kaasajooksik

Ma olen olnud nii pioneer kui komsomol. Kui ausalt ära rääkida. Kollaboratsionist, ütleksid paljud. Nojah, küllap tõesti. Ometigi on mu ühinemised nende organisatsioonidega täis nalja ja tobedust. Kõiges on süüdi mu isa. Ta oli mind kasvatanud pidevas kommunismivastases vaimus. Teda võis mõista, kuna kaks ta venda oli punaarmeelaste poolt tema silme all tapetud ja küllap mina oleksin sel juhul veelgi hullemini oma lapsi kasvatanud.

Ühesõnaga astusin pioneeriks. Kogu tseremoonia toimus võimlas. Tollases Rapla keskkoolis. Nüüd on neid kaks. Vesiroosi tuli pärast mind. Nii. Tseremoonia sai läbi ja kogunesime riietusruumi. Mul oli kogu aeg kuklas mu isa kommuvastased mõtted. Kui garderoobi astus sisse A-klassi lipukandja (Peeter), ei suutnud ennast tagasi hoida. Nuuskasin nende lipu täis. Mind kutsuti kohe pioneeri mingi nõukogu ette. Nad polnud isegi laiali jõudnud minna. Ütlesid, et kui midagi veel sellist teen, siis lendan pioneeriorganisatsioonist. Ma ütlesin, et jah. Mida ma ikka oleks osanud öelda. Ega see minu demonstratsioon polnud, see oli mu isa oma. Naljakas on see, et mu vanemad said sellest kohe teada, aga mina sain alles aastaid hiljem teada, et nad teadsid. Nad ei öelnud mulle miskit tol korral. Isa ükskord purjus peaga lobises selle välja.

Komsomol. Ma õppisin merekoolis ja lõpu eel ei olnud kuidagi võimalik praktikale minna, kui sa ei olnud komsomoliks astunud. Minu poolt komsomoliks astumisel mitte mingeid tundeid, lihtsalt karjäär. Et äkki olen kolaboratsionist? Mingite kriteeriumite järgi kindlasti. Aga mõelge, praktika oli välismaal. Olgu see siis öeldud. Komsomoli astumine. Läksin vastuvõtukomisjoni. Astusin sisse. Mingi 5-6 inimest istusid + minu kooli mingi komsomoli asjamees. Küsiti, mitu ordenit ja autasu on kommunistlikul noorsoo organisatsioonil ning millised. Ma ei teadnud. Kes ikka teadis. Ja siis hakkas tsirkus. Mu kooli komsomolitegelane näitas mngit brožüüri ja seal olid need aumärgid-ordenid kenasti olemas. Ütlesin, kui palju ja siis paluti öelda, et millised autasud siis. Nimeliselt. Lenini näo järgi ütlesin, et Lenini orden. Pihtas. Siis teksti järgi ütlesin, et töö orden. Peaaegu. Ühesõnaga hävisin. Muffigi ei teadnud. Kusjuures ma imestan nende pühendumust, kui mu kooli komsomolisekretär mulle neid märke poolvaljult ette sosistas. Nad ei naeratanud ka. Rääkimata korrale kutsumisest. Kui kõik oli läbi, mis läbi kukkunud, siis hääletati. Kõik poolt. Ja kõik tegid seda sellise näoga, nagu oleks nende ees kõige tulihingelisem kommnoor. Vot see oli kämp ruudus.

Selline kollaboratsionist olen.