Eelmisel nädalal käisin Helsingis Morrissey kontserdil. Kui nüüd kõik otsast peale ära rääkida, siis reis hakkas mõistlikul ajal. Laev väljus kell 11.30 ja randus mõningase hilinemisega 13.45. Pärast mida toimetasin ennast Länsisatamast bussiga kesklinna. Kuna esimene mure oli hotellis oma kompsud maha panema, marssisin raudteejaama juures olevasse Sokos hotelli. Kui ma laevapiletit ostsin, siis tibi ütles mulle, et hotell on raudteejaama juures. Ja töepoolest, mul oli ka silme ees, et seal on. Seal aga ütles mulle teine tibi, et see pole siiski see hotell. Minu oma asuvat natuke mujal. No olgu, tibi joonistas kaardi ja vedasin ennast õigesse paika. Kõik tore. Sain toa kuuendale korrusele. Hotelli nimi oli Sokos Presidentti. Uhke eksole. Vaated olid sellised:
Sisevaated olid sellised:
Nagu te näete, on mul viimase pildi peal õnnestunud tabada kummitus.
Väljas käis maahoki turniir ja nonstop mängis täiel võimsusel heavy metal. Kui aken lahti oli, siis polnud CD-mängijat toas vajagi. Soome ongi vist heavy metali kodumaa mulle tundub.
Edasi läksin poodlema, aga pean tunnistama, et pöördusin varsti tagasi, sest mingit isu polnud. Masu istub vist kuklas.
Ühesõnaga manustasin mõned õlled ja sättisin ennast kontserdile. Tee peal sain ühe Timoga tuttavaks, kes väitis, et on käinud kümnetel Smithsi kontserditel. Rääkis mulle, veel, et soomlased on jamad ja eestlased hoopis lahedamad. Üritasin tema usku natuke lammutada, väites, et ka eestlaste hulgas on põmmpäid ja jobusid.
Kaablitehas, kus kontsert toimus, oli pikk nagu viini vorst. Sama lai kui Rock Cafe, aga mingi kolm korda pikem. Ehk annab see hämar pildike aimu:
Ebaõnnestunumat paika oleks raske olnud leida. Manustasin veel hirmkallist õlut, ostsin särgi ja ootasin Morrisseyd.
Olin väga hea koha peal, aga vahepeal tuli pissihäda peale ja jooksin vastavasse kohta. Seal olles kuulsin, et Moz tuli lavale. Perkele! Jooksin tagasi ja muidugi olid massid hetkega lavaesise ummistanud. Sain natuke viletsama koha. No mitte halva, aga pildistamisest ja filmimisest ei tulnud enam midagi välja. Tegin seda, aga tulemus ei kannata mingit kriitikat. Siit stiilinäide:
Kontsert oli super. Morrissey oli heas vormis ja tujus. Publik oli hea. Lood olid:
This Charming Man / Billy Budd / Black Cloud / How Soon Is Now? / One Day Goodbye Will Be Farewell / Ask / I'm Throwing My Arms Around Paris / How Can Anybody Possibly Know How I Feel? / The World Is Full Of Crashing Bores / Let Me Kiss You / You Just Haven't Earned It Yet, Baby / When Last I Spoke To Carol / Some Girls Are Bigger Than Others / Best Friend On The Payroll / Life Is A Pigsty / Sorry Doesn't Help / The Loop / Irish Blood, English Heart / I'm OK By Myself /encore/ First Of The Gang To Die
Tsiteerin ka ühte Mozi tsitaati kontserdilt: "You may have seen the news over the past few days, which proves, if it is not already proven that the world is full of crashing bores" Kes aru saab, see saab.
Kuigi Timo kutsus linna peale jooma, läksin peale kontserti hotelli tagasi. Tee peal sõin kebabiputkas, mille moslemipiirkonnast pärit tumedanahaline peremees mind sujuvalt kümne euroga tüssas. Millegipärast on neil see veres. Ja ise imestavad, miks neid ei sallita.
Uni oli hea ja järgmine päev ostlesin natuke ja jalutasin linnas.
Peale mida jõin aja surnukslöömiseks pargis õlut. Sattusin täiesti juhuslikult parki, kus toimus Tuska festival ja kõik kohad olid karvaseid täis. Mingi heavyfestival oli siis.
Niisiis sain ma raskemuusika aastadoosi Helsingis kätte. Head meelt tegi see, et ilmselt üks mööduv karvane arvas, et ma joon limonaadi ja andis mulle ühe õlle. Naljamees. Ütles, et "Sul on piss." mina, "Mis piss." Tema, "Sul on piss" ja andis naeratades õlle.
Kui sadamasse jõudsin, oli laeva väljumiseni jäänud 15 minutit. Tibi väravas teatas, et unista edasi, maha oled jäänud. Vastasin ebaviisakalt ja lennutasin oma pardakaardi kõrges kaares värava taha. Kuna pappi polnud ja pangakaart oli lolli peaga koju jäänud, siis tundus, et olen vaesena Helsingisse virelema jäetud. Õnneks avastasin taskust euroriismete kõrvalt ka 200 norra krooni, mis päästsid olukorra. Üldse olin ma sadamas pahur ja tige. Kui kassast küsisin, palju pilet järgmisele laevale, mis tunni aja pärast väljus, maksab, küsis see mu käest passi. Seejärel ütlesin ma talle ärritunult, et kuule, ma küsisin, PALJU SEE PILET MAKSAB eksole. No ühesõnaga 29 eurot. Sujuvalt sain 2 eurot alla, sest mul on mingi Tallinki kaart. Kusjuures Eesti poolel sellist vastutulelikkust ei kohta. Kui reisi ostsin, öeldi Tallinnas, et allahindlust sellega ei saa, hilja juba. Kuigi ostsin pileti kaks päeva enne väljumist. Helsingis oli laeva väljumiseni 45 minutit, huvitav, kui see pole hilja, siis mis seda üldse on. Aga Tallink teebki eestlastele külma. Oleme meie siis süüdi, et me kahtesadat kasti õlut laevast ei osta, kuna maa peal on odavam. Nõme firma, aga valikut pole.
Koju jõudsin ilusasti. Vaatasin minu ümber sebivaid affe ja teisi ilusaid loomi. Tegin seda laevatekil, päiksepoolses osas. Väga mõnus oli. Ja jõudsin Tallinna. Kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar