ülbamine

Te olete kõik jube lahedad tüübid ja targad takkaotsa, aga mina olen ikkagi rohkem. Bööböböböööö.

ryan mcginley meistritööd

Ryan McGinley
January 4th – February 10th 2007
Irregular Regulars

Ryan McGinley has been following Morrissey’s tours for the past two years capturing the reclusive singer and his committed fans all over the US, the UK, and in Mexico. Although he has been an intensely devoted fan of the musician for most of his young life, McGinley has gained a distance on his subject through a total immersion. Having photographed quite literally hundreds of shows, McGinley becomes, in a sense, accustomed to the patterns of Morrissey’s performances and can ’’predict’’ the response of fans for whom the singer’s appearances form a major life anchor. McGinley is both immersed in the event (physically and psychologically) and, at the same time, so ’’experienced’’ a viewer that he can comment from outside.

In McGinley’s Morrissey photographs, the lighting and coloration is, in large part, the result of the lighting palette chosen by the singer. Pinks, oranges, lurid blues and bright yellows all bathe the audience members during particular tunes and these colors in turn inspire McGinley to look for specific types of audience members. Not surprisingly, most of subjects who end up in his pictures are both completely enraptured by Morrissey’s antics while possessing an intrinsic beauty that viewers of McGinley’s works will find spellbinding. It is hard to take your eyes off these gorgeous kids who, in turn, are so completely awestruck by their idol.











www.ryanmcginley.com

ninnu likku

Politse pressiteated on alati tänuväärt lugemismaterjal. Nagu päris elu.
28.05.2008 õhtupoolikul tuli Haapsalus Jalaka tänaval korteri ukse taha meesterahvas, kellele korteriperemees ukse avas. Sisenenu ründas 1961. a sündinud korteriperemeest, tekitas talle kehavigastusi ning võttis ära pudeli viina.

sirge pilk

Neli nädalat veel. Kõigest neli nädalat ja siis ta tuleb. Kauaoodatud puhkus ja rahu. See on vist normaalne, et kevadel ja suve hakul puhkuse järele igatsus tekib. Mu tööl pole midagi viga, aga tahaks rihma lõdvemaks lasta ja lihtsalt olla. Ma loodan, et teil on ka puhkuseisu, muidu tundun endale luuseri ja tööpõlgurina. Aga see poleks enam ilus. Ma tahan olla ontlik ja tore kodanik.
Lisaks on tööl vist natuke probleemid. Ilmselt võetakse meid lähiajal ette ning hakatakse hekseldama. Et miks me pole enam nii tublid ning miks "müüginumbrid" langenud on. Osasid põhjuseid ma tean, osasid mitte. Igatahes on jamasid oodata. Kuidas see meie jaoks lõpeb, seda ma ei tea. Kas lastakse mind äkki lahti või piitsutatakse avalikult töökollektiivi ees. Fakt on see, et osade töötulemusi pärssivate põhjustega pole mul asja. Need on lihtsalt minu haarde- ja mõjuulatusest väljas ning ei sõltu minust. Muidugi on jube jama olla, et asjad nii on nagu nad on. Selge on see, et kui kamm turja lüüakse, olen mina esimene ohver. Olen siis süüdi või mitte. Ma ei hala, aga ebaõiglast kohtlemist küll ei tahaks. Aga eks näis. Kui teil aega on ja tahtmist, siis soovige mulle kõike kõige paremat. Ja kui te olete religioossed, siis palvetage. Kesköösel teeristil kolme tilka verd pole vaja anda:))) Aga aitab tööst.

Tundub, et olen peaaegu otsustanud, kellelt uue auto liising võtta. Sõelal on SEB ja Sampo Pank. Hansa intressid on liialt kõrged ning kaskomakse samuti. Nordeas ei hakanud taotlust täitmagi, sest seal mindi liiga isiklikuks. Ma ei pea oma elu panga ees laiali laotama. Niisiis jäid nad teenistusest ilma. Kuigi korterilaenu puhul mõned aastad tagasi olid nad üsnagi abivalmis ning tublid. Peaaegu olekski asjaks läinud, aga Hansapank pakkus natuke soodsamaid tingimusi. Tookord oli muidugi Sampo see, kes täiega luuserdas, tahtes pakkuda peaaegu kolmandiku võrra väiksemat summat, kui vaja oli. Mu kliendihaldur oli puhkusel ja kui ta sealt tagasi tööle tuli, tegi imestunud-ärritunud kõne, et kuhu ma siis laenutaotlusega jäänud olen. Tegin lihtsalt ja lühidalt selgeks, et ärgu tehku nägu, nagu nad jagaksid kingitusi, see on äri, kus mina kulud tasun. Ja seekord mulle ei sobi ning seda mitte minu süül. Aga jah, loodetavasti on nädala lõpuks uus saan käes. Kui pole, ega siis ka midagi hullu pole. Maailm pöörleb ning päike paistab ikka edasi.

Reedel on tööl hooaja lõpupidu ja laupäeval tahaks Helsingisse šoperdama minna. Raske. Ses mõttes, et ei tea, kas tervist jätkub. Uuuh. Ma ütlen, ei taha nii tihedat elu.

