28 jaanuar 2009

peale tuld ja maad tuleb vesi

Täna oli siis majaühisuse, mille esimees ma kogemata kombel olen, aastakoosolek. Meil muidu ühisuses mingit tegevust ei toimu ja haldusfirma, kes meid teenindab, korraldab neid koosolekuid. Põhimõtteliselt tuli kolm inimest kohale. Kogu juhatus ühesõnaga. Ülejäänutel oli vist poogen. Et teil õige pilt oleks, siis meil on majas 8 korterit. Seega kohal oli natuke alla poole. Ja kui nüüd seda veel arvestada, et ühel korteril on juba mitmeaastane võlg ning nüüd on pank tagatipuks nende korteri sundmüüki pannud, siis olid peaaegu pooled korteri esindajatest kohal. Pole paha. Arutasime seal siis nii ja naasuguseid värke. Pikendasime haldusfirmaga aasta võrra lepingut ja kurtsime oma muresid. Katus, väravalukk jne. Väikeste inimeste mured. Hindasid sel aastal ei tõstetud õnneks ja eks majanduslanguse ajal on seda raske teha ka. Ühesõnaga selline õhtuoode.

Peale seda läksin poodlema. Maximas on odav või müügil ja läksin seda jahtima. Kuna mulle meeldib paljusid asju küpsetada ja praadida võiga, siis kulub seda kraami rohkem kui tavalisel, ainult võikude peale kulutaval inimesel. Mis omakorda tähendab, et tuleb tagavarasid soetada. Mina läksin muidugi juba aastaid tagasi üle käitumisele a'la majanduslangus. Ei osta poest mingeid vorste, sinke, mida iganes, paki hinna, vaid jkka selle kribukirjas kilohinna järgi. Reklaam on ka hea asi. Need värvilised lehed, mida meile koridoris korvi pannakse. Saab teada, kus midagi superodavat on ja kui olla visiooniga köögikuningas, nagu mina, siis pole patt ka asju ette osta. Mina ei häbene odavalt asju osta. Peaasi, et oleks tervislik. Selles asjas ma kompromisse ei tee. Paki pealt alati uurin silm punnis, mis koostis on. Ma arvan, et turvameestel võib mõnikord täitsa imelik olla mind oma turvakaameratest jälgida, kuidas üks tüüp kõik pakendeid üksisilmi uurib ja puurib.

Kõik see kokku võttis päris palju aega. Kui koju jõudsin, tegin pähkli ja seesamiseemnes paneeritud kala ja juustupastat. Hea, lihtne ja kiire.

Siis hakkasin ETV-st filmi vaatama. Tänaõhtune film oli siis "Vesi", mis on Kanadas elava hindulannast režissööri Deepa Mehta India-teemalise elementidetriloogia viimane film. (Varasemad filmid olid "Tuli" ja "Maa".) Selle filmiga oli nii, et alguses tegin köögis süüa ja ei saanud nagu pihta kohe. Piilusin pottide-pannide tagant ja eriline vaatamine see polnud. Kui toit valmis, hakkasin vaatama ja see haaras mu kohe. Filmi lõpp oli muidugi selline, et kurgus oli imelik tunne. Ei, see polnud mingi nutukas, aga selles filmis oli nii palju kihte, et nende seletamine läheb raskeks. Eks see sõltub ka vaataja sotsiaalsest tajust ja ühiskondlikust närvist, sest aktuaalne on see film ülekantud tähenduses ka eri ühiskondades ning kultuurides. Igatahes oli tänane film minu jaoks täielik elamus. Tänud ETV hanketoimetusele.


Tähtedeni.

27 jaanuar 2009

suts ja valmis

Lugesin Äripäeva kolme minutiga läbi. No nii õhukest ja sisutühja lehte pole kaua peos hoidnud. Ma pole muidugi ka mingi majandusinimene, kes pingsalt aktsiaturgude hingetõmbeid ja oksereflekse jälgib. Võiks isegi öelda, et mõnedest majandusteemadest ei käi mu jõud üle. Neist, mis nõuavad spetsiifilisi teadmisi. Mis muidugi ei tähenda, et ma siin blogis majandusteemadel ei kobiseks eksole. Aga nii tore on vahel kedagi piitsutada ju. Küllap minus on siis killuke jõhkardit. Nagu meis kõigis. Tagasi tulles teema juurde. Kahjuks on Äripäevaga selline lugu, et isegi minu kesiste majandusalaste teadmiste juures olen ammu märganud selle väljaande kolletumist. Ma usun, et sellist ajalehte on vaja, aga täna võtan ma parem kätte Eesti Päevalehe Ärilehe kui Äripäeva. Lõpetuseks palun kõigilt majandusinimestel vabandust, kui nad selle ja ka teiste oma ala sissekannete peale siin blogis kas kulmu kortsutavad või nerukrambid saavad. Ma ei taha teie unerahu häirida. Ausalt ka.

