head uut aastat

Märkigu Jumal oma raamatusse teie kohta sel aastal ainult head ja olgu teil magus aasta!

võbelev nahk tähendab auke asfaldis

Kindlasti on 1,5 inimest, kes tunnevad huvi selle vastu, kuidas mul läheb ja mida ma teinud olen. Mis ma neile ütlen? Hästi. Üldjoontes. Ehteestlaslikult sinna otsa lisades, et alati võiks paremini minna. Eile käisin maal ja jõudsin koju suht hilja. Maal on tore nagu alati, aga kahjuks pole viimasel ajal eriti aega seal käia. Kuid üritan paremat. Reedel oli väljas töllerdamise õhtu ning südametunnistus ei lubanud eile sama teha. Kuigi Odessa Popile oleks väga tahtnud minna. Kahju muidugi, aga nii läks. Niisiis ei hakanud maalt saabumise järel kuskile minema ja vaatasin rõõmsalt telekat. Läksin suht hilja magama ja põõnasin täna kella 10.45-ni. Nii et midagi erilist juhtunud pole. Tavaline eesti junn, kes õhtuti pilk telekasse puuritult aega surnuks lööb, vahepeal köögis suupisteid toomas käib ning reklaamipauside ajal internetis tühja-tähja loeb. Selle nukra noodiga lõpetan. Tervitan kõiki, kelle laupäev lõbusam oli. Kuid hoiatan, ei pääse teiegi mõnikord igavatest nädalavahetustest. Tugevamad ei lase ennast sellest murda ning püsivad paremate päevade ootuses vormis - šallalaaa.

mhmhh

Jäin õhtul diivani peale magama ja nägin tööd unes. Ega ma kaua ei maganud, aga unenägu oli väga selge. Uni ise oli tavapärane. Kõik olid koos ja tegid seda, mida alati teevad. Ainult et ideid polnud. Tähendab, minul nagu polnud. Õudsalt jama tunne oli. Teised olid suht nutikad, aga minul kiilus kinni. Prrrrr. Ausalt öeldes ei tahaks selliseid olukordi. Ses mõttes on muidugi lahe, et mul on üsna toredad kolleegid eksole. Loomingulised ja puha. Igal neist on oma kiiks, aga see teeb asja ainult huvitavamaks. Ja ega mina ka täiuslik pole. Aga uni oli jah tobe. Loodetavasti see ainult uneks jääbki, sest piduriks ei taha keegi meist saada.

kuidas ma püksi tegin

Natuke siis eilsest õhtust ja ööst.
Kooserdasin linnas siis natuke. Enne seda käisin muusikalisel üritusel, et õhtu kultuurses mõttes ikka tasakaalus oleks. Ikka ses mõttes, et iseenda silmis vähegi oma madalat sisemist renomeed tõsta. Matsirahva asi. Nonii. Peale seda külastasin mitut pealinna peent lokaali ja trehvasin seal tuttavatega. Päris mitmetega, kui aus olla. Kahjatsedes pean mainima, et mõnedega jäi suhtlemine põgusamaks kui oleksin tahtnud. Õhtu lõppes levikas loomulikult. Sinnamaani jõudnud, tundsin, kuidas jõud minust lahkuma hakkas. Samm muutus tõntsiks ja meel nõdraks. Sellest hoolimata plaanisin veel paari õllega sõbra poolt läbi käia. Paraku ei vastanud ta enam telefonile ja otsustasin tellitud taksoga koju minna. Istusin kenasti juhi kõrvale ja tundsin, kuidas tagumikualune märjaks läks. Miski valgus rõõmsalt otse istmiku alla. Sain aru, et olin ekslikult kinnise õllepudeli näppu võtnud ja lahtise taskusse jätnud. Otsustasin mitte järske liigutusi teha, et minu pahategu ei paljastuks. Võtsin vaikselt pahandusetekitaja taskust välja. Lisaks lasin taksojuhi eksitamiseks ennast targu natuke kosust eemal maha panna. Andsin talle rikkalikult jootraha ja kaudsin käpelt öhe. Järgmisel reisijal võis päris "meeldiv" üllatus olla igatahes. Taksofirma nime ma targu ei paljasta. Kuid nüüd olen minagi bedwetters.

patukahetsus ja tõde

Ehheheheeee, lahe on irriteerida. Samas, pole ka. Lahe sellepärast, et inimeste reaktsioon on naljakas. Kuid sellel on piirid. Selle hetkeni, kui inimene ennast halvasti tundma hakkab. See mulle ei meeldi. Pole vaja. Tee teistele seda, mida sa tahad et sulle tehtaks. Miks ma seda räägin. Aga sellepärast, et ma kirjeldan oma eelmises ettekandes inimesi, kes mulle ei meeldi. Mõni võis äkki ära ehmatada, aga tõde on, et ma luiskasin seal natuke.

Sest paraku pean tunnistama, et tegelikult pole minu lähemas tutvusringkonnas kedagi, kellele ma näpuga näidata saaks või tahaks. Kaugemal on, päris-päris kaugemal ma mõtlen. Ja ma olen selle üle väga õnnelik, et lähemal neid pole. Neid liislasse ja evelinventseid. Neid, kes on kuulsad sellepärast et nad on kuulsad. Ja neidki pole, kes kipuksid ohjeldamatult poseerima. Aga ma mõtlesin, et kui oleks, mida ma teeks. Oletame, et ta oleks nõmedalt edev, aga inimesena jube tore ja hea iseloomuga. Ma arvan, et ma ei oskaks midagi teha. Sest see, kuidas ta oma edevust rahuldab, ei ole minu asi. No ei ole ju. Sest edevust on meis kõigis. Ainult vormid selle sügamiseks on erinevad. Mis omakorda viib mind selleni, et ausalt vastu valgust seistes näen ma endas liiga palju hukkamõistvat kurjamit. Oeh, pidi see nüüd juhtuma, et ma ennast paljastama hakkasin. Kuid las ta olla, küllap on minus ka teatud annus masohhismi.

Sadoga tasakaalus muidugi. Sest kuidas seda, et ma kollase maailma kangelasi allapoole kõvera suunurgaga seiran ja näpuga sorgin. Sado mis sado.

Kuid selline ma olen. Utreeriv kaabakas. Täpsemalt hea südamega utreeriv kaabakas.

vaikelu lõpp

Ma olen alati mõelnud, mis tunne on elada, kui sa tahad kõigile meeldida? Ma tunnen selliseid inimesi kusjuures. Nad võivad olla igati ontlikud ja meeldivad inimesed. Aga nii palju, kui mul kogemusi, mitte kunagi targad. Kahjuks.
Ja mul on küsimus, mis tunne on olla inimene, kes ehitab oma elu üles välisele? Kus on tähtis, keda sa tunned, kus seltskonnas sa oled, meeskonnas, klubis jne. Ma tunnen ka selliseid inimesi kusjuures.Nad võivad olla igati ontlikud ja meeldivad inimesed. Aga nii palju, kui mul kogemusi, siis enamasti on nad rumalad. Kahjuks

-

Olen kõik kirjutamised ajutiselt ära jätnud või edasi lükanud. Põhjustest ei hakka siin kirjutama. Elage hästi ja kohtumiseni üsna pea.

ja sõnu polegi vaja

Hagudi või Mõniste, õppige..

väike piiks

On siin blogis üks sissekanne nimega "lend broadwayle", milllele tuli üks õigustatud ja mitte komm. Luban autorile lähiajal vastata.
Ahjaa, vabandada ka. Tõsi küll, mitte selle põhiasja pärast.
Siuke on elu.
Ka minu jaoks.

vilosoofia

Tehnika ja kommunikatsiooni areng on viinud selleni, et muusikat on liiga palju. See omakorda selleni, et orienteerumine eri bändide vahel on muutunud pea võimatuks. Paras peavalu, kuidas ebakvaliteetne kvaliteetsest välja sõeluda. Kuid ärge muretsege, lahendus on olemas. Pärnu bändi DefRage liider Kari Kärner annab Eesti Päevalehe lisas Melu vastuse.

Milline on sinu definitsioon mõistele “ebakvaliteetne muss”?
- Muusika, mis esmapilgul tundub hea, kuid mis tegelikult pole piisavalt tasemel, et massidele lasta.

Ja ilunippidest ka:

Samas julgen öelda, et te olite lavaimidžilt kogu konkursi kõige maitsetum bänd. Kui palju pöörate tähelepanu lavariietusele, liikumisele ning publikuga suhtlemisele?
- Tänan komplimendi eest, meil jäi enne noortebändi väga vähe aega riietusele ja imidžile mõelda, katsusime muusikalises plaanis võimalikult head olla. Publikuga suhtlemises ei näe ma probleemi või teie näete, see suht bändi tegemise „A ja O”. Liikumisega on ka naljakad lood, see jääb ilmselt kogemuse taha veel, kuid on paranemise teel. Aga riietuse kohapealt veel, võiks keegi meile mõnda head stilisti soovitada, siis vast asi paraneks.


