notsud, oh notsud

Ma ei ole seagrippi jäänud. Kui oleks, siis ilmselt kirjutaks ja halaks siin blogis hulga jõudsamalt kui seni. Aga millegipärast hakkas süda valutama, et pole üldse viitsinud siia kirjutada. Mõtteid on olnud, aga aega napib. Ega tänagi pikalt ei tee, aga viimastel päevadel olen enda jaoks hakanud evakuatsiooniplaani kokku panema, kui seagripiga väga hulluks kätte ära läheb. Ma tean, see pole üldse minulik nii muretseda, aga väike mureuss närib küll hinge, sest ega see karikas meist vist mööda ei lähe. Pealegi olen ma kohati väga alalhoidlik inimene. Igasugused ekstreemsused ei ole minu rida. Tähendab need, kus kasvõi mingigi ebaõnnestumise korral asi surmaga lõppeda võib. Isegi lennukiga lennates on mul suur hirm naha vahel. No ja nüüd siis see seagripp. Ilmselt suundun lähipäevadel apteeki ja soetan endale hunniku maske. Pole siin häbeneda midagi. Ja kui asjad väga hulluks lähevad, siis tuleb ikka avalikes kohtades käimist piirata. Õnneks tööl inimestega väga palju kokku ei puutu. Oijah, eks hirmul on suured silmad muidugi. Jääme terveks.