ei, need pole reformierakonna oravad

Ma ei kuula kunagi targemate nõuandeid. Juba lapsest saati on räägitud, et kevadilmad on salakavalad ja kuigi arvad, et võid t-särgi väel juba väljas laiata, võid hoobi vastu pead saada. Nii minagi. Mõned tarkused, mida vanemad ja muud kasvatustegelased mulle on aastaid pähe tagunud, lihtsalt ununevad. Selle tulemusena olen juba teist päeva haige. Palavik, kerge köha, nohu. Tüütu. Kuna mu päevad mööduvad nüüd mõnda aega nelja seina vahel, siis on internetis kolamine intensiivsem kui muidu. Veerand tundi tagasi juhtusin Popop'i blogist klikkama just sellele videole, mis siin üleval. Haige inimese pani naeratama. Ehk paneb teid ka.

ansipil jälle vaibaots näppude vahel (edit)

Kuulsin just AK-st, et Ansip on alustanud konsultatsioone rahandusminister Ivari Padari väljavahetamiseks. Tule taevas appi! Kui oleks minu teha, siis ma alustaks konsultatsioone Ansipi väljavahetamiseks. Ma saan aru, et Padar lekitas valitsusele esitatava eelarve päästmise paketi vahetult enne valitsusele esitamist meediasse ja Ansipi idee lükata Padar tanki läks vett vedama, sest vastutuse võtmine on nagu kuum kartul. Ma ei tea, kas ma olen liig paranoiline, aga selline tunne on. Ansip on koos oma kontooraga äärmiselt jõuline oma eesmärkide läbisurumisel. Ja kui me meenutame reformi käitumist eelnevates koalitsioonides, siis on nad alati võimu ja erakondliku maine nimel teised ohvriks toonud. Ja nii seekord ka. Ütelge, et ma sonin.
Parandus: Ma ei ütle, et ma sonin, aga valitsuse puhitsused on läinud ilmselgelt liiga lärmakaks ja eespool mainitud reformarite valitsuskäitumisele viidates võin öelda, et me saame veel näha valitsuse lagunemist. Sest arvake ära, mis on Ansipi jaoks tähtsam? Kas:
1. euro tulek tema kuningriigi ajal
2. valitsuse 4. aastane sõbralik koosistumine
Pole midagi teha, me oleme jõudnud maailmavaateliste verstapostideni.
No vaadake ise: Peaminister Andrus Ansip saatis teisipäeval rahandusminister Ivari Padarile kirja, milles avaldas rahulolematust riigi finantsstabiilsuse abimeetmete väljatöötamise ja Padari ettepanekute üle.
Reform on plindris eksole.

lugupidamisega härra Songile

Ma ei tea, kas ma hr Songist olen kirjutanud. Mul oli au käia kolm aastat lastemuusikakoolis. Akordionit õppisin. Palusin (jumala)keeli vanemaid, et ma saaks õppida kas kitarri, saksofoni või trummi, aga nemad panid mu akordionit õppima. Äärmiselt nõme valik oli. Minu arvates. Tol ajal. Kimmo Pohjoneni ka tol ajal ju veel polnud. Minu õps oli härra Songi. Teistmoodi, kui härraks, teda mu keel nimetama ei paindu. Alati ülikonnas ja lipsustatud. Ta lõhnas alati minule tundmatu odekolonni ja kangete suitsude järgi. Kui tal oli vaba aeg, siis käis ta soojal ajal muusikakooli juures asuva jõe luhal seal asuvaid lambaid leivaga toitmas. Mul on elu lõpuni meeles foto, mida ta näitas - kus ta peale kalapüüki demonstreeris hiigelhaugi. Selline esimese Eesti Vabariigi aegne foto. Veel mäletan ma, et ta elas Nõmmel. Rohkem ei teagi temast midagi. Kas tal naine ja lapsed olid, seda ma ei tea. Äärmiselt pühendunud ja südamlik mees on/oli. Tõeline härrasmees.
Oli juba aastaid möödas, kui ma sõjaväest tulin ja temaga kokku põrkasin. Ta tundis ära ja soovis õnne sünnipäevaks. Mis oli hämmastav, sest nii palju aastaid oli möödas ja ta MÄLETAS! Mina tema tasemele ei küüni. Veel mitte. Ja kas see üldse võimalik on, sest ajad need ajad... on teised.

