jalgpall ja mina, 0:1

Eesti-Brasiililia jalkamängust siis. Lühidalt. Kuna ma eriline spordisõber ei ole, siis jäävad mu teadmised mis iganes spordialalt üsna kesiseks, kui mitte kehvaks. Nii ka jalgpallis. Ma ausalt öeldes ootasin, et brassid sõidavad meie koondisest suhteliselt vabalt üle. Aga platsil käis mingi tsirkus ja ma ei saanudki aru, mis värk on. Eestlased muudkui nügisid, brasiillased muudkui vingusid. Kohtunikud olid nagu olid. Aga vahet pole. Tegelikult, kui nüüd tagantjärele aus olla, siis mäng erilist pinget ei pakkunud. Näha oli, et ladina-ami staarid tegelesid vigastustest hoidumisega ja meie omad ponnistasid nagu ikka. Vastasseis oli ainult ühepoolne. Pealegi, natuke jama on, kui juba ette oli kõigil selline suhtumine, et kaotame niikuinii, peaasi, et mitte väga suurelt. Ja kui brasiillastega mängimine muutub fenomeniks omaette, mitte võiduootus, siis pekki see kõik. Oli ta jee sajandi mäng. Inglastega või venksidega mäng oleks hoopis põnevam olnud. Kõige lahedam oleks, kui me mängiksime USA jalkakoondisega. Mõnna oleks neile pähe teha. Meie unustuse hõlma vajunud riigitegelased ja mõttetud mõttekojad saadaksid järjekordse kirja Obamale. Seekord kaastundeavalduse. Nii, jutt lõppes otsa.