unistamine ei ole uni

Hea tuju on. Uhuujejeeee! Sisuliselt sai täna kahe päeva töö ära tehtud ning nüüd algab väääääääääga pikk nädalavahetus. Kas ma pole tubli? Olen, eksjuonju. Kui veel lotovõidu ka saaks, oleks kõik täiuslik. Ilmselt olen ma üks neist 100000000000 miljonist, kes aeg-ajalt lotovõidu võimalikkusest mõtlevad. Päris tore on kusjuures vahel unistada. Eks ta natuke lapsik on, aga ma ei oska ilma unistamata, olgu siis lotovõidust või muust. Unistage te ka. Ausalt. Näiteks enne magamajäämist. Hea uni tuleb. Ja lisaks on ilusate unenägude tõenäosus suurem. Ning ärge kartke, ega kõik unistused ei pea täide minema ja ega unistamine ei pea alati pilve peal hõljumine olema. Vahel võib unistades ka enda jaoks olulisi probleeme selgeks mõelda. Mitte alati, aga unistamise aitab mõelda või viia mõtted sinnani, et miks ei ole nii nagu ma tahaks, et oleks. Mõtlemine on mõnus. Vana tõde. Ja mõelge üldse rohkem. Ellimineerige enda elust, vähemalt mingilgi määral asju, mis vaba aega röövivad. Ma mõtlen nõmedalt sisustatud vaba aega. A'la lollid saated teles jne. Ja unistage, unistage, unistage, nagu ütles toasiga.

tune in, show-off & vanity in chorus go public

Täna jäin koju pikemaks munema ja ei jõudnudki kooriproovi. Eriti ei kiirustanud ka, et jõuda. Tüdimus ja mingi vastumeelsus on tekkinud. Nüüd te küsite, mis koor see on? Ei ütle. Üks tavaline koor. Aga jah, ma ei viitsi enam eriti. Ei saa muidugi öelda, et ma tagasihoidlik inimene oleksin või et mulle ei meeldiks muusika. Meeldib, isegi väga. Aga mulle ei meeldi, kui laulmist õpetatakse nii, et mitte keegi lõpuks mitte midagi korralikult selgeks ei saa. Ah mulle ei meeldi palju asju, aga ma ei hakka sellest praegu kirjutama, see pole see koht. Lihtsalt lugege pealkirja ka, parem kui sada sõna.

volber sakib

Täna on siis nn volbriöö. Kõige tobedam ja moondunud tähendusega päev üldse. Isegi ülestõusmispühade munadepühadeks nimetamine on sisuliselt õigem, kui volbriöö puhul. Oeh, ma isegi ei viitsi. Igatahes ma jälestan seda igasugust nõidade ja muu värgiga tõmblemist. Lõbutsema peab, kahtlemata. Kuid spirituaalne, vaimulik ja teoloogiline harimatus on, vähemalt minu silmis, nõme. Olgu, ei pea olema kursis kirikuajalooga ega hiilgama pühakirjade tundmises, kuid midagi võiks teada. Muidugi on mu halisemine suht mõttetu, kuid see olen mina. Olen alati mõelnud näiteks, mida need metalbändid ja nende jüngrid mõtlevad, kes igasugust deemonlust ja satanismi fännavad. Kas see on igasuguse vaimse maailma eitamine või pigem vastupidi? Kui eitamine, siis lasku käia. Usuvabadus on inimõigus. Kui uskumine, siis kuidas saab nii naiivselt ja sinisilmselt olla veendunud, et põrgus on lahe. Aga kui ei ole? Kui on ebamugav, kui on suisa väljakannatamatu? Meenutab mulle vabatahtlikult igavesele tuleriidale minemist. Aga pekki ka, mis see minu asi on. Laske käia inimesed. Kandke tobedaid maske ja uskuge mida tahate. Ka rumalus on vabaduse osa. Kuigi omavahel öeldes, on ainult laste ja väga noorte puhul rumalus mõistetav.
Muideks, Walburga oli esimese sajandi inglise misjonär Saksamaal, on katoliku ja õigeusu pühak. Kuulutati pühakuks arvatavasti mõnel 1. mail paavst Hadrianus II valitsusajal. Õigeusu kirikus on ja Inglismaa katoliku kirikus oli tema mälestuspäev 1. mail, kuigi volbriööga pole sel ilmselt midagi pistmist.

töö teeb vabaks

Töölepinguseaduseelnõust hakkab vaikselt detaile välja ujuma. Paraku meenutab see veepinnale kerkimine midagi, mis haiseb. Mäletame ju kõik neid argumente, mida uue seaduse vajalikkuses veennud parempoliitikud meid pommitasid. Tööturg vajab paindlikkust ja kaasajastamist. Tänaseks (tegelikult juba varem) on selge, et kaasajastamine tähendab eelkõige tööandjatele vastutulekut.
Kõige parem investeering tulevikku on ühe rahva jaoks lapsed, uue seadusega keeratakse lastega peredele mõnus käkk. Sotsiaalse kaitsega tehti lihtsalt tüng. Palju õnne. See on põhjus, miks ma ei usu täna ametiühingute võimekusse.
Lisaks muidugi tööandjate esimehikese retoorika ja etteheited rahvale ning poliitikutele, et pole vaja saavutatud kokkulepet torkida. Ja veel ütleb üks väga sümpaatne sotsist parlamendisaadik juba ette, et ta austab saavutatud kokkulepet. Tule taevas appi!!! See on SEADUSEELNÕU! Mida tehakse ühe seaduseelnõuga demokraatlikus riigis? Seda arutatakse parlamendis. Tehakse muudatusettepanekuid. Kes teevad? Need inimesed, keda sina ja mina oleme sinna enda huve esindama valinud. Selle nimi on esindusdemokraatia. Mis ajast peab üks riik sellest loobuma? Milline kahe osapoole, kes pealegi ei esinda meid kõiki, vahel saavutatud kokkulepe on nii püha, et see seisab väljaspool demokraatlikke menetlusprotsesse? Mitte ükski!
Kurioosne on ka see, et õhukesest riigist suisa suu vahus skandeeriv Reformierakond on antud seaduseelnõuga tegelikult sujuvalt riiki paksemaks teinud. Seda muidugi negatiivses mõttes. Ehk siis, kuna töövõtjale päris jalaga persse andmise seadustamine välja ei tulnud, ei saanud tagasi ka astuda ning laoti need kohustused, mis enne tööandja õlul olid, riigi kukile. Maksude langetamist propageeriv ja füüsilise isiku tulumaksu ühe tühise protsendipunkti langetamise kaitseks raskekahurväe turmtule avanud Reformierakond veeretab rõõmsalt riigile aina suuremaid kohustusi, kui sellega vaid jõukamate huve kaitsta õnnestub. Õhuke riik mai äss.
Ärge uskuge seda maksude alandamise retoorikat, see on sulavale!!! Kaudsed maksud on need, millega rahvast räigelt ja häbenemata kooritakse. Meil oli aktsiiside tõstmiseks euroliidu nõutud tasemele antud mõistlik tähtaeg. Kui meie naaberriik Läti näiteks teeb seda sujuvalt, et rahva rahakotti mitte hoobilt tühjaks imeda, siis Eesti keevitas kohe maksimumi. Kui selle eesmärgiks oleks olnud veel jõuline sekkumine majandusse, eesmärgiks saavutada eurorahale ülemineku kriteeriumid. Ei, kus sa sellega. Ma olen varem öelnud, teen seda praegu ja ka tulevikus, et Reformierakonna kõige suurem häbiplekk on see, et ei suudetud eurole üle minna. Pronksmees on selle kõrval naabrilapse jonn.
Olgu, kirutud juba küll. Aitab.

lahing

oli tore eksole

appi...

