oh mida ma teinud olen!

Täna avasin enda facebook'i konto ja vaatasin, et ühe sissekande peale oli tulnud 10 kommentaari. Hämmeldusin, et mida, mida! Mida ma siis sellist kirjutanud olin, et inimesed reageerisid. Klikkisin ja avanes eilse "Tähelaeva" vaatamise ajal kirjutatud kommentaar, kus ma nimetasin seda suhkruvatiajalooks. Kommenteerijad olid kõik mu enda kolleegid ja saatejuht nende hulgas. Ma ei varja, kaks tunnet tuli peale. Kõigepealt ajas mind itsitama, et inimesed nii kirglikult reageerinud olid. Teiseks, et oli seda vaja nüüd, lapsesuu selline. Ütlen kohe, et kommentaare ma lugema ei hakanud ja klõpsasin näguderaamatu kohe kinni. Seedin natuke aega ja kogun julgust. Aga jah, mida sellest järeldada. Vist seda, et pole vaja kõiki mõtteid välja öelda, isegi kui need on suhteliselt süütud. Samas, miks mitte, see olen ju mina ja need on minu tõelised mõtted. Sõltub muidugi, kes su sõbrad seal on. Üks igavene enesetsensuur ma ütlen. Arvesta ühe, teise ja kolmanda inimesega. Tüütu. Kergem on tõesti oma mõtteid endale hoida, aga mis elu see on, kui kõigele ja kõigile head nägu teed, aga mõtted hoopis teisi radu käivad. Kuigi interneti suhtlusportaalid on mõistlikele inimestele, sest jäädvustatud lollused maksavad hiljem valusalt kätte. Aga mis peaasi, ka teised, kes seal on, on inimesed, kellel on tunded ja tõekspidamised.