lisaks eelmisele sissekandele

Kui sa oled kas komisjoni esimees või aseesimees, fraktsiooni esimees või aseesimees, siis sealt tuleb palgalisa. Komisjone on riigikogus 14, seega saab palgalisa nende juhtimise eest 28 saadikut. Fraktsioonide esimehi on 6 ja aseesimehi 9. Aseesimehi on sellepärast rohkem, et suurematel fraktsioonidel on neid kaks.
Lisaks teenivad riigikogu liikmed kopsakaid lisatasusid riigifirmade nõukogudes istudes. Seda hoolimata sellest, et näiteks eelmine õiguskantsler selle vastu raugematu jõuga sõdis. Dokhihotlik katse loomulikult, sest esiteks papp, mis sealt tuli ning teiseks näitab ajalugu, et nii mõnigi kord on seal erakondade toetuseks ühtteist pudenenud. Kas otse (tõsi seda vist enam ei juhtu) või soodsate otsuste korral mõnelt ärimehelt. Aga eks ma spekuleerin ka siin natuke.
Siis saavad saadikud, kes elavad väljaspool Tallinna ja Tallinnaga piirnevaid valdu, eluasemekulude hüvitist 20 % ulatuses ametipalgast. Neid on parlamendis üle kolmandiku. Super eksole. Sinna võiks veel kojuigatsustasu lisaks tulla ja enamus neist registreeriks ennast Moostesse.
Muidugi ma pean rõhutama, et mingite erilist kauna mul saadikute vastu ei ole ja eks neile peab maksma ka. Ainult see tants ja trall, mis nad enda arrogantse suhtumisega on korraldanud, pole kellegi teise, kui nende endi süü. Võtkem või need kesköised restoraniarved, kus kohtuti valijatega. Populistiks ei peaks ka muutuma, aga tundub, et riigikokku saades kaotab enamus saadikuid igasuguse sideme tegelikkusega. Rääkimata sellest, et praeguses koosseisus istub hunnik selliseid, kellest vabariigi kodanikud pole enne ega praegu kuulnud ning ei kuule vist ka tulevikus. Eelmiste koosseisude juures teadsin ma 97 % saadikutest nimepidi. Täna on seis, et vahel mõnd nime kuuldes imestan ma avastamisrõõmust ennast buratinoks, et ikka ja jälle lisandub minu jaoks riigikogu nimekirja uusi nimesid, kellest ma mitte ööd ega mütsi kuulnud pole.
Vabandage mu irisemine. Ega ma tegelikult nende peale kuri ei ole.

riigist

Viimane sissekanne enne tuttu minemist. Ei suuda lihtsalt vaiki olla. Minul on igatahes nalja nabaauguni, kui ma riigikogulaste kuluhüvitiste alandamise rallit vaatan. Nagu allahindluste ajal. Fraktsioonid on kaubamajad ja allahindlused peibutised. Ostke ostke ostke!!!
Siin on kaks nüansi.
Esiteks ei kaota saadikud sellise kärpega midagi. Asi selles, et nende palkade külmutamise saaga on praegu riigikohtus ja suure tõenäosusega ei luba sealsed kohtunikuhärrad neil oma palga kallale minna. Asi point (nagu te ehk ise juba olete lugenud) selles, et osa juristidest peab riigikogulaste enda palkade kallale minemist põhiseadusevastaseks, osa mitte. Tõsi, järgmise koosseisu palkade kallale hüppamine on igati seaduslik. Saab näha, kas siis, kui riigikohus ei luba palkade kallale minna, on saadikutel nii palju riigimehelikust, et järgmise koosseisu palgad külmutatakse või vähendatakse. Parem oleks, kui saadikute palgatõus praegusest süsteemist üldse lahti seotaks. Asi selles, et riigikogulaste nagu ka muude teiste kõrgemate ametnike palgad on seotud Eesti keskmise palgaga ja seda mõõdetakse aasta viimase kvartali järgi, mis aastalõpu lisatasude ja preemiate tõttu alati suurem kui tavaliselt. On kuidas on, aga populismi on praeguses "alapkkumises" ohtrasti.
Teiseks see, et nagu igal aastal, tõuseb riigikogulaste palk märtsikuust. Tõsiasi on see, et riigikogu eelarve on upakil. Raha palgatõusuks lihtsalt pole. Näpud põhjas ja rahandusministeeriumi rahakotirauad on kinni. Valitsus ja riigikogu on siiski ühendatud anumad ning teineteisele vastu ei töödata. Tulebki leida kokkuhoiukoht ja asi vask.
Ahjaa, üks asi veel. Riigikogu järgmine koosseisu iga saadik peaks saama endale abilise. Poliitbroileri noh. Seda pulli saab näha, kas see suudetakse ära muuta ja kui mitte, siis millised tibukesed toompea soojalampide alla kosuma saadetakse.

kiirustamine on sageli petlik

Huvitav, et kuigi statistika näitab liiklusõnnetuste arvu kahanemist, on mulje hoopis vastupidine. Eile jõhker avarii ja täna kaks tükki kohe otsa. Ma olen ise Tallinn-Tartu maanteel sõitnud ja see ei ole meeldiv. See, milliseid möödasõite mõned teevad, on kohutav. Ime, et seal veel nii vähe õnnetusi juhtub. Paraku ei valeta statistika ühes asjas, enamus liiklusõnnetuste põhjustajaid on kahekümnendates kogemusteta juhid. Mina usun, et need on ka inimesed, kes ei hooli teistest. Kelle emotsionaalne intelligentsus näitab madalaid numbreid. Tähtis on ise jõuda, saada, olla, ise ise ise. Põlvkonna viga, mis teha. Üleminekuaja lapsed. Ühiskonna väärtushinnangud olid paika loksumata ning vahepeal oli ju suisa metsik kauboiajastu. Eks see lõpeb kunagi ja asjad loksuvad paika, aga seni võetakse veel nii mõnedki elud. Kahjuks. Loodetavasti mitte minu ega mõne mu lähedase oma. Palvetan, et seda ei juhtuks.
Mis veel öelda. Maailma muutmine hakkab meist enestest. Ma tean, et te kõik olete korralikud ja hoolivad liiklejad, aga olgem seda kogu aeg. Ja ärge häbenege põlastamast avalikult neid, kes seda ei ole. Öelgem neile seda välja, et nad saaks aru, see on tobe ja rumal.
Turvalisust teile kõigile.

