27 august 2009

vara vara vara

Ma olen öökulli tüüpi inimene. Hilja voodi, hilja üles. Täiesti normaalne on kell 12 õhtul või veelgi hiljem magama minna. Hommikune ärkamine on siis sellevõrra pikem. Seetõttu ongi praegune nädal olnud natuke harjumatu. Olen ärganud varem kui muidu. Magama ei suuda varem küll minna. Täna ärkasin kell 6. Minu kohta väga vara. Peab ütlema, et ei ole väga hull ärgata. Kunagi aastaid tagasi oli mul töökoht, mis algas 6.10. Sellega oli kergem, sest takso käis järgi. Talutavamaks tegi ärkamise ka see, et sain töölt lahti juba kell 14. Tekkis tunne, et terve päev on vaba. Kõik tegemised sai tehtud. Praegu on aga teisiti. Vara tööle ja päev lõpeb alles keskmiselt 12 tunni pärast. Kaua muidugi sellist tempot ei kannata. Tööpäev ei tohiks kesta nii kaua. Lihtsalt kumm on varsti tühi. Paraku on tulevikku vaadates kahtlusi, et selline pikkade tööpäevade ja varajase ärkamise periood pikeneb kuu-paari pikkuseks. Töökäsi on puudu. Üks kolleeg otsustas lahkuda. Ja nii algasid uue otsingud, mis pole sugugi lihtne. Naljakas, aga nii see on. Masu ajal peaks olema ju inimesi küllalt lihtne leida. Aga võta näpust. Ma arvan, et vajalikud inimesed on tegelikult olemas, aga me ei oska neid märgata. Lisaks dilemma, kas võtta kogenud, juba oskustega või hoopis entusiastlik, kogemusteta, aga õppida sooviv inimene. Mõlemad variandid on head. Kogenud inimesel on kontaktide võrgustik, ideed jne. Temaga on lihtne. Entusiastliku kuid kogemusteta inimene aga võib kujuneda ka heaks. Me kõik oleme ju sellises seisus olnud. Mina kaasaarvatud. Kui palju ma oma praegusele alale tööle asudes teadsin. Mitte midagi. Aga asja sai. Tore, et keegi mulle võimaluse andis. Aga otsime. Seniks, ärkame ja särame.

26 august 2009

naeratus võib mõnikord lihtsalt joonistus olla

Ma ei tea, kas peaksin siin sellest kirjutama, et olen täna õhtul veidi õnnetus ja kurvas tujus. Ilmselt mitte, sest keda see ikka huvitab. Hoopis lõbusam on lugeda asjadest, mis nalja teevad. Aga kuna see on minu blogi, siis kasutan peremehe positsiooni ära ja kirjutan natuke. Samas hoiatan, midagi huvitavat siin kirjas pole. Te ei kaota midagi, kui siin kohal lugemise katkestate. Ärge kartke, keegi ei näe.

Huvitav, kas teil on vahel selline tunne, et te olete maailmas üksi ja kurbus vajub nagu rusuv pilv peale. Mõtlesin, et mul on elus olnud palju unistusi, mis pole täitunud ja ei täitugi kunagi. Mõnest olen ise loobunud, mõnest olen välja kasvanud, mõneni olen küündinud ja sellest kinni saanud, mõni jääb päris kindlasti saavutamata. Mul on praegu ka unistusi. Mõni neist selline, et tean päris kindlasti, et need ei täitu kunagi. Aga ma ikka unistan. Unistused on vahel magusad. Eriti, kui nende peale mõtlemine tekitab sellist erilist tunnet. Midagi kiindumuse ja armumise sarnast. Teate küll, rinnus tekkib selline eriline tunne. Ometi tundub vahel, et mitte midagi ei tule, ega ole tulemas ka. Oota ja looda palju tahad. Sinu kohta on kuskil kõrgemal, kus sul mõjuvõim ja võimalus midagi muuta puudub, negatiivne otsus tehtud ja punkt. Need ongi need õnnetud õhtud, mil on tunne, et sa oled siin maailmas täiesti üksi.
Mis kõige naljakam, ma muutun sellises meeleolus ülimpaatiliseks. Ma saan nendel hetkedel kõikidest kurbadest, hüljatutest, kannatajates aru. Tahaks kogu maailma õnnetuid kallistada, julgustada ja lohutada. Sest ma saan sel hetkel väga hästi aru, kuivõrd valus võib mõnikord olla. Kui suur võib mõnikord olla igatsus kellegi-millegi järele.
Olgu, lõpetan halamise. Homme peab vara tõusma.

