külili

Olgu, hakkame lõpetama, mis kell on?

küüntest kübar

Ma olen vahel tähele pannud, et mind pole olemas. Minu kommentaarid ei jää pidama, lihtsalt kaovad või ei kavatsegi ilmuda, poemüüja vaatab minust mööda ja asub järgmist teenindama jne. Ju ma olen siis nähtamatu mees. Voorus seegi. Või mis voorus. Ma võin samahästi olla ka mõttetu mees ju. Igatahes ego vaeseke piinleb. Et vähem valu teeks, peab teda ilmselt vähendama. Kuigi enda ego närimine on raske. Maitsetu ja raskesti seeditav. Aga ma püüan, sest nähtavamaks ma ennast teha ei oska ega taha. Luuser.

i see god

andke raha!

Selline lugu, et tahaks kangesti fotokat osta. Juba ammu olen tahtnud. Paraku olen suhtkoht võhik ja polnud varem asjasse süüvinud. Eilse ja tänase päeva olen erinevates foorumites ja muudel internetilehtedel kolanud ning uurinud-puurinud. Valik langes sellisele aparaadile nagu Leica D-LUX 3.











Muidugi on erinevaid arvamusi, aga Leica on klassika, mille kvaliteedis kahtlema ei pea. Eestikeelne tutvustus on selline:

Profikaamera kompaktkaamera kestas - just nii võib iseloomustada Leica mudelit D-LUX 3. Tugevas alumiiniumkorpuses, peensusteni viimistletud disainiga, saadaval hõbedase või mustana. Palju võtteprogramme, kuid lisaks ka kõikvõimalikud manuaalseadistused teevad kaamerast truu kaaslase ka keerulisemates pildistamistingimustes. D-LUX 3 teeb väga head pilti - 10 megapikslistest piltidest võib vabalt teha kuni pooleteistmeetriseid väljatrükke, ning hea optilise kvaliteedi tagab 4x suurendusega Leica Vario-Elmarit objektiiv. Eriliseks teeb mudeli soovi korral seatav 16:9 pildiformaat, mis sisuliselt tähendab piklikumat pilti - seda selleks, et saaksid vaevata pildistada sõpru ja teha seda nii, et kõik kenasti pildile jääksid.

Sensor: 10 megapikslit
Optiline zoom: 4x (28-112mm tavaformaadis)
Digitaalne zoom: 4x
Lähivõte: 5 cm
Säriajad: 1/2000 - 60s
Sarivõtte võimalus: 1-2 kaadrit sekundis (max 5 pilti)
Kaheastmeline pildistabilisaator
Objektiivi valgusjõud: f/2.8 - f/4.9
Tundlikkus (ISO): 100-3200
Mälukaardi standard: Secure Digital (SD)
LCD-ekraan: 2.8" (1:9 servasuhtega, 207000px)
Videovõte: 1280 x 720 @ 15 fps, 848 x 480, 640 x 480, 320 x 240 @ 30/10 fps
Failiformaat: JPEG, RAW
PictBridge ühilduvus
Mõõdud: 106 x 56 x 26 mm
Kaal: 220 g
Värvid: hõbe/must

Hind on muidugi algaja jaoks suht valus - 9000 krooni. USA'st, eBay'st või Saksamaalt ostes saaks muidugi odavamalt, aga sinna mul lähiajal asja pole. Lisaks tuleks siis korraga raha välja käia. Ilmselt tuleb kas koguda või järelmaksuga võtta. Kuigi ma vihkan igasuguseid laene ja järelmaksusid. Neil on röövellikud intressid ja pankasid nuumata nagu ei tahaks.
Kuid olgu. Kui kellegil on arvamusi, soovitusi kas sellesama Leica D-LUX 3 kohta või teab midagi muud head soovitada, laske julgelt käia.

stairway to heaven

tähtede ja taevaste taga

Juba mitmeid päevi olen endamisi mõelnud möödunud aasta parematele ja halvematele hetkedele. Mõtlesin ka sellele, mis üldse juhtunud on ja kuidas seda reastada. Igatahes loobusin sellest siin blogis kirjutamast. Tegelikult loobusin sellest üldse mõtlemast. Mis kasu sellest oleks olnud. Mis oli sitt, see oli sitt, mis hea, see hea. Mõned asjad saavad ajas endale uue mõtte ja tähenduse, uue värvingu. Mõned asjad mitte. Nii nagu ikka asjadega on. Mõni väga halb või vastupidi, väga hea asi omandab aja jooksul hoopis teise mõtte, hea osutub halvaks ja vastupidi. Nagu ikka. Mis sellest ikka targutada. Aga edetabelit tegema ei hakanud. Neid on praegu terve ilm täis. Ja ausalt öeldes on mul neist kõigist täiesti poogen. Sest kõik on suhteline. Kõik. Vähemalt see, mis inimesi puudutab. No mitte kõik, aga vähemalt see, mis meie tegude tagajärg ja looming on.
Aasta on möödas. Aja kaduvuse tajumine paneb küsima, et kus on siis igavik? Ma olen igavikku kogenud. See on magus tunne. Aga kui see oma hooletuse tõttu ära unustada ja kui enam seda ei tunne, tuleb ahastus peale. Ma ei usu, et see aeg, mida me siin ja praegu kogeme, oleks midagi lõplikku. Ma ei usu, et see, mida me siin ja praegu enda ümber näeme, ongi kõik. Ma ei usu. Ehk ma petan ennast, kuid see on ikkagi usu küsimus. Ja usku ma kaotada ei taha. See oleks kohutav õnnetus. 2007 aastal ma usku ei kaotanud.