26 jaanuar 2009

pandimaja kriis

Ma kasutan praegu ühistransporti eksole ja täna hommikul oli selline seis, et piletid olid otsa lõppenud. Hommikul läksin toast välja teadmisega, et ostan kohe uue 10-piletise paki. Paraku kimas tramm kohe ette ja otsustasin juhi käest osta. Seal aga ei viitsinud enam. Pikk maa ka nagu sõita pole. Jõudsin siis juba peaaegu oma peatuseni sõita, järgmine oligi minu oma, kui tramm napilt foori taha seisma jäi. Vaatasin aknast välja ja hing jäi kurku kinni - munitsipaalpolitsei buss seisis trammi kõrval. Ossa jeerum, mul läks nahk märjaks, silmad ehmatusest suureks nagu tõllarattad ja jäsemed hakkasid võbisema. Õnneks ei viitsinud mupod meid rajalt maha võtta, tegid hoopis hooletul ilmel bussi kõrval suitsu. Vedas. Lubasin endale, et ilma piletita enam ei sõida. Kuigi mingi aeg, tunnistan nüüd ausalt üles, sõitsin meelega jänksi, et korvata mulle minu arust ebaõiglaselt tehtud trahvi. No see kestis ainult natuke aega, sest mingil hetkel tuli kopp ette. Kaua ikka tüssata ja väriseda. Koju tagasi sõites ostsin juba trammijuhi käest megakalli 20-kroonise pileti. Seadusekuulekas nagu ma jõudumööda olen.

Kui trammiga hommikul tööle sõitsin, siis selle tee kõrvale jääb üks lombard või pandimaja. Ja mida ma nägin, ukse taha oli järjekord. Päris tõsiselt. Umbes viis inimest seisis seal korralikult sabas. Kas tõesti on asjad juba nii hullud. Ma poleks uskunud, et asjade odavalt äraandmisele nii suur tung juba on, sest arvasin, et nii hulluks läheb alles umbes poole aasta pärast. Mis tähendab, et ilmselt näeme me pandimajade uste taga varsti veelgi pikemaid järjekordi. Ma küll ei tea, kuidas seal asjad käivad, aga vist nii, et odavalt saadakse inimese käest mingi asi kätte ja kui too pole seda tähtajaks tagasi lunastanud, siis müüakse see kallimalt maha. Aga kui ajad jamaks keeravad, siis jääb ju ostjaid vähemaks. Ja järelikult ei maksta enam õnnetutele asjade loovutajatele nii palju raha kui seni. Mitte, et ma kogu maailma mured enda muretseda jõuaksin võtta ja kindlasti realiseeritakse seal varastatud kaupa ka, aga mõnele inimesele võib see olla kasvõi ajutiseks väljapääsuks süüa osta või üür maksta. No tegelikult ega ma ei tea sellest maailmast ega kontingendist midagi, kes sinna oma kraami tarib. Lihtsalt vaesus on kohutav asi ja selle leevendamine on nüüd küll nii riigi kui ka ühiskonna mure. Ainult, et meie väike riigike liigub nõrgemate aitamisest aina kaugemale ja kaugemale. Liberaalne turumajandus eksole. Kui vaesud, oled ise süüdi. Kuid pole viga, küll inimesed ükskord ärkavad ja saavad aru, et kapitalismi või õigemini parempoolse liberaalse turumajanduse aeg on ümber saamas. Ainult me veel ei tea, milline see uus kord on. Ja ega see nii ruttu ka ei muutu. Peame vastu.

Ja veel, PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS! Kel kõrvad on, see kuulgu. Kel silmad on, see lugegu.

kuulsust ma ei vaja, iseendaks jään

Miks ma ei taha, et mu blogi liiga palju inimesi loeb? Sest siis hakkan ma tundma kohustust kirjutada siin tarka ja arukat juttu. Aga ma ei viitsi. Eriti jamaks muutub asi siis, kui uute lugejate seas on neid, keda ma ka tunnen. Mulle ei meeldi teeselda ja näidata ennast sellisena, kes ma tegelikult ei ole. Praegused lugejad on mulle enam vähem teada ja nendega probleemi pole. Kõik armsad ja mõistlikud inimesed, kes siit intellektuaalset akrobaatikat ei otsi. Las siis jääb nii, et selle blogi lugejaskond on ahtake edasi.

25 jaanuar 2009

tegin süüa

Võtan lühidalt oma tänased tegemised kokku. Tänane päev oli suht kodune. Ärkasin hilja. Vaatasin suusatamist ja pärast natsa iluuisitamist. Mina ja iluuisutamine!!! Naljanumber eksole. Siis käisin tööl, sest natuke tuli paberitööd teha. Koju jõudes tegin süüa. Kartulipudru, võis praetud sibul ja paprika, juustukattega liha ja salatiks riivitud porgand. Lihtne ja tõhus. Välja näeb selline.

suusk jooksis tõesti

Ma eriti sporti ei vaata eksole. Pole huvi. Aga kui eestlased võistlevad, siis vahel juhtun vaatama. Täna siis suusatamist. Päris naljakas oli kommentaatoreid kuulata. Kuna Veerpalu oli kõige taga kogu aeg, siis praktiliselt kogu sõidu aja lohutati ennast ja teisi. A'la, "Pole viga, küll veel jõuab. Aega veel on. No ei saa ette liikuda, kõik rajad on kinni. Jõuliselt läheb Veerpalu, aga ikka kõige viimasena. Kõik on alles ees, üks tõus veel tulemas. Küll finišisirge asju muudab." Lõpuks tuli Veerpalu kolmandaks, aga kogu sõidu aja käis üks lohutamine ja õigustamine. Iseenesest tore muidugi. Mis sa ikka kirud ja sõimad. Positiivne peab olema.

laske meestel seelikuid kanda, see pole ju mis teab naiste privileeg

Lood on nüüd nii, et nii mõnigi pood paneb oma uksed kinni. Need, mis müüvad liiga kallist kaupa. Brändi-idiootide kaupa. Majandusraskused on kliendid ära nullinud ja ongi kõik. Muide see sama kehtib ka inimeste endi elus. Kui saabub äratundmine või ärkamine või arusaamine, siis pannakse mitte tulu toovad harjumused kinni. Üks näide, kindlasti on teil olnud olukordi, kus te olete nagu midagi valesti teinud või midagi sarnast. Sattute paanikasse ja mõtlete, et saaks see ükskord mööda. Nendel hetkedel on meil kõigil kalduvus oma elu ümber hinnata. A'la, kui sellest surmast pääsen, siis ostan kirikule kroonlühtri. Tuleb tuttav ette. Vot need ajad ongi käes. Ja uskuge, see aitab elu edasi. Teid sealjuures.

