vännirubriik

Nagu ma vist olen korduvalt öelnud, on suvi blogimise mõttes kehv aeg. Mitte, et millestki poleks kirjutada, aga muud tegevused võtavad aja ära. Pole sellist kehvade ilmade sündroomi, et istud arvutis ja treid tekste. Aga noh, andunud vännidele siiski paar rida kirjutan.

Saabusin täna just maalt. Seal oli tore. Alati on. See vaikus ja rahu, mis seal on, teeb linnainimesele ainult head. Tegin eile marinaadi pandud metsealiha ära ja üldse oli tore lõkke ääres istuda ning loodust vaadata-kuulata. Peaaegu täiskuu oli ja öösel tuli udu ka maha. Kõrvalolevas koplis on hobused ja kui nad udus ringi jooksid, siis see oli päris ilus vaatepilt. Ja muidugi päikeseloojang. Imeilus. Liha tuli ka hea. Sõin päris korraliku koguse.

Väike idüllipilt ka. MacBook'iga tehtud, seetõttu kvaliteet on sutsu kehv.

Täna tulin hambaarsti visiidi pärast linna tagasi. Tuli välja, et samal ajal oli ka tööl koosolek, mille olin sujuvalt ära unustanud. Hilinesin. Koosolek nagu koosolek ikka. Pärast seda kolisin. Kuna me liigume ühest ruumist teise ja see asub samal korrusel, siis polnud õnneks pikka tassimist. Ainult aru ma ei saa, miks me pidime üldse kolima. Aga olgu. See tassimine ja aastate jooksul kogunenud pahna sorteerimine on väga tüütu ja must töö. Iga kolimise juures võiks olla ka keegi kõrvaline isik, kes halastamatult sul asju ära käsib visata. Ise nagu ei raatsi ju. Mis siis, et mõni asi võib sul aastaid sahtlis olla ja sa olid selle olemasolu isegi unustanud, aga ära visata ikka ei raatsi, et ehk läheb kunagi vaja äkki. Aga ei lähe. Sellist inimest mul võtta polnud ja nii rändaski see kraam kõik uude tuppa. Homseks jäi õnneks väga vähe teha, aga aitan ka režissööril kassette kolida. Neid on arutul hulgal ja kahjuks ei ole ei mina ega režissöör nende süsteemiga kursis. See, kes on, on filmivõtetega tegevuses ja enne septembri keskpaika Tallinnasse ei saabu. Tobe olukord. Eks peab nad tuimalt kuskile hunnikusse laduma. Uued asukad tahavad tuba juba kätte saada ja aeg ei oota. Aga jah, selle pahna tassimine tegi tolmuseks ja käed olid pärast paksu mustusekihiga kaetud. Kell liikus ka nii kiiresti, et kui tööga enamvähem ühele poole sain, oli juba pool kaheksa. Isegi arvuti taha ei olnud aega istuda, muust rääkimata. Nonstop tassimine ja sorteerimine oli. Kui lõpuks mahti sain interneti võlumaailma sukelduda, ei olnud seal midagi head ees ootamas. Hakkasin mõtlema, et võiks lausa selline teenus olla, maksad natuke ja keegi kirjutab sulle positiivse sisuga kirju. Mis siis, et need on valesõbralt, aga raskel ajal asi seegi. Selline päev siis. Olge tublid.