Aga teie olge tublid ja tehke endale ning naabrile pai. Isegi kui naaber siil juhtub olema. Ega tema süüdi pole, ta sündis sellisena ja väärib ikkagi sõbralikku suhtumist eksole.

farmi gabriel on elav legend

Vot see on kõva! Oi pekki ma ei suuda, see on tase. Lugege ja te ei kahetse. Kuu nali on kindlustatud.

foto: elu24

äääääääääää

Kurb kurb kurb. Kurb ja pettunud ... . Ma ei saa sellest kirjutada rsk. Ja ärge üritage uurida ka.

tsirkus lahkus, klounid jäid

Venelased said siis oma tahtmise. Eurovisioon Moskvas, tsirkus 100%. Rändtsirkuse poolt maha unustatud klounid jõuavad lõpuks koju tagasi. Vene tuttavad ütlesid mõni nädal tagasi, kui põgusalt Eurovisioonist juttu tuli, et "Sel aastal esindab meid see kloun Bilan...". Võtab päris täpselt kokku selliste artistide olemuse. Produtsentide poolt viimase mutrini timmitud toode. Just nimelt toode, mitte muusika või looming.
Pean ütlema küll, et ise ma võistlust ei vaadanud, ainult hääletamist ja sedagi mitte täielikult.
Aga nüüd tõmbame sellele teemale joone alla. Muidugi, kui ei ole erilist põhjust just uuesti kirjutada. Näiteks otsustab Eesti järgmisel aastal asjast kõrvale jääda või otsustab seda mõni teine riik jne.

nipet näpet

Roheline kardin on langenud. Enam ei näe ma inimesi sebimas ega autosid. Ja see on hea. Kevad ja suvi on head. Soe on hea. Päike on hea.
Kurb on ka. Üks asi läks untsu ja süüdistada, peale iseenda, pole kedagi. Loodetavasti pole asi lõplikult pekkis. Proovin uuesti. Et millest jutt? Õppimisest, ikka õppimisest. Aega vähe ja laisk olin ka kahjuks.
Mida veel?
Loodetavasti saab järgmine nädal autoga asjad korda. Kui saab, annan teada
Muidugi kütusehindade tõus on päris räige. Statistika järgi saavad naftatootjad praeguste hindade juures juba üle 300% kasu. See on ikka meeletu. Nagu narkobisnes. Kõigepealt söödetakse turg sisse ja siis läheb äriks. Ainus, mis aitaks, oleks võõrutusprogrammi käivitamine. Aga see on sisuliselt võimatu. Sõita ja sooja on vaja. Nii Soomes kui Hiinas.
Täna on siis Eurovisioon. Ei teagi, kas vaatan. Pean vahepeal kodunt ära käima ja karta on, et jääb siiski nägemata. Ega millestki kahju ka pole tegelikult.
Lõpetuseks.
Täna olid hommikusöögiks pannkoogid maasika toormoosiga. Ja piim, külm piim. Mmmmmmmm.

äkki loeb ah

49 on ilus iga. HB Moz!

1+1=2 te tohmanid, mitte 6

On see eelmine sissekanne, mis on, aga vahel minnakse lausa jaburustesse. Loen SL Õhtulehest, et Eesti rämpssoorituse eest peab vastutuse võtma Eesti Eurolaulu peaprodutsent Juhan Paadam. Tule taevas appi!!! Mille eest. Paadam ei saatnud Pajusaar/Pilvre saasta Belgradi. Paadam orgunnib Eesti suhtlust EBU ja rahvusvahelise Eurovisiooni tiimiga ning kohalikku korraldust. Ta ei istu telefoni taga ega hääleta higipisar otsa ees oma lemmiku eest. Masendav, kui saastaleht järjekindlalt unustab ära põhjus-tagajärg loogika. Selle asemel, et Eesti rahvale silma vaadata ja öelda, olete lollid, olete totaalsed idioodid, et selle laulu esimeseks hääletasite, keerutatakse idiootlikke skeeme. Ajakirjaniku mõte peab olema selge ja faktid ning järeldused tõesed. Kui artikli loogika juba teises lõigus kirjutaja enda urruauku ära kaob, on mitte lihtsalt kahju, aga suisa masendav. Veelkord, TULE TAEVAS APPI!

Eurovision

Mõni sõna siis Eurovisioonist.

Uskumatu saast. Lollid ja rumalad lood, maitsetud takkaotsa. See üritus on surnud ning ega kirumine midagi ei aita, maaslamajat ei lööda.
Eesti lugu oli muidugi väga ebaõnnestunud. See ei olnud isegi mulle, kes ma olen eestlane eksole ja peaks Kreisiraadios naljadest justkui aru saama, naljakas. Pajusaare kommentaar, et rumalad on need, kes seda asja tõsiselt võtavad, on samuti tobe. Sõbrake, kui tahad nalja teha, siis tee nii, et teised ka sellest aru saavad. Kreisiraadiole tehtud lugu tegi aga ilmselgelt loo autorid ja esitajad ise lolliks. Ma saan aru, et viinamarjad on hapud, aga Pajusaar, kui oled sitta teinud, tunnista seda, ära hakka eneseõigustuseks kõiki teisi lollideks nimetama. Ise oled. Fakt.

Eurovisiooni formaat on täiesti pekkis ja kriiksub igast nurgast. Asjapulkade ahnusest on osalevate riikide arv ebamõistlikult suur. Kui nii edasi, siis sureb see üritus väga inetut surma. Tegelikult on kooma juba alanud. Edasine Eesti osalemine on puhas raiskamine ja tuuletallamine. Palju jõudu raha põletamisel. Ainus variant oleks tõesti olla siiralt ausad, nagu soomlased sel aastal. Selline muusika, millist Teräsbetoni mängib, on Soomes päriselt ka väga populaarne ja saatsidki oma lemmikud. Ja laulsid pealegi emakeeles. Müts maha.

Video pärineb aegadest, kui Eurovisioonil veel muusikat tehti.

öhöhöhöh

Oooooh-oh-oh-ohooo!!! Ei miskit üllatust. Eesti põrus. Norm.

ei ole kerge olla loll ehk avameelsuse kroonikad

Taolist stressi, nagu täna peale tuli, pole mul enam aastaid olnud. Selline masendus, et pane või nöör kaela. Jube äraminemise isu on(oli) peal. Must masendus matab kõik enda alla. Kuigi tead, et väljaspool pimedust on kenasid ja ilusaid asju, ei suuda sa sellest hoolida. Kõik tundub tühine ja mõttetu. Ja oleks siis selle kõige põhjuseks mingi suur asi. Ei. Täiesti väike ja tühine. Ma ise kahtlustan, et tegelikult muidugi nii pole, et ma näen vaid jäämäe veepealset tippu. Aga ma ei suuda kuidagi tuvastada, mis seal veealuses osas on. Millest kõik alguse sai ja millega ma tegelema peaks, et olukord normaliseeruks. See on jama, sest viimane kord, kui mul selline periood oli, lõppes asi tõsise terviserikkega. See ei ole väga meeldiv. Ja kõige hullem ongi, et ma täna lausa tundsin, kuidas mul füüsiliselt paha hakkas. Seest hakkas valutama ja mul tuli tõeline hirm peale. Kui keegi peaks seda veepealset osa täna torkima hakkama, lähen ja joon ma ennast lihtsalt täis, et põgeneda ja leevendust saada. Aga olgu, eks ma püüan endaga hakkama saada. Kui ei saa, eks siis lõppeb asi ära. Kui mitte kohe, siis vähemalt tuleb see päev kiiremini lähemale. Ciao.
PS. Teie ärge põdege. Meie päevad on nii ehk naa kõik loetud. Ma võin vinguda ja kiiksuda, aga sõnad on tihtilugu tegelikkusest suuremad. Kahjuks või õnneks.

tihedate päevade aeg

Uuuuh, raske nädalavahetus on selja taga. Töönädala otsa tuli kohe neljapäeval Pia Fraus ja Ulrich Schnauss Von Krahlis. Väga hea oli. Pia Fraus muidugi tuntud headuses, aga Schnauss oli töesti äge. Kui ta kunagi veel siia peaks tulema, soovitan soojalt kõigile. Reede jätkus kooriprooviga ja tegin veel näpuotsaga tööd. Laupäeval jälle koor, väike avalik lõõritus ja selle tähistamine. See oli päris lõbus. Ainult et ma olin suht väsinud ja ei suutnud täie rinnaga eriti pidutseda. Takso olin tellinud kell 2.30. Pühapäeval jälle töö ning võimaliku uue auto ülevaatamine.
Vahel on mul tunne, et vaba aega lihtsalt ei ole ega tule. Maikuus on kõik nädalavahetused juba kinni. Totaalselt. Lihtsalt nii palju asjaajamisi on. Lisaks peaks ennast kätte võtma ja prantsuse keelt õppima. Testid on tulemas ja ma olen oi-oi kui nõrk veel.
Igatahes riputan lähemal ajal mõned fotod nädalavahetusest siia üles.
Kena töönädalat kallid kaimud.

allikas: www.etv.ee

vert

Kevad on tore. Rohi aina kasvab ja puulehed lähevad suuremaks ja suuremaks. Õhk hakkab lõhnama. Vaatan praegu aknast välja ja puud on kõik rohelised. Ilus on. Lihtsalt ilus.

miks ma osalen teleshows?

1. Tuttavate surve. Lahe oleks sind ju näha.
2. Tuttavate surve. Mida alustasid, selle pead lõpuni viima.
3. Lihtsalt lahe.

Miks ma ei peaks teleshows osalema?
1. Tuttavate etteheited. Sa oled edev.
2. Tuttavate etteheited. Sa ei oska laulda.
3. Igasugune enda eksponeerimine on nõme.

Miks mul kõigest savi on?
1. Mu enda arvamus. Pole kellegi asi.
2. Mu enda arvamus. Kui ei meeldi, ärge vaadake, ma olen nii ehk naa 2 sekundit ainult eetris.
3. Minge te tõesti kõik pekki, kellele ei meeldi, sest see on minu ja ainult minu asi.

Miks ma sellest kirjutan?
1. Üks räägib.
2. Teine räägib.
3. Ja kolmas ka viskab nina peale.

Järeldus.
Ärge solvuge, aga ...

fraus

Pidupidupidupidupidupidu..... pia....jeeeeeeeee.......peale suve.....
muljed hiljem

viimase aja saak

Täna soetasin:

ARCADE FIRE funeral



ARCADE FIRE neon bible




USA-st toodi kingiks, eile sain kätte:

LINKIN PARK hybrid theory



THE SMITHS singles




Sünnipäevaks sain:

ENNIO MORRICONE muusika filmile "The Mission" (mulle see film väga meeldib. peaosades Robert De Niro ja Jeremy Irons. soovitan vaadata.)



Eesti indiemuusika üks säravamatest hingedest kinkis:

PIA FRAUS after summer

mul on...

kevadväsimus. Liha on nõder, hoolimata vaimu suhtelisest erksusest. Asjad tegemata ei jää, aga kärmelt just ei tegutse. Vaja rohkem päikese käes olla ja puuvilja süüa. Siis olen varsti virk ja kraps.
Kevadet sõbrad!

snnpv

Natuke möödunust siis. Sel nädalavahetusel olin Ida-Virumaal Toila sanatooriumis. Peterburi sõbrad tulid sinna puhkama ja kuna polnud juba päris kaua kohtunud, võtsime reedel ühe sõbraga tee jalgade alla ja maandusime üheks öös sanatooriumis. Kohale jõudsime üsna hilja. Nii kella 8 paiku. Tuba oli üsna jama. Puhas, aga odav euroremont. Ei midagi erilist. Õhtul tegime Peterburi sõpradega meie numbritoas väikesed viskid. Üle ega ümber poliitikast muidugi ei saanud. Eks venksidel on ikka okas hinges pronksmehe pärast jne. No me muidugi ütlesime, et õige oli, et ära viidi, aga kuidas seda tehti, see kriitikat ei kannata. Ühesõnaga olime ikka Eesti eest väljas. Putini kohta ikka ütlesime otse välja, et see mees on üks junn. Muidugi panin tähele, et venelastel on tekkinud nö sisemine tsensuur. Ikka väga avalikult Putinit ja tema klikki ei kritiseerita. Nii natukene ainult. Medvedevist lugu ei peeta ja Ühtsest Venemaast (Venemaa juhtpartei, millel on riigiduumas enamus ning mille esimeheks Putin päev peale presidendiametist lahkumist sai) samuti. Medvedevi presidendivalimiste tulemust ning Ühtse Venemaa edu isegi ei kiruta, vaid mõnitatakse üleolevalt. Umbes nagu nõukogude ajal, kui kommunistlikku parteid kiruti, aga samas lepiti olukorraga. Kuna meie sõprade näol on tegemist Peterburi, mis muide on kõige opositsioonilisem piirkond Venemaal, intelligentidega, on sellised tendentsid üsna hirmutavad. Et ollakse poolkibestunult leppinud nõukogude aja taolise värdolukorra tagasitulekuga. Aga olgu. Kuna Piiteri sõbrad otsustasid üsna pea magama minna, läksime meie sanatooriumi restorani edasi minna pidutsema. Pealegi oli kätte jõudnud tähtpäev, mida oli vaja tähistada. Restoran oli täis soomlasi ja kohalikke uusrikkaid pätte. Bänd oli täielik nõuka restobänd. Karahviniga väike naps lauale ja nautisime tsirkust. Kui see kinni pandi, otsustasime Jõhvi minna. Uurisime sanatooriumi administraatori käest, mis on kõige šefimad kohad, kuhu võiks minna. Ütles, et mingi ööklubi Caruso. Saime sanatooriumi väikebussiga kenasti kohale. Koht oli nõme auk. Pidu oli võidupüha temaatiline. Nõmedad mängud laval ja nõme muusika. Inimesed olid samasugused. Enam ei lähe kunagi sinna. Isegi eksootika või huvitava kogemuse mõttes täiesti mõttetu käik. Ei viitsi isegi sellest kirjutada. Sanatooriumisse saime tagasi taksoga. Järgmine päev käisime Valaste juga vaatamas ja läksime termidesse lõõgastuma. Erinevad saunad, mullivannid, bassein jne. Tore oli. Siis kallistasime ja läksime lahku. Tallinnasse tagasi. Selline nädalavahetus siis. Ei midagi erilist.

tuhk ja teemant

Kõige hullem on, kui hakkad ennast paremaks ja targemaks pidama kui keegi teine. Just sellel hetkel oled sa ise tegelikult lollim ja rumalam. Mina olen pidanud ennast ja ajuti ilmselt teen seda ka tulevikus. Hoolimata tuhast, mida ma praegu endale pähe kallan. Mul oleks vaja mingit sisemist päkapikku, kes mulle sel hetkel, kui ma nina tõstan, jalaga makku virutab. Meeldetuletuseks eksole. See päkapikk on vaja ise soetada ja kasvatada. Mul on see tüüp muidugi olemas, aga ta on suht nõrguke veel. Tuleb teda rohkem toita ja koolitada. Tuleb, sest ikka väga jube on vahel tagantjärgi tõdeda enda ninatarklust, mis pole ei rohkem ega vähem kui rumalus. Ma üritan olla parem inimene. Kaastundlikum, mõistvam, arusaavam. Üritan, väga üritan. Isegi, kui keegi teine ei ürita ja sinu nina eest oma tõusiklikku loomust üles näitab. Lõppude lõpuks on ju see tähtsam, milline olen mina maailmale, mitte see, kuidas on maailm minule. See, ma arvan, ongi võti. Seda napib inimestel, sest nad keeravad selle tagurpidi. Seda on lihtsam teha. Et kuidas küla koerale, nii... . Aga see pole õige. Ma püüan, üritan ja kasvan parema inimese suunas. Loodetavasti saan hakkama.

emotsiooniost

Ei, pigem kaua kantud soovikese täitumine.

kaks pulka ja nahk

Seda veel, et naistrummarid on alati kõige seksikamad bändiliikmed. Lauljad ja kitarristid lakkugu panni või õppigu trumme mängima.

te meeldite mulle, ausalt, olge mu sõber palun

Vahel, öösel tegelikult, lähen ma msn-i ja seal pole kedagi. Sadadel tuhandetel ja võib-olla miljonitel on, aga minul pole kedagi. Huvitav, kas kui ma vanaks jään, siis polegi mul enam ühtegi sõpra? Juba praegu suhtlen ma oma sõpradega, keda pealegi pole üldsegi palju, väga vähe. Peaaegu üldse ei suhtle tegelikult. Kas põhjus on selles, et ma olen oma loomult asotsiaalne või muutubki inimene aastate lisandudes sõpradeta olevuseks? Kahtlen nagu. Ma lihtsalt ei oska sõpru leida ega neid hoida. Olen nohik ja saamatu. Ega ma palju selle pärast ei kurvasta tegelikult. Vahest ainult. Pealgi on alati olemas raamatud, filmid, muusika ja muu kraam, kes minu viletsast iseloomust ja olematust huumorimeelest ei küsi. Loomad ka muidugi. Eriti pisikesed sead. Ja kui mul väga ikka sõbraisu peale tuleb, siis oskan lühiajaliselt mõne ullikese ära ka petta. Natukese aja pärast saab ta muidugi aru, et ma vassin sõpruse kohta, aga siis on juba hilja. Muidugi mitte minu jaoks, sest mul on oma sõbraannus käes. Teen hästi ruttu ja intensiivselt. Ullike ise ei taipa seda teha, sest arvab, et me oleme nüüd pikalt sõbrad. Aga võta näpust. Lõpuks ei taha muidugi keegi enam mu sõber olla, sest sellises väikeses kohas, nagu Eesti, levivad kuuldused minust kui pahast kiiresti. Sellest pole midagi, sest siis ma hakkan lihtsalt välismaalasi õnneks võtma. Ma muidugi kardan, et hakkan vahel harva ka pärissõbra järele igatsema. Loodetavasti saan sellest siiski üle. Joon viina ja söön silku ja saan üle. Saatke raha.

otse õelalt aga see-eest ausalt

Ütlen otse ja keerutamata välja, et Madonna on minu jaoks üks kõige mõttetumaid artiste. Muidu poleks midagi, aga kui paremalt ja vasakult hakkab uue plaadi ilmumise puhul järjest rohkem kuulma, kui hea ja tore ja geniaalne ta on, siis muutub ta suisa ärritavaks. Üks päev nägin telekast kuidas vanamoor koos Timberlake'iga ühes videos kalpsas. Puhas intsest. Lisaks oli mõttetu ja igav lugu, nimi oli vist 4 minutit või midagi sellist. Kopa viskas lõplikult ette siis, kui kellegi toimetaja Toomase Eesti Päevalehes kirjutatud Madonna uue plaadi arvustuse peale sattusin. Loen ja ei usu oma silmi, tsiteerin "Esimene löök toimub singlilooga „4 minutes“, siis edasi tulistatakse lauludega, mille meloodiaid on täiesti võimatu mitte meelde jätta." Ma küll peale selle minutiloo midagi pole kuulnud ja ei taha ka, aga ausalt öeldes ei ole see lugu isegi peale kahte kuulamist absoluutselt meelde jäänud. Ja ausalt, ka teist korda kuulasin ma seda lugu juhuslikult/sunniviiisiliselt. Üldiselt ma üritan teiste inimeste muusikamaitset mõista ja sellest aru saada. Ma saaks ka selle muti fännidest aru, kui nad ei oleks nii fanaatilised. Uskumatu, kuidas tavaline muusikaline tehasetoodang suudetakse millegi väärtusliku pähe maha müüa. Kuigi mina ei tea konkreetselt lugusid, mida Madonna teiste tagant vinnanud on, aga mis puutub ideedesse, siis hõivab(s) ta neid kunagi üsna edukalt. Pahaks ei saa seda muidugi panna, kuid originaalsus ja loomingulisus on ikka tugev null miinus.

PS. See sissekanne on kirjutatud, et juba ette pikalt saata kõik, kes Madonna uue plaadi peale kiljuma hakkavad.

vabandus

Vabandan segadusseajava info eest. Mängufilm "Magnus" ei saanud Cannes'is auhinda, lihtsalt osales mingis programmis. Tänan isand Kohvipuud, kes sellele apsakale tähelepanu juhtis.

anarchy in the estonia

Õujeee! Omal ajal täpselt sama loogika järgi, nagu klassikalised poistebändid, kokku pandud punklegend Sex Pistols esineb 22. augustil Saku Suurhallis. Originaalkoosseisus ja puha.

eesel 4 heinakuhja vahel

10. mai:
1. Väga tähtsa inimese sünnipäev.
2. Koor, kuhu ma laulma läksin, osaleb koorivõistlusel.
3. Venemaalt tuleb sõber Eestisse, keda pole juba mõni aasta näinud ning kokkusaamine peaks aset leidma Ida-Virumaal (rumala peaga, vaatamata ja adumata teisi sel päeval tekkivaid kohustusi, leppisin juba kuu aega tagasi kokku, et kohtume).
4. Oli plaan päevaks-paariks välismaale sõita (iga-aastane traditsioon sel kuupäeval).

Mida teie teeksite?

kurb

Nii palju on millest kirjutada, aga sõrmedesse ei jõua midagi.
Kuskil on kaitsmed läbi.
Kurb.
Homme ehk.
Saavad kaitsmed korda.
Ning ei ole enam kurb.
Täna on.
Homme on...
Loodetavasti.
Võib olla mitte.
On asju, mida ei saagi kunagi korda ajada.
Ja vastupidi.
Kurb.

PS. See pole luuletus ega mingi hädine kunstiline katsetus. Vaid see pisku, mis sõrmeotstesse kohale jõudis.

magnus

Vaatasin täna siis selle "Magnuse" ära. On ja ei ole ka. Kuidagi rabe ja väheveenev. Kaameratöö on päris kobe. Režissööritöö enam mitte. Nagu ma juba ütlesin, ei veennud see lugu mind. Lugu lihtsalt ei arene ega arene ja siis pauhti, et ok, teen selle (suitsiid) täna teoks, olen puu välja valinud. Näitlejatööd on kuidagi lahjad. Iseennast mänginud isa osatäitja oli kusjuures vaata, et kõige parem. Dialoogid olid kehvad ja kubisesid kliššeedest. Kas selle filmi näitamine peaks keelatud olema? Raske öelda. Ma ei tea seda lugu, mis selle filmi aluseks on, aga usun, et see oli hoopis tõsisem ja keerulisem, kui filmis näidata suudeti. Just nimelt suudeti. Aga lähedaste tunnetega peab kahtlemata arvestama ning seetõttu saan keelust isegi aru. Lähedase kaotanute tunded ja soovid on igal sajal juhul tähtsamad, kui filmi autorite soov oma loomingut demonstreerida. Aga mingit hitti sellest filmist ei oleks saanud, kui just Kasearu tiinekatest fännide tundmatu suurusega faktor välja arvata. Rohkem nagu pole midagi kirjutada. Ahjaa, miks see film Cannes'i filmifestivalil mingi auhinna sai, ei oska arvata. Ilmselt sellepärast, et kui näideldakse tundmatus keeles, jääb paljugi tabamata ja subtiitritest teksti lugedes kirjutatakse tähendusi oma peas juurde. Nähakse nö filmi paremat poolt ja loetakse nagu pildiga raamatut, kus kujutlusvõimel on rohkem ruumi. Aga kui võimalus tekib, vaadake film ikka ära. Ja loodetavasti läheb Kõusaar ka teisele ringile ning siis õnnetub paremini. Maha kanda teda mingil juhul ei tasu.

Lõpetuseks natuke teisel teemal ka.
Kahju, et Regina Polymeris nägemata jäi. Kuidagi ei viitsinud minna. Lisaks muidugi palgapäeva eelne situatsioon. Vahendite nappus, mis teha. Aga küll jõuab. Head ööd kallid kaimud.

edit

Mõningaid parandusi eelmise sissekande osas.
Järele mõeldes peab ütlema, et põhiseadusesse kirjutatud rahva riikliku enesemääramise kustumatule õigusele kui ideele mul etteheiteid tegelikult ei ole. Pigem tahan ma juhtida tähelepanu väärtõlgendustest tekkivatele ohtudele. Lihtsalt enesemääramine tähendab eelkõige enese määramist, mitte teiste määramist või paikapanemist.
Vabandan.

värviline pilt on tõepärasem

Nädala pärast saan ma kokku oma Peterburis elava sõbraga. Elab küll Neevalinnas, aga töötab Moskvas. Puhas venelane ta pole ja ausalt öeldes ei ole ma tema puhul kunagi aru saanud, kelleks ta ennast rahvuse poolest peab.

Mida üldse rahvus tähendab? Mul on raske seda mõista, sest rahvus kui selline ei oma minu jaoks erilist tähtsust. Ainult siis, kui Eestit kuidagi kotitakse, tahan ma selle maa ja rahva pärast seista. Ajalugu, etnilised tunnused, ühine kultuuriline märksüsteem jms mõjutab mind kahtlemata. Ja ma ei ole mingil juhul ka kosmopoliit, kuid tuleb endale tunnistada, et rahvusliku eneseteadvuse aste on mul üsna madal. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui rahvuslik identiteet muutub kellegi või millegi käes instrumendiks, mida vastavalt soovitavale kasule tarvitatakse. Ja manipuleeritav ei taha ma mingil juhul olla.

Jah, täna on rahvusriigid poliitiline reaalsus ning vastavalt sellele ka riigi sees olev nö ametlik rahvuspoliitika. Eesti puhul on see idee raiutud meie põhiseaduse sissejuhatusse: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel.../ /...mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.../". Ilus, kas pole. Ainult et, kas see ilus väljend, rahva enesemääramise kustutamatu õigus, ei ole kuidagi hirmutav? Milline on ühe rahva enesemääramise kustutamatu õigus? Kas seda, et siin ja praegu oleme meie ja ainult meie? Selles väljendis on tohutu annus natsionalismi ja teatud mõttes sallimatust. Muidugi olen ma nõus, et eesti keel ja rahvuslik pärand on olulised. See on nagu loomariigis, kus iga liik on tähtis ja väärt pingutusi selle säilitamiseks. Ainult et liiga palju on nn väärkohtlemist. Näiteks väljend 'rahvuslikud huvid' on nii ebamäärane mõiste, et selle taha saab kirjutada mida iganes. Kui rahvuslike huvide ainus idee on ühe rahvuse säilitamine mis iganes vahenditega, siis on see küll üsna ohtlik. Miks? Sest selles on paras annus peidetud vägivalda. On, kuid ei pruugi olla muidugi. Jah muidugi on ühe rahvuse säilitamise kõige tõhusam garant täna rahvusriigi olemasolu. Selle vastu pole mõtet vaielda. Kuid selleks, et üks rahvus säiliks, peab selle rahva eneseteadvus olema seotud millegi nii väärtuslikuga selles kultuuris, et sisemine enesemääramine on tema jaoks loomulik ja igapäevane. Kui enesemääramine muutub vastandamiseks, siis sellest asjast head nahka ei tule. Paraku on tänases Eestis kasutatud rahvuslikku identiteeti liiga palju lihtsalt tööriistana, et omaenese väiklaseid, rahvuslikku enesemääramisse absoluutselt mitte puutuvaid, tehinguid sooritada.

Rahvuslik populism poliitilise instrumendina on kohutav asi. Poliitikud saavad võimule ja lahkuvad võimult, kuid külvatud seeme jääb ja kasvatab oma koledaid vilju. Võtkem või pronksmees. Juhtus nii, et sisulise dialoogi asemel hakkasid põhirolli mängima ja omavahel rääkima täiesti kõrvalised rahvuslik-poliitilised sümbolid. Enam ei vaieldud asja üle, vaid hakati vastanduma. Punalipp vs sini-must-valge. Punaarmee vs eesti leegion. Jne. Poliitikud, nö rahva isad ja eliit, kes peaks asju nägema kaugemas perspektiivis, läksid selle mänguga kaasa, sest see pakkus suurepärast võimalust korjata poliitilist profiiti. See on täpselt see, kui alustada vestlust sõnadega: "Mine persse!" Mis normaalset dialoogi sealt enam tulla saab. Ühesõnaga, võeti rahvuslik identiteet kilbiks ja sooritati sellega sigadus. Vastaspool vaatas, et olalaa, vaata aga vaata ja kujundas siis vastaspoole nö nägemisulatuses olevast rahvuslikust identiteedist oma arvamuse. Mitte meeldiva kusjuures. Paraku said rikutud mõlema osapoole arusaam enda rahvuslikust identiteedist. Mida ma tahan öelda on, et rahvuslik identiteet ja enesemääramine ei tohi kunagi olla rajatud vastandamisele.

Ma saan aru selle juurtest ja mõistan nende inimeste valu, kes oma rahvusliku identiteedi vägistamisega pidid kunagi kokku puutuma. Aga see aeg on möödas. Peaks olema, aga seni, kuni poliitiline eliit seda ikka ja jälle kultiveerib, moondub eestlaseks olemine mingiks mõttetuks ohvrimentaliteediks. Ohver, kui ta on ründava haardest pääsenud, kipub teadupärast aga hambaid kiristama ja hoidma rusikaid püsti. Nii igaks juhuks. Ja kui siis ohver ei saa aru, et ta on oma tahtmise tegelikult saavutanud ning ründav pool enam tegelikult ei ründa, on aeg edasi minna. Täna, kui me oleme peremeesrahvas omal maal, ei saa käituda samamoodi, nagu meiega käituti. Kahju muidugi, kui teiste rahvuste esindajad ei taha meie keelt ja kultuuri mõista, aga samamoodi on igal rahvusel õigus iseendaks jääda. Me ei saa neid eestlasteks muuta. Me saame ja peame neid vaid eestimaalasteks muutma.

On väga õige tähelepanek, et me ise ei lase vene poliitilisel eliidil tekkida. Kus on need vene või muust rahvusest inimesed meie erakondades. Kuskil alamal astmel mutrikestena ainult. Rahvastikuminister peaks olema vahelduseks mitte-eestlane. Seda nimetatakse moodsas kõnepruugis vajaliku know-how sissetoomiseks. Ja need ei saaks olla nn kodustatud muulased, keda poliitiline eliit edutaks. Muidugi ka mitte teisest äärmusest tegelased. Kui juba poliitiline eliit näitab oma usaldamatust muust rahvusest inimeste suhtes, siis mida me rahvalt tahame. Mulle meeldis, kui president Ilves läks oma ametiaja alguses Ida-Virumaale ja ütles sealsete muust rahvusest koolilastega kohtudes, et nad ei ole Venemaa, vaid meie inimesed. Paraku oli see kahjuks ühekordne aktsioon ning midagi taolist pole enam juhtunud. Kui me ei tekita siin elavates inimestes meie tunnet, on igasugune sõnavaht integratsioonist mõttetu. Kui eiratakse inimese üht suurimat vajadust - kuulumisvajadust - siis jah...

Lisaks muidugi õiguslik vaakum. Mittekodanike probleem on suurem ja tähtsam, kui me endale teadvustada oskame. Midagi peaks seal muutma. Jah, tänane, aina agressiivsemaks muutuv Venemaa kasutab seda trumbina ning muutused selles vallas võivad tunduda järeleandmisena. Kuid ei ole meie huvides seda olukorda sellisena säilitada. Mida tegema peaks, ma ei tea, kuid selline olukord toodab jällegi ainult tarbetut vastandumist ja võõrandumist. Sest mis on veel ohtlikum, kui rahvusliku identiteedi juurde tekitatakse kunstlikult sotsiaalne staatus. Kuigi kodakondsuseta isikute puhul on tegemist õigusliku seisundiga, tekkib sellele automaatselt juurde sotsiaalne dimensioon, nn teisejärguliste kodanike klass. See omakorda toodab müüti muust rahvusest, ehk siis venelaste sotsiaalsest teisejärgulisusest. Õiguslik staatus kaob tahaplaanile ning nähtavale jääb rahvustunnuse alusel tekkinud sotsiaalne selektsioon. Läbinisti destruktiivne, valedel järeldustel põhinev olukord, mille lahendamine peaks olema poliitilise eliidi jaoks auküsimus. Seda ei saa lahendada üleöö ning lihtsad lahendused puuduvad. Kuid kuskilt otsast peaks pihta hakkama.

Tänases, aina globaliseeruvas ja aina rohkem avanevas maailmas on tarbetu säilitada arhailist 20. sajandist pärit rahvusideoloogiat. See on lihtsalt vastutustundetu.

Tulles tagasi alguse juurde. Kellena ma siis ise ennast identifitseerin? Eestlasena, ikka eestlasena, hoolimata kõigest. Ainult et eestlaseks olemine ei vaja minu puhul mingit tõestust ega karke. Ma lihtsalt olen seda. Kuid ma ei taha olla eestlane väiklases, vastanduvas ja vastu rinda taguvas mõttes. Mul on hea meel, kui teised on need, kes nad on ja on seda samamoodi nagu mina. Pauluse esimeses kirjas Korintlastele kirjutab ta: "Nõrkadele ma olen saanud nõrgaks, et võita nõrku. Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa." Pauluse jutus on iva. Muidugi ei saa me muutuda kellekski teiseks, kuid mina mõistan seda nii, et olles ise see, kes sa oled ja lastes teistel olla sellised, nagu nad on, võidad sa rohkem, kui kaotad. Ja muidugi ei saa olla tolereeriv mis iganes vastandumiste või muude rahvusliku identiteedi väärilmingute suhtes. Ei eestlaste ega mitte-eestlaste puhul.

Pikk ja segane see jutt nüüd igatahes tuli. Võtke seda kui fargmenti ühest pikemast sisemisest arutlusest, sest see teema on võrreldamatult laiem ja mitmekesisem, kui siia kirjapandu.

prügi

Igati müts maha "Vabariigi kodanikud" ETV-st. Suhtusin alguses skeptiliselt, et mis vaidlust see ikka tekitab, kui kõik saatekülalised samas paadis. Aga on vägagi tore ja mõtlemapanev. Mina ise ei viska prügi metsa alla, ei loobi autoaknast välja ega tee muid sarnaseid sigadusi. Hea ja huvitav saade (22 minutit enne lõppu). Üks nõrk koht siiski on. Ei arutata eriti pakendimaksu küsimusi. Et kõik see hind oleks pakendis sees ja müüjatel oleks tänu sellele kohustus pakendeid tasuta vastu võtta. See on lihtsustatud lähenemine, aga täna me maksame mitmekordselt pakendi eest. Olgu, ma seletasin ebaselgelt, aga eks kunagi täpsemalt oma mõtetest. Siis kui olen endale asja veel rohkem selgeks teinud.

ahahah

Rahunesin. Kõik on jälle hästi. Naeratan.

raisk ma ütlen

Kirjutasin pika ja positiivse jutu keskkonnasäästlikuse teemal ja kõik lendas vastu taevast. Vahepeal oli blogger ennast välja loginud ja kui sisse logisin, oli kõik kadunud. Persse ma ütlen, persse raisk!!! Fakk ma pean rahunema. Elu sakib sakib sakib, perse ja perse ja perse. Andke andeks, aga ma pean selle endast välja valama. Fakk maeivõi. Raisk, elu võiks minu närve ka säästa, kui ma kavatsen keskkonda säästa, et maailm kauem kestaks. Ma lähen ja risustan kohe ja palju kõik mererannad ja maantekraavid täis, viin miljon, ei miljard tonni kõikidesse teeme ära koristatavasse prügihunnikutesse sitta juurde. Inimsitta ka kusjuures. Ja seda seni, kuni elu mu käest vabandust palub või kuni üks meist kärvab.

lillekesed rinda

Käisin eile siis esimest korda Kultuurikatlas, kus toimus selline üritus nagu “DISCO – Hullud otsivad Sind!”. Oli üks räämas saal ja inimesed ja muusika. Midai erilist polnud. Üsna igav. Ma olin suht väsinud ja kobisin sealt varsti koju. Ütleme nii, et kultuurielamust polnud. Nii palju siis sellest.

Täna lugesin, et Kuku klubis kukkus lagi alla. Midagi hirmsat vist ei juhtunud ja pole aimugi kui palju siis sealt laest alla varises. Kõige tähtsam on, et keegi viga ei saanud.

Praegu on kuidagi hõre olemine. Peaks vist värsket õhku minema hingama ja kuskile jalutama.

Ahjaa, palju õnne töörahva püha puhul. Mida iganes see siis peaks tähendama. Töölisklassi kui sellist ju meie väikeses vabariigis pole. Vähemalt klassikalises mõistes. Ja sellest on hea meel, et pole. Päris kole oleks, kui meil oleks klassiühiskond, nagu see on arenenud tööstusmaades, kus töölisklassi sündinuna on väga raske sealt välja rabeleda. Põhjamaadele omane, kõigil on kõik võimalused, ühiskond meeldib mulle väga. Kuigi jah, eks haridus läheb ka meil kallimaks ning skandinaavialiku ühiskonna suunas me just väga ei liigu. Eks see on kinni neis poliitilistes jõududes, keda me ise valinud oleme. Kes mida hindab. Kui ühiskond laseb ennast odavate 'pronksmehe' ja 'saame kõige rikkamaks Euroopa riigiks' kommidega ära osta, siis me oleme seda kõike väärt. Individualistliku mõttelaadi sisse ei mahu teistele mõtlemine. Ikka mina mina mina. Kõik see ei pea niimoodi jääma ja ei jäägi. Loodetavasti. Kuigi kui nüüd tõele näkku vaadata, siis niipea midagi ei muutu. Reformierakond ja Isamaa ja Respublica Liit on suhteliselt suure toetusprotsendiga parema tiiva positsioonid ühiskonnas kindlustanud. Sotsiaaldemokraadid on nõrgad ning nn härrassotside erakonnasisene ülekaal ning võimumängud ja suhteline selgrootus põhimõttelistes küsimustel ei anna toetusprotsendi kasvatamiseks just kõige rohkem võimalusi. Keskerakond on küll vasakule kaldu, aga populistist liidri suur kogu varjab selle lihtsalt ära. Rohelistest ma pikalt ei räägi, sest esiteks vastupidiselt oma Euroopa kolleegidele on nad parempoole kaldu ning teiseks on ja jäävad nad väikesteks mõttetuteks susserajateks. Kui just keskkonnas midagi väga dramaatilist ei juhtu, mis annab neile võimaluse vastu rinda taguda. Ja veel Rahvaliit. Elav laip kahjuks. Nii et sisuliselt on vasakkoalitsiooni tekkimine võimatu ning see annabki parempoolsele jõule kergelt kaardid kätte. Mul pole parempoolsuse kui sellise vastu eriti midagi, aga seda seni, kuni nad tasakaalustava jõuna mõistusele kutsuvad. Paraku tasakaalu pole ja ei tule ka niipea. Aga küll ta kunagi tuleb. Niisiis, head töörahva püha kulla sõbrad.

PS. 1. mai kui rahvusvaheline töörahva püha sai alguse sellest, et 1886 aasta 1. mail toimus USA-s, Chicagos suur tööliste meeleavaldus ja streik, kus nõuti 8-tunnist tööpäeva. Kolm aastat hiljem, 1889 aastal otsustati Teise Internatsionaali Pariisi kongressil seda päeva tähistama hakata. Kusjuures USA-s tähistatakse töörahva püha hoopis septembri esimesel esmaspäeval.