õrnahingeline läikivsilm

Kuna suvi lõõskab, siis kriban kiiruga ainult paar rida.
Õrnahingeline olen. Veendusin selles täna täielikult. Sõitsin autoga maja juurde ja kui sealt välja astusin, läks üks pime nooremapoolne mees minust mööda. Kepiga kobas teed. Järsku tekkis olukord, mida iseloomustab väljend 'kõnnin tema kingades'. Kujutasin elavalt ette, milline mu elu oleks, kui tema asemel oleks mina. Ei näeks päikest, inimesi ega seda ilu, mis meid ümbritseb. Tunnistan ausalt, et silmad läksid märjaks. Päris ausalt. Oleks väga tahtnud minna selle mehe juurde ja talle mõne hea sõna öelda. Aga ma ei julgenud ning mida mul olekski talle öelda olnud. Kuldreegel on ju, et puuetega inimesed ei taha, et neid haletsetakse. Igatahes palusin Jumalat seda meest õnnistada ja aidata. Vähim, mida ma tema heaks teha sain. Ühiskond on meil ju nagu on. Selliste inimeste eest just väga palju ei hoolitseta ning ega inimesedki väga ei hooli. Edukusest pakatavad, enda naba imetlevad, nagu me oleme. Väärtused on nihkes. Aga ega ma ei süüdista kedagi, lihtsalt tahaks, et ka ühiskonna kõige nõrgemad liikmed tunneksid ennast täisväärtuslikena. Selline lugu siis keset suve. Tunnistan, et olen ametlikult õrnahingeline tüüp. Pehmete väärtuste mees. Isegi filmi vaadates tuleb vahel pisar silma. Teinekord on isegi piinlik, kui see kino lõppedes juhtub ja tean, et saal kohe valgeks läheb. Aga eks tuleb sellega leppida. Olen nagu olen. Olge teie ka. Koos on toredam ja toekam.
Homme siis kõik päevitama. Lubas soe ilm tulla.