mul on valmis juba pliiatsid ja suled

Nii, nüüd on sõprade abiga ms word, excel, powerpoint ja entourage sees. Saab korralikult kirjutada. Kodus tööd teha. Ja mis võiks veel suuremat rõõmu valmistada, kui tööd teha. Ööd ja päevad muudkui töö, töö, töö ja töö. Unistus mitte elu. Ma lihtsalt pugisen rõõmust ja keerutan ennast selgapidi diivanil, jalad õhus siplemas.

eluka rünnak

Täna hiilib üks must karvane elukas mu ümber ja hirmutab mind. Ta kasutab ära mu nõrkusi ja kahtlusi ning õõnestab enesetunnet. Vastik elukas.

uue aasta lubadused

Ma võtan ennast kätte ja:
1. jätan maha
2. alustan uuesti ja viin lõpuni
3. olen

elav ikoon :D

Sümpaatne, oi oi kui sümpaaatne. Sa räägid oma jutu ja ei lase intervjueerija meelitustest ennast ära rääkida. Moz on hea. Aga see pole vist kellegile üllatuseks.

elu

Vanameistri raskest seisust ja võimalikust minekust teadsin juba ligi kuu tagasi. Olime selleks valmis. Ometi oli see ootamatu. Sellised asjad ei tule kunagi, isegi kui sa selleks valmis oled, ootuspäraselt. Ta oli üks väheseid mehi, kelle kohta siin ja praegu saab öelda SUURMEES. Seda ta oli. Selleks ta jääb. Ja andku Jumal, et meil oleks tarkust seda järeltulevatele teada anda. Puhka rahus Jaan Kross!

jõuludokument

Nii, jõudsin just linna tagasi. Meel on mõnus ja puhanud tunne. Lahe. Aga mis siis vahepeal juhtus.

24. detsember
kl 17.20
Kuna mul maal internetti pole, siis kirjutan selle sissekande tekstidokumendina valmis ja kui levialasse saabun, riputan blogisse üles.
Eile jõudsin õhtupoole maale jõulupuhkusele. Küllalt hilja. Jõin teed vanematega ja kobisin oma tuppa. Kuna terve hunnik DVD-filme oli kaasas, siis vaatasin paar tükki neist enne magamajäämist läbi. Kui lõpetasin, ehmatasin ise ka ära - kell oli 4.30. Peaaegu hommik. Põõnasin kella 12-ni umbes. Käisime emaga Raplas poes ja järgisime traditsioone, panime Rapla surnuaial lahkunud lähedaste haudadele küünlad ning pärast läksime Järvakandi Peetri kirikusse teenistusele. Alguses mõtlesime minna Rapla kirikusse, aga kuna seal toimus jõuluteenistuse teleülekanne, siis ei tahtnud minna. Liiga palju rahvast ja muud edevust. Otsustasime maale sõita ja kuna tee viib Järvakandi kirikust mööda, otsustasin minna vaatama, millal seal teenistus toimub. Siis nägime, et tuled kirikus põlesid ja palju autosid oli palju ees. Ühesõnaga sattusime täpselt õigel ajal kohale. Kirik oli täitsa külm. Kirikuõpetaja oli punase nina ja habemega vanem mees - nagu päris. Väga tore teenistus oli. Kodune ja lihtne. Lisaks kena puust maakirik. Väga väga kena oli. Jõuluteenistuste viga on ju selles, et seal on nii palju edevust ja tühisust. Tõelist Jumala teenimist on vähe. Sellistes kohtades aga on asi ehe ja ilus. Nüüd aitasin emal toidu valmis teha ja hakkame sööma. Mmmmmmmõnus. Hapukapsad, ahjukartul, liha. Klassika. Puhas klassika.

kl 18.20
Kõht on mõnusalt täis. Vahel on ikka hea klassikalist kaloririkast toitu süüa.
Ahjaa, mis puudutab raadioesinemist, siis oli tore. Esimene pool intervjuust. Teine pool ajas närvi. Mulle ei meeldi endast rääkida. Üldse ei meeldi. Ma tunnen ennast väga ebamugavalt ja hiljem olen närvis. See pole kellegi asi, kuidas ma elan, kellega ma elan, kui hästi/halvasti ma elan, millised on minu elu tähtsamad sündmused, kes kellega jne. Sellised jutud on alati silmakirjalikud ja ennast ilustavad. Ma jätaks selle pigem vahele. Lihtsalt tobe ja risustav on kuulata ja lugeda kellegi elu kohta. Neid inimesi on ikka VÄGA vähe, kelle elu mind huvitab. Ja samamoodi arvan, et neid inimesi on väga vähe, kellele minu elu korda peaks minema. See kas ma kedagi vihkan või armastan, olgu ikka minu isiklik asi. Nonii, sain välja öelda. Muidu saatejuhid olid kenad ja sõbralikud. Ning eks nad tegid kõike heas usus ja parimat soovides. Ma küll ütlesin enne intervjuud, et ma ei soovi rääkida oma lapsepõlvest ja sellest, kuidas ma koolis käisin, aga nad vist ei saanud vihjest aru. Ei pane neile seda pahaks tegelikult. Eks see on väga palju minu enda probleem ja kiiks. Nii keedan kohvi.