...kui hea saade see laululahing on, ausalt, poole peal, aga ei saa kiitust tagasi hoida.

õige vastus

kas tunnete ära

blogiline mastrubeerimine

Ma lugesin mingit pealkirja, mis rääkis mingist blogikonkursist. Tule taevas appi, wtf. Minu blogi loeb umbes 2 inimest kui sedagi. Ja kui keegi ka ei loe, siis pole hullu midagi, mul polegi sellist eesmärki. Need on minu mõtted ja muu, mis tegelikult ju kedagi kottima ei peaks. Muidugi, on mitmeid blogisid, mis on huvitavad juba nende autorite erudeerituse ja muu pärast, aga neid reastada oleks nonsenss. Või äkki klikkide arv loeb. Ma ei tea. Blogid pole reastamiseks, tahan ma öelda.

pida pikem saba, seda paremini liputab

Kas teate, mis tunne on elada, kui su pangaarvel on 21 krooni ja palgapäevani on 10 päeva. Päris lõbus. Tõsiselt. Ei midagi frustreerivat. On siis on, mis seal ikka. Ei saa küll kaks nädalavahetust linnas laiamas käia, aga ma ei kurda/nuta. Minu kahe hamba toestamis- ja säilitusoperatsioonid koorisid mu lihtsalt paljaks. Vähemalt saan ma läbi häda liha süüa ja siis kui vaja ka porgandit ning kapsast. Aga see on ju olulisem kui kaks lõbusat nädalavahetust.
Täna olen tubli olnud. Koristasin vägevalt. Lõin köögi läikima, pühkisin ja pesin põrandad, klobisin õues lambaid, tegin kamina tuhast puhtaks ja muud nipet-näpet, mis kokku polegi nii vähe. Minust saab asja ma ütlen, saab saab. Lisaks olen ma ju keskmiselt arukas ja välimusel pole ka eriti midagi viga. Kohe hea on endast rääkida. Nii tubli olen.
Nüüd lubasin endale ühe õlle ja hakkan prantsuse keele numbreid õppima. Ammu oleks pidanud, aga jah, sellest, miks ma pole, olen ma juba eelnevalt kirjutanud.
PS. Ärge siis pronkspoissi sõjaväekalmistule kangutama minge, rahulik peab olema. Ansipil niigi sitamaitse negatiivsest eelarvest ja sellest mis kõik veel tuleb ning tulema peab, suus. Anname talle ühe rahuliku päeva, pole vaja talle pronksijunniga vastu pead lajatada. Kuigi omavahel öeldes, oleks ta seda tegelikult väärt.

paha laps

Tahtsin kirjutada rahvuslusest, juurtest ja identiteedist, aga ei viitsi praegu. Ehk edaspidi. Küll aga kirjutan sellest, et mul on väga piinlik. Neljapäeval oli prantsuse keele proovitest ja ma põrusin haledalt. Asi selles, et ma olen ise laisk olnud. Lihtlabaselt laisk. Ma panin testis ikka nii mööda ja valesti, et nüüd, päev hiljem, on mul väga piinlik. Ma pean hakkama õppima. Mul on alati õppimisega selline jama, et ma lihtsalt laisklen kuni viimase hetkeni, mil aru saan, et kui ma nüüd ennast kätte ei võta, on pärast hilja. Igatahes pean ma ennast prantsuse keelega ka kätte võtma, sest kui ma tasemetesti ära ei tee, siis ei saa ma järgmisel semestril uuel tasemel jätkata, aga sellest oleks tuline kahju, sest ma nii väga tahan selle keele suhtlustasemel selgeks saada. Et mitte lõpuni negatiivseks jääda, siis eile kui kuulasin oma blogisse ülesriputatud laule, sain ma ühest neist isegi natuke aru ja arvake ära, mis keeles see laul oli. Loomulikult. Lahe eksole. Mingit tolku on õppimisest ikka olnud ka.
Aga nüüd panen ma autole suvekummid alla ja olen jälle ratastel nagu vanasti. Kuigi ega ilma autota pole ka halb elada. Ma elan nii normaalses kohas, et jala tööle minna pole üldse kauge. Lisaks muidugi tervis ja säästev eluviis. Kuid jah, vahel on auto hea. Poest ei viitsi küll rasket toidukotti koju vedada. Käed on niigi pikad juba. Olgu, tööle tööle.

teadaanne

Vajan homseks kiiresti inimese, kelle emakeel on prantsuse keel, aju! Vastu anda ugrilase aju. Ainult üheks päevaks. Reedel saab tagasi.

rohkem vulgaarladinat

Üleelmise nädala reedel toimus traditsiooniline iga-aastane Eurovisiooni laulude hindamine. Väikeste jookide saatel. Hindeid sai anda 1st kuni 10ni. See lugu sai minult maksimumpunktid. Ausalt öeldes ei ole see üldse Eurovisiooni lugu. Enamus, rõhuv enamus, seal esitatavatest lugudest on täielik jura ja ajaraisk. See lugu on lahe. Nüüd nõuavad prantslased, et loo esitaja Sebastien Tellier teeks loo rohkem prantsuskeelseks. Ausalt öeldes pole mul selle vastu midagi. Prantsuse keel on ilus. Kena kuulamist.

meilleures salutations

Et kuidas elu siis. Normaalselt. Laupäeval oli prantsuse keele intensiivpäev. Kella 9st kuni 17ni. Päeva lõpus juba aju kärssas, aga hakkama sain. Niisiis suht rahulik nädalavahetus. Reedel ei hakanud midagi ette võtma, sest jama oleks olnud väsinuna prantsust keerutada. Tegelikult oli lühike istumine küll reedel, aga õigel ajal varakult koju ja magama tagas normaalse oleku. No Laululahingu vaatasin ka ära tegelt. Jälle oli viimase peal. Kõik koorid olid tugevad ja seekord mul eelistust ei tekkinudki. Täna oli tööpäev. Selline elu siis. Mitte midagi põrutavat. Õnneks on ilmad kevadiseks pööranud ja päike agressivsemaks muutunud. Mõni päev võiks muidugi vihma sadada, mis maa puhtaks peseks. Siis läheksid puud ka kiiremini lehte ja puha. Kevad on lahe.

läti jäätis on ka täitsa nitchekas

Et kes ei viitsi eelmisse sissekandesse üles riputatud aadressile minna, sellele mõned vihjed:
Travis
British Sea Power
Manic Street Preachers
My Federation
Seda kõike Positivus AB festivalil 18.-19. juulil Salacgrīvas, kuhu muideks on Riiast sama pikk maa kui Tallinnast.

ei saa me läbi lätita

Kes ei lähe, on loll. Böböööö.
http://www.positivusabfestival.com

olgem ausad, on ju loll

Ei saa kuidagi headmeelt väljendamata jätta selle üle, et tõde tõuseb ja vale vajub. Ojukast ja tema "kompetentsest" avaldusest käib jutt muidugi. Asi oli niigi tobenaljakas, aga kui see veel tipnes süü lükkamisega nõunik Aarne Veedla kaela, oli mäng täiuslik. Tekib küsimus, et kas poliitik ei kontrolli Välisministeeriumile saadetud AVALIKU kirja sisu ja faktide paikapidavust?!? Hoolimata sellest, et tegemist oli lihtsalt odavat populaarsust taotleva käiguga, oli see ometigi ametiisikute vaheline kirjavahetus, pealegi avalik, kus sellise vea lubamine on nonsenss.
Kes veel ei tea ja ei viitsi lingile klikata, siis asja sisu on lühidalt järgmine. Üks Eesti korvpalliklubi läks Küprosele mängima ja selle ridades mängiv grusiinlasest sportlane saadeti viisa puudumie tõttu piirilt tagasi. Ojukas otsustas korvpallisõprade nördimust ja seda, et grusiin on meil siin popp poiss ning meedialemmik, ära kasutada. Saatis erakonnakaaslasest välisministrile kurja kirja, et see Küprose saadiku vaibale kutsuks ja sellele vastu pead annaks. Mis asi see on, et üks Schengeniga liitunud riik saadab piirilt tagasi teise Schengeniga liitunud riigi elamisluba omava kodaniku. Nüanss on aga selles, et Küpros ei ole Schengeniga veel liitunud nagu Eesti, sest palus aasta pikendust. Niisiis oli viisa nõudmine täiesti õigustatud. Eurotibi sattus naerualuseks. Olukord lahendati sellega, et blond lükkas oma nõuniku tanki. Täiuslik. Nõuniku kohta ei saa kahjuks aga ka midagi head öelda. Ta on keskpärase, kui mitte isegi öelda, alla keskmise vaimsete võimetega mehike, kes varemgi ämbreid kolistanud. Karjeristihingega püüdlik jalgadega seep. Tahaks öelda paras talle, kuid ei saa, sest perenaine siiski vastutab. Olgugi, et odava populaarsuse püüdmiseks, ei olnud see suvaline pressiteade Ojuka kohtumisest Laekvere Rahva Maja Rahvaõpistu inimestega Toompeal, kus eksimused kedagi ei koti. Kuigi ka see kohtumine on tegelikus elus aset leidnud. Tegi selle apsaka, kes tegi, vabandama peaks ikkagi kontoora pealik.

Tegelikult on eurotibi välispoliitiline ja igasugune poliitiline tase asjaomastes ringkondades ammu teada. Üllatusmoment puudub eksole. Blondi poliittibi mõningast edukust eurosuunal võib seletada üsna hästi, laenates mõned lauluread Morrisseylt: "Most people keep their brains between their legs (Don't you find?).../ ...You have just proved again MOST PEOPLE KEEP THEIR BRAINS BETWEEN THEIR LEGS". Pikemalt ei viitsi tibist kirjutada, aga pakun mõned mõtlemapanevad artiklid, mis seda minu eest suurepäraselt teevad.

"Kättemaks välisministeeriumis" (Eesti Ekspress, 10.04.2002)
"Solana võtab vastu, keda Ojuland ei tahtnud" (Eesti Ekspress, 09.06.2005)

Nii palju lisaks, et hetkel piirdub blondi "välispoliitilise aju" sellesuunaline võimlemine vaid lihtliikmeks olemisega Riigikogu Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsioonis, mille olemuse võtab Andrei Hvostov täpselt kokku ühes oma artiklis. Asjalik lugemine seegi. Et kes veel ei tea, saab tuttavamaks EL institutsioonide olemuse ja kohaga maailmas.
(foto: www.sloleht.ee)

Ahjaa, veel üks asi tuli veel meelde. Kristiina "elan 5000 krooniga kuus ära" Ojulandi viimase aja üks võimsamaid üllitisi on täpselt nädal aega tagasi Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartikkel "Sotsialistide-marksistide koht on ajaloo prügikastis". Seda lugedes ahmisin alguses õhku, pärast itsitasin tükk aega. Mõnede puhul on juuste värvus, ma kahtlustan, ikka ajumahuga korrelatsioonis. Mis teha.


Lõpetuseks 10 tähtsat asja Kristiina "töötan aastaringselt 24/7 ilma ühegi puhkepäevata" Ojulandi elus:

1. Vabadus. See on minu jaoks kõige-kõige tähtsam asi. Mulle on tähtis, et Eesti on vaba. Mulle on tähtis, et inimesed Eestis oleksid vabad. Ma hindan üksikisiku vabadust otsuseid teha suurimaks väärtuseks.

2. Mõtlemine. Mõttelaiskus ei ole mulle omane. Mulle meeldib mõelda ja arutleda asjade üle. Ma ei ole automaatne kaasajooksja enamuse arvamusega. Mina näiteks ei arva, et Euroopa Liidu põhiseaduslik leping võiks olla mingiks eriliseks päästerõngaks EL tuleviku arengutele. Ma leian, et saab ka praeguste lepingutega väga hästi hakkama. Peamine on ühiste huvide olemasolu, siis saab ka otsuseid teha. Kui huvi ei ole, ei aita ka Põhiseaduslik leping.

3. Armastus. See on seotud lähedaste inimeste, kodu, looduse ja loomadega. Ma ei oska elada ilma armastuseta. Ma meeldib olla pidevalt natuke armunud olekus. See teeb õnnelikuks. Ma ei kujuta ette elu ilma igapäevase õrnuse ja kallistusteta. Ma armastan ise oma lähedasi ja nemad mind.

4. Töö ja eesmärgid. Usun asjadesse, mida teen. Poliitikas ei kujuta teisiti ette. Kui ma ütlen, et viime Eesti 15 aastaga 5 jõukama Euroopa riigi hulka, siis ei saa seda teha ilma sellesse ise uskumata.

5. Meeskond. Head asja ei saa teha alati üksinda, rääkimata suurtest asjadest. Meeskond on aastatega kasvanud, kuid tal on veel kasvuruumi. Inimeste hulk, kes Eesti eri nurkades toetavad minu ja Reformierakonna tegemisi on kindel ja tulevikku suunatud.

6. Puhkus. Kui puhkan, siis põhjalikult ja alati kodus. Võin terve päeva istuda mere kaldal, nautida vee kohinat, vaadata, kuidas mu väike krants püüab merelindudega mängida või kuidas tumedad äikesepilved merel hoogu koguvad. Puhkus on minu jaoks eelkõige võimalus olla üksi.

7. Lõõgastumine. Siia kuulub reisimine, sõprade kohtumised, väljaskäimised- teater-kontsert-kino. Naisteajakirjade lugemine, ilusalongi külastus jne.

8. Lugemine. Olen küll aeglane lugeja, kuid raamatud on minu voodialuse lahutamatuks osaks.

9. Kokkamine. Hindan kõrgelt kõiki, kes hindavad head toitu. Ka lihtsatest asjadest saab suurepäraseid asju, peaasi, et toitu valmistatakse hingega, mitte selle pärast et peab. Toiduga ei mängita, toidusse tuleb lugupidamisega suhtuda. Ja toitu tuleb nautida.