kass kass kass kass

Elu on viimasel ajal nii kiire. et pole aega isegi blogi täiendada. No tegelikult pole kiire, aga lõpetan töö tavalisel nii hilja, et pole viitsimist midagi teha. Nädalavahetused on aga nädalavahetused. Just ajalukku läinud puhkepäevad tõid tänaseks kassmeeleolu ja väsimuse.
Reedene päev läks äriajamisele. Minu kallis Mazda 626 sai lõpuks uue omaniku. Odavalt andsin ära. Tähtis oli, et ta elaks täisväärtuslikku autoelu edasi ja tundub, et elab ka. Kuna kogu see asi toimus Kadrinas ja Rakveres, siis olin koju tagasi jõudes läbi nagu läti raha. Alguses oli väike mure, et kas autot ikka tahetakse, aga õnneks läks kõik hästi. Kui uus aku peale pandi, läks käima nagu kellavärk.
Laupäeval toimus selle hooaja esimene grill. Käisin külas ja tegime siga. Ilma gripita. Hää tuli. Õhtul läksin sünnipäevale. Tore oli. Rockstarsis peeti. Bänd ja puha. Pärast läksime linna edasi, aga kui olime Kukusse jõudnud, siis tundsin, et olen ikkagi nii väsinud, et targem on koju minna. Mõeldud tehtud. Nii olingi Kukus umbes 30 sekundit.
Sünnal juhtus selline lugu, et tasku muutus avamatuks. Mul on kuluvad, mille tagataskud on lukuga ja üks neist kiilus kinni. Siiani pole lahti saanud. Tavaliselt ma hoian raha seal taskus. Aga kuna mul on komme panna taksoraha eraldi, siis see päästis mu tol õhtul välja. Päris naljakas, kui kõik raha luku taha jääks. Nii ehk naa pean tasku lahti muukima, sest rahaga koos ei tahaks pükse pessu panna. Kui muu ei aita, siis pean natuke lahti harutama.
Selline nädalavahetus siis. Ahjaa, laupäeval käisin maal ka. Tore oli.
Uus nädal tõotab tulla töine. Natuke masendus on peal, sest uued ajad ja empaatiavõimetud inimesed on saabunud ning majanduskriis asju paremaks ei tee. Loodetavasti elan Jumala abiga rasked ajad valutult üle. Aamen selle peale.

ajaloo ilu

Lõpuks ometi on hakatud ajaloost õigete nimedega rääkima. Ma saan aru, et lähiajaloo, eriti kui asjaosalised ise veel maist õhku ahmivad, käsitlemine osapoolte mälu vastuoksustele põrkub, aga väga-väga vana asja puhul? Jutt käib siis ajast, kui meie esivanemad veel odade ja vibudega metsas käisid. Kuskil esimese vabariigi ajal ja nõuka ajal hooga jätkunud pseudoajaloolise käsitluse õilmitsemine on jätkunud ka täna. A'la Metsatöll, maausulised jne. Ehk siis kujutatakse meie esivanemaid sellistena, kes justkui olid maailmas kõige esimesed rahvusriigi ideega tegelased, kes pealegi olid vaata et ateistid ning üldse väga teadlikud klassiühiskonna ja religiooni "pahedest". Ristiusu tulekut ning kohapealsete elanike mässe ja mässukesi kujutatakse kui raevukat ning teadlikku võitlust võõramaiste vallutajate ning usu vastu. Ei olnud nii kulla tarkpead. Ei olnud. Ajaloo lahtimõtestamise kõige rängem viga on, kui seda hinnatakse tänaste kriteeriumite alusel. Seda aga tehakse ja mitte vähe. Pole palju nimetada seda lauslolluseks. Asjad nii ristiusu kui ka võõramaiste valitsejate tulekuga olid hoopis teistmoodi, kui keskmine rumal eestlane seda näha tahab. Lugege SEDA. Lühike ja uudiseformaadi puhul vältimatult pealiskaudne, aga lõpuks ometi midagi asjalikku.
Olge musid.

pimelooma eksimused

Tänane hommiks algas piinlikult. Tegin näpuvea, mille tõttu teised kannatasid. Neetud tähalepanematus. Nõme lugu. Iga kord mõtlen, et kontrollin ja vaatan, aga ikka juhtub selliseid vastikuid vigu. Mis tähendab, et pean veelgi tähelepanelikum olema. Ja mis kõige halvem, see näpuviga ei jää ainult nelja seina vahele. Selline vot piinlik lugu päeva alustuseks.

europarlamendi aiaaugud

Kirjutamisisu eriti ei ole. Laisk olen. Aga eks ma midagi kriban. Killuke siit, killuke sealt.

Eile vaatas üks kolme-nelja aastane poiss mind ja ütles oma isale, "Vaata sellel onul on pikk müts." Mul oli villane mütsilotu, mis tõepoolest on pikk. Ma lihtsalt pole kunagi osanud sellist tüüpi peavarjusid nii iseloomustada. Aga kõik õige. Pikk müts tõesti.