25. detsember
kl 16.45
Sööme sööme sööme sööme. Sugulased ja söögid. Väike 3. aastane laps, kelle ma vassisin, et minu telefoniga saab ameerika politseiga rääkida. Uskus. Ja muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis. Lahe. Väikesed lapsed on ullikesed. Tore on, et on. Endal lõbus ja neil ka. Kauaks muidugi seda on, Mõne aja pärast õpivad vinguma ja manipuleerima ja ahvistuvad. Kuna enda identiteet on välja arenemata, siis ammutatakse väljapoolt. Britney f....ng Spearsid, nõmedad bändid, sõbrad... . Kummaline on muidugi, et paljud jäävadki enda identiteeti ja isiksust väljapool oleva järgi sättima. Oi oi oi, neid on palju.

26. detsember
Nagu juba alguses mainisin, jõudsin koju. Kamin kütte ja õlu klaasi. Telekas möllab Shrek ja eesel. Elu on lill.

saba rõngas, silmad pilus

Nii hea on lihtsalt olla ja mitte millegi pärast muretseda. Internet on kinni. Loed raamatut, kuulad raadiot või vaatad televiisorit. Teed süüa ning mõnuled mõnuled mõnuled. Jõulud on toredad.

hoidke alt

Nii, nüüd on see siis ilmunud. أَلْقُرآن - 'al-qur'anu l-karîm. Ilus raamat, pole midagi öelda.







Moslemitel on seisukoht, et koraani on võimatu täiesti õigesti tõlkida - ainult araabia keelne originaal on õige ning usklikule sobiv. Mis tähendab, et eesti keeles ilmunu ei olegi nagu õige koraan. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tõsiusklikud moslemid peavad patuks isegi seda, kui koraani tõlkija ei ole moslem. Sel juhul pole tõlgitud koraan enam see õige koraan, vaid lihtsalt mingi raamat.




Pühakirjade tõlgetega on üldse lahedad lood. Neid tehakse ka mitmeid versioone. Näiteks piiblitõlkeid on üsna erinevaid. Lausa sellised, mis on mõeldud natuke rumalamale lugejale. Tehakse selline lihtne ja arusaadav tõlge, et oleks lihtsam lugeda. Muidugi ma natuke liialdan, nii tõlke tegemisel just ei mõelda, et jajaa, teeme lollidele arusaadavas keeles. Vot nii. Ahjaa, araabiakeelset koraani ei tohi mitteuskujad puutuda. Samuti moslemist naine, kui tal on menstruatsiooni aeg, sest siis ta ei ole puhas. Araabiakeelset koraani ei tohi ka hoida raamaturiiulil teiste raamatutega koos, sest see on pühaduseteotamine. Palju oleks veel kirjutada, aga eks iga huviline leiab internetist kuhjade viisi islami ja koraani kohta infot.

kerige alla ja pange käima

JA KUULAKE PLEIERIT MINU BLOGI LÕPUS!!!

jõulueelne särasilm

Andestage kallid sõbrad, kui sitasti käitun. Kõigil juhtub. Mina pole mingi erand. Ja õnneks te ei hoia seda vaka all ka, kui selline olen. Olge edaspidigi nii avameelsed ja ausad. Mis see verbaalne lõuahaak ikka nii väga ära on. Onju. Mina teile, teie mulle. Nii need asjad käivad. Pühime näo käisega puhtaks ja kallistame.
Ühesõnaga, võtan hoogu (poolteist õlut juba joodud) asutuse jõulupeole minekuks. Et ikka saba sirge ja nokk õieli oleks. Ei, ei, ei taha kedagi nokkida ega piitsutada, kuid jõudsin arvamusele, et mitte kellegil, isegi kolhoosidirektoril, ei ole õigust minu rõõmudele jalga taha panna. Morrissey on lahe. Most peole keep their brains between their legs. Ja see ei ole viimane kord, kui te seda mu blogist lugeda saate.

situ ruttu karu tuleb

äriidee

Aastalõpu poesaginas on iga sent tähtis.

Politseiinfo
Ajavahemikul 18.-19.detsember Rapla politseijaoskonnas registreeritud olulisemad sündmused.
18.12.2007 kella 15.00 paiku andis uksekella ja sisenes Kehtnas Kooli tänaval asuvasse korterisse võõras noormees, kes vägivalda kasutades võttis korteris olnud meesterahva rahakotist 116 krooni sularaha ning seejärel lahkus.

ehtimist ootav kuuseke

tõlget palun!

Kokoo kokoon koko kokko! Koko kokkoko? Koko kokko.

Selle unustamatu lause eest tänud Markole! See inspireerib:))))

eeterlikud ained uimastavad ja nihutavad reaalsust

Ahjaa, mind kutsuti Vikerraadiosse ühte saatesse külla. Mulle üldse ei meeldi endast rääkida, aga kuna ma tean saatejuhti ja pean tast lugu, siis tulin talle vastu. Mis päeval saade eetris on ja mis saatega tegemist on, seda ma teile ei ütle. Böööööö.

jah jah härra direktor

Mis teha? Mulle saadeti töö juurde kingiks mingi potikuusk või sarnane puu. Täpset sorti ei tea, aga kuuse moodi näeb välja. Nii meetri jagu pikk. Muidugi poleks mul kuuse vastu midagi, sest ostma ma seda ei kipu, kuid jõuluilu pärast oleks ju kena. Lisaks on ta mõõtude poolest sobiv. Kuid! Ma olen väikese dielmma ees. Selle kuuse saatis mulle üks suhtekorraldusfirma. Asja teeb minu jaoks komplitseerituks see, et ma võtan oma ametieetikat natuke rangemalt kui enamus mu kolleege. Ehk siis mitte mingeid kingitusi ega hüvesid. Ei otseses ega kaudses mõttes. Varjugi ei tohi olla. Tagasi anda ma seda kuuske ei saa. Asutusele kinkida ka mitte. Kontorisse vedelema jätta oleks kuuse suhtes vastutustundetu, sest jõulupuhkuse ajal ta kuivab äkki ära. Nii et mul ei jää muud üle, kui ta koju tarida ja esmakordselt oma praeguses kodus nurgas kuuske nautida. Muide, kuusekesel on ka nimi. Ja see on Cätlyn-Cärolain-Nänsi-Jörgen-Märten-Kevin Tänenboom. Kõigi lastevanemate auks, kes oma lapse nimevalikul enda suurepärast intellektuaalset võimekust on üles näidanud või näitavad.

must maa ja murekurrud

Muud ma viimasel ajal ei tee, kui aina virisen. No ei viitsi enam tööd teha. Puhata tahaks. Akusid laadida. Vampiiriraisk tuli eelmisel nädalal kallale ja imes kõik tööisu soonte kaudu välja. Vana vastik kärnane vampiiriraisk. Toigast oleks talle südamesse vaja. Lisaks on jõulaegne hapukurk ja töö juures eriti asjad ei lähe. Eks ta ole. Aga saame hakkama ja murrame läbi. Veel 3,5 päeva ja saab vabalt võtta. Ausalt öeldes on täitsa savi, kas jõulud ja uus aasta on mustad või valged, absoluutselt ei morjenda. Peaasi, et saab rihma lõdvaks lasta. Kiman maale vanemate juurde ja loen raamatuid ning nuuman ennast ema küpsetatud jõulupraadidega. Mõnus, oi oi kui mõnus. Mida aastavahetusel teen, ei tea. Õigemini, tegelikult olen käntseldanud kõik kutsed ja ettepanekud ning pole üldse võimatu, et ei teegi midagi. Lihtsalt ei taha. Ei huvita. Mul ei ole inimesi kalendriaasta vahetuse tähistamiseks vaja. Andke andeks kõik, kes te seda loete. Asi pole teis, vaid minus. Ma olen inimestest natuke väsinud. Iseendaga on vaja olla. Väga on vaja, sest nii palju on vaja selgeks mõelda ja lihtsalt olla. Kuid kes teab, ehk mõtlen ümber. Ära iial ütle iial.

kirjakarjak e kaelkirjak

Pudrumulk sõi täna hommikul putru, kuigi oleks tahtnud kalori- ja kolesteroolirikast muna peekoniga. Rämpstoidu isu on läinud väga suureks. Kui ikka normaalset toitu süüa ei saa, tekkib tohutu isu igasuguse taheda toidu järele. Ribid ja muud lihalatakad kõnnivad mu unistustes ringi nagu ennasttäis uusrikkad ja demonstreerivad ülbelt enda paremust. Kuid ma pean vastu ja "järan" vapralt putru edasi.
Tänasega algab siis viimane töönädal enne jõulupuhkust. Lahe. Veel 5 päeva ja võib paariks nädalaks ainult iseendaga tegeleda. Magada. Lugeda. Mängida. Sõpradega trehvata.
Ahjaa, päris naljakas on kuulata spekulatsioone Putini, Medvedjevi ja Venemaa tuleviku üle. Pudru ja kapsad. Kõik on võimalik, ainult arutlused Medvedjevist kui läänemeelsest liberaalist ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Venemaa demokraatlikust tulevikust on mõned lääne analüütikud soigunud oma unistustes juba varsti peaagu kaks aastakümmet. Piisav aeg, et enda arusaamadesse korrektuure teha ja tunnistada enda mõttekäigu ebapädevust ning tunnistada ausalt, et Venemaast ei tea nad mitte essugi. Venemaa on Venemaa on Venemaa on bütsantslik ebastabiilne monstrum, mis on mässitud rahvuslikku üleväärsuskompleksi ja jaburasse uskumusse enda äravalitu staatusesse. Kes sellele vastu astub, peab kallist hinda maksma. Nii et juhul, kui Medvedjev ka mingi ime läbi on läänemeelne liberaal, mida on peaaegu võimatu uskuda, peab ta seda maailmavaadet harrastama naisega köögis.
Olge tublid, kallistage ennast ja lugege raamatuid.

