tühi kõht ei seisa püsti

Mozi kere on hele





enam pole

naer on terviseks

Üleeile käisin hambaarstil. Mõnus. Ausalt. Õnneks on hambaravi viimastel aastatel nii arenenud, et vanad õõvatekitava häälega puurid, ilge puurimisest tekkiv valu ja helesinine täitumatu unistus tuimestusest, on taandunud kuskile mälestuste kolikambrisse.


Mu hambaarst. Esiplaanil olevas toolis ma siis laman ravi ajal lõuad ammuli.




Hambajäljendid, mille modelliks ma olin.




Arst hakkas mulle, kui ohmule, puust ja punaseks tegema, ehk plaani joonistama.




Minu tulevik paberil...




...ja tegelikult

rõõm

tule tagasi inimesepoeg

Inimene võib eemalduda endast. Reaalsusest. Et elu haiget ei teeks. Võib-olla on nii mõnegi inimese vaimuhaigus sellest tingitud. Elu võib ju paganama julm olla ja kergem on see seljataha jätta. Mitte füüsiliselt, aga vaimselt. Põhjuseks soov elada seal eemal, oma elu, kus selle juhtimisega hakkama saadakse. Kus kurjust vähem on. Kuid eemaldutakse ka ilma et mõistust kaotataks. Eemaldutakse rohkemal või vähemal määral. Valu talumine ei ole inimesele loomuomane. Ega meil muidu närve ja emotsioone poleks, mis võimalikust ohu- ja kannatusteallikast valu näol teada annavad. Valu paneb eemale tõmbuma. Põgenema. Me kõik teeme seda vahel. Eitame probleeme, raskusi jne. Loodame salamisi, et kõik kuidagi laheneb. Vahel nii ka juhtub. Õnneks. Juhtuks vaid rohkem. Aga elama peab ka julgema.

jooks, jooks, pane pall maha

Kuidas ka ei tahaks, ikka ei lähe nii nagu soovid. Kompromissid, poolikud lahendused, loobumised ja pettumused. Sekka näpuotsaga õnnestumisi. Ehk see ongi elu. Peab ikka ja jälle endale meelde tuletama, et:
Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik.
Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse.
Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa.
Kui ma vaid seda suudaksin. Inimene on ahne. Inimene on nõrk. Inimene tahab ja tahab ja tahab. Aina rohkem raha, kõrgemat ühiskondlikku positsiooni, ilusamaid asju, toredamaid inimesi, meeldivaid emotsioone, lihtsaid valikuid, maiseid naudinguid, truid sõpru jne jne jne. Esiteks, miski ei ole ju igavene. Kuidas elada nii, et teistele mitte halba teha. Mul on lahendus, aga see nõuab eneseohverdust. Mis omakorda eeldab sisemist tugevust. Olen ma seda? Aus vastus on, et ei ole. Aga ma proovin.
Kuid teile, armsad lugejad, ütlen, et pole vaja muretseda. Väike süütu mõttekäik lihtsalt. Hea tegevus korvpalli Euroopa meistrivõistluste finaalmängu ajal. Eksole.

naha all kisendab

Ma ei tahtnud sellest filmist rohkem midagi kirjutada, sest õhk on haibist niigi tiine. "Sügisballist" käib jutt siis. Aga ei saa sellest filmist kuidagi lahti. Järelikult hea oli siis. Lisaks nahavahele pugemisele suutis see film veel ühe "kuriteo" sooritada. Toivo Kurmeti lugu "Naer" sai endale näo. Ja paraku on see nägu kurb, täis mingit seletamatut igatsust, tunnet, et miski hea on otsa saanud ja koos sellega ka lootus. Aga ma olengi vahel selline. Mõnikord on isegi tunne, et ma olen nagu laps, kellel väiksemagi asja peale pisar silmanurka tuleb. Sisemiselt vähemalt. Kord aastas naeratan ka.

Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Vii täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust
Suve loojang, raagus puude aeg
Suve loojang, raagus puude aeg
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer
Päikesemaa on halliks hõõgumas, suvenaer, suverõõm
ei sügist, ei vii
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer, ümber kõle sügistuule naer...

üksi, seisan ma, rannal... suvi kadund käest, sügis...

Suuri mõtteid eriti ei liigu peas täna. Eile tähistasime kolleegidega hooaja algust ja täna on veidi hõredam olemine. Peaks jalad kõhu alt välja tõmbama ja natuke värsket õhku hingama. Ehk tulevad ka mõtted. Allolev pilt on blogipoolne tervitus alanud telehooajale.

head uut aastat

Täna on Rosh ha-Shana, päikeseloojangul algab juudi kalendri järgi 5768. aasta.

Sel päeval loodi Aadam - esimene inimene. Pärimuse järgi on taevas suur raamat, kus on kirjas kõigi inimeste nimed. Jumal märgib kõigi nimede taha sellel päeval, mis teda eeloleval aastal ootab.

Kui teil on Toora (piibli 5 esimest raamatut) käepärast, lugege läbi 1. Moosese raamatu 22. peatüki 1.-19. salmid. See on koht, kus Jumal paneb Aabrahami proovile, käskides tal ohverdada oma poeg Iisak põletusohvriks. Viimasel hetkel peatas Issanda ingel Aabrahami käe. See lõik loetakse ette Rosh ha-Shana ajal, mil otsustatakse inimeste saatusi terveks aastaks, võetakse vastu patukahetseja palved ja palutakse Taevaselt Kohtult heldet armu.

Armsad blogisõbrad. Olgu teie nime taha kirja pandud ainult head! Võidelge kõige kurja vastu. Sööge täna õunu ja mett, et tuleks hea ja magus aasta.

jobumeeter

Testi tulemused märksõna järgi:

Märksõna: kindel jobu
Elukutse: võimalik jobu
Välimus: harva jobu
Riietus: harva jobu
Eluase: harva jobu
Kodu: harva jobu
Koht: kindel jobu
Haridus: võimalik jobu
Tegevused: harva jobu
Aeg: harva jobu
Lähisuhted: võimalik jobu
Sõbrad: võimalik jobu
Naised: (sobiv vastusevariant puudub)
Lapsed: (sobiv vastusevariant puudub)
Sõiduk: võimalik jobu
Partei: võimalik jobu
Reis: (sobiv vastusevariant puudub)
Meelelahutus: võimalik jobu
Puhkus: harva jobu
Toit: võimalik jobu
Jook: kindel jobu/võimalik jobu

Tulemused:
kindel jobu - 2,5
võimalik jobu - 8,5
harva jobu - 7
jobusus välistatud - 0

Niisiis olen ma võimalik jobu. Kuna kaalukauss on 'harva jobu' poole 7 punktiga kahe vastu kaldu, siis olen ma jobususe skaalal mittejobususe poole tugevalt kiiva. Mis aga ei tähenda, et minus poleks sisemist jobu. On. Selline väike, karvane ja suurte silmadega, kes hirmsasti tahab, et teda sügataks ning tema eest hoolitsetaks. Tehke siis palun seda.

meeste luksemburg

Nagu teate, käisin 2006 aasta 10 detsembril Luksemburgis, Esch´is, La Rockhal´is Morrissey kontserdil.



Mõned päevad enne ja pärast kontserti tuiasin niisama ümbruskonnas. Tore ja armas koht ju. Üks suurimatest elamustest Luksemburgi linnakeses olid urineerimismajakesed meestele. Tõelised rariteedid ja mälestusmärgid meestekesksele ühiskonnale. Ajast, kui asjad veel maailmas paigas olid ning naistel kodust laste ja pannide juurest linna peale asja polnud. Otsekui majesteetlik kummardus meeste endisaegsele ülemvõimule ja eelisõigusele oma vajaduste rahuldamisel. Oo õilis ja suursugune aeg. Asetasin minagi mälestusmärgi jalamile pärja.

Luksemburg vastab mu ürgsele kutsele.



Kohe kohe saabub meelerahu ja kergendus.



Linna peale laiama.

kaelkirjakul ja inimesel on ühepalju kaelalülisid

Käisin täna vaatamas uut Eesti filmiüllitist "Sügisball". Hea film oli. Euroopa värk, ütleksin. Hea, aga masendav. Etteheiteks, et paar süžeeliini jooksid kusklile mutta ja jätsid õhku küsimuse, et mida nendega õieti öelda taheti. Muidu hea film. Taavi Eelmaa veatu sooritus oli muidugi teose nael. Vaadata ei soovita neil, kel elus parajasti midagi halvasti. Samuti neil, kellel hetkel oma pessimismi- või depressiooniteemaline film sisekinos jookseb. Soovitan neile, kes igasuguse lootuse kaotanud elusid ning ängistavat üksinduseteemat distantsilt jälgida oskavad ja suudavad. Samuti kõigile Lasnamäe kodanikele.

erklingu lugu, lempari

http://www.zone.ee/erkling/WindRider.mp3

et midagi kirjutada

Täna juhtus naljakas asi. Rääkisin telefoniga ja kolleeg lahkus samal ajal töölt. Ütles "ciao. Vastasin samamoodi. Hoolimata sellest, et ma telefonitoru omaarust endast piisavalt kaugel hoidsin, arvas vestluskaaslane eksilikult, et see oli talle mõelnud. Tänapäeva hea tehnika. Vastas "ciao" ja pani toru hargile. Nuuks. Kõik.

ilus ilus ilus

Avastasin täna omaenda toa laes vikerkaare. Ei tea, mida see peaks tähendama? Kas seda, mis on kirjas Esimese Moosese Raamatu 9. peatükis, 12-16 salmides?

Ja Jumal ütles:
"Lepingu tähis, mille ma teen enese ja teie
ja iga teie juures oleva elava hinge vahel
igavesteks põlvedeks, on see:
ma panen pilvedesse oma vikerkaare
ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel.
Kui ma kogun maa kohale pilvi
ja pilvedes nähakse vikerkaart,
siis ma mõtlen oma lepingule,
mis on minu ja teie ja iga elava hinge vahel
kõiges lihas, ja vesi ei saa enam
kõike liha hävitavaks uputuseks.
Kui pilvedes on vikerkaar,
siis ma vaatan seda
ja mõtlen igavesele lepingule
Jumala ja iga elava hinge vahel
maa peal olevas kõiges lihas."

Vist mitte, sest siin räägitakse vikerkaarest, mis on taevas. Mu toa lagi taeva mõõtu välja ei anna. Selge on see, et vikerkaar on optiline nähtus, mille põhjustab päikesekiirte murdumine ja peegeldumine. Tähenduse otsimine sellele on kinni inimeses eneses. Kuid tore on ta siiski. Üldiselt peetakse vikerkaart lootuse märgiks.Vikerkaar on ka geiatribuutikas kasutatav sümbol. Täpselt ei teagi, miks. Olgu kuidas on, arvan, et minu vikerkaar tähendas lootust. Loodetakse aga enamasti head. Mina ka.









Üks väike rõõm las olla igas päevas,
üks pilk või naer, üks õis või värvilaik...

mulle meeldib premium

Mu lemmiksaade Terevisioon alustas täna uut hooaega. Käisin kohapeal asja kaemas. Kahjuks olen nii väsinud, et ei hakka täna pikalt kirjutama. Uni murrab. Nii et saatest tulevad pildid hiljem. Praegu riputan üles vaid mõned pildid. Esimesena paar pilti peaministrist ja Andrist, kes Postimehele (või oli see: Postimehesse. Ah kes seda teab.) hooaja avasaatest reportaaži kirjutas. Jutt käis kusjuures Põhiseaduse pilsnerist.





