päris ära vist ikkagi ei sõidaks. Tegelikult on väga huvitav vaadata inimeste muutumist, kes võimu või raha juurde saavad. Tekib äravalitu efekt. Inimene hakkab arvama, et ta ongi väärt seda kõike ja on parem kui teised. Et seoses sellega on talle rohkem lubatud. Et mingid reeglid tema kohta enam ei kehti ja paljud asjad ongi tema jaoks eelkõige, mitte teiste. Kurb muidugi ka, kui inimesega nii juhtub. Niisiis, kui ma lotomängus võidan, pekske mind, kui selliseks muutun.

26 jaanuar 2010

hunnik head

D B

positiivne noodike

Niisiis on käes tänase sissekande aeg. Kuulasin (kuulan) David Bowie't netist ja midagi pole teha, peotuju tuli peale. Selline helge ja raju tunne, et täna peaks justkui midagi huvitavat ning põnevat juhtuma. Midagi sellist, mida ma olen kaua oodanud. Täpselt ei tea, millega tegu, aga see, mis tuleb on lahe ja äge. Ma ei tea, kas teil on selliseid tundeid peas olnud, aga mul küll. Varasemalt muidugi rohkem. Nüüd juba natuke vähem, sest aastad teevad tuimaks ja paljud asjad on justkui ära nähtud ning kogetud. Siiski on mõnus, et mõnikord sellised aistingud uue ja parema (lähi)tuleviku suhtes peale tulevad. Kõik pole kadunud, midagi on elul veel mulle pakkuda. Urrjuhh tunne. Kuigi ma tean, et täna ei juhtu mulle midagi ootamatut. Lähen koju, löön õllel korgi kaha, vaaritan midagi maitsvat ja kogu selle värgi taustaks panen hea muusika käima. Bowie, Morrissey, midagi kindlasti veel. Ja ärge arvake, et ma kuulan ainult eelmisel sajandil tehtud muusikat. No see viimane oli naljaviluks öeldud. Teile ka mõnusat ja helget. Elame veel.

25 jaanuar 2010

tänane sissekanne

Kui keegi oleks mulle öelnud, millist pungestust ja vaeva peale pisikest puhkust tööga aklimatiseerumine kaasa toob, oleks endale sinise lehe külge orgunninud. No ei läinud täna üldse libedalt. Valmis ta sai see töö, aga kulunud tunne on ka. Lisaks õnnestus mul eelmisel nädalal üks kõrv ära külmetada, mistõttu ma sellega peaaegu ei kuule. Valutab ka natuke. Nüüd ma saan väga hästi aru, miks vanainimesed mõnikord jutu peale kraaksatavad, "MIDAAAAAAAAAA!" Ise kraaksun praegu täpselt samamoodi. Eks peab vist arsti juurde minema. Ühesõnaga see totter kõrv ja muu - raske päev oli täna ja peale sellist rassimist pole muud tahtmist, kui koju minna, süüa ja diivanile teleka ette teki alla pugeda. Mina ja telekas, parimad sõbrad täna. Vean kihla, et "Välisilma" dokumentaalfilmi ajal vajuvad mu silmad plõksti kinni. Ja las vajuvad. Sest varajane uni on õiglane ja aus vastus mu raskele tööpäevale. Ahjaa, peaaegu oleks unustanud, töö juures on nii külm, et varbad võbisevad ja nahk võtab kana kuju. Ja seda hoolimata puhurist, mis nurgas järelejätmatult ohib. Pole ime, kui mu teine kõrv selle peale üles ütleb. Aga olgu, kes seda juttu siin lugeda viitsib, kui ma aina halisen ja inisen. Tegelikult on ju mõnusaid asju ka. Number 1 mõnu-uudis on see, et lõpuks ometi annab temperatuur mu mõttesurvele järele ja läheb natuke soojemaks. Selle nimel tasub korra päevas naeratada. Olgu, kõik.