telekapult suri ära

Appi appi appi! Mul on halb olla. Ma ei tarvita enam mitte kunagi pahakstegevaid vahendeid. Vähemalt nii ma mõtlen. Ja mitte esimest korda. Oeh. Lisaks avastasin, et lõpuks olid kõik mu jutuubist klikitud sissekanded kenasti blogis reas. Umbes sada korda üks ja sama jutt. Tüütu ja nõme. Kõige nõmedam jah on see, et mul on nii halb olla. Ma hakkan korralikuks. Ausalt. Minust saab eeskujulik nohik. Ja ma olen selle üle uhke. Aeg on käes hea laps olla. Õnneks või kahjuks mõtlen ma homme hoopis teistsuguseid mõtteid. Aga asutuse jõulupeole ma ei lähe, sest ma ei suuda kommunisti mõttelaadiga kolhoosidirektorit näha. Jälgid inimesed tuleks ära keelata. Nad võiksid omaette riigi moodustada ja seal vastastikku teineteist kottida. Lõppeks see teiste inimeste elude mürgitamine ükskord ära.
Aga muidu on kõik korras. Süüa ei saa ainult hästi. Hambad on hellad ja närida ei saa. Puhas pudrumulk on mu nimi. Kõige hullem selles asjas on see, et mul on tekkinud pidev näljatunne. Ma mõtlen kogu aeg toidust ja kogu aeg tahaks süüa. Süüasüüasüüasüüasüüüa....
Ahjaa, ma avastasin, et Vändra Aveli on väga ühe Keskerakonna naispoliitiku moodi. Nagu ema ja tütar. Kusjuures Vändra Aveli on nii kämp tegelane, et lausa põnev on jälgida sopaajakirjanduses temast üllitatud uudiseid. Ta on suurepärane eeskuju kõigile andetutele ja mõttetutele inimestele, et ka nemad võivad saada on 15 minutit kuulsust. Piisab sellest, kui lased jõledad sopaajakirjanikud enda kallale. Lihtsalt tee ennast kuidagi nähtavaks, saada paljas pilt endast kuskile rindade konkukursile või löö Rein Langi jalgade vahele. Ja algabki su tähelend. Mis siis, et see ümbritsevat risustab, sellest pole ju midagi. Olgu, tsautsau.

saxonville

kurdad ja kurdad lõpuks ikka keegi ei hooli

uskumaru, lihtsalt USKUMATU

Õppige "superstaarid"! Kui muidugi jätkub võimekust. Miks meil seilliseid pärle ei osale? Ma saan aru küll, et see on ka Inglismaa mõistes täielik leid ja sensatsioon, aga me oleme ju ometigi laulurahvas. Kui muidugi koos jorisemist üldse laulmiseks saab pidada. Eks natuke saab ikka ning solidaarsustunne tähendab ka midagi. Ugrilikust koopas konutamisest tekkinud kaamost on vaja ju kuidagi leevendada. Kuid tulles tagasi superstaaride ja muude konkursantide juurde, siis hoolimata üle keskpärase häälematerjalist napib räigelt loomingulist andekust. Järjest laulda mõttetuid laule ja pendeldades erinevate stiilide vahel ei näita just oma anderaasu sihipärast kasutamist. Seda sooviks kõige enam näha. Sooviks, aga pean vist leppima järjekordsete igast asjast natuke ja poolikult säratute artistide areenileimbumisega. Eks muusikalid ja jõulutuurid teid toitma ja katma hakkavad.
Olgu, joon alla.

sõnnikuhoidla

Faking nõme. Üritan siin ühte juutuubi asja üles laadida, aga ei toimi. Ma ei tea, kas ma olen settingud persse keeranud või mis, aga närvi ajab. Väga närvi. Pekki ma ütlen. Ja faking enne jõuluaega veel. Nagu mul muresid veel vähe oleks. Kolhoosiesimehele tahan kuuli pähe kihutada või vähemalt paari hoobiga ta lõualuu purustada. Saate aru, sellised sundmõtted on. Mis teha. Olen olen paha, kuigi selline ei paista, aga olen. Ja nüüd siis see juutuubi jama. Sitt ruulib. Ka jõuluajal ja ärge tulge mulle seletama, et olgem hoolivamad ja ilusamad. Olge, aga ilma minuta.