Siis veel nii palju, et aru ma ei saa, mida see Keskerakond vahetada tahab. Või et, mis Ansipi poliitika Euroopa Parlamenti või siis kohalikesse omavalitsustesse puutub. No ei saa aru. Tundub, et seekord läheb jälle aiaaugust patramiseks. Inimesed lollid ei saa aru ka, et neile aetakse kägu ja asju pähe, mis europarlamenti ei puutugi. Üldiselt ma tunnen kodanikukohust ja arvan, et valimas peab ikka käima, aga seekord ma valima ei lähe. Ma võin veel ümber mõelda, aga selge on see, et kinniste nimekirjadega on valijatele niiehknaa kott pähe tõmmatud. Kui keegi minu eest ära otsustab, eriti asju, mis ikkagi minu kui kodaniku õigus ise otsustada, siis tänan, mina kaasa ei tee.
Ja muidugi ka Reformierakond, mu vana vainlane. Panna esinumbriks Eesti läbi aegade kõige nõrgem ja absoluutselt asjatundmatum tibipoliitikus eksvälisminister, no ei. Unustage ära.
Sotsid on minu hingemuusika, aga europarlamendi sotsdemmide fraktsioon on nii võimatult ning idiootlikult venemeelne, et loll on, kes Euroopa Parlamendi valimistel sotsidele hääle annab.
Rohelistest ja Rahvaliidust ma ei räägigi. Pole ainest eksole.
Sõltumatud kandidaadid upuvad Euroopasse nii ära, et fraktsioonituna võivad nad seal ju nokka plagistada, aga keda see huvitab.
Üks huvitav tegija siiski on. Libertas. Lissaboni leppe läbikukkumist Iirimaal mäletame me kõik. Mees, kes seda orkestreeris ja võidu saavutas, Declan Ganley, veabki Libertast. Tegemist on üle-euroopalise erakonnaga, mis ei ole euroskeptiline, aga tahab asju parandada. Ja kui nende seisukohti lugeda, siis kõik on õige. Kui palju inimesed seda muidugi taipavad, sest enamuse arvates on Euroopa suur ja kauge ning meisse ei puutu. Ma ei promo Libertast, aga nende vaadetega tutvuda tasub ikka. Seda enam, et ega nad Eestist hääli eriti ei saa. Aga tont seda teab.

Sellised mõtted siis täna. Kena uut töönädalat.

paksud arstid ärgu põdegu

Kui praegu aknast välja vaadata, siis võid petta saada. Päike paistab ja ilm tundub olevat soojapoolne. Aga ei ole ning ilmajaam hoiatab üle Eesti leviva lörtsisaju eest. Vot sulle kevadet. Ilmselt läheb aprillikuu aia taha. Mis ma selle kõigega öelda tahan? Soojade ilmade järgi igatsen. Ei, halisema ei hakka. Ei viitsi enam talvega võidelda. Tore, kui on päikenegi taevas.

Kui hiljuti kummastasin presidendi arusaamatute võrdluste peale, siis täna on mul ta abikaasa hambus. Ma tunnistan, et pole kunagi aru saanud presidendiproua apologeetidest. No ei näe mina temas seda head eeskuju. Kui midagi promotakse läbi tibilike väärtuste, siis andke andeks, ma jalutan minema. Presidendiproua näputorge arstide rasvavoltidesse aga mõjus suisa nagu komöödiafilm, mis on nii halb, et on selle pärast juba hea. Nii ma mõtlengi, et mida presidendipaar Ärma talus puhkehetkel omakeskis räägib. Kas taljest ja moest? Vaevalt, et välispoliitikast või filosoofiast. Aga kes teab, äkki räägivad ka. Kuid olgu, tehku mida tahavad, aga Toomas peaks Evelinile sel aja vähe vitsa andma. Muidu mäletame me neid, kui kõige naljakamat ja samas kurvaks tegevat presidendipaari. Kõht sisse härra president ja võtke ennast kätte! Kuigi pööblil on teid vaja, ei taha ka haritumad punastada.

ega ma seda ei häbene

Kui nüüd muusikalide peale jutt läks, siis ma ei arva neist midagi. No tegelikult isegi ... . Kuid on üks neist, mis on hea. Vaielge, kui tahate, aga see on minu arvamus. Ja see lugu on sealt kõige südmekeeli puudutavam.

andestage

Ma saan aru, et te olete hämmingus, et miks see lugu veel kord, aga vot on nii. Huvitavad sõnad lihtsalt. Klišee eksole, aga ikkagi.

muahhauhmuah

Vaatasin, et see video, mis ma eelmises postituses panin, ei hakanud mängima.Ehk teil mängib, aga kui mitte, siis seda saab vaadata SIIT.

eelarvamused eelarvamused

See on ilus näide, miks ma põlgan neid asju, mida ma põlgan. Pealiskaudsust, välist jne. See naine paneb neile kõigile ära. Ilus.