24 jaanuar 2009

tahtmatu ebaoriginaalsus

Selline musabolgi, nagu penny-l.blogspot.com on päev enne minu sissekannet avalikustanud Popidiot'i uue varsti ilmuva albumi nime ja kasutanud sissekande illustreerimiseks täpselt sama fotot, mis minagi. Kas see näitab, et mul on hea maitse. Loodetavasti :) Aga kõiges ei olegi ma parim. Ja ei peagi ja ei olegi.

tundmata tunded, rääkimata sõnad

Kirjutan lühidalt. Paar päeva tagasi juhtus selline lugu, et tundsin järsku väga suurt igatsust oma isa järele. Lihtsalt oleks tahtnud talle helistada ja küsida kuidas läheb. Sõita maale ja vaadata talle silma. Tal oli selline komme, et vaatas mulle otsa ja siis naeratas kavalalt, nagu oleks tal peas mingis salajased, aga samas üdini head mõtted. Nagu oleks ta minu üle heameelt tundnud. Selline naeratus, mille vastu mina ei saanud ja mda ma kunagi lõpuni ei mõistnud. Ta oli selline mees, kes kunagi ei näidanud väga oma tundeid. Näiteks ei öelnud mulle kunagi, et on minuga rahul või minu üle uhke, kuigi mingil hetkel suutsin ma oma elu rööpasse ajada ja isegi ülikooliharidust nuusutada. Kuigi kõik tõotas vastupidist. Ma ei saa talle seda ette heita, sest ta lihtsalt oli selline. Karm oli ta ka. Kas see oli hea või mitte, seda ma öelda ei oska. Teismelise eas olin ma ikka jube kraade ning palju ei puudunud, et ma olekski halvale teele läinud. Geenid lihtsalt takistasid. Ei ole minus seda pätigeeni. Kohe üldse ei meeldi inimestele halba teha. Siga võin ma ju mõnikord olla, aga eks see ripub minu iseloomust ja tõekspidamistest. Kui ikka miski või keski mulle ei meeldi, siis ma ennast tagasi ei hoia. Ja jäik olen ma ka vahel. Natuke on kindlasti mu käitumises põhjuseks ka alaväärsuskompleksid. Kes meist sellest "patust" puhtad on. Aga jah, isa on nüüd läinud ja igatsus teda näha jääb sinna, kui ma ise sellest piirist üle astun, kus kohast tagasi enam ei tulda. Kui mu usk sinnamaani vastu peab. Loodan, et siiski. Mis on moraal. Hooli oma lähedastest ja ära kunagi alahinda kõige kaduvust.

raha kaob mutiauku, mullamutt saab rikkaks

Nagu näitab mu eilne päev, saab loll kirikuski peksa. Nagu te teate, käisin eile ennast Soomes tuulutamas. Tallinkil oli mingi kampaania, kus kliendikaardi omanikud said tasuta kas Rootsi või Soome kruiisida. Ainult sadamamaks tuli tasuda. Alguses tahtsin muidugi Stockholmi põrutada, aga ma ei viitsinud võõrastega kajutit jagada. No ei meeldi ühes ruumis tundmatute inimestega olla. Ja kuna ma lollpea ei tulnud selle peale, et oleks võinud kellegi suvalise endaga koos nimekirja panna, oleks saanud üksi kajutis laiutada. Ükstapuha ju, kas tulin laevale üksinda või mitte.

Niisiis broneerisin neljapäeval endale pileti Helsingisse. Kuna ma ei tahtnud aeglase laevaga tulla, mis keskööl tagasi jõuab, siis bronnisin kell 17.30 väljuvale laevale pileti. Sellele, mis kahe tunniga kohale kimab. Tallinki esindaja aga ütles, et sellele boonusreis ei laiene ja kuna ma tahtsin asja joonde ajada, siis nõustusin maksma. Kokku natsa üle 600 eesti raha. No olen ju loll. Tasuta reis haihtus olematusse.

Nii. Hommikul magasin natsa sisse ja tellisin takso. Selle juht oli mingi vana kõbi, kes sõitis 20 km/h. Umbes poole tee peal hakkas ta haleda häälega soiguma, et tal pole vahetusraha. No fakk, mul oli jube kiire ja otsustasin selle alla neelata. Arve tuli 53 eeku ja ma viskasin talle sajase. Kiire oli noh.

Jõudsin mingi 15 minutit enne laeva väljumist sadama kassa ette ja mingi ülbe põmmpeast teenindaja ütles, et kõik, enam ei saa. Perse, ma olin nii vihane, palusin ilusasti, et kuulge, verand tunni pärast alles väljub. äkki saab. See vahtis mulle häguse tühja pilguga otsa ja saagis nüri häälega, et ei saa ja punkt.

No olgu, kuna reis oli juba pähe võetud, siis vaatasin kohe teiste laevade väljumisi ja nägin, et poole tunni pärast väljub Viking Line alus. Hakkasin siis D-terminalist jala A-terminali kõmpima. Kui minema hakkasin, tuli number 2 buss terminali juurde. Sain natuke edasi kõmpida, kui seesama buss rõõmsalt minust mööda A-terminali sõitis. No pekki, eks mina pean ikka igast asjast maha jääma ju. Aga ei teadnud, et selline liin üldse olemas on. Viking Line'le sain rõõmsalt pileti. 280 raha maksis. Ja üldse, kui oleks päev enne broneerinud, siis oleks Vikingiga 250 edasi-tagasi saanud. Meel oli mudane, no mida mida, Tallink võttis mult tagasisõidu pileti eest 580 krooni.