lenda lenda kärbseke

Mõtlesin, et kirjutan vihast vahutava sissekande ühest kolhoosidirektorist, aga kuna sain normaalse hinna eest piletid Pariisi, siis ei viitsinud. Tuju läks paremaks ja ei näinud mõtet. Aga küll ta tuleb, see pole veel üle läinud. Lihtsalt jutt sellest, et meie ümber elab inimesi, kes pole nõukogude aja mentaliteedist ja kommetest absoluutselt üle saanud. Pealtnäha normaalsed kaasaegsed inimesed, kuid see on ainult välispind. Nagu neid natuke ärritada, tuleb ilge ja jälk sisemus nähtavale. Kui sellele lisada veel trapea iseloom, siis on asi pekkis. Selliste inimestega kokkupuude mürgitab. Aga mis seal ikka, seekord rohkem ei kirjuta sellest. Seekord.
Ahjaa, mulle pandi breketid. Alumisele hambareale. Kahe kuu pärast pannakse ülesse ka. Nii et kui praegu olen poolnohik, siis pärast seda täielik nohkar. Ametlik ja kõigi tunnustega. Aga mis seal ikka, ma ei põe, pole ju kunagi mingi naistemagnet olnud. Niisama mees. Ja see ongi tore, saab sisemise iluga keksida:)))

kaka

Sitt on olla. Väga väga väga sitt.

kenad konna silmad

Tahtsin täna linna laiama minna. Kas siis kuskile istuma või PÖFFile, aga koerailm tõmbas kiipsu peale kahjuks. Jube kole ilm on täna siin Põhja.Eestis. Ja ei viitsinud tormis ja vihmas ringi tuiata, kui saab rahulikult soojas kodus nelja seina vahel olla. Pildikast käima ja kui sealt midagi ei tule, siis mõni DVD sisse ja lõbu laialt.

Ahjaa, täna tuli töömees ja pani mulle interneti sisse. Wifi ruuter ka muidugi taha ja levi on nii et tapab. Ainult et tüüp ei osanud seda passwordi alla seadistada. Miks küll selliseid tööle võetakse. Egas midagi, pean ise hakkama saama. Sama situatsioon, kui endale LCD või plasma telekat otsisin. Käisin mööda poode ja uurisin müügimeeste käest, et mille järgi valida jne. Absoluutselt kõik olid tainapead. Ainult 1,5 tüüpi oskas seletada. Üks Sikupilli kaubanduskeskuse kutt jagas natuke matsu ja siis Järve keskuses oli üks päris lahe ja tark tüüp. Pekki, kui sa ikka ei oska tuntud kaubamärgi ruuterit seadistada, siis vaheta elukutset. Onju nii sõbrad. Kuid pole hullu, ma võtan ennast kätte ja teen selle asja endale selgeks ja nokitsen selle asja korda nagu naksti. kaua ma naabritele tasuta internetti jagada ei kavatse.

Aga muidu on kõik ok.

sead surevad talvel

Üks asi, mida ma kahetsen, on et Riias neid vaatamas ei käinud.

Teine asi, kus on siis need soojendavad linnatuled, sõbralikud inimesed, õdusad baarid, hea tuju, kui ma neid kõige rohkem vajan??? Üksi ja üksik oskan ma ise ka olla.

ma tean, et ma juba tüütan teid, aga...

this is england

encore

Vot see on kummardus.

Pariisis näeme, juba 4 veebruaril

Mul on täna kurb tuju. Mitte et ma paanitseks või voodi all halaks, aga see tuli nagu uduloor peale. Elu on liiga keeruline. Liiga. Ei saa kõike, mida tahaksid. Mida aeg edasi, seda vähem saad. Võib-olla on asi minus kinni. Kindlasti ongi. Elu on täis niite, mis sind inimeste, kohustustega, plaanidega jne seovad. Mida aeg edasi, seda rohkemate niitidega sa ühendatud oled. See paneb su elu kindlatesse raamidesse. Sest nende niitide katki tõmbamine teeb alati kellegile haiget ja/või toob kaasa majanduslikke tagasilööke. Aga vahel on vaja mõned niidi katki rebida. Mis siis, et haiget teeb. Mis siis, et hirmus on tundmatusse hüpata. Peab. Ainult et kuidas seda tarkust leida, mis ütleb sulle, millal see õige ja millal vale on.

Please, Please, Please Let Me Get What I Want

Good times for a change
See, the luck i've had
Can make a good man
Turn bad

So please please please
Let me, let me, let me
Let me get what i want
This time

Haven't had a dream in a long time
See, the life i've had
Can make a good man bad

So for once in my life
Let me get what i want
Lord knows, it would be the first time
Lord knows, it would be the first time

muah on onnelinen

Nüüd on nii, et veebruari alguses kerib Toasiga oma saba selja peale kokku ja kablutab Pariisi Morrissey kontserdile. Pileti eest on makstud ning nüüd tuleb lennupiletite ja öömaja pärast rabelema hakata. Kui öömaja pärast ma ei muretse, sest Pariisis on mustmiljon hotelli, siis lennupiletid tuleks küll rutem ära osta, kuna need kurinahad lähevad ajaga kallimaks. Aga rahul olen ikkagi ja mu rahulolev ning õnnestavates toonides riugamine kostub kõigi nelja koma nelja ilmakaare poole.