25 august 2009

vot nii on asjalood kallid naised

vaimustunud

Et mitte totaalne blogiluuser olla, siis kirjutan ühe tillukese sissekande.
Käisin laupäeval Telliskivi loomelinnaku kirbuturul. Niisama kondamas. Hobi pärast vaatan alati plaate ka, aga seni on kogemused olnud sellised, et midagi normaalset ikka sealt ei leia. Sel laupäeval näkkas esimest korda. Ostsin kolm Spritualized'i plaati. 120 raha maksin. Ma tean, ma tean, et ma olen ohmu ja oleks võinud ju netist tõmmata, aga ma olen natuke vanamoodne. Mulle meeldib, kui mõned hinnalised ja lahedad originaalid riiulis on. Kuulamiseks teen koopiad ja originaalid on nagu ilu pärast. Napakas natuke, aga nii on.
Et siis, mis plaadid ostsin. Siit nad tulevad:

Pure Phase (1995)


Ladies and Gentlemen We Are Floating in Space (1997)


Royal Albert Hall October 10 1997 – October 1998 (aastaarvud pealkirjas)


Muide, Spiritualize'd oli eelmisel suvel toimunud Lenny Kravitz'i Eesti kontserdi soojendaja. Nali missugune. Minu jaoks selle kontserdi peaesineja on soojendaja rollis. Paraku ma ise kontserdil ei käinud. Kravitz pole lihtsalt mu lemmikute nimekirjas.
Aga kui te Spiritualized'i veel kuulanud pole, siis tehke seda. Väärt muusika.

21 august 2009

kaotus võib võidust hinnalisem olla

Mul on mure. Mitte suur, aga selline hästi tilluke ja pisike mure. Nimelt võtan ma iga kord, kui mingi suur võistlus on, ennast kokku ja vaatan, mida meite mehed saavutada suudavad. Rohkem ei viitsi, sest sport on mulle igav. Aga MM-i ja OM-i värki püüan ikka vaadata natuke. Jalgpalli MM-i poolfinaale ja finaale ka. Jõudumööda. Paraku rikub mõnikord tilk tõrva kogu meepoti. Ma saan aru, et peale selle sissekandekese lugemist nimetavad paljud seda tilka meeks ja ülejäänut tõrvaks, aga ma ei muretse. Ühesõnaga, kui mingil alal kerkib üles ropult andekas tüüp, kes kõik võistlused mängeldes kinni paneb, kaob mu huvi. Rebimise puudumine spordis on selle surm. Näiteks Michael Schumacher F1-s. Kui see vend muudkui võitis ja võitis, kaotasin ma oma niigi mikroskoopilise huvi selle ala vastu. Või mis rõõmu pakub sprindijooks, kui iga viimanegi tolgus juba ette teab, et Usain Bolt asja ära võidab ning peale selle veel maailmarekordi teeb. Igav. Ettaimatav. Puhas rutiin. Nii kaotavadki kanalid, kus kohast sporti näidatakse, minusuguse peaaegu olematu spordipisikuga vaataja. Vähemalt suurvõistluste aegu, sest muul ajal hoidun ma nendest valgusaastate kaugusele. Aga nad kaotavad selle piskugi aja, mil ma ehk võib-olla neid vaataksin. Aga iga silmapaar on ju reklaamiraha eksole. Kuidas siis minusuguseid spordiarrogante võita. Kaotada on vaja. Põruda ja ebaõnnestuda. Minusugustes tärkab kohe huvi ja kaastunne. Võtame või Gerd Kanteri. Ma igal juhul vaatan ta järgmist võistlust ja tunnen kahjurõõmu tema võidu või kaotuse üle. Või siis Jelena Isinbajeva. Tüütu mutt. Vähemalt kuni Berliini MM-ni. Tuli ja hüppas muudkui nagu rohutirts. Kaua sa ikka jõuad seda vaadata. Paneb igal võistlusel sentimeetri maailmarekordile juurde, kalpsab üle ja korjab preemiapapi kokku. Mõttetu. Aga nüüd, milline etendus, täielik vana-kreeka mõõtu draama. Kuigi ma ise ei näinud seda, kuidas ta oma hüpetes hävis, lugesin seda hiljem online'i portaalidest. Ja minus tärkas kohe huvi Isinbajeva-muti vastu. Mõnus värk, oma ala suveräänne ja võitmatu liider ja nüüd maailmameistrivõistlustel potsti lati alt vastu muru. Lahe. Andke mulle selliseid etendusi rohkem ja ma vaatan sporti 0,1 % rohkem. Sport, see on ju tsirkus.

vaba väljak

Täna oli õhtuni kestev tööpäev. Alles natuke enne kümmet sai tulema. Udjasin kohe Vabaduse platsile, sest kella 22-st pidi kogu krempel inimestele tänavalt avatud olema. Jõudsin natuke peale kümmet kohale. Lihtsalt parkimiskohti polnud Vabaduse väljaku ümbruses absoluutselt saada. Lõpuks sain auto Rahvusraamatukogu ette pargitud. Ilutulestikku enam ei näinud, mis ilmselt kogu avamispeo kokku võttis. Ainult auto aknast natuke. Plats oli inimesi murdu täis. Õnneks oli enamus neist lahkumas. Käisin ja vaatasin siis minagi, mis seal kena ja huvitavat on. Nii maa all kui maa peal. No üpris kena oli esmapilgul. Teaduskeskus AHHAA on avatud ja puha. Isegi üks kohvik torkas silma. Parklas olid alles müürid, mis sealt väljakaevamiste käigus välja tulid. Välimuse järgi erilist sotti ei saanudki, kui vanad nad siis õigupoolest on. Samahästi oleks need võidud alles nüüd ehitada. Ühesõnaga iidsust silma ei karanud. Maa all käidud läksin Jaani kirikusse, sest olin enne kuskilt lugenud, et seal mängivad Eesti tipporganistid ja see kõik on tasuta. Nii oligi. Kuni kella 23-ni kestis. Väga ilus ja muljetavaldav oli. Mina kuulsin Andres Uibo mängu. Fantastiline, fantastiline, fantastiline. Pärast seda kooberdasin koju tagasi, sest mida seal ikka üksi tuiata. Pealegi pean homme hommikul juba kella poole seitsmest tööl ka olema. Küll seda vabaduse platsi jõuab päevavalges põhjalikumalt kaeda. Selline päev siis.

20 august 2009

luuleöö

Laiskuse piirid on ääretud. Mongoli kõrb on selle kõrval Pirita rand. Aga kuna see nii ääretu on, siis tahaksingi kirjutada ainult ühest. Sattusin öösel suhtlusportaali, Järsku võttis kolleeg ühendust, "Sina ikka veel üleval!" Küsisin, et, miks tema siis ka. Tuli välja, luuletusi kirjutas. Ega ma ei tea, kas tegelikult ka, aga nõudsin ühte lugeda. Andis ka. Suurem luuletuste hindaja ma ei ole, aga lõpp oli naljakas. Tegelikult oli kogu luuletus nii temalik ja ausalt ei oskagi kvaliteedi kohta midagi öelda. Kui et aga, teleinimesed ilmselt luuletavad ja mitte vähe. Kahjuks mitte mina.

