olen ülbe jah, mis siis

Eile oli poodidesse asja ja rallisin linnas autoga ringi. Liiklus oli normaalne. Vähemalt ilmaolusid arvestades. Keegi ei kihutanud liialt ja pikivahet hoiti ka. Jõudsin Rocca al mare kaubanduskeskuse juurde ja keerasin ringteelt parklasse. Seal oli väiksemat sorti ummik ja autod liikusid vaikselt teineteise sabas. Minu taga sõitnud auto aga arvas millegipärast, et seal on mitu rida ja sõitis mu kõrvale. Kaks noort tšikki istusid sees. Ja hakkasid trügima ja trügima mu ette. Näitavad mulle autost kahte näppu ja trügimist ei jäta. Ma irvitasin neile vastu ja näitasin ka sümboolseid sõrmi. Tšikid ei tahtnud üldse alla anda. Kuna nad olid ebaviisakad, siis otsustasin, et lähen lõpuni välja ja järgi ei anna. Savi, et naisterahvad. Viisakus käib kõigi kohta ja sugu pole mingi vabandus, eriti jultumuse ega nahhaalsuse korral. Ühesõnaga trügisime seal siis natuke maad, kuni üks auto nende reas neile vastu tuli ja nad olid sunnitud ennast minu taha võtma. Väga ebameeldiv situatsioon oli. Mõlemad olid suht sellised tibid, kes mul vastikusvõdinad ihule ajavad ja keda Hollywoodis ning muudes sarnastes kohtades kohata võib. Seda tüüpi naisolevused, kellel on millegipärast arusaam, et kuna nad on tibid, siis peavad kõik kutid neile jooke välja tegema, igas olukorras eesõigust andma ja nende ülbust taluma. Ei pea. Millal sellised inimesed maailmast ükskord otsa saavad. Ilmselt mitte kunagi ja ainus lohutus on, et minu ja nende maailmad puutuvad tõesti kokku ainult haruharva. Ja muide, ma isegi kaalusin peas, et lasen nad siis vahele, aga mu viisakussoovi tapsid nende blondeeritud ja sirgendatud juuksed. Nimetatagu mind oma eelarvamuste orjaks. Ükskõik. Selline lugu siis. Tsau seniks.