We confirm your seats purchased on our web site olympiahall.com for the show
Here are the details of your order:
MORRISSEY - Monday 04 February 2008 at 20h00
L'OLYMPIA - Bruno COQUATRIX 28, boulevard des capucines 75009 PARIS

KULD SETTIB PÕHJA

Tuletan teile kallid lugejad meelde, et kui kerite blogilehekülje lõppu välja, siis seal on pleier. Samal ajal, kui minu kiledate karjatuste tekstiversiooni loete, pange see mängima. Miks? Sest see on hea.

minu pangakonto nr on ...

Toasiga nutab. Äää-ääää-äääää! Toaseale pannakse järgmisel nädalal breketid. Alguses ühele hambareale ja paari kuu pärast teisele. Minust saab ametlik nohik. Aga mitte see ei pane mind pillima. Õigemini paneb, sest see maksab raha, aga seda on mul jube vähe. Liiga vähe. Sest vaadake kulla inimesed, allpool on ühe väikese kontsertuuri graafik, kuid selle külastamine nõuab jällegi vahendeid ehk RAHA. Aga raha on ... saite juba isegi aru. Äää-ääää-äääää!





Moz tour:
Jan. 16 Clermont Ferrand - La Cooperative de Mai
Jan. 18 Strasbourg - La Laiterie
Jan. 19 Lille - Aeronef
UK
Jan. 21 London - Roundhouse
Jan. 22 London - Roundhouse
Jan. 23 London - Roundhouse
Jan. 25 London - Roundhouse
Jan. 26 London - Roundhouse
Jan. 27 London - Roundhouse
Jan. 30 Doncaster - The Dome
Feb. 1 Sunderland - Sunderland Empire
Scotland
Feb. 2 Edinburgh - Edinburgh Playhouse
France
Feb. 4 Paris - L'Olympia

paras talle

Nii mulle meeldib. Nii peab muuskalisi kiirtoite kohtlema.

piilusilmad tulevad ehk appi

Valimised Venemaal läksid nii nagu oodatud. Putinlased tsementeerisid oma võimu ja vähemalt mõnda aega asjad ei muutu. Tõsi, seda on juba kordi leierdatud, et uus president, kes valitakse (nimetatakse) 2008 märtsis, võib kaasa tuua täiesti uue olukorra. Ma tahaks näha, kuidas see uus härrasmees jätab kasutamata presidentuuriga kaasa käiva võimutäiuse. Vene ajaloolist kogemust ja rahvusliku eneseteadvuse eripära arvestades on see peaaegu võimatu. Tõsi, puudel-tsaare, kelle kaelarihm kenasti lipsu varju peidetud, on seal ka varem tegelikult troonil istunud. Samas olen ma üks nendest, kes arvab, et Putini tähel ei ole määratud enam kaua särada. Seda mitmel põhjusel. Esimene juba eelpool kirjeldatud variant, et uus president lihtsalt ei taluks sinekuuriks olemist. Teiseks on selge, et ainult tooraine ekspordile toetuv majandus pole lihtsalt jätkusuutlik. Kolmandaks ei tasu alahinnata lühikeste, kuid tormiliste jeltsinlike demokraatiaponnistuste aastatel külvatud seemne jõudu. Kui režiim ikka väga rõhuma hakkab ja majandus vabalangusesse läheb ja/või käsumajanduseks moondub, hakkab see seeme jõudsalt kosuma. Kuid loota, et putinlikud grenaderid taandumislahingut ei anna on asjatu. Paraku peetakse ka neid võidu nimel ning vahel see ka õnnestub. Liiga sügavalt on Vladimir Vladimirovitš venemaalaste südamesse kasvanud. Kuid jah, eks spetsialistid teavad rohkem, aga midagi head sealt oodata ei ole. See on kindel. Euroopa Liit on Venemaa jaoks naerukoht juba ammu. Ainus, kes sellest aru ei saa, on meie Schröderid, Berlusconid jt. Ning pole Eestil ka midagi head oodata, kui asjad samamoodi edasi arenevad. Nii kurioosne kui see ka pole, on Eesti ainus lootus Hiina. Venemaa kaug-ida nurk on ikka väga-väga suure löögi all ning seda õgardit, kes teda sealt pureb, ei saa kerge vaevaga enam küljest ära raputada.
Siuksed mõtted vot.