10. Sport. Olin kooliajal spordivihkaja. Mul hakkas alati külje sees pistma, kui ma olin sunnitud jooksma. Tänasel päeval on hommikvõimlemine minu igapäevase elu osa, ükskõik, mis kell on äratus. Tennis ja suvel metsajooks on minu lemmikud. Viimasel ajal ka jalgrattasõit.

allikas: www.kristiinaojuland.ee

masohhisti sünd

Eile kruviti mulle lõualuu sisse kruvi. Lihtlabaselt. Keerati naks ja naks ja naks sisse. Kole tunne oli. Kartsin jubedalt, aga kes ei kardaks. Prrrrr. Kuid nii oli vaja. Ma ei ole täiuslik inimene ning selleks, et oleks, oli seda kruvi vaja. See kõik tekitas mõtteid, et millist kruvi ja mille täiustamiseks mu mittenähtav m i n a vajab. Ma lihtsalt ei ole sisemiselt täiuslik. Mul on kohati jube iseloom, ma olen mõnikord kõrk ja kergelt üleolev, endast heal arvamusel, kannatamatu, kergesti ärrituv, pidurdamatu, ükskõikne, tegelikkust eirav, ülereageeriv, õigust täis, jonniv, egoistlik, pealiskaudne, empaatiavõimetu, ülepakkuv, liialdav, minnalaskev jne jne jne. Ebatäiuslik ühesõnaga. Palju oleks kruvisid vaja, kuid kes oleks see spetsialist, kes toestamist vajavad kohad leiab, vajalikud kruvid leiab ja nad sisse keerab? Pika mõtlemise peale jõudsin järeldusele, et eelkõige pean see olema mina ise. Diagnoosi panemisel peavad aitama teised inimesed ning kuna ma olen religioosne, siis ka Jumal. Religioossed praktikad on mind kusjuures elus väga palju aidanud. Sellepärast ei lähe mulle eriti korda ka meie enamasti vulgaarateismi pritsivate tegelaste ega ühiskonna suhtumine religiooni. Kuid jah, kruvisid on vaja ning teadmist, kuhu need keerata. Tahan olla parem kui eile ja mul ei ole alati õigus. Südames olen hea. Ärge pikka viha pidage.

vastus neile, kes ei saa aru, miks ma enam ei võitle

Kujutage ette, kui loomateadlased peaksid kõige olulisemaks uurimisobjektiks suuri või väga kirjusid loomasid. Jabur, eksole. Paraku elus nii on. Õnneks mitte loodusteaduses. Seal pannakse putukas luubi alla ja kogu ilu tuleb nähtavale. Rääkimata sellest, et suuremad ei eksisteeriks väiksemateta. Ja vastupidi. Tegelikkuses pole keegi suurem ega tähtsam. Küsimus on suhtumises ja teadmiste sügavuses ning võimete suuruses. Lapsed kiljuvad elevandi peale. Loodusteadlane kiljub senitundmata looma peale, olgu ta nii suur või väike, välimuselt nii huvitav või igav kui tahes. Sellepärast ma enam ei võitlegi. Ma ei ole nõus osalema asjas, kus vaid elevandi peale kiljutakse. Segane jutt, aga las ta olla. Kel kõrvad on see kuulgu, kel silmad on see nähku. Ja veel, see jutt pole kellegi hukkamõistmiseks, vaid lihtsaks selgituseks meie erinevast maailmanägemisest.

oleks goebbelsil rinnad, oleks ta pentus

Reformierakonna etendus on alanud. Pentusenäitsik teatab, et tulumaksu tõstmine on võrdne hambavalu raviga giljotiini teel. Jejeee, hästi paneb. Fakt on see, et 1 % tulumaksu juurde või maha on tavainimese jaoks täiesti mõttetu ja adumatu suurus. Mingigi käegakatsutav kasu on sellest vaid kõvasti üle keskmise sissetulekutega inimestel. Selle valguses on Pentuse jutt eriti küüniline. Tsitaat: "Praegu tuleb kulusid kokku hoida, mitte otsida võimalusi sellest kõrvale hiilimiseks, mitte proovida kulude iga hinna eest säilitamise nimel tööinimeste maksu tõsta." TÖÖINIMESTE!!! Oh püha retoorika, populism ja tema jüngrid. Ja pange tähele, kui järjekindlalt reformistide poliitbroiler räägib tulumaksu tõstmisest, jättes targu mainimata, et tegemist ei ole sugugi mitte tõstmisega, vaid maksulanguse ajutise peatamisega. Nagu me mäletame, oli tulumaksu langetamine valimiskampaanias Reformierakonna üks peamisi leivanumbreid. Odav retoorika, millega valijatel päid segi ajati, lubades maksuvabasid reedeid. Keskmine inimene võidab 1 % tulumaksu alanemisega 100-200 krooni kuus. Nüüd jagame selle neljaga. See teeb 25-50 krooni. Rikkus tuleb, jejeeee. Ainult et kuna riik tuleb nii õhukeseks lihvida kui võimalik, siis pole vaja tema peale ka kulutada. Unustatakse ära, et riik on eelkõige inimeste teenistuses ja probleemide lahendamiseks. Eriti just nõrgemate ja kaitsetumate jaoks. Jah muidugi tahavad jõukamad sellest distantseeruda, sest neil on vahendeid oma asjadega hakkama saamiseks. Ahnus on inimestele loomupärane. Läheb äri pekki, tõstetakse pangaarvelt pappi eluolu edasielamiseks. Kaotab tavainimene töö, pole tal kuskilt mujalt abi saada, kui riigilt. No see on üks väike näide ainult, aga nii see on. Valitsejad on kutsutud seisma nõrgemate ja kaitsetute eest. See pisiasi oli teada juba Vanas-Kreekas, demokraatia hällis. Pentuseplika võiks hoopis rääkida kaudsetest maksudest. Reformierakond on ju, vastupidiselt oma maksude alandamise retooorikale, nende suurendamise Eesti meister. Kas vaba riik oma lollide kodanikega väärib oma valitsejaid, seda näitavad järgmised valimised.

olala

Polegi kaua iseendast kirjutanud. Kuid samas, eks enda mõtetest kirjutamine on ju ka iseendast kirjutamine. Ümber nurga, aga ikkagi. Hea tahtmise juures saab natuke inimesest aimu küll.

Aga jah, tänane päev algas nirult. Ärkamine oli raske, isegi väga raske. Ajasin ennast keeletundi, kuid ukse peal keerasin otsa ümber. Nii vilets oli olla. Asi selles, et vahel harva on nii, et füüsiliselt ärkan üles, aga organism punnib vastu. Ei ärka ega ärka. Raske on olla. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Täna oli selline päev. Võtsin hoiaku, et see on see päev, millest ei tasu kinni hoida. Parem las läheb. Tööl läks paari-kolme tunni möödudes normaalseks. Sai asjad tehtud ning väga pungestama ei pidanud õnneks. Kimasin, õigemini kolleeg kohvipuu koos kassiga viskasid autoga ukse ette ära. Mille eest neile suur tänu, pikk pai ja sügav kummardus.

Kodus lasin ajal voolata. Õhtu poole tegin riisi-kaalika-tomati risottot ja kala. Rappisin ühe lõhe soomustest puhtaks ja tegin mõrvar-kööginoaga seibideks. Puhas töö. Toit tuli bueno. Vaatasin telekat ja lasin päeval minna. Siis tuli meelde, et maamaks on vaja ära maksta. Tähtaeg. 15.04.08. Nii et kui kellelgi on see tegemata, siis nüüd on juba hilja. Intress tuleb mürtsuga otsa. Kuna minu maksmine läks üle tähtaja natuke, siis maksin eelmise aasta eest 2 krooni intressi ja teist samapalju igaks juhuks veel tänase tähtaja ületamise eest otsa. Lõppeks olen ma ju korralik kodanik. Riik püsib minusugustel.

Ahjaa, sain lõpuks suvekummid kätte. Kasutatud, aga igati korraliku mustriga. 400 eeku jooks. Pole paha (Villu Reiljani häälega). Nüüd tuleb nad alla ka kuidagi panna. Nõme on see, et auto ülevaatuse tähtaeg on juba järgmine kuu. Kuid fakt on, et ega ta sellest naljalt läbi ei lähe. Mootor vajaks kõpitsemist, aga ma ei taha seda teha, sest - esiteks raha vähe ja teiseks, ma tahan ta varsti maha müüa ja pole mõtet eriti investeerida. Aga näis. Eks peab nipitama-trikitama. Oi-oi, selgub, et nii korralik kodanik ma ka pole.

