16 jaanuar 2011

stopp talv

Talvest ka. Ma olen sel talvel üritanud mitte viriseda lume, külma ja pimeda aja üle. Aga nüüd on mõõt täis. Kaua võib. Seda lund on lihtsalt liiiiiiiiiga palju saanud. Ma muidugi ei peaks teede üle virisema, sest Savisaar puhastab mu uulitsat päris usinasti. Ei saagi aru, kas trammitee pärast või on see tänav mingil muul mulle teadmata põhjusel lumekoristusel prioriteediks. Vot ei tea ega oska aimata ka, miks. Aga igal pool mujal, tänavad on muutunud ühesuunalisteks, jalakäiad peavad ukerdama sõiduteel ja katusel varitseb surm. Ühesõnaga, ma ei ole talveinimene. Sügiseinimene ka mitte. Kevad, oma lõpus eriti, on lahe. Aga seda seetõttu, et ma tean, mis sellele järgneb. Suvi mu arm. Aga proovime ellu jääda, küll see talv ükskord otsa saab. Peame vastu.

Ja kolmandaks väike repliik. Või siis ohkimisrubriik. On asju või inimesi, millest või kellest loodad üle saada, aga kuidagi ei tule välja. Pinguta mis pingutad. Ja ausalt öeldes ma ei saa aru, miks. Kas see ongi elu. Või hoopis, see pole elu. Äkki on see märguanne, et sa oled valesti valinud. Valesti elanud. Valele teele keeranud. Valesti otsustanud. Kui auto armatuuril punane lambike rikkest märku annab, siis sa ju lased selle korda teha. Või kui kuskilt valutab, siis ravid. Segane jutt, aga sellised tunded ja mõtted mu sees keerlevad. Ja eks tuleb ka nende asjadega tegeleda. Vähemalt proovida nii, et ei tee iseenda elu keerulisemaks. Kuid samas, lihtsamaks ka kuidagi ei saa. Tee või otsusta kuidas tahad. Elu elu elu. Aga olgu, siin kohal punkt.

01 jaanuar 2011

nuti

Paris age nutitelefon. Kui eestikeelse klaviatuuri ka saaks ekraanile. Nuti esimene blogisissekanne.

vana uus, uus vana

Vana aasta läks ja õhtu tuli Estonia teatri ees, kus rahvamass kultuuripealinna ja euro saabumist tähistasid. Meid huvitas Estonia juures muidugi see, kuidas Ansip oma eurod automaadist välja võtab. See toimus piiratud alas, kuhu lasti ainult ajakirjanikke ja nö V.I.P.'e. Meil akrediteeringut polnud ja küsisime ühe politseiniku käest, kas meie kui ajakirjanikud võime sisse saada. Too lasi meid rõõmsasti sisse, aga siis kargas üks patsiga julgestuspolitsehärra ligi ja hakkas kärkime ja ülbitsema, et meil sinna asja pole. Saatejuht hakkas talle vastu vaidlema ja ütles, et meil on selle panga luba, kes selle rahaautomaadi sinna üles sättis. Mis oli muidugi vassitud. Loomulikult see jõustruktuuri esindajat ei huvitanud ja ta tahtis meid välja kihutada. Juba oli hirm nahas, et jääme soovitud kaadritest ilma. Ma siis sekkusin ja seletasin talle rahulikult, kes me oleme ja mida me tahame. Tirisin taskust Euroopa Ringhäälingute Liidu pressikaardi välja ja see töötas. No ja siis me seal passisime ja filmisime. Kell 1 öösel lõpetasime võtte, kobistasime telemajja ja magama sain kell 3. 2011 aasta esimesel päeval olin juba kell 11 Järve Selveris võttel. Elagu mu töö, kus riiklikud pühad ja nädalavahetused ära sulavad ja tööpäevadeks muunduvad. Aga pole hullu. Mulle mu töö siiski meeldib. Hoolimata kõigest. Selline aastavahetus siis.

Nüüd te küsite, et kuhu jääb 2010 aasta kokkuvõte. Selle jaoks võtan veel hoogu. Aga küll ta tuleb. Kasvõi ainult mulle endale lugemiseks.
Kohtumiseni.