kolmas päev

Absoluutselt ajuvaba!!! See lihtsalt ei ole võimalik!!! Miks? Miks? Miks??? Ühesõnaga, kuu aega tagasi kadus mul internet ära. Kuhu? Kes seda teab. Ja kui kristalselt aus olla, siis ega see minu internet polnudki. Ja ma ei saanudki aru, kelle oma tegelikult. Ta lihtsalt oli olemas ja asi vask. Mina muudkui surfasin ja kirjutasin ja laadisin ja... . Ma tean, ma tean, see pole ilus. Mõned nimetavad seda suisa varastamiseks. Aga mina küsin vastu, miks nad siis seda parooli alla ei pannud ja muid trikke ei teinud. Onju eksju. No nii. Hakkas see internetita elu mind ära tüütama ja läksin eile ning tellisin endale Starmanist korralikult kolmikpaketi. Järgmisel laupäeval tullakse ja pannakse sisse. Olin rõõmus ja olin rahul. Iseenda ja maailmaga. Ja eks blogi ka rõõmustas, sest töö juures ei viitsinud seda täiendada. No ei viitsinud ja kõik. Tore eks. Maailm pöörleb ning eluaastaid on ka veel mitme kümnendi jagu antud. Lisaks teadmine, et ega see talv meil igavesti ka ei kesta, kui seltsimees Putin just tuumatalve ei orgunni. Sõitsin eile peale Starmanis käimist maale vanemate juurde ja nautisin mõnusat maaõhku. Tore oli. Täna õhtul kiman linna tagasi, astun koju, lülitan oma valge sisse, et iTunes'is toimetada, kui äkki kauakadunud internetiühendus mulle laksaki kahe silma vahele lajatab. Elu on imelik. Aga mingid mõtted mul tulid. Naerge naerge, aga kuna ma olen religioosne inimene, siis äkki sellel tüübil, kellesse ma usun, viskas üle. Et mis sa varastad poiss. (ohkasin vahepeal sügavalt) Olgu olgu, las ma olla opakas ja kiiksuga, kuid ma tõesti arvan, et nii võiski olla. Kuid pead ei anna.

meloodikat

Odessa Popil näeme.

olid ajad

See lugu tõi mälestusi. Nostalgilisi ja veidi valusaid. Ilus/kole aeg. Rohkem ei kirjuta, aitab. Sinna maailma keegi sisse ei saanud ja ei saa ka praegu.

niffnaffnuff

Piinlik, aga ma ei ole tükk aega miskit kirjutanud. Wifit ikka kodus pole ja sisse ka ei ole tellinud veel. Naabrid vanad affid on oma wifiga kuskile kadunud ja ma ei saagi kuritarvitada enam. Nõme elu. Kena nädalavahetust teile mu sõbrad. Olge musid ja proovige sirgelt käia.

ärge jätke mind üksi

Kuna wifi põgenes kodunt ära ja tööajal pole mahti, on blogi kokku kuivanud. Üritan mingi operaatoriga lähemal ajal lepingu sõlmida ja interneti uuesti koju sisse saada, siis elavneb ehk ka blogielu. Loodetavasti.

plaadimängija sai süüa

Allolev mehike raporteerib teile oma uusimatest saavutustest. Vähemalt ühest neist.





Nimelt on Viru keskuse viiendal korrusel Rahva Raamatus avatud uus plaadipoeke, kus hulganisti väärt kraami leidub. Siinkirjutaja soetas endale soodsa hinnaga kaks digitaalset musirulli. Interpol "Antics" ja Travis "12 Memories".

Interpol.









Travis.





Siuksed hinnad siis.

õnnelikud päevad

See Vene riigi säädus
On ropp ja roojane.
Ja mõisnikide kurjus,
See rõhub rängaste.

Mõjub kuidagi tuttavlikult. Ma ei ole ilmselt eriti originaalne selle paralleeli toomisel, aga mis teha, kui laul nii universaalselt kirjutatud on. Kirjutama pani preili Anna-Maria Galojani edukas ostutuur eksklusiivsetes rõivapoodides. Miks see laul? Aga seepärast, et mul on ammu tekkinud, ja mitte ainult Galojani puhul, küsimus, kas keegi kunagi vastutab ka? Ma pikisilmi ootan, et mõni süüdistus kohtulahendini ka jõuab, mitte ei lõpetata kas seadusemuudatuse, otstarbekuse puudumise või kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Aga see selleks. Preili Galojan asus Eesti Euroopa Liikumise eesotsa sel suvel. Tööleasumisel pidas preili oma esmaseks ülesandeks organisatsiooni jätkusuutliku arengu tagamise. Kõlab hüsteeriliselt naljakalt. See tuli tal hästi välja, sest kui ta töösuhe eelpool mainitud organisatsiooniga kestis vaid mõni päev rohkem kui kolm kuud, ehk 21. juunist, 27.septembrini, siis oletatavalt 600 000 eesti raha sirgekstõmbamine on suursaavutus omaette. Eriti kui pidada silmas, millele see kasutati.
Mäletan päris hästi, kui preili Galojan poliittaevas sirama hakkas. Enne käesoleva aasta märtsikuiseid parlamendivalimisi ilmus pildile järsku vene rahvusest, ilmsete karjeristi- ja wannabetunnustega noorpoliitik. Kasu tundus olevat mõlemapoolne. Reformikad said endale koduvenelase ja preili vajaliku redeli. Paraku see koostöö erilist tulemust ei andnud, vaid 462 häält. Praeguses kontekstis kõlavad naerupahvakaid esilekiskuvalt ka mõned Reformierakonna teesid tollasteks valimisteks:
Reformierakond - parem Eesti kõigile!
Esikohal on inimese vabadus
Arvestatakse tegelikke vajadusi
Eraomanik parem peremees kui riik
Liberaalid on sallivad

Aga mis seal ikka. Tore kui sellised asjad välja tulevad.
Et veenduda preili Galojani oskuses sättida ennast pildile kellegi olulise kõrval võite veenduda aadressil:
http://www.anna-maria.ee/minust.php?p=4