(foto on pätsatud nagi.ee'st)

pankade langemise aegu

Kapitalism ilma pankrotita on justkui kristlus ilma põrguta.

Capitalism without bankruptcy, is like Christianity without hell.

lousy reputation

Nii, neljapäeval trehvasin siis We Are Scientists'i ja R.E.M.'i kontserti. Et kuidas oli? Rahul olen. Ma loodan, et ei põruta nüüd jõhkralt oma hinnanguga nagu müürilõhkumismassinaga kellegi maitsemeele südamikku, aga ma olin sellel kontserdil We Are Scientists'i, mitte peaesineja pärast ja kontsert mind ümber ei veennud. Jahjah, R.E.M. on teenetega ja hunniku suurepäraste ning südant ja maitsemeelt paitavate hittidega bänd. On ja jääb, kuid We Are Scientists (WAS) pakkus mulle tol õhtul kõvasti rohkem elamusi. Hoolimata mingite kriitikute ininast, et WAS'i muusika sulandus peale paari loo kuulmist nende jaoks ühesuguseks helimassiiviks, mis midagi ei pakkunud. Savi. Asi on vist maitses. Minu pea igatahes nõksus ja jalg tatsus. Aga R.E.M.? Aus 2-tunnine sett oli ning tagasi ei hoitud. Nende uuemad lood paraku jätavad mind täiesti külmaks. Vanemate lugudega on muidugi teisiti, sest mitu andurit löövad pininal põhja. Nostalgia, hea muusika, hea muusika looja äratundmise jne andurid. See töötab. Alati. Muidugi Michael Stipe'i kohustuslik "ma ei salli meie presidenti" repliikide lendulaskmine on lihtsalt tüütu. Negatiivse poole peale võib panna selle, et rahvast oli suht vähe ja mulle tuli lambist õllehävitus hoog peale. Järgmisel päeval sain muidugi aru, et mina ju kontserti ei korraldanud ning õlut oli vaatides minu jaoks ilmselgelt liiga palju. Lisaks vaatas enamik publikust WAS'i kui tüütut pinisejat püünel. Aga ise teavad, las kuulavad sky plus'i edasi.

Tegin mõned pildid ka, mille kvaliteet muidugi ei kannata mingit kriitikat. Aparaadi ja pildistaja võimed jäid selgelt olukorrale alla. Esimese puhul siis pildistabilisaatori puudumine ning teise puhul värisevad käed. Püüdke sellest pisiasjast mööda vaadata, sest oma pildid on ikka oma pildid eksole. Paremaid saab kõigis online portaalides vaadata.

We Are Scientists:







R.E.M.

lühike kirje

Oeh, täna hommikul oli paha paha. Ilmselgelt ma vist natuke liialdasin humalavirrega. Ahnus ajab upakile eksole. Aga nüüd olen jalul ja proovin olla tubli. Olen ka. Joon teed, vaatan kultuurseid saateid natuke ning lähen tööle. Selline tubli olen.

utad

Postimees kirjutab, viidates meelelahutuasportaalile WENN, kes omakorda jällegi viitab ajakirjale "Out", siukse värgi:

Bowie album valiti kõige homolikumaks

David Bowie plaat «The Rise and Fall of Ziggy Stardust and The Spiders From Mars» valis ajakiri Out kõige homolikumaks albumiks.
1972. aastal välja antud plaat edestas The Smithsi plaati «The Smiths» ja Tracy Chapmani albumit «Tracy Chapman», kirjutas WENN.

Esikümme
1. David Bowie - «The Rise and Fall of Ziggy Stardust and The Spiders From Mars»
2. The Smiths - «The Smiths»
3. Tracy Chapman - «Tracy Chapman»
4. Indigo Girls - «Indigo Girls»
5. Judy Garland - «Judy At Carnegie Hall»
6. The Smiths - «The Queen Is Dead»
7. Elton John - «Goodbye Yellow Brick Road»
8. Madonna - «The Immaculate Collection»
9. Cyndi Lauper - «She's So Unusual»
10. Antony & The Johnsons - «I Am A Bird Now»

Täitsa pekkis, kas pole. Kaks Smithsi plaati suisa. No kõik ülejäänud peale Smithsi ja Bowie, täitsa savi tegelt. Kui nüüd kergekäelisi tuletisi teha, siis ma olen 30% homolik. Ja tegelt on ka sellest savi. Tore ongi. Keegi nii ehk naa tänapäeval vahet ei tee ja üldse, mis faking tähendab üldse homolik?

