eesti märk

Lõpuks ometi algas sügis. Õnneks ei aeta koolilapsi ega teisi enam kartulipõllule kribulaid korjama. Laar lasi põllumajanduse ju põhja ja nüüd laiavad ääretutel põldudel üksikutele kavalatele ning investeerimispankuritele kuuluvad suurettevõtted, kelle ahne käsi enam meieni ei küündi. Hea on ka see, et saab rahulikult tööellu sukelduda. Ei pea kontoris haledal meelel päkesepaistelist rannailma kiibitsema. Ja lõppude lõpuks pakub rahulolu seegi, et viimaks ometi ei valeta ilm meile. See 3,5 päikesepaistelist päeva suvel võivad inimesed nii lohku tõmmata, et hakkavadki mõtlema, et meie suvi on midagi väärt. Illusioon ja silmapete. Tõde on vilets suusailm, mille peaks igasse Eestit tutvustavasse reklaamivoldikusse ja muusse meie kodumaad esitlevasse infokandjasse kohustuslikus korras sisse raiuma. Tõde teeb vabaks. Ka meid endid. Oleme sellel maal sündinud ja leppigem siis tagajärgedega. Võimalikult valutult. Vanemaid ja kodumaad teadupärast ei valita. Masu ja pimeda aja peatumatu pealetung on selge oht meie vaimsele tervisele. Aga kui juba eelnevalt olukorraga leppida, läheb ehk valutumalt. Võiks isegi uhked olla, et meil selline ilm on. Meil on, aga teil mitte. Paras teile. Nõrgukesed sellised. Te ei peaks päevagi siin vastu. Karastunud kodanike maa. Ilm on vilets, aga selgroog sirge ja nägu naerul. Ma olen kindel, et see kõik töötaks paremini, kui Welcome To Estonia. Vaadake, millise kaasaelamisega jälgitakse nende inimeste lugusid, kes mõnest raskest olukorrast või katastroofist on välja tulnud. Aga meil siin on rahvas, kes aastaringselt sellises olukorras elab ja mis meil viga on. Tublid ja roosad inimesed. Mõned argpüksid ja nõrgad muidugi on, kes alla annavad ja kuskile paremasse kliimasse emigreeruvad. Aga isegi neid tõmbab siia tagasi. Ühesõnaga, tehkem Eesti sitast kliimast meie kaubamärk ja vapiloom. Pekki see reformi retoorika rikkaimast Euroopa riigist, negatiivsele tuleb rõhuda. Elagu Eesti, tema vastik kliima ja hullud, kes selle keskel elavad ning õilmitsevad!