halastus enne mahalaskmist

Ma olen alati mõelnud, et miks mõnikord filmides enne kellegi mahalaskmist antakse talle võimalus viimaseks sooviks või palveks. See on küll perversne, aga inimesed teevad teistele seda, mida nad tahaks, et neile tehtaks. Ehk antakse viimane võimalus ennast ette valmistada, midagi korda seada. Sõltuvalt religioossest taustast või taustatusest usuvad paljud, et surm ei ole kõige lõpp. Ma viin nüüd järsult jutu töösuhetele. Kuskil kollektiivis on keegi, kelle tööga ei olda rahul. Mingi hulk inimesi on valmis ta seina äärde tarima ja hoiatamata lahtikangutamise kuuli pähe laskma. Oleks justkui põhjust, aga kuhu jääb halastus! Võimalus ennast parandada, asju korda seada. Inimesed väsivad vahel, satuvad rutiini, minetavad selle tõttu loomingulisuse. Nad on jõudnud punkti, kus nad arvavad, et teavad oma tööst kõike. Ja mulle tundub, et selline viga tabab taolistes "mahalaskmissituatsioonides" mõlemat poolt. Siin peakski asjad selgeks rääkima ja proovima, ehk annab midagi teha. Seda äratuskella või ehmatusmomenti oleks vaja, kus teadvustatakse endale, et niiviisi kui praegu, tõesti enam edasi minna ei saa. Inimene näeb ennast kõrvalt, saab aru, et tuleb teha uus algus. Proovida vähemalt. Kui ei tule välja, olgu, läheme laiali. Inimestele tuleb anda võimalus. Kasvõi viimast korda, aga tuleb. Sest alati ei ole ka nn tugevam, vallandamist nõudev pool patust puhas. Ta ei suuda enam oma eelarvamusi maha võtta ja küljelt asju vaadata. Tema jaoks on see inimene vallandamist väärt ja punkt. Ta teeb oma peas otsuse ära ja arvab, et nii on kõige õigem, see on asja huvides. Tegelikult on alati kõige tähtsam inimene, mitte protsess. Ma tean, et paljude arvates ajan ma praegu jama ning äri ja töö sujumiseks võib inimesi nagu malenuppe liigutada. Võib, aga see on vastik ja rumal. Loomulikult on tulemused ja töö sujumine ning efektiivsus tähtsad, aga enne otsuse tegemist, mis võib inimese elu vägagi muuta, tuleks pakkuda võimalust muutuseks. Peaks proovima asju klapitada ja korda seada. Kahjuks jääb seda meie ühiskonnas aina vähemaks ja vähemaks. Skandinaavialik, Põhjalasse kuuluv Eesti oligi ainult veidrus T-H Ilvese huultel. Hoolimata sellest, üritan mina seekord igatahes rääkida ja klapitada. Ehk jääb see kuul seekord kasutamata.