Aga muidu, täna õhtul esinevad mulle ja ainult mulle R.E.M. ja We Are Scientists.

eks ta ole

Ma ei viitsi tõlkida seda, aga eks te saate kõik inksist ise ka aru. Lühidalt, et narkopoiss Doherty ja ex-Smiths Johnny Marr teevavad koos mingit mussi. Ah, ma ei tõlgi, vahet pole. Uudis ise suht kesine ju. Lugege ise.
PS. Et teil halb mulje ei jääks, siis Marr on muidu geniaalne vend ja laululooja. Enamus The Smithsi asjadest on tema tehtud ja see sõbrad on klassika selle kõige paremas tähenduses.

Pete Doherty and Johnny Marr have recorded an exclusive recording of an old Smiths song.

The Babyshambles star and rock legend posted a live take of "Jeane", a former b-side from Morrissey and co, on YouTube.

The brief clip shows the former Libertine and current Cribs guitarist Marr running through the song live.

Meanwhile, it has also been confirmed that Doherty and his band will appear at a one-off gig to replace the ill-fated Moonfest gathering.

The Wiltshire festival was cancelled last month after police insisted Babyshambles pull out, amid security fears.

Organiser John Green plans to put on a replacement event at the Brixton Academy, within the next six weeks.

Babyshambles will appear alongside "a very special guest", explained Green. All ticket-holders who missed out seeing Doherty at Moonfest will get in.

nightchat

Nii, ma olen tubli nagu rott rattas, maksin liisinguhärradele raha ära.

Muidugi olin ma nii loll, et ostsin korteri ja auto eraldi. Aga oleks saanud soetada ka kaks ühes.


Siis veel, et tubli V. saatis mulle mõrtsuktigude pildid, mille kadumist ma hiljuti kibedalt kahetsesin.
Siin ma olen, naiivne ja sinisilmne. Nunnumeeter on laes, saamata aru, et minu ees ei ole mitte armas oranž olendike, vaid pesuehtne kannibal ja sarimõrvar.

Ma nimetaksin seda positiivseks hõlvamiseks, mille taga on kurikavalad vallutusplaanid. See oranž tegelane teab, et endast positiivset muljet jättes ei oska ma Eestisse jõudes kedagi hirmsa ohu eest hoiatada. Ja tal oli õigus. Õnneks oli minust targemaid inimesi, kes õigel ajal märkasid ja hädakella hakkasid lööma. Nii et, kui te selliseid tüüpe, nende nimeks on muide Arion lusitanicus, kuskil näete, andke palun Keskkonnaministeeriumi hävitussalklastele neist teada. Sest muidu võtavad need tapjaks sündinud elajad kogu Eesti enda haardesse. Lisaks on nad kahesoolised, mis maakeeli tähendab, et lapseteoks (oh mis jõledalt kahemõttelise värvingu see sõna võtab) piisab ka ühest loomast.



Ahjaa, ostsin täna 135 raha eest veel ühe Sigur Rós'i plaadi. 2005 aasta "Takk..." Mul tuleb vahel selline tuju peale, et pean kohe ostma mõned originaalid ka. Vanaaegne inimene vist.




Üks pisiasi veel, kuigi sellest kellegile enam kasu pole. Kellaaeg hiline ja magate maha, aga ma ikkagi kirjutan. Minu luureandmetel annavad We Are Scientists'i kutid homme (neljapäeval) kell 8.05 Terevisioonile intervjuu.

streigimurdja puhkus

Nii, kuna ma olen nii pikkade juhtmetega ja hajameelne, siis kinnitan kogu ilma ees, et maksan homme autoliisingu ära. Ei ole mingit "ei viitsi" enam. Ma olen korralik ja ontlik kodanik, kes üritab võlgujäämist vältida. Ja kui ma ei maksa, siis tabagu mind teie poolviha ja teeseldud põlgus. Olgu, karamba siis.

