vara vara vara

Ma olen öökulli tüüpi inimene. Hilja voodi, hilja üles. Täiesti normaalne on kell 12 õhtul või veelgi hiljem magama minna. Hommikune ärkamine on siis sellevõrra pikem. Seetõttu ongi praegune nädal olnud natuke harjumatu. Olen ärganud varem kui muidu. Magama ei suuda varem küll minna. Täna ärkasin kell 6. Minu kohta väga vara. Peab ütlema, et ei ole väga hull ärgata. Kunagi aastaid tagasi oli mul töökoht, mis algas 6.10. Sellega oli kergem, sest takso käis järgi. Talutavamaks tegi ärkamise ka see, et sain töölt lahti juba kell 14. Tekkis tunne, et terve päev on vaba. Kõik tegemised sai tehtud. Praegu on aga teisiti. Vara tööle ja päev lõpeb alles keskmiselt 12 tunni pärast. Kaua muidugi sellist tempot ei kannata. Tööpäev ei tohiks kesta nii kaua. Lihtsalt kumm on varsti tühi. Paraku on tulevikku vaadates kahtlusi, et selline pikkade tööpäevade ja varajase ärkamise periood pikeneb kuu-paari pikkuseks. Töökäsi on puudu. Üks kolleeg otsustas lahkuda. Ja nii algasid uue otsingud, mis pole sugugi lihtne. Naljakas, aga nii see on. Masu ajal peaks olema ju inimesi küllalt lihtne leida. Aga võta näpust. Ma arvan, et vajalikud inimesed on tegelikult olemas, aga me ei oska neid märgata. Lisaks dilemma, kas võtta kogenud, juba oskustega või hoopis entusiastlik, kogemusteta, aga õppida sooviv inimene. Mõlemad variandid on head. Kogenud inimesel on kontaktide võrgustik, ideed jne. Temaga on lihtne. Entusiastliku kuid kogemusteta inimene aga võib kujuneda ka heaks. Me kõik oleme ju sellises seisus olnud. Mina kaasaarvatud. Kui palju ma oma praegusele alale tööle asudes teadsin. Mitte midagi. Aga asja sai. Tore, et keegi mulle võimaluse andis. Aga otsime. Seniks, ärkame ja särame.