Tuuli, kes sel hooajal Terevisiooni tüüri juurde asus. ETV tegi hea valiku. Tagapool paistab seesama Ansip.



Lisaks veel paar pilti Terevisiooni kauaaegsetest saatejuhtidest, kes selle saate sõna otseses mõttes ETV paraadsaate vääriliseks tegid. See tundmatu tüüp seal ei puutu asjasse.

ma ei nuta, ei ei ei, ma ei nuta

I would say I'm sorry
If I thought that it would change your mind
But I know that this time
I have said too much
Been too unkind

I try to laugh about it
Cover it all up with lies
I try and laugh about it
Hiding the tears in my eyes
Because boys don't cry
Boys don't cry

I would break down at your feet
And beg forgiveness
Plead with you
But I know that it's too late
And now there's nothing I can do

So I try to laugh about it
Cover it all up with lies
I try to laugh about it
Hiding the tears in my eyes
Because boys don't cry

I would tell you
That I loved you
If I thought that you would stay
But I know that it's no use
That you've already
Gone away

Misjudged your limit
Pushed you too far
Took you for granted
I thought that you needed me more

Now I would do most anything
To get you back by my side
But I just keep on laughing
Hiding the tears in my eyes
Because boys don't cry
Boys don't cry
Boys don't cry

vahel pole puiklemisest kasu

see laul paneb mu naeratama

suhtluspuudega mina

Ma vabandan, et oma blogi sissekannetega üle ujutan, aga mõtted liiguvad miljon km/h. Eks teinekord tuleb paus sisse ja ei viitsi midagi kirjutada. Juhtub.

Ma olen üsna konservatiivne inimene. Vähemalt selles, mis puudutab mu privaatsust. Nii tegin ma endale skype'i ja msn'i alles üsna hiljuti. Ma lihtsalt eelistasin seni e-maili, sest see võimaldas mul suhelda siis, kui mulle meeldib. Skype ja msn on natuke interaktiivsemad, kui sisse logid, võidakse kohe hakata suhtlema. No tundus vähemalt, et selline oht on olemas. See tundus häirivana. Esialgu. Kuid õnneks on see mure äralangenud. Kuid mul on vägisi tunne, et sellised, interaktiivsed suhtlusvõimalused pärsivad tugevalt teisi, traditsioonilisemaid. Alates tavalisest silmast silma suhtlemisest, lõpetades kirjade vahetamisega. Teine asi, mis mind häirib on suhtlemise alustamine. Login sisse ja näen, et keegi on veel online's. Ja ei tea, kas hakata suhtlema või mitte. Ma ise lähen aeg ajalt vaatan lihtsalt, kes seal sees on. Kuid enamasti on nii, et kui ma juba sisse lähen, siis see tähendab ka seda, et jah, ma olen valmis suhtlema. Samas, ega mul väga palju kontakte skype's ja msn's pole. Mõnel on neid kümneid ja siis tõesti võib nii olla, et seal olevad inimesed jagunevad erinevatesse meeldivusastmetesse. Ma tean, et mõni kasutab sellist taktikat, et kui ikka konkreetse inimesega suhelda ei viitsi, siis ei vastata vestlusele. Selliseid inimesi, kes taolist taktikat kasutavad on mu tutvusringkonnas rohkem kui üks. Mitte, et ma seda ise oleks kogenud, aga nad on sellest rääkinud. Ja nii ma alahoidliku inimesena, kes ei taha kogeda tõrjuvat suhtumist, ei teagi, millal vestlust alustada. Isegi kui tahaksin. Kuid nagu öeldakse, vaikimine võimaldab jääda filosoofiks.
PS. See sissekanne ei tähenda seda, et te oma suhtlusharjumusi muudaksite ja ka seda, et ma neis suhtluskanalites meeleheitlikult vestlust ootaksin. Lihtsalt mõned mõtted.

