26 september 2009

halb komme ärritada

Mul on üks halb komme. No tegelikult on neid rohkem, aga ühest tahaksin kurta. Nimelt on mul komme mõnikord öelda ja kirjutada midagi, millest inimesed mitut moodi võivad aru saada või ei saa üldse, kuna peavad seda millekski selliseks, mida nad minu puhul absoluutselt ei oota. Ma ei räägi allapoole vööd asjadest. Ei tea, kas see on ajendatud soovist diskussiooni ärgitada või lihtsalt tahtmisest inimesi ärritada. Küllap mõlemat. Kuid vahel saan ma aru, et peaksin ennast tagasi hoidma. Milleks inimestes segadust tekitada. Keegi ei taha ju, et neid eksitatakse. Nii osav kombinaator ma ka pole, et suudaksin inimeste mõttekäike ja diskussiooni kulgu mitmeid käike ette näha. Eriti, kui ma ei tea vastaspoole tegelikke mõtteid, arusaamu ja tõekspidamisi. Nii ma siis töötangi endaga, et suudaksin oma väljaütlemissoove rohkem talitseda. Seda enam, et ma võin inimestele endast niimoodi vale mulje jätta. Mitte, et ma väga hooliksin, mida inimesed minust arvaksid, aga pole vaja, et nad valesti arvaksid. Muidu on kõik hästi. Ülejärgmisest teisipäevast lõpetan kahe saate toimetaja toolil istumise ja keskendun ühele. Natuke kahju ka, sest ajutine tööots oli tore. Rohkem raha palgapäeval on ka lahe muidugi. Kuigi ausalt öeldes läksid nädalavahetused selle nahka, et pidin pidevalt mõtlema, keda, mida ja kuidas. Ikka oli mõni saatekülaline kas ooterežiimil või puudu. Ja see teadmine istus puhkepäevadel ka kuklas ning ei andnud asu. Puhka sa täisväärtuslikult, kui töömõtted peas istuvad. Aga jah, see saab natuke rohkem kui nädala pärast otsa. Siis saab aega maal käia ja asjatoimetusi teha, milleks praegu aega pole. Ja neid asju on, mõned suisa sellised, et tekitab murekortsu laubale. Teha on vaja ja vabandusi edasilükkamiseks pole. Aga teen ära ja kõik saab korda. Selline jutt siis. Olge lahedad.

Kommentaare ei ole: