mõttetused

Ma olen juba pikalt tundnud süümekaid, et siia midagi kirjutanud pole, aga iga kord, kui seda kavatsen, on mu pea tühi. Andetu olen vist.

skalpelliga siuhti läbi maailma

kannatamatu

Täna sain aru, et ma ei ole koosolekute inimene. Mõistan küll, et see on vajalik ja vahel on need koosistumised produktiivsed, aga minu arvates võiks koosolekutele panna peale ajalimiidi, millest üle ei tohi minna. Pigem tihemini, aga lühemalt. Tõsi, kui mõtted, mida seal väljendatakse on väga huvitavad, siis kaob aeg ka kiiremini. Aga kui hakatakse asju kordama ja pealegi on mingid kiired asjad ajada, siis mul hakkavad jalad sügelema. Vot ei sobi ma ülemuseks, kes mööda koosolekuid tatsub. Ilmselt ma õpiks selle selgeks, aga võib-olla mitte. Paraku on selles asjas õnn tõenäoliselt minu õuel, sest sellist töökohta ma ei saa kunagi ega kandideeri ka sellisele. Õige on ütlus, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.

Täna siis õnnestub ehk natuke ka kevadist Eestimaad näha. Vähemalt 50 km Tallinnast välja sõites peaks juba natuke loodust olema.

probleem võib olla lahendus

Tänane päev hakkas masendavalt. Tegelikult juba mõni päev varem. Kuni tänaseni mõtlesin, et pidi see kõik nii minema. Siis järsku sain aru, et kui probleemid eskaleeruvad, siis on see võimalus asjad ära lahendada. Kõige hullem on, kui mingid asjad jäävad rääkimata, ajamata, paigale. Selles mõttes on tore, kui vahel sein vastu tuleb. Saad aru, et nüüd tuleb teha 180 kraadine pööre ja probleemidele vastu astuda. Ja see on hea tunne, kui selline äratundmine tuleb.

Hea meel on ka, et lõpuks ometi näitab kevad oma nägu. Päike on lahe. Läheks veel ilm ka soojaks ja sinililled pistaks pea välja. See on alati nii mõnus aeg. Tahaks minna metsa alla ja seal ringi lonkida, loodust vaadata. Ma olen ju lihtne maapoiss :) ja mängisin kogu aeg metsas ja võsas. Majade vahele asfaldile sattusin alles siis, kui Tallinna õppima tulin. Mulle üldiselt linnas meeldib, aga mõnikord tuleb peale tung loodusesse põgeneda. Ja nüüd aina rohkem ja rohkem. Kevad on mõnus.

iga külm läheb ükskord mööda

Peale mõningast meeltesegadust otsustasin, et taastan oma facebook'i konto. Otsus see sulgeda oli selgelt ebaadekvaatne, aga ennast süüdistama ma ei kipu, kuigi ehk peaks. Aga kedagi teist ei süüdista kindlasti, sest otsus sotsiaalsest võrgustikust eemalduda lähtus minust ja ainult minust. Mul tulevad aegajalt peale sellised hood. Näiteks ei taha ma näha koridoris oma naabreid. Vähemalt ei taha ma nendega suhelda. See sotsifoobsuse puhang võib tulla peale kus iganes ja millal iganes. Igal inimesel on oma hirmud, foobiad ja kartused. Ma kardan näiteks lennukisõitu. Kardan, aga kui vaja siis lendan. Ainult, et mulle tundub, kui seal peaks midagi juhtuma, siis see on nii fataalne. Ma tean, et statistika ei toeta mu kartusi, aga nii on. Autosõit on ju statistilisest küljest hoopis ohtlikum. Et kuidas lennusõit ja sotsiaalsed suhelda_mitte_tahtmise_hood teineteisega seotud on. Need on tegelikult peas kinni ja mõistuslikud argumendid räägivad, et mul ei peaks neid olema. Ühesõnaga täiesti asjatud isiksuslikud häired. Inimestega suhtlemine on ju suur rõõm. Pealegi, inimestega peab suhtlema. Eks ma kirun ennast nende rumalate hoogude pärast, aga ikka tulevad aeg-ajalt peale. Ühesõnaga, suhtlen edaspidi vabalt. Kes tahab ja iganes soovib, saab osa. Piiranguid pole.

puhkus

Sulgesin oma facebook'i konto Kas ajutiselt või siis päriselt, seda pole täpselt veel otsustanud. Igatahes hakkas see mu elu segama ja otsustasin mõneks ajaks eemalduda. Lõppude lõpuks on mul ka e-mail ja mobiil. Aga jah, näis, mis tulevik toob.