vihkamine hõljub õhus

Kes mul külas on käinud, teab, et minu majal on suletud sisehoov ja majja ka ilma magnetvõtmeta sisse ei pääse. Majaelanikud on viisakad ja toredad inimesed. Väljaarvatud üks erand (perekond), kes tõsi küll on peale perepoja ootamatut kadumist natuke vähem silmapaistvaks muutnud. Kuhu ta kadus, ei tea. Narkomaan võib olla kas surnud või vanglas. Kahtlustan viimast. Kuigi ma rahvuste pinnal eraldusjooni tõmbama ei kipu, on mingid seaduspärasused rahvuseti olemas. Mentaliteet 'a nam bolše zdes ne bõt' lööb tugevalt välja. Päevalilleseemnete koored, suitsukonid ja muu sarnane praht visatakse kuhu juhtub. Mis siis, et ise peab sealsamas edasi elama. Ilmselt on see tekkinud asiaatlikust rändrahva mõtteviisist ja elustiilist. Täna siin, homme seal. Tänane laagriplats võib ju lagastatud olla, homme oleme juba uues kohas. Kuid olgu. Elame üle. Hoiame närve ja naeratust suul.

Selline pilt siis avanes koridoris. Ja ega selle peale ju ei tulda, et taara enda järel ära koristada.

hele nahk ja pime öö

Kummalisel kombel ei ärrita saabunud sügisilmad mind eriti. Kuigi üldiselt meeldib mulle soe ja suvine kliima. Sisemuses tiksub lihtsalt vaikne tõdemus, et tuleb sobivad riided selga ajada. Ehk kergendab asja see, et veel on lehed rohelised. Kuid eks pikapeale ajavad järjest jahenevad ilmad kopsu üle maksa. Tavaliselt juhtub see kusagil talvel. Mis teha, mulle ei meeldi eriti lumised talved. Kui on kas lörtsine või siis väga suurte miinuskraadidega ilm. -3 kraadi on talutav. Ei ole liiga külm, ega liiga soe, et pead mingis lume ja veesupis ringi kahlama. Saabuvate külmade ilmadega käib kaasas üks asi, mis mind häirib. See, mis minu arvates on eestlased selliseks teinud nagu nad on. No mitte päris mitte ainult see, aga mingi roll tal selles on. Pime ja külm aeg surub meid tubadesse. Toad tähendavad aga kas üksindust või siis vähemalt piiratud suhtlusvõimalusi. Ja siit see kaamos meie hingedes sünnib. Tagajärjeks pahurad, individualistlikud ja suhtlemisvaegusega inimesed. Siinsete inimeste ja ka iseenda hingeseisundi helguse huvides tahaks loota, et see aasta tuleb pime aeg teisiti, tiu tiu teisiti. Ja teisiti, see aasta teisiti. Ja pime aeg teisiti ja tuleb teisiti, tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

silm sulgub

Nonii, kell 5.30 tuli unepoiss kallale. Mõnus. Silm vajub vägisi kinni. Tore. Voodis niisama linu keerutada ja mõtteid mõlgutada on tüütu. Ja nüüd ruttu tuttu. Homseni.

inimene on inimesele inimene

Vaatasin "Klassi" ära ja läksin magama. Aga mida ei tule, see on uni. Mõtlema pani see film. Ega siis midagi, kui ajasin ennast jälle üles ja hakkasin blogima. Valusa lõpuga oli see film kuidagi. Tuleb Ilmari kohta öelda, et täitsa kobeda asjaga on valmis saanud. Ainult et vastu ööd pole kasulik sellist asja vaadata. Vägivalda saab filmis mitut moodi näidata. Mõnes verd pritsib ja inimesi kooleb. Kümnete kaupa. Aga sinu unele see ei mõju. Teine film jälle niidab su mõtted jalust ja jahmatab. "Klass" teeb seda. Eks ta ole, et kool on ühiskonna peegel. Sellised asjad, ainult vähem räigemas vormis, toimuvad meie ümber pidevalt. Nõrgemad tallatakse jalge alla ja probleemide põhjust iseendast otsida ei osata. Selline film siis. Jään huviga teleseriaali ootama.

Siis hakkasin voodis lamades mõtlema, et kui tihti ma enda jaoks kallitele inimestele ütlen, et nad on mu jaoks väga tähtsad. Et nad on olulised ja erilised. Eriti tihti ei ütle. Tegelikult ei ütle seda peaaegu üldse. Kahju ja kurb. Ma ei saa praegu lubada, et ma seda edaspidi tegema hakkan, aga ma proovin seda mitte unustada. Mul on kahju, et ma ei leia nende jaoks mõnikord aega. Et ma ei leia nende jaoks õigeid sõnu. Et ma mõnikord liialt enda peale mõtlen. Ühesõnaga, ei anna neile teada, et nad on mu jaoks väga tähtsad ja ilma nendeta oleks elu väga palju vaesem. Vaatan praegu aknast välja, tuul sasib puid ja mõtted on nende inimeste juures. Soe tunne on südames, aga samas ka kurbus tegematajätmiste pärast. Te olete kallid. Väga kallid. Teie tähendate mulle palju. Hoopis palju palju rohkem, kui te seda ise arvata oskate. Ma ei leia teiesuguseid enam. Te olete ainsad, kes mul on. Tahaks teid kõvasti enda küljes hoida ja mitte lahti lasta. Te meeldite mulle. Armastan teid.

nohik andis peksa

Hakkasin Ilmar Raagi "Klassi" vaatama. Algus on küll päris huvitav. Koolivägivald sakib täiega. Mäletan kooliajast, et oli küll igasugust asja. Praegu on olukord vist hullem. Minu klassist kedagi otseselt taga ei kiusatud. No olid mõned, kellesse suhtuti natuke vildakalt, aga vägivallani, nii vaimse kui füüsiliseni, asi ei läinud. Vahel sai kakeldud, aga see polnud ka mingi pidev tagakius või tagakiusamine. Peksa ei saanud küll kordagi. Ja ega keegi ei saanud. Niisama klohmiti vastastikku ja kõik. Ainult korra nägin, kuidas üks tüüp konkreetselt peksa sai. See oli selles mõttes naljakas olukord, kus tappa sai õige mees. Mu klassi tuli kaks uut kutti, mõlemad oivikud. Nägid välja ka kohe sellised. Muidu toredad kutid. Nonii, üks härg hakkas ühega neist tüli norima. Tõukles ja klobis natsa. Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga täiesti ootamatult andis see oivik härjale nii 3-4 korda vastu lõugu, kuni see selili kukkus. Loomulikult polnud jõmmil enam tahtmist edasi norida. Uskumatu aga tõsi. Nii et süstemaatilise koolivägivallaga ma kokku puutunud ei ole. Aga nüüd vaatan filmi edasi.

see lugu meeldib mulle

Tekitab tunde, et maailm on siiski helgem paik, kui vahel arvan.

MESSAGE FROM MORRISSEY

I would like to stress to members of TTY that the recent quotes on NME.com attributed to me concerning "retirement" and "final concerts" were not made by me, and that the NME are wrong to put my name next to these quotes.

finantskeeniuse meelelahutus

Täna esinevad Rock Café's Sõpruse Puiestee, Agent M ja Pulls. Sõpruse Puiesteed tahaks küll näha. Küllap ei üllata see kedagi, sest kaks praeguseni ainsat videot, mis mu blogis üles on riputatud, on mõlemad just selle bändi omad. Nii et suurima heameelega läheks. Üleeile Päevaleht online'st lugesin, et nad esinevad ja tekkis hirmus tahtmine minna. Kuigi juba siis teadsin, et pean seekord vahele jätma. Pappi ei ole ja punkt. Laenata ka ei taha. Kurb on. Praegu. Küll üle läheb. Astun mõne minuti pärast uksest välja ja jalutan natuke. Asi seegi. Sügisene tuul ja veelombid lohutavad. Mõtted tuulduvad ja maailm muutub jälle ilusamaks. Sest õnneks on olemas palju sellist, mis mind õnnelikuks teeb. Ma tean seda, hoolimata sellest, et praegu olen kurb.

