ei saa pihta kuidagi

Kas viga on minus või mitte, aga pole veel puhkusele pihta saanud. Kahtlustan, et ma lihtsalt ei oska puhata. Mitte, et ma tööst mõtleks pidevalt, aga mingi tuluke põleb kogu aeg kuklas. Ilmselgelt peaks kuskile põgenema. Maale. Tegelikult peakski maale minema, sest lubasin, et aitan vanematekodus toimetada. Pean ennast kätte võtma ja minema. Sellega on lihtsalt nii, et peale umbes kahte päeva maal olemist tahan ma meeleheitlikult sealt ära põgeneda. No nii igav hakkab. Kui see üle elada, siis saabub rahu. Põgenemishimu vaibub. Elu ilma interneti ja meelelahutuseta on võimalik. Ja hea pojana ma peaksin maale ennast maandama. Muidu on pärast emale häbi silma vaadata. Tean, et ta väga ootab. Ja lõppude lõpuks saab ka seal grillida ning häid mõtteid mõelda. Aga seni ootan neid ühte-kahte rannailma, mida sünoptikud lubanud on. Kui nad saabuvad, siis üks rannapäev tuleb kindlasti ette võtta. Seniks head ööd.