24 jaanuar 2010

vana plaat

Pean ikka käivitama selle vana plaadi, et talv võib küll olla ilus ja kena, aga miinuskraadid on selgelt kurjast. No vähemalt alla -5 on päris napakas temperatuur. Ma olen lumega juba leppinud, aga kui käed külmetavad ja mu diiselmootoriga auto käivitades köhib nagu astmaatik, siis on asjad minu jaoks kehvad. Kliimasoojenemise aegu võiks ikka normaalsemad talved olla. Sellised, kus auto juhistme taha unustatud veepudel ei ole hommikuks muutunud jääga täidetud külmrelvaks. Või püsielanike puudumisel kütteta jäänud naaberkorteri sisetemperatuuri languse tõttu mu veetorud kinni ei külmuks. Pole ju palju tahetud. 21 sajand ikkagi. Vot selline hala. Ega mul muud tarka öelda polnudki. Aga, et mõned üksikud mu blogi vännid ikka midagi lugeda saaksid, kasvõi seekordset sisutut mikrosissekannet, siis siin ta on. Pealegi ei võta selle jama lugemine aega rohkem kui 2,5 sekundit. Jutt ja mõtted on ju vanad ning minu poolt juba hallikarvaliseks kulutatud. Ootan kevadet.

07 jaanuar 2010

pobisen endale nina alla mõttekesi

Minu tänase päeva märksõnaks võiks olla "küpsemine omas rasvas". Millegipärast tikuvad eksistentsiaalsed mõtted pähe, aga mõned mitte nii väga eksistentsiaalsed ka. Kuid sama põletavad. Ehh elukest, tahaks ohata. Miks on nii, et alati on midagi, millega me rahul pole. Kuigi pean tunnistama, et on perioode, kus elu tundub ka lill olevat. Ikkagi küsin endalt, kus on see tarkade kivi, mis õnnetunde kestvaks muudaks ja halva heaks teeks. Kuigi me arvame, et valitseme oma elu, käivad mõned asjad meile üle jõu. Näiteks, mida teha vastamata armastusega, haigustest puretud kehaga, lõputu vaesusega, kaasinimeste kurjusega, rutiiniks põlenud ning ummikusse jooksnud eluga jne. Vahel pole midagi teha. Mõned asjad on pöördumatud, heaks neid enam ei keera. Aeg, see vana vaenlane armu ei anna. Seepärast olengi mõtlema hakanud, et kuniks mulle on ajakest antud asju sättida, peaks seda tegema. Elu võib ju veereda nagu hernes, aga see kuhu ta suunata, on meie teha. Niisama kulgedes valib ümmarguse kujuga objekt alati allapoole viiva suuna. See ongi praeguseks kõik. Naiivsevõitu, aga hetkel mu mõtted selliseid radu mööda liiguvad.

kõvad mehed ratastel

Täna hommikul kella 7 paiku tööle sõites möödusin kodutänaval jalgratturist. Kuna tee on suhteliselt libe, siis imestasin veel, et väga julge mees. Suhteliselt kerge on sellistes teeoludes avariisse sattuda. Tüüp oli muidugi korralikult varustatud. Sobivad riided ja kiiver isegi peas. Ilmselt ka spetsiaalsed jalgratturi talvekummid. Näha oli, et tegemist oli padujalgratturiga, kes oskab Tallinna liikluses ellu jääda ja kellede suhtes ma tunnen igati lugupidamist. Olin oma imestamised peaaegu ära imestanud, sest jalgrattur praegusel ajal linnaliikluses on nagu Belgia kuninganna Tallinnas šoppamas, millest täna üks nädalaleht kirjutas. Neid on, aga sa ei näe neid. Ja siis! Polnud mu imestus veel lahtunud, kui umbes 2 minuti pärast näen - mulle väntab vastu järjekordne rattur. Seekord ilmselgelt tavaline töömees, tavalise rattaga. Kaitsevahendeid null. Vot see mees oli küll hull. Selle jalgratturi nägemine enam lõbus polnud. Kui eelmisel olid kaitsevahendid ja tuled kenasti vilkusid, et ta liikluses nähtav oleks, siis sellel tüübil polnud tõesti mitte kui midagi. Ilmselgelt peaks politsei sellise tüübi rajalt maha võtma ja liiklusohtliku olukorra tekitamise eest sümboolse trahvi tegema. Ma olen jalgratturite suhtes alati positiivselt meelestatud ja püüan nendega arvestada, aga kui nemad minu kui kaasliiklejaga ei arvesta, siis see sümpaatia kaob. Meie liikluses on niigi liiga palju närvilisust ja üksteise suhtes lugupidamatust ning kõiki ja kõike ei jõua tolereerida. Aga olgu, sellised suvised sellid siis talvises linnaliikluses. Käesoleva kirjutisega tervitan kõiki jalgrattureid ja panen neile veelkord südamele, et arvestage ka teiste kaasliiklejatega, sest üksipäinis see, et teil on liikluses mingid õigused, ei tähenda, et teil poleks kohustusi. Kodar keerdu.