Muust ka. Et ongi selline asi, Berlusconi vana aff teeb oma esimese visiiidi Putini, oma vana sõbra juurde. Kriminaali tõmbab ikka teine kriminaal.
Selline päev.

Homsest.
Valitsuse pressikonverents. Põnev. Ansipile kui vanale kommunistile ei mahu hinge tema suhtes tehtav kriitika ega pähe, et ta ei olegi ilmeksimatu. Poliitilises populismimeeltesegaduses tehtud eelarvest käib siin jutt. Rohkem ei kirjuta. Saab näha, kas liberaalist eksnomenklatuur hakkab veeretama. Süüd ma mõtlen. Näeb näeb.

Magama.

hinga sisse lollakas, hinga

Et sinnamaani oleme jõudnud, kus hinge kinnihoidmine on meie õhtu sisu. Palju õnne, elu läheb aina huvitavamaks ja huvitavamaks. Loomulikult pole hinge kinnihoidmine veel alumine tipp. Näiteks saame elu24-st teada, et Nicole Richie tütar ütles esimese sõna. Sisukas. Ja mis veel siis saab, kui majandusdepressioon inimeste meelelahutusele planeeritud kulutused ära sööb. Siis, nagu rahvas ennevanasti murumaale kandlelugu kuulama istus, viskub ta telekate ette. Oo, ma näen, jajaa, ma näen, nagu läbi udu, aga ma näen, varsti, tasuta meelelahutuse kuldajad! Bling bling. Rohkem Britneyt, Parisit, Saagimit, superstaare ja muid kasutuid vidinaid. Aga lihtne elu ja unelmad, kuhu põgeneda, ongi vaese ühiskonna mentaalne negatiivne lisaeelarve. Selle koostamist on juba alustatud. Ja võib kindel olla, et sellega ei viivitata.

spagetiooper

Täna ja homme valivad itaaallased parlamenti. Need ei ole korralised valimised, vaid erakorralised. Teatavasti saatis Itaalia president Giorgio Napolitano veebruaris parlamendi laiali, sest parteid läksid teineteisega kaklema ning ei suutnud saavutada üksmeelt valmisseaduse muudatuste suhtes. Enne seda, jaanuaris, pidi valitsus asjad kokku pakkima, sest vasaktsentristlikku valitsust juhtinud peaminister Romano Prodi kaotas senatis usaldushääletuse. Kogu selle jama põhjuseks ongi valmisseadus, mille Silvio Berlusconi 2006 aastal läbi surus ning mistõttu riigipiruka juurde pääseb hulganisti pisiparteisid ja stabiilse koalitsiooni moodustamine üsna võimatuks muutus. See Prodi valitsuse ka kukutas, kui justiitsminister, kes üht väikeparteid (katoliiklikku vist) juhtis, jamade pärast tagasi astus. Paar nädalat tagasi näitasid küsitlused, et parempoolsel populistil Silvio Berlusconil on valimistel edumaa. Kuna kaks nädalat enne valimispäeva ei tohi spagetimaal avaliku arvamuse küsitlusi teha, siis jääb mingi ootamatuse moment ka. Berlusconist vist ei pea pikemalt kirjutama. Tülgastav tegelane, kes on suure osa meediast endale tasku pistnud, Putinile sõprust vandunud ning lõdva randmega enda ärihuvide edendamiseks seadusi muutnud. Isiklikust egost ja äärmuseni minevast edevusest rääkimata. Tema peamine vastane on vasakpoolseid jõudusid juhtiv Walter Veltroni.

Epiloog
Kuigi valimistulemusi on üsna raske ette prognoosida, on selge, et Itaalia tulevasel valitsusel kerge ei ole. Sealne majandus on üsna nigelas seisus, majanduskasv Euroopa üks madalamaid. Kui maailmamajanduse languselaine veel kohale jõuab, võib üsna karmiks minna. Temperamentne rahvas, kes ennast tagasi ei hoia.
Juhul kui Berlusconi peaks võitma, mis on üsna tõenäoline, siis lisaks sisepoliitika ühtse idee ja programmi puudumisele, võib oodata ka välispoliitilist jama. Berlusconi saladiilide lembus ning juhmus Euroopa idee suhtes ning pikas kaares sellele sülitamine, lisab kahele suurele, Saksamaale ja Prantsusmaale juurde kolmanda, kes energia ja muude lühemate eesmärkide nimel sooloesineb ning euroliidu sisemise ühtsuse tuksi keerab. Eesti jaoks äärmiselt ebameeldiv variant. Seda enam, et Venemaa energiatoore kõvaks trumpässaks muutub, mille nimel kõik muu unustatakse. Kahjuks. Aga eks näis.

Need pildid on tehtud kui valimiseelne agitatsioon Itaalias juba täies hoos. Märkasin huvitavat asja, et kohad, kuhu valimisplakateid kleebiti, olid nagu pannkoogihunnikud. Kas nad kleepisid üksteisevõidu teineteise plakateid üle või sai iga teatud aja tagant järgmine partei oma plakativõimaluse, aga kihid olid paksud. Kuid vaadake ise.




Berlusconi tänav. (Nalinalinali)


TV




Ääremärkusena veel nii palju, et tänases Välismäärajas ei tehtud saapamaast sõnagi juttu, vaid keerutati habemega uudist NATO Bukaresti tippkohtumisest ning veel pikema habemega meie parlamendisaadikute külaskäigust Washingtoni. Minu "lemmiksaatejuht" ei väsi mind üllatamast. Tase on juba sama, mis ühe meediaorganisatsiooni ainukese eurokorrespondendi olematu uudislikkus ja analüüsi- ning süvitsi minemise võime.

andke andeks, et mind keegi ei tea ja ei tunne

Kahju, et maailm ja inimesed ei vasta vahel su ootustele. See teeb meelehärmi. Kahju, kui mina ise ka ei vasta teiste ootustele. Ei peagi. Ja ei taha ka. See on ikka minu asi, mida ma väärtuslikuks pean või mida ma hindan ja millises järjekorras. Vilets lugu, aga nii on. Maailm on üks ebaõiglane paik ja see ei muutu kunagi ega lõpe kunagi. Alles tulevases maailmas. Senikaua peame üksteise ebatäiuslikkusega leppima ja taluma. See on elu. Jama muidugi, aga paremat pole meile antud kahjuks.

Natuke väärtustest ka. Kurvaks teeb, kui need on paigast ära kohtades, kus nad ei tohiks ega peaks olema. Kus peaks olema julgust peavoolumõttetusi eirata. Seda enam, et asja ei olekski vaja odavate trikkidega paremaks teha, sest see on juba niigi hea. Kahju, aga eks elu on selline ja jääb vaid üle asja üle naerda. Kuigi kurvaks teeb ka.
Asja illustreerimiseks. Need autod leidsin ma Roomast Vatikani lähedalt kõrvuti seismas. Aga mis vahe neil kahel on, peale selle, et mõlemad on väikeautod, millega suurlinnas hea liigelda?




Vastus on küsimusevormis. Et kes siin siis nüüd naeruväärne on ah?

klapid valla

Hea õhtu oli täna. Aur väljas, tore. Muse, Morrissey peamiselt ja õlu. Homme hindan kolleegidega koos Eurovisiooni lugusid. Keegi ei saa vist punkte. Õujeah, pragu Starlight'i kuulates tundub olevat raske ülesanne. Aga õlleõhtu on selle nimi ja tegelikult on tore.