ma armastasin inimest

Kell natuke üheksa läbi ja ikka võtan hoogu hapnikuvanni võtmiseks. Just hakkas vihma sadama ja see suurendab mu otsustusvõimetust veelgi. Aga välja minna tahaks. Natuke liigutada ja inimesi näha. Lähen ka. Isegi kui väljun kell 22.

Muidu on kuidagi sant tunne. Ei ei, see pole kass. Mingi seletamatu õõnes tunne. Justkui oleks miski halvasti. Keegi nagu oleks mulle selja pööranud. Loodan, et see on ainult tunne, mitte tegelikkus. Teine mure on kapitalistliku maailmakorra pärast. Ärge naerge. Ma mõtlen seda tõsiselt. Mulle ei meeldi see ühiskonnakord. Mulle ei meeldi, et seda nimetatakse majandusvabaduseks ja see justkui pakuks kõigile võrdseid võimalusi. Ei paku. Tehke silmad lahti. Ei paku! Jah, teoreetiliselt oleks justkui kõigil võimalus rikkaks saada, aga lähemal vaatlusel on see ilusa sõnavahuga kaetud vale. Pole siin mingeid võrdseid võimalusi. Vaadake kasvõi Eesti haridussüsteemi. Kui Tallinnas laiutavad "kroonijuveelidena" eliitkoolid tavaliste kõrval, ei saa hariduselu võrdsusest rääkida. Aga sellest ju kõik algab. Mind ajab närvi, kui esmalt remonditakse ja kaasajastatakse justnimelt need eliitkoolid ja teised peavad alandlikult oma järjekorda ootama. Kui parimad õpetajad on just nendes koolides ja teised peavad leppima keskpärastega. Ma ei tahagi tavakoolide õpetajaid halvas valguses näidata, kuid fakt on see, et head ostetakse eliitkoolide poolt ülesse. Selline süsteem tuleks kaotada. Vaadake kasvõi Soome haridussüsteemi. Seal ei tuleks kõne allagi eliitkoolide rajamine, sest see rikuks võrdsete võimaluste printsiipi, mille üle soomlased ise nii uhked on. Samasugune väärikus valitseb seal ka sotsiaalsüsteemis ja ühiskondlikus mentaliteedis. Inimesed saavad aru, et kellele on rohkem antud, see peab ise ka rohkem andma. Meil on sotsiaalsüsteem ainult nime poolest nõrgemate abistaja. Praegu on muidugi head ajad ja inimestel läheb hästi. Sellistel aegadel probleeme ei nähta. Kuid need ajad on varsti otsas. Esimesed märgid on juba näha. Kui headel aegadel süsteemi ei muudeta, siis halbadel pole see lihtsalt jõukohane. Kuid parempoolse liberaalse maailmavaate kandjad ei ole võimelisedki seda tegema. Neil lihtsalt puudub maailmavaatelises leksikas sõna - sotsiaalne sidusus. Igaüks on oma õnne sepp ja kui keegi on vaene ja abivajaja, siis on ta selles ise süüdi. Ta on loll ja luuser. Kuid kõik ei ole võimelised. Inimesed jäävad elu hammasrataste vahele. Vahel läheb halvasti. Meil kõigil võib minna. Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud. Ah aitab sellest jutust. Tahaksin veel rääkida ebavõrdsusest globaalses mõttes, suurfirmade diktaadist poliitikute ja rahvaste üle, sellest kui nõme on asju lahendada sõdade abil jne. Aga aitab küll. Teinekord.