Olgu. Jõudsin Soome ja seal räme pakane. Mõtlesin, et külmun lolliks. Kõmpisin kesklinna ja sain poes sooja kenasti. No käisin siis igal poole ja enamasti plaadipoodides. Rebisin endale mingi 11 euro eest Interpoli "Our Love To Admire" deluxe limited editioni. Kahjuks mitte selle, kus DVD kaasas. Aga poogen, sest 11 eurot pole palju. Interpoli muusikanäiteid SIIT. Siis krabasin 10 euro eest ligi ka Morrissey "Greatest Hits'i". Selle boonusvariandi, kus kontsertsalvestusega lisa-CD kaasas. Morrissey musa SIIT. Mingid kuluvad ostsin ka, kaks mütsi, paari kindaid, paar sokke ja rohkem midagi. Nagu ma ütlesin, ohjeldamatud šoppamist polnud. Pole lihtsalt asju vaja. Kõik asjad sain ülimõistliku hinnaga ka kusjuures.

Kui tagasisõiduks laeva peale hakkasin minema, siis vaatasin, et buss sadamasse läheb alles veerand tunni pärast. Kuna kartsin jubedalt maha jääda, siis võtsin takso. Olin natuke sõitnud, kui kuskilt ilmus meie taha seesama buss, millega sadamasse oleks saanud. Mis tähendas, et jäin eelmisest lihtsalt napilt maha ja mingil moel jõudsime sellest taksoga ette. No pekki, mõtlesin, et las siis olla. 15 eurot plekkisin kapitalistliku Soome Vabariigi taksojuhile. Pärast tuli välja, et Soomes lasti inimesi viimase hetkeni laevale. Aga eestlased ongi ju affid eksole. Laevas oli igav. Jõin paar õlut, et lõbusam oleks ja oligi kõik. Edasi selle reisiga jamasid enam ei juhtunud, küll aga kõige muuga.

Läksin eile sõbrale külla ja üks teine sõber viskas autoga tema juurde ära. Kui ta oli kohale jõudnud, mina maha läinud, sõitis ta edasi ja mina hakkasin helistama. Paraku avastasin, et telefon on jalga lasknud. Mismõttes!!! Jälle!!! Kes teavad mind, neid see enam imestama ei pane. Vaatasin, et ega pole autost maha astudes kukkunud - ei olnud. Olin veendunud, et telefon on sõbra autos ja eriti ei muretsenud. Järgmine päev ütles sõber, et tema autos mobiili pole. Tal tekkis kuri kahtlus ja sõitis täpselt sinna, kus ma tema autop peale olin istunud. Helistas sealt mulle ja leidis mobiili - lumehangest!!! Asi selles, et kui kui eile sõbra autosse istusin, siis panin tähele, et ta kojamehed ei pühi korralikult, sest on veidi jääs. Läksin autost välja ja töötlesin neid natuke. Ilmselt sel hetkel libistas mobla ennast kurikavalalt taskust välja. No tore, sain täna mobiili tagasi ja saab kenasti helistada ja kõnesid vastu võtta. Saab, aga tal lihtsalt pole pilti ees. Üksainus valge helendav ekraan ja kogu moos. Täitsa täitsa pekkis. Ärge mulle SMS-e saatke palun, ma ei näe neid lihtsalt. Nagu ka seda, kes mulle helistab. Mu elu on nagu üks õnnetu luuseri unenägu. Sellest tahtsingi teile kirjutada. Olge siis teie hoolsad ja ärge laske ennast tünnitada nagu mina.

22 jaanuar 2009

don't feel so ashamed to have me

Päris hea on kodus selili logeleda. Kohe mõnus on. Tõmbasin pleedi peale, panin teleka käima, rüperaali kõhule ja vahel käin köögis õgimist varumas. Laisa inimese elu ruulib. Ärge rääkige, et inimene peab tegus ja asjalik olema. Ei pea. Tähendab kõik ei pea. Mõned on kohe laisaks loodud. Näiteks mina. Ainus mure on, et tervist oleks ja paksuks ei läheks. Üks väike soov on mul ka. Tahaks orjanduslikku korda tagasi, et ma saaks endale palju orje, kes kõik minu heaks töötaksid ning poputaksid. Küll oleks lahe. Kahjuks pole see võimalik ning pean hinge sees hoidmiseks ise tööl käima. Muidugi minu tööl pole häda midagi. See meeldib mulle. Inimesed on toredad ja konti ka ei murra. Ning mis kõige tähtsam, ma ei pea kellast kellani seda tegema. Sest ma olen krooniline hilineja ja ajavenitaja ning elu, mis käib kellaaja järgi, mulle ei sobi. Õnnelik olen vist. Sisemiselt peaks ka olema, aga vahel viskab väikese depreka sisse. Põen ja ahastan, vahel põhjusega, vahel ilma. Inimene noh. Ei ole minus midagi erakordset. Lapsena muidugi tahtsin kangelane ja kõva mees olla. Aga laps on laps on laps.

Mis veel siis. Homme lähen ennast Helsingisse tuulutama. Erilist ostlemist ilmselt ei tule, lihtsalt libistan pilgu allahindlustest üle. Laev läheb muidugi jube vara välja, 7.30 juba. Aga küll ma ärkamisega hakkama saan. Lähen normaalsel ajal tuttu ja küll ma hommikul silmad lahti saan. Õnneks sõidab laev ainult kaks tundi. Ma ei kannata neid 3,5 tunniseid sõite.
Tegelikult tahtsin Stockholmi minna, aga eks kevade poole ehk.

Kiruda tahaks ka. Kojamees vana tola kühveldab õue lume alati minu parkimiskoha peale. Ükskord ma ta taban ja vastu kuppu annan. Olgu, peksma ei hakka, ainult noomin. Seda tahtsingi kurta.

Üks hea uudis ka. Popidiotil tuleb veebruari lõpupoole uus plaat välja. Nagu ikka Seksoundi alt. Kõige usaldusväärsemate allikate sõnul on materjal juba sahvris. Jääme kontserte ootama. Seniks teile "Rushing Heart".

20 jaanuar 2009

laululinnud, kes lendavad nägemisulatusest kõrgemal

Täna sain jälle targemaks. Tuleb välja, et ma ei tea Eesti muusikast miite kui muhvigi. Kas teie teadsite, et uued edetabelite valitsejad on saabunud. Niki, Sulo ja muud peerud on unustatud. Tänased tegijad on Heleri, Shanon, AM2 ja Ergo&Christa? Mina ei teadnud. Tegemist on muidugi Elmari raadio edetabeli südametemurjatega. Aga seda jaama kuulab iga viimane kui bussijuht, mägedel asuvas kommunaalkorteris elav üle 30. eluaasta küündinud nahkvestis ja vuntsidega eestlane, tema elukaaslane või abikaasa, terve Lõuna-Eesti Triinu baari püsiklentuur jne. Tundub, et ma olen luuser ja muusikas suht võhik. Pekske mind.

19 jaanuar 2009

siin ma olen

Vabandan blogilise laiskuse pärast. Mitte, et mõtteid poleks olnud või midagi juhtunud, aga minu puhul kehtib reegel, et kui kohe ära ei tee, siis kipub venima. Nii ongi. Mõtted kaotavad ajaga aktuaalsuse ja teravuse ning sinnapaika nad jäävadki. Kahjuks. Luban ennast parandada.

Endast nii palju, et tervis on juba parem. Terve eelmine nädal ärkasin igal öösel meeletute köhahoogude peale üles. Jõin kuuma teed ja köhisin ennast kringliks, siis sain edasi magada. Jube tüütu. Palavik on ka alanenud ning enesetunne on üsna bueno. Väike köha veel on, aga see on kökimöki. Nii et tervis tuleb. Jejejejeeee!

Nädalavahetus möödus rahulikult. Neljapäeval oli väike pidu. Reede oli vaikne. Laupäeval käisin sõbral külas, seega väike pidu eksole. Ja täna jälle rahulik. Sõbral, kellel laupäeval külas käisin, on ka päris kõva kokasoolikas sees. Väga mõnus. Lihtsalt lust, kui sõbrad köögis andekad on. Mmmmmõnus.

Olge tublid.

Ahjaa! Mu counter tuli jooma pealt ja naistest tagasi. Ma ei riielnud.

14 jaanuar 2009

kas iga lõpp on ikka uue algus

Umbes nädal tagasi küsis sõber mu käest, et kui kaua Morrissey veel jätkab. Ma avaldasin lootust, et kaua. Nii vana ta nüüd küll ei ole, et lõpetama peaks. Tegime veel nalja tilguteid täis vanast Morrisseyst laval. Nüüd on paraku nii, et Moz plaanibki lõpetada. Mitte kohe, aga ütleb, et kaua enam ei jätka. Lugege SIIT. Kahju muidugi. Ma isiklikult loodan, et mõned head aastad ta siiski jätkab veel. Tema viimased kontserdid on tõestanud, et vormi kaotamisest on asi ikka väga kaugel. Need on olnud suurepärased show'd.

Ma ei ole muidugi selline fänn, kes peksab ennast vastu rinda ja ütleb, et Moz on minu jaoks kõik. Ei ole. Peale tema on maailmas veel palju head muusikat. Kuid Morrissey on kahtlemata nr 1. Miks? Ma ei oskagi öelda. Tema lugude sõnad on lihtsalt sellised, mis panevad mind nutma ja naerma ning mis kõige tähtsam - mõtlema.

Enamus tänapäeva jumaldatud ja edetabeleid valitsevaid artiste ei ole enam muusikud, vaid pigem tooted. Enamus muusikast ei paku mulle midagi. Minu jaoks on sisuta meelelahutus puhas jama. Morrissey kõike seda ei ole. Ja see mulle tema juures meeldib.

Kõige selle valguses, et Moz pensionipõlve plaanib, on rohkem kui küll põhjust tema kontserte külastada. Ja "Years Of Refusal" tuuril külastan ma päris kindlasti rohkem kui ühte kontserti.

12 jaanuar 2009

viuh ja vopsti

Sõin hernesuppi. No ei suuda sellele kunagi ei öelda. Tunnistage, et hernesupp on väga mõnus kõhutäide. Ja mis peaasi, maitsev.
Hernesupiga hakkas peale korraliku söömise ajastu. Kui palju ma sellest kinni suudan pidada, aga ma vähemalt üritan. Loodan, et ma paksuks ei lähe.

Muidu on kõik korras. Tööl on hästi ja eraelust ma ei räägi. Vähemalt mitte siin. No ei oska ega taha. Pealegi on seal alati nii palju jamasid ja vastupidi, et ühele tavalisele lugejale oleks see lihtsalt tüütu seebiooper. Kui on muidugi. Uudishimu on tavaline inimlik omadus. Aga ei, aga ei...

Kavatsen videokaamera osta. Neile ei tehta kahjuks erilisi allahindlusi. Paraku olen ma võhik ja valikut on raske teha. Olen mitu päeva juba mööda foorumeid tuulanud ja erinevaid ülevaateid lugenud, aga ikka on kuidagi hõre tunne. Rumal olen selles asjas. Mingid põhilised kriteeriumid on muidugi selgeks tehtud, aga tunnen, et midagi on veel, mida ma ei tea. Kuid pole hullu, omad vitsad õpetavad ja parem kui keegi siiski õpetab, kui üldse lolliks jääda. Algab videoajastu. Järgmisena tahaks fotokat osta ja seda ma ka kevadel teen. Juba on ühtteist valmis vaadatud ja sondeerin veel pinda, et minusuguse algaja jaoks korralik aparaat soetada. Ja kes teab, ehk saab ka minust staarfotograaf.

söö raisk, muidu ei kasva

Ma peaksin rohkem sööma. Ausalt. Vahel ma ei söö kogu päeva midagi, alles õhtul. Aga see pole ju normaalne, sest inimene peab ennast ju tankima. Peaks vist enda söögiisu mõnele tibile laenama.
Võtsin otsuse vastu, et ma hakkan nüüd korralikult sööma. Hommikul, päeval ja õhtul. Mitte nii, et hommikul natuke ja siis alles õhtul. Varsti kuivan kokku nagu õlekõrs. No tegelikult ei kuiva, sest kehakaal on nagu normi piires ja väga kõhetu ma ka nagu pole. Selline tavaline pigem.
Aga mis kõige hullem, ega ma täpselt ei tea, aga äkki mõjub vähene söömine kuidagi tervisele halvasti. Seda jama küll vaja poleks. Selle jutu peale lähengi ja võtan sööklast ühe prae kaasa. Kohapeal ei viitsi ega taha süüa. Selles mõttes olen väheke kiiksuga, et ma ei viitsi oma asutuse nägusid vahtida eriti. Pigem hoian omaette. Piisab kui asutuse peo ajal näeb ja suhtleb. Mitte, et kolleegid jamad oleksid, aga ma olen lihtsalt natuke eraklik. Olgu, lähen süüa tooma.

rumalad aga ausad ja valel ajal öedud sõnad löövad ütlejat näkku

Homme vist helistan oma perearstile. Haigus ei taha ega taha välja minna. Köha, nohu ja palavik on juba ära tüüdanud. Püüan neid küll kõigest väest ignoreerida, aga ega sel mõtet pole, kui nad iga hetk ennast meelde tuletavad. Nõme igatahes. Vaatame, mis arst ütleb.

Eilsest sünnast ei viitsi kirjutada. Nii palju, et sain siis lõpuks Noku kaardi. Inimesed peavad ikkagi oma sõna.

Mis veel. Kuidagi masendav on vaadata, kuidas kõik alla käib. Majandus ma mõtlen. Laks tuleb ja üsna hele. Tegelikult ei ole inimestele veel kohale jõudnud, kui hele litakas tulemas on. Kahju, sest inimesed kannatavad. Töötu ja rahatu ei ole just väga lahe olla. Ehk läheb paremaks või vähemalt ei lähe asjad siiski väga hulluks.
Olge tublid.

10 jaanuar 2009

seest kanasitane, pealt kenalt mesine

Tere ja kena laupäeva õhtupoolikut. Kella 18.30 AK algas nende sõnadega ja miks häid sõnu raisku lasta, kasutan teie tervitamiseks ka.
Ma olen umbes nädal aega habet kasvatanud ja täna toimub selle likvideerimine. See oli väike eksperiment, et näha, milline ma karvasena välja näen. Ema ütles, et sobib, aga ma ise arvan, et see on liialt hõre. No ei ole parajalt materjali lõua otsas. Ega mul kahju pole, vuntse pole ma kunagi tahtnud ja habemeni on veel aega. Vanemana ehk. Kuigi olen märganud, et nii mõnigi suhteliselt noor tüüp on endale habeme kasvatanud. Ei teagi, kas see on mingi moevärk või muu. Savi tegelt. Mina teen tänasest habemega lõpparve ja katsetan uuesti ilmselt siis, kui mõni pikem periood on, kus palju ringi ei pea liikuma. Suvel maal olles või nii. Mingit metsikut matka, kus habe rahulikult mühiseda saaks, eriti lähitulevikus näha pole. Siin ka kinnituseks fotod, et jutt minu hõredast karvkattest puhta vassimisena ei tunduks.


Ega tegelikult palju enam kirjutada ei jõua, pean sünnipäevale minema. Kena nädalavahetuse jätku.

lugemine läks sassi

Mingi paar päeva tagasi kadus mul järsku klikkide lugeja, see mis kaardi all on, ära. Lihtsalt kadus ja kõik. Midagi viskas tal ilmselt üle. Savi tegelikult ja las ta olla. Tegelikult natuke kurb ka. Ikka oleks võinud veel olla natuke. Kasvõi pingutada, aga olla. Ma arvan, et tal viskas üle mu blogi vähene külastatavus ja ta läks popima poisi juurde. Nagu elus ikka. Nohikud jäävad ikka ilma eksole.

09 jaanuar 2009

blondiinide mõistatus

Täna olen leebe ja malbe olend. Silmad on kissis ja suunurgad üleval. Rahu on minu peale laskunud ja olen maailmale valmis andestama tema julmuse. Kui ta muidugi seda palub. Olgu olgu, tegelikult kaalun tingimusteta ajutist andestust. Igavest ei luba, sest ma olen ikkagi inimene. Kahejalgne olend, kellel on omad nõrkused ja puudused. Igatahes on tööelu normaliseerunud ja eilne ohohohohoooo on kadunud. Kolleege enam ei peksa. Õigemini kolleegi. Lõppude lõpuks on tema aitamine minu töö. Nurisemine ja meeleheide seda paremaks ei tee.

Täna on reede õhtu ja ma pole plaane teinud. Võib juhtuda, et ei teegi. Laisk olen. Homme on kolleegi sünnipäev ja sealt ei tohi puududa. Ta on meil selline õrnahingeline. Kujuta ette, kui sa kedagi oma peole kutsud ja see ei tule. Teeb nukraks küll ju. Novot, ma ei taha seda talle. Seega on laupäeval pidu.