Ahjaa, veel niipalju Ansipist, et rumal, oh kui rumal on negatiivse lisaeelarve tegemine sügisesse jätta. Terve mitu kuud on ministeeriumidel aega varjatult leppeid sõlmida ja igasugu vigurdusi teha. Pärast hea öelda, et sry, taganeda enam ei saa. Aga ega Ansip kuula, 22 540 häält eelmise aasta 4. märtsil on nagu LSD, mis isegi tagantjärgi pea taevasse lööb. Vanade kommunistide asi.

mudanäod tõmmake uttu

Mul on sellest töönädalast ja inimestest (õnneks mitte kõigist) tõeline kopp ees. Minge persse!

vihaline om

Naljanumber. Rahvusvaheline Olümpiakomitee arutab, mida ülemaailmse olümpiatule teatejooksuga edasi teha. Selle peale hästimakstud onukesed ei tule, et viga ei ole mitte protestijates või olümpiatule teatejooksu traditsioonides, vaid neis enestes. Anda olümpiamängude korraldamine riigile, kus räigelt inimõigusi rikutakse, pole just arukas tegu või mis. Raha, raha, raha, poliitika on selle nimi. Pole vaja rääkida olümpiamängude aadetest, kui tähtsad onukesed need ise unustanud on. Ja kuulata juttu, et ei tohiks OM-i boikottida. Kuulge, tuleks ja kuidas veel. Mingi musklimees jääb eluks ajaks halama, et jäi selletõttu OM-i kullast ilma. Lihtne lapsefilosoofia kurja ja kurja suhetest ütleb juba, et väiksem kuri suurema vastu on õigustatud. Kumb on siis suurem, kas mingi sporditondi kullast ilmajäämine või ühe rahvuse ja kultuuri ärahävitamine. Paksuks söönud läänemaailma mõttetud hädad. Sileda pealispinna säilitamine on olulisem, kui tegelike asjadega tegelemine. Kuid maailmal on siiani veel lootust, kui on neid, kes rõhutute ja nõrgemate eest seisavad. On veel lootust, kui on inimesi, kes ei neela celebritykultuuri või poliitikute valesid, vaid huvituvad tõelistest asjadest ja muretsevad nende pärast.

raha otsib väljapääsu

Täna algavad siis järjekordsed hullud päevad ja osturalli. Kuna hinnatõus on Eestis olnud muljetavaldav, siis oleks täitsa huvitav käia vaadata, miilised need odavad hinnad siis on. Nii ehk naa on välismaal juba samad või veel odavamad hinnad. Oh Eesti elu, Eesti elu. Konjuktuuriinstituudi värskeim uuring ütleb, et toidukauplused ja kaubamajad usuvad, et järgneva kolme kuu jooksul hinnad tõusevad. Et on ruumi. Ja nii naljakas kui see pole, neil on õigus. Imestasin silmad peast välja, kui ühes uudistesaates toidupoes küsitletud inimesed rääkisid, et muretsevad küll hinnatõusu pärast, aga toitu ostes hinda ei vaata. Kui ikka hing ihaldab, siis ostetakse. Ma tunnen ennast tõelise koonrina, kuna vaatan alati kilohinda. Sageli inimesed seda muidugi vaadata ei taipa. Pakendi hind on suures ja kilohind väga väikeses kirjas muu kribu-krabu hulgas. Ja kaupmeestel on muidugi õigus. Kui ikka makstakse, siis miks mitte hindu tõsta. Mina olen vististi üldse kuidagi teistsugune, hinnatundlik. Kunagi kui mobiiliajastusse astusin, liitusin EMT kõige odavama - Delta - paketiga, EMT võrgus 2.75 minutihind ja teistesse võrkudesse veel rohkem. Ja nii siis rõõmsalt olin ja helistasin. Mingil hetkel avastasin järsku, et olin kõige kallimas paketis. Lihtsalt kõigi teiste pakketide hinnad olid langenud või olid uued, odavamad tekkinud. Muidugi oli kunagi Delta paketiga liitunud kõige hinnatundlikum segment - noored, vanemad inimesed jne. Nii lasti neil rõõmsalt vegeteerida ja maksta seal, sel ajal kui jõukam segment nautis ammu juba odavamaid kõnehindu igasuguste lisaboonustega. Lisaks nõudis EMT mult mingil müstilisel põhjusel, kui tahtsin välismaal olles helistada, kõvasti ettemaksu. Müstilisel sellepärast, et ma polnud neile kunagi võlgu jäänud ja maksin oma arved sendipealt õigeaegselt ära. Ehk sellepärast, et olin nende silmis vaesemasse klassi kuuluv isend. Võetakse ju pangas ka suuremat intressi neilt, kelle sissetulekud väga suured pole. Nii maandatakse riske. Naerukoht. Nagu poleks riskide maandamiseks enne käendusi, tagatisi ja hüpoteeke seatud. Tõde on selles, et vähemkindlustatud inimene on sunnitud ja jõukam mitte. Sunnitud finantsasutuste teenuseid kasutama etteseatud tingimustel. Jutud riskide maandamisest on puhas jama. Aga jah, tagasi EMT näite juurde. Et kui ullikesed on nõus maksma, siis las käia. Ega keegi sulle ütlema ei tule, et vaadake, on ka odavamaid võimalusi. Õnneks tulid sel ajal turule ka nn odavoperaatorid. Nüanss on selles, et nimetus "odavoperaator" kõlab üsna negatiivselt. Hakkasin uurima, et millistest teenustest ma ilma jään, kui ühe sellisega liitun. Selgus, et ei saa enam osa mobiilsidefirmade telefonide odavpakkumistest ja ei saa m-parkida. Kõik. Esiteks ma ei m-pargi ja telefonide odavpakkumised mind ei huvita, sest need ei paku mulle midagi. Liitusin võrguga, mille kõne minut oli 88 senti ja seda kõikidesse võrkudesse helistamisel. Kokkuhoid minutilt pea 2 krooni! Ja välismaale sõites ei küsitud mingit ettemaksu. Siiani ei kahetse. Telefoniga räägin rohkem, aga kõnearved ei küüni ikkagi selle tasemeni, kui veel EMT-ga seotud olin. Ja nüüd on mu operaatoriga võimalik nii m-parkida kui ka telefonide odavpakkumisi saada. Miks ma seda räägin. Aga see näide on nii sümptomaatiline, et ajab nutma suisa. Inimesed sageli ei pane tähele, kuidas neid kooritakse. Esimene valik on, et sa ei lähe lihtsalt Stockmanni ja Kaubamaja toidumaailma. Teiseks see, et sa hakkad vaatama kilohindasid. Kolmandaks, mine turule. Seal müüdava liha kvaliteet ei ole enam ammu nõukogudeaegne. See on värskem ja odavam. Kaupmehi ei anna teisiti põlvili suruda, kui neile tühja rahakotiga vastu pead andes. Minu külmkapis on siiani Pariisist ja Roomast toodud juustud. Odavamad ja paremad. Ehtsa parmesani eest maksin Roomas 3 korda vähem, kui Eestis oleksin välja käinud. Riided ostan ma enamasti ainult välismaalt. Valik on suurem ja parem ning hinnad odavamad. Muidugi ei saa kogu aeg välismaal käia. Ja kõigil pole ka võimalust. Selleks tulebki oma ostukäitumisega kaupmehi mõjutada. Mina igatahes teen seda.

appi appi appi

Täielik paanika. Prügikoristuskampaania "Teeme ära" lõpetab täna prügi kaardistamise ja ma unustasin oma keldri ning töölaua üles anda. Paha lugu.

mötted

Mulle meeldib optimism. Kohe rõõmus meel tuleb, kui kuuled positiivsusest pakatavat inimest. Ma mõtlen siin meie valitsuse meest nr.1. Kuulad ja meel muutub helgeks. Ainult, et pikemalt järele mõeldes ei teagi, kas nutta või naerda. Sest optimism on küll hea asi, aga kui seesinane tegelikkuse ees silmad kinni paneb, tuleb vägisi pähe mõte et pime pimedat ei juhi, varsti augus mõlemad. Ega tegelikult nii hull asi ei ole, kuid pinda käib, et rahvale kinnitatakse nagu katkine grammofoniplaat, et ressurssi tsirkuseks ja leivaks on piisavalt ja vaat et rohkemgi kui eelmisel aastal. Mehed, valimised on maa ja mere taga! Kuid ma ütlen, varsti saame laaste näha. Mitte ainult pankrotihalduritel, vaid ka ajakirjanikel algavad head ajad. Jututeemadest puudu ei tule. Mõnus.

Endast ka. Järgnev nädal on enesedistsipliini nädal ja iseloomu kasvatamise oma samuti. Võiks ju karvad turri ajada ja ülbitseda, aga pole mõtet. Miks võtta üks lotovõit, kui on võimalik kaks võtta. Lisaks elan kauem. Närvid ja puha. Teate küll. Ja muidugi see veel, et tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Isegi kui teised sellest aru ei saa. Vahel peab sellega lihtsalt leppima. Isikliku kasu nimel. Inimene on ju ahne.

Lambimõte ka. Laululahing on lahe. Sellist meelelahutust ma ostaks.

jazz on ammu surnud, aga mõned ikka veel magavad temaga

Olete te kohanud inimesi, kes on nii võimukad ja oma ürituses nii kindlad, et normaalsete läbirääkimiste asemel lihtsalt teatavad teile oma plaani. Sellist asja, nagu dialoog, üleüldse eeldamata. Lihtsalt käivad lõpliku variandi lauale ja kõik. Mis siis, et tegelikult ei puutu tema asjad sinusse ja sinu asjad temasse. Te teete erinevaid asju. Ainus koostöö võib olla ajutine ning nõuab vastastikku klapitamist. Aga klapitamist ei ole ega eeldatagi. Sest sellistel inimestel on tekkinud tunne, et nad on kuidagi ise ja oma üritusega automaatselt äravalitute staatuses ning teistel ei jää muud üle kui koogutada. Natuke nõme. Eks tuleb siis hakata ikkagi klapitama. Vaatame, kas tuleb välja.

peetrite heitlus või selja tagant pussiga ribidesse

Negatiivne eelarveke tuleb. Selles pole kahtlust. Polnud juba varem.
Toasiga kirjutas 22.aprillil 2007 aastal "optimistlik rahvas" ja 12. juuli samal aastal "peerumõõdik igasse kodusse".
Ja nüüd hakkab tsirkust saama. Oodake, oodake. Seni ei saanud, sest härra oli ära. Planeeritult kusjuures, sest kui mõisas on asjad halvasti, käsib härra selle teatavaks teha siis, kui ta parajasti sõidus on. Nii mulle vähemalt tundub. Pead ei anna muidugi. Kuid koju peab ju tagasi tulema. Ja tahate ma räägin, mis nüüd toimuma hakkab. Ansip tuleb NATO tippkohtumiselt Bukarestist tagasi ja lükkab väikese Peetri rivi ette ihunuhtlust saama. Või peaksime teda väikeseks Padariks nimetama. Ansipi puhul on see nii tavaline trikk, et ei pane kedagi enam isegi imestama ega taba ootamatult. Ta on valitsuses algusest peale käitunud nagu pettusega hiigelvaranduse saanud uusrikas, kelle kinnisideeks saab äravalitus. Lükkab ja tõmbab nagu endale mugav tundub. Vähegi valitsuse hingeeluga kursis olevatele inimestele pole see mingi uudis. Võtame kasvõi valitsuse pressikonverentsid. Hea tava järgi lepitakse enne kokku, kes millest räägib. Ansip headest tavadest ei pea. Kui vaja kupatab ministri kuivalt pressikale, kuigi varem on hoopis teismoodi kokku lepitud. Heade uudiste puhul haldusala minister sõna ei saa, Ansipil on vaja esineda.

Esimene asi, mida peaminister nüüd rääkima hakkab, on see, et tema pole süüdi, tema järgis Rahandusministeeriumi prognoose. Tule taevas appi! Jah, veel suvel olid Rahandusministeeriumi prognoosid suhteliselt optimistlikud, kuid juba sügisel esitatud konvergentsiprogramm, mis lihtsamalt öeldes on aruandlus euroliidule, kas me käitume eelarvepoliitikat ajades normaalselt ja mõistlikult ning oleme eurokõlblikud, sisaldas hoiatavaid noote. Seesama sügisel esitatud hinnang ütleb üsna selgelt: "Kuigi üldiselt ollakse hinnangutes Eesti majanduse arengu ja majanduspoliitika osas positiivselt meelestatud ja nn “pehmet maandumist” peetakse kõige tõenäolisemaks stsenaariumiks, on tõdetud, et vaatamata teatud stabiliseerumisele viimasel ajal, on riskid majanduses jätkuvalt suured (jooksevkonto defitsiidi süvenemine, inflatsiooni kiirenemine, tööviljakuse kasvuga mitte kooskõlas olevpalgakasv)." Palju sõnu pole enam vaja.

Kohe-kohe enseõigustamise mölapidamatus tuleb hirmus, kole ja kohutavalt populistlik, täpselt nagu eelarvegi, mida kohitsema asutakse. SEE EI OLE MAJANDUSPROGNOOSIDE EELARVE, SEE ON POLIITILISTE LUBADUSTE OMA! Muidugi pole olukord hetkel veel lootusetu, aga laksu saame kätte küll. Ja valusa. Kahjuks hullemaks läheb. Laenuraha kraanid keeratakse ja on juba kinni keeratud kogu maailmas ja arvata, et Eestis kuidagi teisiti peaks minema, oleks utoopiline. Laenuraha oli aga teatavasti meie kõige suurem majandusmootor, ilma milleta see kaadervärk enam kiirust ületada ei saa. Võib-olla on nii paremgi. Tasa sõuad, kaugele jõuad. Sõiduki kurvis kummulikeeramise võimalused minimeeritakse ning kõik jäävad ehk ellu.

Suur küsimus on, kas Padaril on piisavalt selgroogu kirveministriks hakata. Teisiti ei saa. Raiuma peab halastamatult, sest puutumatuid ministeeriume on meil ju palju. Igal erakonnal omad. Aga võtma peab kõigilt. Kui mehemeelt napib, on Padariga kööga. Sotsdemmidest rääkimata. Parempoolsed ajavad lipsu sirgeks ja k...vad rahvast edasi.

Kuid olgu, minu jaoks on huvitav, mis toiduainete- ja teenusehindadest saab. Kas tehakse korrektiive või mitte. Ostujõud ei ole naljaasi. See on A ja O.