igava elu staar

Täna on täielik lebopäev. Eilne sõpruskohtumine mõjub. Õnneks mitte väga tugevalt. Kassi pole ja see on hea. Küllap on täna "väsinud" isendeid rohkem kui muidu ja valitseb kasside nappus. Mulle see sobib. Loodetavasti on kuni minu "tervenemiseni" kõigil kassidel käpad piisavalt tööd täis. Pole mul vaja ühte musta karvast, õela iseloomu ja vulgaarse suupruugiga musta karvast kassi turjale istuma.
Siiski peaksin end kätte võtma ja mingil ajal koivad kõhu alt välja tõmbama, et linna peal väike värske õhu tiir teha. Inimesi tahaks ka näha. Varsti lähen. Varsti. Käin dušši all ära ja lähen.

Järgmisel nädalal hakkab aktiivne tööelu siis peale. Eks ta natuke hirmutav on, aga loodetavasti neelab rutiin mu varsti alla ja harjun ära. Pealegi on raha hirmsasti vaja. Pangaarve on tuhandete kroonide ulatuses miinuses. Sellele tuleb lõpp teha ja loteriiga ma seni veel võitnud pole. Küll ma kunagi võidan ka. Aga seni peab igapäevase leiva ausa tööga välja teenima. Lisaks tahaks hirmsasti kas Stockholmi või Soome plaadituurile minna. Lisaks on kinnisidee korralikust nahktagist jälle võimendunud. Ükskord peame me ju ometi kohtuma. Ei ole nii, et ma jäängi sellest ainult unistama ja piltide peal või filmis kellegi seljas nähes kadestama. Aga ma ei leia Eestist lihtsalt sobivat. Siin polegi selliseid müügil. Second handides ei viitsi ka kolada. Kuid küll ma ta leian.

Avastasin enda üllatuseks, et mind on peale Euroopa lugemas käidud ka Ameerikast. Nii põhja kui lõuna osast. Kardan, et ega nad kirjutatust suurt midagi aru ei saanud. Kuigi eesti keel võiks maailmakeel olla küll. Eile üks tuttav rääkis loo, mis pani sel teemal tõsiseid mõtteid mõlgutama. Nad olid kuskil Prantsusmaal kalarestoranis, kui sinna tulid mingid vanad hipid. GMO-vastased aktivistid, kes just paar päeva tagasi olid ühe talumehe geeneetiliselt muundatud maisipõllu (ma võin taimesordiga eksida ka) maha lõiganud. Ühesõnaga, üks neist tuli sõprade laua juurde ja küsis prantsuse keeles midagi. Sõbrad palusid, et ta räägiks inglise keeles. Tüüp siis rääkis (oli Londonist pärit) ja küsis, kus kohast nad pärit on. Kuuldes, et Eestist, pahandas natuke, et miks nad inglise keeles vastasid ja tal eesti keeles rääkida ei palunud. Noh, esmapilgul suht jabur ettepanek, kuid pani mõtlema. Jah, miks me ei võiks kellegi arusaamatus keeles pöördumise peale paluda neil rääkida eesti keeles. Kasvõi sellepärast, et me ei pea oma rahvust ega keelt häbenema. Küll hiljem jõuab inglise, vene või muu keeleni, et üksteisest aru saada.

Veidi illustreerivat materjali ka. Tõsi, natuke teisel teemal.

Kaua kogutud kaunikene.
Väike täpsustus, pilt on tehtud suve keskel.



Metall muutus paberiks.



Sellises lossis asub Luksemburgi linnas vanadekodu. Igavene uhke kompleks oli. Ja see ei ole ainus vanadekodu selles linnas.



Mina ja mu sõber Luksemburgi moodsa kunsti muuseumis ehk MUDAM'is. (Nagu meil KUMU)



Samas kohas videoinstallatsiooniga tõtt vahtimas.