minu president on kõige tugevam

Ma olen üldiselt tolerantne ja arusaaja tüüp. Vähemalt ma arvan, et ma olen. Mõnikord ma siiski ei suuda ja iroonia-kraan laseb pahinal kõik välja. Seda, et meil on tore härrassotsist president, kes on mõõdukalt laisk, arrogantne, kehvapoolse kõnepidamisoskusega, kopeerpaberist läbi lastud Lennart, ma tolereerin ja ei kobise. Tont temaga. Presidendi institutsioon on niigi peaaegu sama mõttetu kui kuningakoja oma. Kuid vahel tuleb sealt pärle, mis vägisi turtsuma ajavad. Kas süüdi on väliseestlastele omane kehv emakeeleoskus või raske hommik, aga mingi toimetaja võiks tekstidel, mida ta paberilt maha loeb, siiski olla. Värske näide täna Tartus Eesti Rahva Muuseumi juubeliaktusel peetud kõnest:
„Eesti Rahva Muuseumist on sajandi jooksul saanud meie iseseisvuse üks kindlamaid alustalasid, millelt otsiti ja leiti tuge ka kõige raskematel aegadel.“
Kui keegi veel ei mõistnud, siis üks neist rasvastest kuid tammistest jalgadest, millel Eesti iseseisvus kindlalt seisab, on Eesti Rahva Muuseum. Nõuka ajal võis selle läänepoolse seina najale toetumas näha parves vabadusvõitlejaid ning muidu raskete aegade eest tröösti otsivaid kodanikke. Punkt. Rohkem sõnu polegi vaja.

mida sa kuulad, seda sa oled

Ma olen alati mõelnud, et miks peavad mingid hip-hop artistid kuskil täiesti teisest stiilist loo vahel räppima. Et moodne äkki vä? Väga jabur. Korra kaks võib, aga kui asi massiliseks muutub, ei saa ma enam asjale pihta. Terevisioonis näitas täna Coldplay'd ja siis mingi Jay-Z räppis seal vahepeal. No Coldplay on muidugi selline massidele meeldiv popansamblike, kelle kuulamisest inimesed laseved ennast meelitada (loe: petta), et näe kuulan indit ja alternatiivi nagu naksti. Ehhhehhheeeee. Olgu, las poisid panevad, mul savi. Lihtsalt natuke veider on, kuidas kõik poptähekesed hip-hop'iga flirdivad. Äkki kuulatakse rohkem, ega ma ei tea. Mulle pole see kehva muusika saatel rääkimine kunagi meeldinud. Häirinud ka pole, sest keegi ju ei sunni mind seda kuulama. Aga jah, veider on see muusikabisnes. Kui ikka müüb, siis uhatakse soolaheeringatele südamerahuga magusat vahtu peale. Maksa ja söö. Mina ei maksa. Ei söö ka. Kuigi maitse üle ei vaielda ning muusika kuulamise vabadus on nagu sõnavabaduse väike vend. Igasugune sunnimehhanism on kurjast. Selle ilusa mõttega lõpetan, kuid ei saa jätta mainimata, et mõnikord ihalen ma diktatuuri.

pisik läheb rändama

Mingi viirusepojuke on jälle mulle külge hakanud. Kõhuke on lahti, pea paks ja taskaalusüsteem veidi streigib. Pole paha. Õnneks on temperatuur normi piires. Sinist lehte veel igaks juhuks ei võta. Ainuke "mure" on, kas ma töökaaslased ka nakatada suudan. Natuke kurb oleks, kui see ei õnnestu. Kollektiivne sundpuhkus oleks ju lahe. Küll kõik siis mõistaksid, kui vajalikud me neile tegelikult oleme. Praegu on nad meiega nii ära harjunud, et ei saa ise ka aru meie väärtusest. Tüüpiline. Hellikud ja isekad, buumist rasvunud kodanikud. Kui miski on käes, siis ülbatakse täiel rinnal, alles sellest ilma jäädes on silmad pihus. Vot sellist väärtuste selgekstegemise kursust oleks teile vaja. Nii et armsad kolleegid, siit ma tulen. Õppetund Eesti rahvale on õhus. Viirus massidesse!

sööbik? ei, seekord pisik.

Ma ei te, kas nutta või naerda. See talv on olnud masendavalt viiruste ja haigusterohke. Minu puhul ebamõistlikult rohke. Täna jälle. Pikalt ei viitsi isegi kirjutada. Ehk homme.

Nüri sissekanne küll, aga nii on.

kõvaketta rokk

Kuna mu arvuti on meie asutuse kõigist raalidest ilmselgelt kõige aeglasem ja kinnikiilujam, siis otsustasin veidi halada.

Mu arvutil on jälle krambid,
ta süda vaikselt veel lööb.
Mu arvutil on jälle krambid -
kas see on viimane töö.

pilkude ralli

Täna kell kümme stardib siis Morrissey suvise Eesti kontserdi piletiralli. Kuna müüki tuleb vaid 1000 piletit, siis kahtlustan, et need müüakse poole hingetõmbega ära. Ma pean teie tuju rikkuma, aga mul on juba eilsest pääse olemas. Kahjuks ei saa ma aga kedagi teist aidata väljaspool järjekorda pileteid saada. Nii palju võimu ega nahhaalsust mul pole. Tutvust õigemini. Aga ma soovin kõigile, et nad piletid saaksid. Head Morrissey piletipäeva.

neeger

Täna oli veider päev. Virisen jälle. Ma väsisin nii jubedalt tööpäeva lõpus ära, et suisa letargia tuli peale. Mitte füüsiline väsimus, vaid vaimne. Täiesti kohutav. Ma tean küll miks nii, aga see siin pole koht, kus sellest kirjutada. Usalduse kaotuse eest saab täna nii kui naksti lahti lasta. Aga nakstit mul praegu vaja pole.

Tulin koju, korkisin õlle lahti, panin teleka käima ning vaatasin Jamie Oliveri kokasaadet. See oli nii lõõgastav ja teraapiline,et tahaks Jamie'le anda endanimelise Vaimse Tervise Päästja tiitli.

Praegu olen juba enamvähem normis. Auk on ikka selleks, et sealt välja ronida. Nagu sitikas päikese poole. Seda tahtsingi öelda.

tibi mine perse

Tulin koju ja sattusin teleka klõpsimisega mingi musavideote kanali peale. Seitse, teate küll seda. Sealt tuli Niki ja kuna see on nii jabur ja kämp, siis jäi peale. Järgmisena tuli Miley Cyrus. Enne kui vinguma hakkan, siis pean enda auks ütlema, et nüüd ma olen lõpuks ühe selle tibina loo ära kuulanud. Ma ausalt öeldes ei teadnudki enne, kes see artist on. Aga kuna hiljuti ilmus uudis temast seoses Radiohead'iga, kes on väga lahe bänd, siis jäi nimi meelde. Radiohead'ist ikka ju loed. Nonii, uudis seisnes selles, et Cyrus tahtis Grammyde jagamisel Radioheadiga kohtuda, aga bänd saatis ta pikalt. Mille peale lubas tibi järgmist:

«Läksin ära, sest olin nii endast väljas. Ma ei jäänud seda vaatama. Olin juba kõigile oma sõpradele sõnumid saatnud, olime kõik endast väljas,» kirjeldas neiu. «Radiohead on bänd, mida ma… Ma oleksin nendega kohtudes nutnud, nad on nagu mu rokijumalad. Nemad ongi see põhjus, miks ma muusikat armastan. Vastik Radiohead! Ma hävitan nad, ma räägin sellest kõigile!» lõpetas Cyrus.
(I'm like, these are the people I really want to meet. I'd freak out. They're my rock gods. These are the only people that I would cry over...my manager asked and said, 'Miley's really obsessed.' And they were like, 'We don't really do that.
I left 'cause I was so upset. I wasn't going to watch. Stinkin' Radiohead! I'm gonna ruin them, I'm gonna tell everyone.)

Lahe, kas pole.
No ja tuli selle tibi video, mille sisu oli järgmine - paparatsod said ta kuskil parklas kätte ja klõpsisid teda. Tibi põgenes jne. No mida fakk, ma olen tüdinud juba sellistest videotest, kus mingid tooted inisevad, et ajakirjanikud ja paparatsod neid kogu aeg tülitavad. Ma ei hakka isegi seletama, miks see mulle pinda käib. Eks te saate ise ka aru.

unistavate inimeste Eesti

Olen arvanud, et ma enam nende asjade üle ei imesta ega vihasta, aga võta näpust. Eesti sopameedia paiskab ikka ja jälle orbiidile uusi, kodus põlve otsas valmistatud tehiskaaslasi. Peaks juba harjunud olema. Kuid nüüd on sauna taga asuval polügoonil lahti läinud eriline tulevärk. Operatsiooni koondnimetus on "unistuste printsess". Kuidagi õõvastav tunne on. Järsku kirjutavad kõik kollased nagu ühest suust mingitest olenditest, kes püüdlevad kellegi Roberto südant ja kätt. On tekkinud hunnik ajuvabasid neide ja teemasid, mis justkui peaksid kõigile korda minema. Piigade vahelised suhtedraamad, mõtted elust ja muust. Ja see kõik turritab online portaalides pealkirjadena mulle kannikasse, nagu knopka õpsi toolil. Kas see kõik tõesti aina süveneb ning Eesti on varsti paksult selliseid "staare" täis, kes võtavad üle arvamusliidrite rolli ja koha. Olgu, mina suudan neist distantseeruda. Aga mina olen mina. Arrogantne tigedik, kes igal võimalikul juhul kollasele kaares peale soristab. Oeh... tõmban pidurid peale, sest hakata moraliseerivalt õrnas eas kujunevatest noortest rääkima, aga sinna mu jutt oleks tüürinud, läheks ilmselgelt üle piiri. Lihtsalt kokkuvõtteks peaks ütlema, et maailm muutub. Õigemini meedia muutub ja maailm koos temaga. Odavamaks. Pealiskaudsemaks. Julmemaks. Ja nii on see alati olnud, kui mingi kultuur või tsivilisatsioon allakäigu teele on langenud. Lääne kultuur on. Kuigi ma ise ei kujuta ette, et tahaksin kuskil teises kultuuriruumis elada. Jäägem tugevaks, hoolimata saastast enda ümber, nautigem vähest väärtuslikku, mis veel alles ja kastkem oma ilupeenraid. Päästa meil seda ookeani poole libisevat hiigelliustikku niiehknaa ei õnnestu. Juhhei.

majanduskriis (k-lt varastatud idee)

Ongi käes, veri voolab. Töökohad langevad karistussalklaste tääkide torgetest ning kuulidest. Majandustuberkuloosi tagajärjel tekkinud verejooks märjutab patjasid ning tekke meie kodudes. Pangad enam ei saa ja laenuvõtjad enam ei taha ning vastupidi. Põrandaalune liikumine on teinud panused ennetähtaegsetele ja muudele valimistele. Revolutsioon muudab maailma. On kapitalismil pärast seda enam paika siin päikese all? Mina ei tea. Kas sina tead?

veidrad öönägemused

Ma kohe pean sellest rääkima. Käisin just töökoha kohvikus ja ostsin ühe lihapiruka. Teate küll selle rasvas küpsetatud vana kooli oma. Kohutav kalorilaks. Ma küll ei saa kehakaalu ega vormi üle kurta, aga eile vaatasin peeglist ennast (ka mehed teevad seda muide), juhuslikult muide ja märkasin, et ma vajan trenni. Ei, asi pole rasvakudede ülemäärases kontrollimatus vohamises. Lihtsalt poiss on lõdvaks muutunud. Musklimägi pole ma kunagi tahtnud olla, aga mingit vormi võiks siiski omada. Võtan juba mitu kuud hoogu, et veekeskusesse kuukaart soetada. Jõusaali ei viitsi ega taha enam minna. Asi on takerdunud selle taha, et üksi on lihtsalt igav trennis käia. Peale tööd veel leiaksin mõne kaastrenlase, aga siis ma enam ei viitsi. Pigem sobiks mulle ennelõunane aeg. Paraku pean leppima tõsiasjaga, et selleks ajaks on mul trennikaaslast võimatu leida. Nii ma siis võtangi hoogu. Trenn oleks vajalikuks toeks veel ühe teise asja kordaajamisel. Asja, mida ma olen juba väga kaua plaaninud, kuid millest veel asja pole saanud. Kuid mul on usku. Aga milleks ma seda kõike kirjutan. Nägin täna veidrat und. Jõudsin selle juba ära unustada, aga peale rasvase lihapiruka ostmist tabas mind mälusähvatus. Nägin unes, et mul on õllekõht ette tekkinud. Mäletan veel õudu, mida ma seda unes nähes tundsin. Et mida mida mida, kuidas nii järsku, ootamatult, vargsi, salamisi, miks ma selle tekkimist ei märganud, appi ma olen kole nagu öö jne. Selline õudukas siis. Ehk oli see märguanne, et aeg on ennast käsile võtta. Läbi unenägude on ennegi prohvetlikke sõnumeid saadud. Nüüd peab selle läbi katsuma (nali). Aga kes ei saa aru, mida läbi katsumine tähendab, siis kristliku traditsiooni puhul peavad kõik prohvetlikud sõnumid läbima nii nimetatud piiblikontrolli. Ehk kõik peab vastama pühakirja õpetusele. Selline lugu siis. Küllap mu õllekõhu unenägu sellist kontrolli ei vaja. Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!

oroskoop

Nii, kõrvetasin just Ans.Anduri uue helikonservi kettale, et see autos ette võtta. Mul on kaks varianti, kuidas ma uute plaatidega põhjalikumalt tutvun. Kas kodus, võttes mõne õlle ja laulusõnadega vahelehe ette või autos sõidu ajal kuulates. Mõlemad variandid on toredad ja annavad võimaluse korralikult kuulamisele pühenduda. Tunnistan, et Ans.Anduri uus on mul korralikult läbi kuulamata. Ja nagu te teate, ei jõudnud ma ka esitlusele. Olgu. Nüüd siis läheb uus plaat helimassinasse ning mõnu võib alata.

Üks mõnus asi veel. Lühike töönädal tuleb. Ja neljapäeval, kui ma millegagi mööda ei pane, tulevad Mozza piletid müüki. Ratataaa!