13 august 2009

jalgpall ja mina, 0:1

Eesti-Brasiililia jalkamängust siis. Lühidalt. Kuna ma eriline spordisõber ei ole, siis jäävad mu teadmised mis iganes spordialalt üsna kesiseks, kui mitte kehvaks. Nii ka jalgpallis. Ma ausalt öeldes ootasin, et brassid sõidavad meie koondisest suhteliselt vabalt üle. Aga platsil käis mingi tsirkus ja ma ei saanudki aru, mis värk on. Eestlased muudkui nügisid, brasiillased muudkui vingusid. Kohtunikud olid nagu olid. Aga vahet pole. Tegelikult, kui nüüd tagantjärele aus olla, siis mäng erilist pinget ei pakkunud. Näha oli, et ladina-ami staarid tegelesid vigastustest hoidumisega ja meie omad ponnistasid nagu ikka. Vastasseis oli ainult ühepoolne. Pealegi, natuke jama on, kui juba ette oli kõigil selline suhtumine, et kaotame niikuinii, peaasi, et mitte väga suurelt. Ja kui brasiillastega mängimine muutub fenomeniks omaette, mitte võiduootus, siis pekki see kõik. Oli ta jee sajandi mäng. Inglastega või venksidega mäng oleks hoopis põnevam olnud. Kõige lahedam oleks, kui me mängiksime USA jalkakoondisega. Mõnna oleks neile pähe teha. Meie unustuse hõlma vajunud riigitegelased ja mõttetud mõttekojad saadaksid järjekordse kirja Obamale. Seekord kaastundeavalduse. Nii, jutt lõppes otsa.

12 august 2009

eesti märk

Lõpuks ometi algas sügis. Õnneks ei aeta koolilapsi ega teisi enam kartulipõllule kribulaid korjama. Laar lasi põllumajanduse ju põhja ja nüüd laiavad ääretutel põldudel üksikutele kavalatele ning investeerimispankuritele kuuluvad suurettevõtted, kelle ahne käsi enam meieni ei küündi. Hea on ka see, et saab rahulikult tööellu sukelduda. Ei pea kontoris haledal meelel päkesepaistelist rannailma kiibitsema. Ja lõppude lõpuks pakub rahulolu seegi, et viimaks ometi ei valeta ilm meile. See 3,5 päikesepaistelist päeva suvel võivad inimesed nii lohku tõmmata, et hakkavadki mõtlema, et meie suvi on midagi väärt. Illusioon ja silmapete. Tõde on vilets suusailm, mille peaks igasse Eestit tutvustavasse reklaamivoldikusse ja muusse meie kodumaad esitlevasse infokandjasse kohustuslikus korras sisse raiuma. Tõde teeb vabaks. Ka meid endid. Oleme sellel maal sündinud ja leppigem siis tagajärgedega. Võimalikult valutult. Vanemaid ja kodumaad teadupärast ei valita. Masu ja pimeda aja peatumatu pealetung on selge oht meie vaimsele tervisele. Aga kui juba eelnevalt olukorraga leppida, läheb ehk valutumalt. Võiks isegi uhked olla, et meil selline ilm on. Meil on, aga teil mitte. Paras teile. Nõrgukesed sellised. Te ei peaks päevagi siin vastu. Karastunud kodanike maa. Ilm on vilets, aga selgroog sirge ja nägu naerul. Ma olen kindel, et see kõik töötaks paremini, kui Welcome To Estonia. Vaadake, millise kaasaelamisega jälgitakse nende inimeste lugusid, kes mõnest raskest olukorrast või katastroofist on välja tulnud. Aga meil siin on rahvas, kes aastaringselt sellises olukorras elab ja mis meil viga on. Tublid ja roosad inimesed. Mõned argpüksid ja nõrgad muidugi on, kes alla annavad ja kuskile paremasse kliimasse emigreeruvad. Aga isegi neid tõmbab siia tagasi. Ühesõnaga, tehkem Eesti sitast kliimast meie kaubamärk ja vapiloom. Pekki see reformi retoorika rikkaimast Euroopa riigist, negatiivsele tuleb rõhuda. Elagu Eesti, tema vastik kliima ja hullud, kes selle keskel elavad ning õilmitsevad!

11 august 2009

lollus ei ole ravitav

Eile ma jõin natuke alkoholi ja täna on hõre olla.
Seoses selle hõreolekuga hakkasin mõtlema, et miks inimestele meeldivad kollased väljaanded. No lihtne vastus on, et neile meeldib teada staaride eraelust. Kollane toob staarid koju kätte ja teeb nad tavalisteks inimesteks. Uus liik kollaseid staare on suvalised inimesed tänavalt, kes mingil kentsakal põhjusel on kuulsaks saanud. Mõnes saates osalenud, staariga öö veetnud jne. Nende eraelu vastu tuntakse huvi sellepärast, et siis on kelle üle naerda ja kelle arvelt ennast paremini tunda. Mina kollast väga ei tarbi. Mis ei tee mind paremaks inimeseks võrreldes nendega, kes tarbivad. Juba seetõttu, et mu enda elu annab mulle kollase kätte. Tõsi, vahel ma mitte ei naera enda üle, vaid nutan. Ülekantud tähenduses muidugi. Jood näiteks natuke alkoholi ja siis läheb käest ära. Ajad lolli juttu ning järgmine päev kõnnid silmad peos ringi. Masendav. Kas pole kollane ajakirjandus a'la me, myself and I. Pole vaja kroonikast või reporterist kellegi teise eraelu piinlike seikasid lugeda ega vaadatagi. Ise annan endale ainest küll. Üks mu sõber tegi endale augustikuu alkoholivabaks. Mõtlesin, et poleks paha tema eeskuju järgida ja september alkovabaks teha. Tema muidugi ei teinud seda sellepärast, et ta oleks alkoholi tarbinuna lollusi teinud. Minul kipub aga vahel loll jutt suust välja pääsema. Seetõttu olekski vist vaja natuke korralikum olla. Ma veel ei tea, kas ma teen nii, aga sinnapoole kipub küll.
Igatahes tahan kõigilt, kellele ma olen alkoholist joonuna lolli juttu ajanud, andeks paluda. Proovin ennast parandada. Ehk polegi see lollus, vaid ajutine meeltesegadus, mis üle läheb.

nurjunud apelsin

Proovisin nalja pärast kala sidruni asemel apelsiniga küpsetada. Suurt ei toiminud. Tüümian ja basiilik andsid maitse kenasti edasi, aga apelsinimekk ei tulnud esile. Seega saab katse kuulutada nurjunuks. Pipar, sool, tüümianirootsud, basiilikulehed ja kõige peale apelsiniviilud. Ümber mähkisin fooliumi.
Teine nurjunud katse oli suitsujuustuga. Kui sinihallitus- ja parmesan sulasid kenasti, siis suitsujuust mitte eriti. Paprikalootsikus siis. Lõikasin paprika neljaks, väikesteks lootsikuteks ja küpsetasin.
Eile oligi sooja ilma ärakasutamine, kus sütel seeni, paprikat, suvikõrvitsat ja kala küpsetasin.
Seenejalad kasutasin ka ära. Veiniäädikas, granaatõuna kaste, tüümian, sool ja pipar. Paar tundi külmutuskapis ja siis vardasse. Hea suupiste.
Aga jah, varsti nutame ju kõik neid päevi taga, kus t-särgi väel ringi tuiata sai. Nautige viimast suve.

100

Uku Masing 100. Eesti üks suurimaid mõtlejaid. Ilmselt veel mõni aastakümme koguneb, kui temast lõplikult aru saadakse. Minu jaoks eelkõige suur teoloog ja luuletaja. Aga mitte ainult seda.

milledel otsa ei tule Harmageddoni päeva eel.
Kuule, JUMAL pole iialgi andnud teed väsimisse,
TA kõndis yle mägede ja ta jäljed on merel,
aga TA suri, TA suri!
Tõuse yles, inimene, Sina, kel unedest raske turi,
sund istumas verel!
Oleme seemned kesk paotuvat kõtra,
aga nyyd me jalad ei väsi,
pole yhtki enam hääteole nõtra,
ei käskudes valule silitav käsining surma ei ole enam


Vaata, Jumal, mu vaesus on kole
nyyd paisutan pihkudelt maha
ka uimaseks tegeva lõhna,
sest mida kauem hoian teda silmnäo ees,
seda tundmatumaks ta saab

Hakata siin Masingu geeniuse üle polemiseerima oleks liiast. Enamus inimestele on ta mitte keegi. Tundmatu tüüp, kelle nime ollakse vist kuulnud. Kahju. Õukei.