06 jaanuar 2010

uusaastalubadused

Mul on juba mitmendat päeva tunne, et sel aastal juhtub minu elus midagi. Ja mitte ainult üks asi. See tunne ei kao ega kao ära. Osad neist on head ja osad halvad asjad. Ilmselt pean ma endaga tööd tegema, et halvad asjad peast välja rookida. Ma tean küll kuidas, aga kõik on viitsimise taga kinni. Aga ma tean, et üsna varsti võtan ennast kätte ja asun asja kallale. Heade asjadega on samamoodi. Tuleb ära teha. Paremaks muuta. Ellu viia. Kõik on tegemise ja otsustamise taga. Miks ma arvan, et miski muutub? Lihtsalt nii selgelt on kohale jõudnud, et mu elu on nagu seisva veega tiik. Mugav on, aga liikumist pole. Mõned asjad on kätte hapuks läinud ja mõned asjad enam ei toimi. Ma natuke kardan neid muutusi, aga samas tean, et endiselt jätkates oleksin mõne aja pärast õnnetu. Ja kui ma peaksin ka mõnda asja, mida ette võtan, kahetsema, siis vähemalt olen ma proovinud. Ma ei pea siin endale motivatsioonikõnet, mul on tõesti see piir käes, kus inimesed kannapöördeid teevad. Elu on nii neetult lühike, et seda raisata. Sel aastal hakkan ma jälle rohkem raamatuid lugema. Pöördun tervislikuma eluviisi poole. Korrigeerin oma tööelu. Proovin poolelijäänud keeleõpinguid taasalustada. Käin rohkem ema juures maal. Piiran tarbimist ja teen seda teadlikumalt. Räägin mõnede inimestega asjad selgeks, et uutmoodi nendega edasi minna. Proovin rohkem reisida, sest maailmas on nii palju lahedat, mida ma veel näinud pole ja millal siis veel. Kindlasti midagi veel, aga praegu hoobilt ei tule meelde. Loomulikult ei kirjuta ma siin lahti mõningaid asju, mida ette kavatsen võtta, sest need on liiga isiklikud. Ma arvan, et te mõistate. Ja loodetavasti ei pea ma aasta lõpus tõdema, et plaanisin küll, aga ära ei teinud. Head uut aastat!

05 jaanuar 2010

murdudes tunnistan selle ilu, keda vihkan

Esimest korda üle mitme aasta murran oma tõekspidamistele ja eelistustele truudust ning tunnistan, et praegune talveilm on tõesti imeilus. Nagu lapsepõlves. Ma annan endale muidugi aru, et see kõik muutub, kui ilm veidi soojemaks peaks keerama ja kogu see lumemassiiv lögaseks pudruks muutub. Siis on kuri karjas. Ja kui peale sula veel külmetama peaks, siis on oi-oi-oi-oi. Seda jäätunud lund ja lörtsi ma ei armasta. Aga praegu on ilm ilus. Ja kelgutamas käin millalgi ka ära. Ilmtingimata. Minu sisemine laps (jah, ka tema on veel alles ja olemas ja kohati väga häälekas) nõuab seda mässates ja jonnides.
Noniii, olengi oma talvevihkajalikust loomusest hoolimata tunnistanud, et ka see aastaaeg võib olla ilus. Saite selle ülestunnistuse, saite. Ikkagi ootan kevadet ja suve.