Nalja ka. Eesti Ekspressi selle nädala horoskoop. Mulle siis.
Suhtlemist on palju, vastassoolised pööravad sulle palju tähelepanu. Tekkida võib üksjagu uusi kontakte, aga ka vana armastus võib taas tuld võtta. Võib olla põnevaid ja naudingulisi hetki, kuid pidev õnnetunne sind siiski ei valda.
Novot, naera ennast ribadeks. Ma loodan, et Ekspressi toimetuses on keegi hea huumorimeelega tüüp, kes neid horoskoobinupukesi treib. Võiks isegi öelda, et ma olen selles veendunud. Natuke oleks võinud minu nädalaprognoosis siiski kiiksu rohkem olla. Ehk teiste tähekujude või märkide või ma ei mäletagi kuidas neid nimetatagi, juures oli, ei viitsinud neid läbi lugeda.

Mõnusat päeva teile. Ka teile, kes te mulle erinevatel eluperioodidel tuska olete teinud või vastupidi, kellele mina olen teinud. Läheme edasi, kevad parandab haavu ja loob uut. Ka vana varemetele.

PS. Õiendus kõigile plaatide kopeerimisvastastele ja foobidele. Kopeerin originaali pealt, et seda säästa. Ei ole kurinahk.

kas kolmest tilgast ikka piisab

Täna oli ilusalt igav kevadpäev. Jääks vaid soe kestma.
Kavatsesin minna kinno "Gran Torino't" vaatama minna, aga eri põhjustel sellest asja ei saanud. Pole hullu, jõuab. Sõitsin niisama ringi ning tuulutasin ennast. Päike on ikka lahe asjandus. Tegi tuju, hoolimata eelnevast kehvast meeleolust, suht heaks. Peakski rohkem väljas käima. Muidu ruumist ruumi ja värket õhku saan ainult aknast ning autosse minnes või tulles.

Ja nüüd naljanumber. Naerge, naerge. Allahindlustel käisin ka, aga midagi ei ostnud. Peale toidukraami. Stockmannist hiidkrevette ja muud kraami. Plaadiosakonnas polnud seekord midagi teha. Tühjus. Peab ütlema, et rahvast oli tuntavalt vähem, kui eelmistel aastatel. See on tore. Mis raiskamine see kriisiajal siis olgu. Ühesõnaga, eriti midagi osta polnud, kuid ega ma väga ei süüvinud ka, mida seal siis müüdi. Jalutasin lihtsalt läbi.
Täna käisin Kristiines ja ostsin ka. Aga las ta jääb. Pole heaks tooniks praegu ostlemisest rääkida.

Möödunud nädal oli ühes mõttes tähelepanuväärne. Mul on tunne, et mõned inimesed võiksid rahumeeli oma mobiiltelefonid peldikust alla lasta. Milleks see, kui kõnedele ja sms-idele ei vastata. Ja ma ei räägi ainult ühest inimesest. Fakk, kui nad ei taha, et ma nendega suhtleksin, siis nii öelgugi. Kustutame numbri mälust ja läheme eluga edasi. Kuigi mõnel juhul pole see nii lihtne. Kuid närvidele käib. Vabandused, et ei kuulnud, müra oli jne, on jama. Täna on telefonidel vibraalarm ka, mis taskus suurepäraselt tunda annab eksole. Aga noh olgu, pekki kah.

Ja siis ajab mind närvi see, et igasugu elajate veebikaamerad mac-iga ei tööta. Kas viga on minus või arvutis, ei teagi. Vahel oleks lahe nende tegemisi passida. Teate küll need metssead, kotkad ja muud karvased ning sulelised.

Selline igav jutt siis.

pisike suts

Stereolab puhkusel. Näis.

lumumba ülikoolist saadud paber ei kohusta millekski

Minu muusikaarmastaja renomee on saanud väikese müksu. Plaanisin eile esimest korda külastada ööklubi Tapper, kus Ans. Andur oma uut plaati tutvustas.Kuna aga enne seda käisin külas, siis venis see oodatust pikemaks ning kui kell 1.30 öösel koju jõudsin, oli suht mõttetu veel Tapperisse kolistada. Bändid läbi ja Tapperisse Tapperi pärast nagu ka minna poleks mõtet olnud. Küll tulevikus tuleb jälle põhjust. Kahju muidugi, et bändid nägemata jäid.

Täna on selline kodune päev. Õhtul ehk vean ennast vähekeseks välja. Käin poes ja tuulutan jäsemeid. Õhk on kevadine ja värske õhk suisa koputab uksele. Linnud on hakanud õues kõvasti kisama ja ilm on üldse heledamaks läinud. Mõnus. Nüüd ootan pikisilmi t-särgi ilma, et täielik katarsis saada. Võiks isegi öelda, et ma olen soojade ilmade narkomaan. Talv on nõme ja sompus ning külmad ilmad sakivad. Andke päikest!

Väikese lõpuõiendusena ütlen (kahetsen suisa pattu), et kuigi The Verve uus plaat on suht kehv, on seal ka lugusid, mis kuulamist väärivad. Seega minu ühes varasemas sissekandes väljakäidud mõte, et nende helikonserv täitsa jama on, ei pea päris paika. Loodan, et vabandused on vastu võetud.

tomm-poisile

Ma ei saa kuidagi, kui pean siin ühele sõbrale tunnustust avaldama. Tahtejõud ja eesmärgist kinni hoidmine on vahel imetlusväärsed. Ma vaatan, kuidas ta ikka ja jälle peale väsitavat tööpäeva trenni läheb ja alla ei anna. Ja räägime mis me räägime, aga vahel on selliste asjade kõrvalt vaatamine iseendale ka innustav. Hakkad mõtlema, et kas mina suudaksin? Ma ei räägi ainult spordist, aga üldse. Võtad mingi hea eesmärgi ja viid selle täide. Miks see aga mind vaimustab? Sest inimene on oma olemuselt ju laisk ja mugav ning isekas olend. Head asjad aga nõuavad sageli nende ületamist. Ja kui sa seda kasvõi kõrvalt näed, siis tahaks ise ka. Inimene ju suudab.

ehh sõbrad, põletagem raha

Kuulan siin Morrissey viimast plaati, libistan õlut, söön juustu ja valmistun õlles hautatud jõekarpideks ning pean ütlema, et Mozza viimane plaat on ikka sigahea. Ostke, kuulake ja nautige!!!

Halba ka.
Ostsin paar päeva tagasi The Verve viimase helikonservi nimega "Forth" ja see on täielik jama. Kohe täielik. Fakk "Bittersweet Symphony" oli jube hea lugu eksole ja üldse varasemal Verve'l pole ka miskit häda, aga see viimane plaat on täielik mandumine. Ärge ostke, pole midagi kuulata ega nautida.

Mis veel.
Täna oli stuudios Ans. Andur ja mulle meeldis. Homme on Tapperis plaadiesitluskontsert (appi kui pikk sõna). Nende viimane plaat "Kiletron" ilmus nagu ikka Seksoundi alt. Kiidame härra Fuksi.

Ja veel.
Mulle tundub, et Eesti riigil on visiir küljest ära kukkunud. Ma veel täpselt ei tea, sest pole turvakaamerate pilti näinud, aga selline tunne on. Andke mulle andeks valusa sündmusega kaudse paralleeli toomise eest. Lihtsalt äärmuslik aeg toodab äärmuslikke kujundeid. Poliitikud on lolliks läinud ja märatsevad. Krt, tõstku see paar protsendipunkti üksikisiku tulumaksu, mitte ärgu mingu pensioni kallale. Masendav, kuidas ühe maailmavaate altarile tuuakse ohvriks riik ja rahvas koos kõige oma kodinatega. Nagu vaesusesse küüditamine. Ega me lõpuks devalveerimisest nii ehk naa ei pääse mulle tundub. Igasugu amatööridest analüütikud ja reitinguagentuurid kütavad ka veel hagu alla. Kole lugu. Aga olgu, poliitikast on niigi kõigil kopp ees.

Olge tublid.

PS. Varasematele lugejatele, editoorisin natuke seda sissekannet. Oma tuba, oma luba.

mul on, sul pole, bööööö

Täna hommikul oli vaja üks arve ära maksta ja peale selle tegemist kiikasin ka oma kogumiskontole. Ma pole seda tükk aega teinud ja polnud väga aimugi, palju mul sinna tilkunud oli. Asi selles, et mul läks tavakontolt kindel summa iga kuu otse sinna arvele. No ja vaatasin täna hommikul ning üllatusin. Positiivselt kusjuures. Teate ju küll neid küsimusi rikkuritele, et millal teenisite esimese miljoni. Nüüd võib öelda, et minu kogumiskonto ületas selle maagilise piiri. Ausalt öeldes on natuke muret ka selle pärast. Ühelt poolt kardan, et kroon võidakse ikka devalveerida. Jälgin väga tähelepanelikult, mis Lätis toimub, sest igal juhul devalveeritakse latt enne. Teiselt poolt on mul mõõdukas korterilaen ja autoliising. Ehk oleks mõistlik need ära maksta. Mõlemad kokku on kõvasti alla miljoni. Isegi alla poole milli. Et milleks maksta intresse eksole. Samas on see raha nagu puhvriks, kui kõik lõplikult üle viskab ja metsa otsustan kolida. Aga olgu. Las ta olla. Jõuab veel mõelda. Palju õnne mulle esimese miljoni puhul.