Lihtsalt tore on vaadata ka ülikiirele kasumile orienteeritud ärimeeste äkilist peataolekut. See tuleb, see tuleb. Jah, see on lõbus, kuid üks asi võib pekki lennata. Kuna enam ei saa ühe kuu kasumist mersut perse alla osta ja tibile vanalinna butiiki soetada, siis tuleb kuskilt ikka see papp kätte saada, et elustandardit säilitada. Normaalselt kopikat koguda ja pikemaajaliselt ette mõelda ju ei osata ega tahetagi. Järelikult tuleb meetmeid tarvitusele võtta. Ja siin kangastubki rahameestele jälle nende kodu(statud)partei, kellele kuluaarides survet avaldama tormatakse. Peale higistamisi saabub valgel ratsul linnapea hariduse ja võimetega Ansip. Õnnetu töölepinguseadus on meil kõigil ju silme ees. Ja teate, mida parempoolsed liberaalid majanduse kataklüsmide korral teevad? Nad turgutavad seda. Kuidas? Vähendavad ettevõtlusmakse, keevitavad kaudsetele maksudele kõva prossa otsa ja kohendavad tööturu seadusandlust paindlikumaks. Tõsi, seda viimast vaid tööandjate kasuks. Ja retoorika on ikka üks ja see sama, ilma ettevõtluseta on elu maal võimatu ning selle soodustamiseks kõlbavad mis iganes vahendid ja ohvrid. Rahvas kaasa arvatud. Vot sellised ajad, ma kardan, on tulemas.

Ahjaa, seda kuulete ka veel lähipäevadel, et "ega meie süüdi pole, et maailmamajandus kukub!" Ei ole jah, aga USA kinnisvaralaenude hapuksminek ja nafta hinnatõus on juba habemega uudis.
Ja üks asi veel. Eesti Pank eesotsas mudakäpp Lipstokiga jääb mängust kõrvale, sest erakonnakaaslasi ei ju ei togita. Mis siis, et vastutus on olemas. On, aga ei võeta. Eestile pole kombeks.

suvi suriseb juba

Morrissey 4. juulil Londonis Hyde Pargis toimuval o2wirelessfestivalil. Mõtlen, kas tõmmata saba rõngase ja panna punuma.

külalised

pro

Mõned asjad võivad ja ei või ka...
Rumalatest ja agressivsetest inimestest tuleb mööda minna.
Samamoodi tuleb mööda jalutada Paris Hiltonist
Pole vaja neile võimalust anda.
Kahjuks pole kõik nii targad
Ja kuid te pole, siis olge olge olge sellised, aga ilma minuta.

Potter on tobe, kuid ...

"Harry Potter" pole mulle kunagi meeldinud. Ma olen rohkem "Sõrmuste isanda" tüüp. Samamoodi olen ma skeptiliselt suhtunud Harry Potteri autorisse. Loomulik, kas pole.
See on sissejuhatuseks.
Tänane ETV-s jooksnud dok"J.K. Rowling. Üks aasta elust" (JK Rowling: A Year in the Life, Inglise 2007) oli meeldiv üllatus. Joanne Rowling osutus äärmiselt meeldivaks inimeseks. Võib-olla oli see suurepärane PR-trikk, kuid see-eest usutav. Mis mulle siis imponeeris. Ei midagi üllatavat - kirjanikuproua sotsiaalne närv. Kummardus.

soovitus

Mõnikord küsivad inimesed mult, et kas ma olen õnnelik. Üldjuhul ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest alati on õnnest paar sammu puudu. Tegelikult olen ma õnnelik. Väga õnnelik. Isegi, kui ma täna surema peaks, olen ma õnnelik. Mitte, et ma surra tahaks. Seda mitte. Kaugel sellest. Aga ma olen õnnelik, sest ma olen.
Olete rahul.
Ärge siis enam küsige seda.
Vähemalt mõnda aega.

bööböööböööö

Ma pole kunagi osanud nalja teha ega valetada. Minu 1. aprilli nali polnud ka tegelikult eriti usutav, eksole.
1. Jaapani Nugicho filmi- ja meediakooli pole olema. Tegelikult pole isegi sellist kohta, nagu Nugicho vist olemas. Ja kui on, siis on see täiesti juhuslik ja oleks päris rõõmus uudis.
2. Ma vihkan seltskonnaajakirjandust. Meelelahutusajakirjanduse vastu pole mul midagi, selle kvaliteetse osa vastu muidugi.
3. Mul pole kunagi olnud unistust õppida jaapani keelt. Prantsuse keelest piisab ja seda ma ka õpin juba.
4. Ma ei saaks niisama midagi jätta ega hüljata. See poleks võimalik. Muidu oleksin ma ammu juba kuskil mujal.
5. Töökaaslaste kohta aga - bööbööböö - nad annavad andeks.
6. Blogi jätkub. Isegi kui oleksin sellel veidral maal aasta pidanud elama, oleks see blogi muutunud mitme kraadi võrra huvitavamaks, kui praegu. Inimesi ju huvitab kuidas sul mujal läheb. Inimlik faktor töötab alati.

ootamatu teadaanne

Täna pool tundi tagasi sain teada uudise, et ma sain täisstipendiumi Jaapani Nugicho filmi- ja meediakooli. Meelelahutus- ja seltskonnaajakirjanduse erialale. See tähendab, et aastaks ajaks pühin ma kodumaa tolmu jalgadelt. Ma ei tahtnud seda varem kellegile rääkida, sest pidasin stipendiaadiks saamist võimatuks. Kusjuures see on ka ammuse unistuse, õppida jaapani keelt, täitumine. Ausalt öeldes olen ma VÄGA õnnelik. Lisaks annab see võimaluse ära teha magistrikraad. Bakalaureuse puudumine tundus lihtsalt ületamatu takistusena, kuid nad arvestavad lisaks seniõpitule ka töökogemust ja -staaži. Täiesti-täiesti ootamatu. Kahju muidugi, et terve aasta enam oma sõpru ei näe ja peab kõik muud plaanid ka ära muutma (jätma). Kuid sellist võimalust ei saa lihtsalt kasutamata jätta. Ei ole julgenud veel töökaaslastele ka helistada. Kolme nädala pärast on juba sõit. Loodan, et saate must aru.

PS. Seoses sellega on ka mu blogi tänasest ajutiselt suletud ning jätkub aasta pärast.

meeleparanduse tund

Nii, hommik on alati õhtust targem.
Kui ma ennast koos teiega eile öösel üle maailma ääre allavett lasksin, tundus see olevat lootusetu. Kõigile. Peale minu. Nimelt jätsin köie külge haagitud konksu maailma ääre taha. Juhuks, kui meelt muudan. Muutsin. Kukkumine on peatatud ja varsti oleme selles hädaorus, mille nimi on maailm, täpsemalt öeldes elu, tagasi. Palju õnne kannatuste jätkumise puhul.

persse ma ütlen

Vabandage mu ropendamine, aga ma ei saanud täna oma prantsuse keele kodutööga hakkama ja olen ilgelt vihane. Kell on pool 3 öösel ja ma pean 4-5 tunni pärast üles tõusma. Persse ma ütlen. PERSSE. P E R S S E ! ! ! Ma olen ikka täiesti loll imbetsill, kes võiks parem sitta kühveldada või ostukärusid parkimisplatsilt kokku lükata, aga mitte teha seda, mida ma teen. Ma imestan, et keegi pole veel aru saanud, et mul ajude asemel kuivetunud kreekapähkel on. Ja üldse, maailm on perses ja täis idioote. Mina olen neist suurim, aga ega teised paremad pole. Parem oleks kogu see kupatus põlema panna ja üle maailma ääre allavett lasta. Mitte faking keegi pole paremat väärt. Mitte keegi. Ja ärgu mina ega keegi teine mitte kunagi mõelgu, et ta keegi on. Sittagi. Saast ja rämps, muud midagi. Lahustuge, haihtuge, lagunege. See on parim, mida ma nii endale kui teile saan soovida.