04 jaanuar 2010

oled internetis, järelikult oled olemas

Mulle on hakanud vägisi tunduma, et internetis olen ma rohkem olemas kui päris elus. Suhtlusportaalides kohtun inimestega, kellest ma pole aastaid kuulnud ja ausalt öeldes pole neist ka puudust tundnud. Ja siis plaksti ilmuvad nad kuskilt välja ja hakkavad suhtlema. Esiteks olen ma üldse kehv suhtleja ja teiseks olen ma veel kehvem suhtleja, kui ma pole inimest enam aastaid näinud ja ei oska enam millestki temaga rääkida. Seda enam, et mu elu on hoopis teisele poole kasvanud ja muud huvid tekkinud. Minu maailm ei ole enam nende maailm, nagu varem. Loomulikult ei suhtle nad minuga vägisi, aga kirjadele ja vestlusele on nagu viisakas reageerida. Veelgi nõmedamaks keerab olukord siis, kui veel mu isiklikku ellu puutuvat pärima hakatakse. See pole kellegi asi lõppude lõpuks. Aga näed, ei julge öelda ka, et ma ei räägi nendest asjadest. Vähemalt otse ei julge. Tavaliselt keerutan ennast sellises olukorras teemast kõrvale ja üritan muust juttu teha. Kui see ei õnnestu, siis leidub alati "põhjus", miks ma online'ist lahkuma pean. Olgu muidugi need vanad-uued sõbrad kuidas on, aga kõige selle loll tagajärg on, et ma ei julgegi enam online' olla, äkki keegi tahab jälle suhelda. Rumal olukord. Samas on muidugi küllalt inimesi, kellega ma meeleldi suhtlen. Mõne üksikuga on alati suisa rõõm seda teha. Aga jah, internet teeb vahel maailma liiga väikeseks ja inimese nähtavamaks.

alustame aastat

Ma ei tea, kuidas teil, aga minu aasta on alanud kuidagi vaevaliselt. Hingelistest vaevustest ma täpsemalt rääkida muidugi ei taha. Ja kellel seda ikka vaja teada on. Füüsilised vaevused aga ei jää neile alla. Nimelt õnnestus mul uue aasta esimestel tundidel nii õnnetult kukkuda, et kahtlustan mõrasid ribis. Kõnnin, naeratan ja teen koha peal ringe, aga valus on. Ja kuni siiani. Ootangi nüüd, et äkki läheb üle ja ei pea arsti juurde minema. Kui ei lähe, tuleb vastumeelselt kontrollida. Aga vastik on küll, kui ühe külje peal magada ei saa ja järsema liigutamise peale valu sisse lööb. Istusime kahe kamraadiga aastavahetusel koos ja nii see juhtus. Pill tuleb pika ilu peale. Söök ja jook mõjuvad gravitatsiooni võimendavalt. Tüüpiline.
Töönädal hakkas samuti vaevaliselt. Täna öösel lihtsalt ei jäänud ega jäänud magama. Ja kui jäin, siis ärkasin iga poole tunni tagant üles. Raske algus sel aastal.
Muidu on kõik nagu korras. Seagrippi pole enda arvates läbi põdenud ja tööl on ka kõik korras. Muudest asjadest eriti rääkida ei taha. On head ja halba. Oma sinisilmsuses loodan, et kõik halvad asjad saavad korda ja tuleb hea aasta. Loodetavasti teile ka.