Tervis on endiselt keskmiselt kehvake. Nohu ja köha ja muu jama. Sellel pikemalt ei peatu. Küll korda saab.

Seniks soovin teile klõbisevaid kontsi ja sirget lipsu.

08 jaanuar 2009

tühjus, ainult tühjus

Ma olen oma tööst väsinud. Ropult väsinud. Täielik tühjusetunne on sees. Kuskilt maalt on ka minu kannatusel piirid. Ma ei jõua enam olla kõige targem. Ma ei tahagi olla kõige targem. Mulle meeldib, kui kõigil osapooltel on omad mõtted, mitte ainult minul. Kui ma pean kuulma küsimusi teemal a'la millest siis, mismoodi, kuidas, kas jne, siis see on väsitav. Ma ei taha enam. Lihtsalt ei taha ja kõik. Praegu on selline seisund, et pane punkt ja jaluta lihtsalt minema. Saagu siis mis saab. Bussijuhiks ei saa olla inimene, kes sõita ei oska. Aru ma ei saa, miks näo järgi ameteid jagatakse. Mina pidin ennast tõestama ja tasemel olema algusest peale. Keegi ei teinud minu eest midagi ära. See on meeskonnatöö ja kui ikka teiselt poolt ainult mõminat tuleb, siis ajab masendusse küll. Vabandage, kui see kedagi solvab, aga täna viskas ära. Täiega. Ime pole, et jooma ajab. Pekkimaeivõi.
PS. Kohvipuu, jutt ei ole sinust.

fekaalne sonett

Tahaksin kurta. Loodan, et see langeb viljakasse pinnasesse. Ühesõnaga, kindlasti olete te istunud WC-s ja peale hädaga ühele poole saamist tahate paberit kasutada. Tahate, aga ei saa!!! Ei leia rulliotsa kätte lihtsalt. Ma räägin nendest asutuse WC seinte peal olevatest rullihoidjatest, mille sees paber on peidus. Ja siis kerid ja kerid seda näpuotstega, aga ei saa otsale pihta. Tahaks nagu puhastuda, aga ei saa. Selline väike kurtmine oligi. Moraal: Jätke palun peale enda nühkimist ja tupsutamist järgmise inimese jaoks paberi ots rullihoidja august välja. Päris lõpetuseks: Pepud Puhtaks!

06 jaanuar 2009

viirus lõi mu tarkvara sassi

Mulle tundub, et kogu Eesti on haige. Ei, ma ei mõtle mentaalset seisundit, aga füüsilist. Täna hommikul ärkasin üles täiesti haigena. Mis on jama, ilge jama. Olen proovinud küll ennast hoida külmetamast, aga viirus on viirus. Selle eest ei põgene. Tavaliselt olen ma paar päeva haige ja kogu moos. Sel talvel on see millegipärast teistmoodi. Korra juba olin haige ja poolteist nädalat põdesin. Loodame, et sel korral nii ei lähe. Olge terved.

03 jaanuar 2009

näljane inflatsioon

Käes on laupäev ja ilm on ilus. Õnneks oli kodus pannkoogijahu ja andsin kiusatusele järgi. Hommikusöögiks oli pannukakku. Keerasin pannkoogi külge seda õhku visates ja puha. Maasika- ja murakamoos oli ka. Mõnus.

Ühesõnaga hakkab jõulupuhkus lõppema. Eile käisin esimest päeva tööl ja natuke on raske. Nagu ikka on peale puhkust raske ree peale saada, sest laisklemine on juba kontides. Kahjuks on meid jälle vähem. Samas ei vähene töö hulk, mis tähendab, et selle peame meie allesjäänud ära tegema. Vilets lugu. Muudest uuendustest töö juures ei räägi. Praegu.

Eile vaatasin ETV-st NO teatri "Naftat". Oli ja ei olnud. Mulle pole kunagi meeldinud kuulata kunstilises vormis peetud keskkonnateemalisi jutlusi. Liiatigi, kui see põhineb kahtlastel äärmuslikel spekulatsioonidel, kus tõde on täiesti olemas, aga mitte 100-protsendiliselt. Ja pooltõed on teadupärast kõige ohtlikumad. Mis meeldis? Mõningane sotsiaalkriitilisus. See oli lahe. Nii palju siis sellest. Ahjaa, tore muidugi, et ETV selliseid asju näitab. Erakanalid võivad ennast selle taustal julgelt põlema panna.

Veel nurisemist. Eesti Päevalehega tuli täna kaasa Reformierakonna kalender. Illustreeritud Ave Nahkuri piltidega. Teate küll neid "meie küla eided..." ultranaivistlikud pildid. Mida pekki eksole!!! Esiteks ma ei taha erakondlikku reklaami oma postkasti ja teiseks pole Ave Nahkuri pildid mulle kunagi meeldinud. Need on labased ja igas apektis küündimatud. Kõik. Nurisetud.

õukei

Siit ta tuleb. Uus aasta on käes. Jah on. Jälle aasta lähemal eksole. Kõik on hästi. Teie olete terved ja tugevad, nahad üle rinna ja odad kindlalt peos. Väike vihje: mammutikari läks just kolme kilomeetri kauguselt põhja suunas salakoobastesse poegima.
Muidu niiiiiii, et lauatennisega on ikka kehvasti, aga horoskoop lubas seks aastaks head tulemust. Lõpuks ometi.
Tolmu pühkimisega jõudsin ettevõtte juhatuse esimehega kokkuleppele, et 30 lisakrooni eest teen ma seda siiski ise.
Veri, eriti värskest haavast voolav, ajab mul ikka isu peale. Ma ei luba 2009 puhul midagi.
Mingi lubadus siiski on. Ma ei joo sel aastal veini. Sobib?