mõrv mõrv mõrv

Tapjad on tulekul. Ei, isegi mitte enam tulekul, vaid nad on juba siin, Nad söövad teisi ja üksteist. Kindel on, et nad ei halasta mitte kellegi peale. Pealegi on nad lõpmatu isuga, mis paneb neid järjest enam tapma ja tapma ja tapma. Varsti pole kellegil enam pääsu ning nende vallutusretk päädib täieliku ülemvõimuga. Kui te ei usu, siis lugege, neist kirjutatakse SIIN ja SIIN. Mina kohtusin nendega eelmisel suvel Luksemburgis. Naiivse ja eluvõõrana arvasin, et tegu on süütute olenditega. Oleks keegi mulle tollal öelnud, kui rängalt ma eksin. Ja lõpuni aus olles, kui oleks öelnudki, ega ma poleks uskunud. Nii nunnud ja mõnusad näevad need elajad välja. Eksimine on õnneks inimlik ning pole veel hilja kodumaa kaitseks mobilisatsioon välja kuulutada.Tahtsin teile selle jutu juurde panna enda eksihellusest värisevate kätega kunagise Raadio Luksemburgi maja juures olevas pargis tehtud fotod, et te mõrtsuka kaugelt ära tunneksite ning kõrvalteele teaksite põigata, aga olen nad suurest rumalusest kustutanud. Nuuks. Panen lehest võetud pildikese juurde.

põrandaalused nõudsid viivitamatut avalikustamist

Eile "rabasin" natsa tööd teha ja plaanisin palgapäeva puhul ka väheke väljas ringi konnata. Niisiis suundusin kuskil poole kaheksa paiku Viru keskusesse hängima. Plaadipoodidesse loomulikult. Kolm neid seal on. Üks vanas kaupsi osas ja kaks uues - esimesel ja neljanda korrusel. Leidsin vaid ühe soodsa asja. (olen kordi öelnud, et umbes 269 raha plaadi eest on ilmselge röövimine ja plaadifirmade kiskjalikult ahne ning arhailise muusikalevi süsteemi mõttetu nuumamine) 159 raha eest sain Sigur Rós'i eelmisel aastal ilmavalgust näinud duubelalbumi "Hvarf-Heim". Meel on hea.


Lippasin siis õnnelikult koju ja panin peaaegu viivitamatult viisiketta näpud plaadimasina sahtli vahele. Siis läks lahti. Esialgne plaan linnas viiesajaseid luhvtitada sumbus sellesama Sigur Rós'i "Heima" vaatamisse juutuubist. Kel viitsimist pole netist tervikuna alla tõmmata või on vastumeelne neli ja pool sotti plaadipoes välja laduda, saavad seal kenasti asja ära vaadata. Näiteks keegi spaceufochild on selle korralikult kümnes jupis sinna üles laadinud. Kvaliteet jätab küll kohati soovida, aga see-eest on terviklahendus olemas eksole. Niisiis seilasin ma eile Võiduroosi lainetel ning linna ei jõudnudki. Õnneks või kahjuks, kes seda teab. Midagi muud ei juhtunudki. Ootame, mis täna juhtuma hakkab.

Väike kurbnoot lõppu:
Selle aasta teisel kuul Pariisis Mozi kontserdil käies nappis räigelt pappi, aga Virgini musapoes olid kõik Sigur Rós'i plaadid 6 eurot tükk. On alles elu neil seal välismaal.

lend broadwayle

Seekordne postitus tuleb lühike. Jutt Berk Vaheri (keegi Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees) täna Eesti Päevalehes ilmunud arvamusartiklist "Poliitiline hasartmäng kultuurkapitaliga". Palun palun palun, ärge lugege siit välja mu vaenulikkust kultuuritegijate, avalikkuse või muu konsensuslikul aluselt tekkinud ühiskondliku grupi või organiseeritud kultuuriinstitutsiooni vastu. Ma ei viitsinud artiklit täienisti läbi lugeda ja au teile, kui te viitsisite. Mis mind köitis oli artikli lõpp. Jutt käib siis Kulka ehk Kultuurikapitali rahastatud näitlejate "kultuurireisidest". Lõik ise järgmine: "... selge on ka see, et loomeinimene otsib uusi kogemusi ja väljendusviise ning just see on aidanud meil riigiks saada ja rahvana püsida. Kultuurkapital on seda seni jõudumööda toetanud, aga seda jõudu nõrgendavad meie endi rahvuskaaslased ja mitmed sõltumatusele pretendeerivad meediaväljaanded. Oh teid, kaimud – ärge kartke näitleja reisimist, kartke seda, et ta tagasi ei tule... Kaotatud vaimueliiti inkassoga tagasi ei too." Aga kujutage ette Eesti näitlejaid välksi lavadel. Nats narr eksole. Keelt suus nagu põle ja ...
Moraal: kultuuridemagoogia ei erine poliitilisest grammigi.

ma avastasin, et mulle meeldib hingata

Ma vist ei pritsi just värsket praegu, aga sain naerda natsa. Ärge keegi palun pahaks pange, see oli heatahtlik. Ühesõnaga, Noel Gallagher, teate küll see Oasise mees, nimetas oma kõigi aegade lemmikbändiks ansambli The Beatles. Üllatus eksole. Vabandage mind nüüd kõik fännid ja ma tean, et neid selle blogi lugejate hulgas on, aga Oasis ei olegi ju midagi muud kui üks Beatles'ite edasiarendus. Noel pani kokku 10-st bändist koosneva edetabeli ja see on järgmine:
1: The Beatles
2: The Rolling Stones
3: The Who
4: Sex Pistols
5: The Kinks
6: The La's
7: Pink Floyd
8: The Bee Gees
9: The Specials
10: (Peter Green's) Fleetwood Mac
Oasise tüübi blogi saab lugeda SIIN, aga selleks peab registreeruma. Mina ei viitsi, aga juhul kui te veel pole, siis siin on teie võimalus Noel-poisi steitmentidega ennast kursis hoida.

kas kesköö on ikka keset ööd

Elagu kolmapäevad, sest sellele järgnevad alati neljapäevad, mis omakorda on minu jaoks nädala viimased tööpäevad. See tähendab, et ees terendab väike hingetõmbepaus. Lisaks peaks selle nädala lõpus olema palgapäev, mis minu eelmist kirjutist silmas pidades teeb mulle ainult head. Sel nädalavahetusel peaks kindlasti käima maal ära. Rohkem nagu ei teagi, mida teha. Homme on ka Juuksuris Epliku üritus, aga ma pole veel päris kindel kas viitsin minna. Juuksur on nii pisike koht, et homme on seal kitsas mis kitsas. Kuid pole hullu, küll ma endale tegevust leian.
Kaks töönädalat on läinud normaalselt ning eks tuleb endale tunnistada, et jooksen ennast alles käima. Muidu on tore.
Olgu, kuna ma olen laisk ja kell on suht palju juba, siis tõmban otsad kokku ja lendan horisontaali.
Ahjaa, Eesti tegi Portugali õlipeadele korvpallis pähe. Vaata ja imesta eksole. Ka meie notsunahalised aeglased ümarate nägudega poisid suudavad ennast liigutada kui pingutavad.

tehke selle bändiga ometi midagi

Võtsin töölaua taga nüri pilguga arvutisse passides ühes oma pisikeses ajupoolkeras (kummas ei tea) läbi septembri eelarve. Häving. Täielik häving. Kuidas ma küll ei oska elada nagu teised inimesed. Kas ma olen see oinas, kes pooltasuta tööd teeb või mis?!? Ma lihtsalt ei oska elada. Tundub, et kõik teised inimesed oskavad, mina mitte. No mul pole vähemalt võlgu. Korterilaen ja autoliising ei lähe arvesse, sest neid tasun ma ustavalt nagu ori. SMS-laenu ma võtma ei kipu, väikelaenu samuti mitte. Inimestele ma võlgu pole. Aga ikka on palgapäevaks näpud põhjas nagu armetul luuseril. See nõme inflatsioon on ka kõik mu palga ära söönud. Ma ei osta enam riideid ega jalanõusid, eriti ei reisi ja väljas ka peaagu üldse ei käi. Ja kui käingi, siis mitte neis kohtades, kus jook miljon maksab. Kulude optimeerimiseks teen starterit ka kodus alati kusjuures. Aga mida pekki see raha mu ümber teeb, et teda üldse ei jätku. Midagi head peab juhtuma, muidu ma muserdun kapitalistliku süsteemi kibestunud kääbuseks, kelle elu eksistents keerleb ainult ümber pangatähtede. Ma ei usu, et rikkad nutavad. Krt, enne elagu vaesuses, siis hakaku rääkima oma pisaratest. See jama viib lõpuks selleni, et ma kas emigreerun normaalse palga peale kuskile või muudan kuni juurteni oma elu ning asun metsa elama. No kellele seda siis vaja oleks eksole. Kuigi ilmselt vingun ma kurtidele kõrvadele. Luusereid ei armastata, nad kastetakse tõrva sisse ja veeretatakse sulgedes. Ja ongi teile karneval afroeestlased.
Olgu, pigistan hambad kokku ja orjan edasi.
Muideks, see jutt on peeglisse halamine, mis teid ei puuduta.
Jätkame tööd.