kõik

09 august 2009

reetur internet

Tuleb välja, et internet on reetur ja pealekaebaja. Kirjutad sina blogisse, twitterisse või facebook'i midagi ja sinu tulevaste ülemuste staatus muutub paugupealt - nad ei saa sinu ülemusteks, sest nad ei palkagi sind endale tööorjaks, sest sa oled loll. Ja muidugi saavad ka sinu sõbrad, tuttavad ja suvalised inimesed teada, et sa oled napakas ja ohmu. Kes käsib enda kohta asju kirjutada. Kui sa seda ilusasti teha ei oska, aga enamik inimesi lepime kokku ei oska, siis ära kirjuta. Aga ikkagi kirjutavad. Mina ka. Täiesti kindel, et ma olen kirjutanud asju, mis on äärmiselt napakad ja kui ma otsiks tööd, siis mul tuleks sellega raskusi. Aga võib-olla ma eksin. Sest mina ei riputa endast selliseid pilte üles, kus ma kuskil purupurjus külili keel suunurgast väljas vedelen. Ma ei riputa üles ka muid nilbeid fotosid, idiootlikke anekdoote ja muud sarnast. Ehk vahel ei ole ma oma sõnavõtte lihtsalt kõige rohkem läbi mõelnud. Ma oletan, et ma olen korralik. Õnneks on Eesti ka nii väike, et tegelikult teavad minu ala inimesed kõik teineteist. Üllatada on raske. Noh, kui mõni porrivideo kuskilt välja ei uju, kus kodanikud See ja See teineteisest rõõmu tunnevad. Ja õnneks on enda kompromiteerimiseks ja renomeele vee peale tõmbamiseks ka muid võimalusi. Näiteks lähed kirikusse diskole. Kes iganes ka seal olid, ja mõndasid ma tean, te olete idioodid, kelle kultuurikiht on hõbepaberi paksune. Aga jah, internet see vana kitupunn võib su ühel päeval reeta. Ära siis usalda talle oma kõige räpasemaid saladusi. Las ta jääb sulle teretuttavaks.

piimavargad

Kõige hullem hommik on see, kui teed kohvi valmis ja siis avastad, et piim on otsas. Teine variant on see, kui tõid eelmisel õhtul spetsiaalselt piima ja ei leia seda üles. Ja must kohv on jälk. Ei tea, kas mul käivad piimavargad või mõni linnastunud Chupacabra.

magav (loodetavasti) chupacabrabeebi

Teine mure on see, et ajasin kardinaid eest tõmmates kuivanud lilled ümber. No ja pidi koristama hakkama, sest igasugu pudi lendas laiali. Ja vaata, et ei jõua ühe käega enam aknalaua peal olevat rahapõrsast tõsta. Peaks ühelt poolt nagu hea uudis olema, aga seekord ajas närvi mustaks.
Kolmas punkt on natuke rõõmsam. Läksin eile automaadist raha nõutama ja avastasin, et keski on sinna pappi juurde kandnud. Elagu Eesti!
Kõik.

08 august 2009

ärge lugege

Kui palju surma mu ümber peab olema.... AITAB!!!!!

inimene raudselt suudab

Minu hea sõber Tomm ujub praegu Pühajärves. Mitte niisama lõbu pärast, aga ta teeb täna läbi Pühajärve triatloni. See pole sugugi kerge ettevõtmine. Kui paljud teist suudaksid järjest ujuda 1,9 km, sinna otsa vändata 90 km ratast ja kõik see lõpetada 21 km jooksuga. Ma arvan, et mina kukuksin juba ujumise järel külili. Ujumise ajal seda teha oleks ilmselgelt fataalse lõpuga. Tomm aga suudab. Ta on mitu kuud selleks vaeva näinud ja kui alguses mul oligi väike kahtluseuss, siis viimased kuud enam mitte. Tommi pühendumus ja areng oli muljetavaldav. Ja kuigi ta ei tee Pühajärve triatloni läbi eesmärgiga olla esikümnes, vaid oma pühendumise krooniks, on ta minu silmis selle võistluse võitja. Öelda selle kohta Tahte Triumf pole mingi liialdus. Jättes kõrvale muidugi selle mõiste ajalooline taust.
On üks asi, mis mind kurvastab. See, et ma ei saanud talle kaasa elama minna. Puht logistiliselt ja muudel põhjustel oli see võimatu. Ja sellest on nii tuline kahju, et praegu twitteris tema võistluse kulgu jälgides kipun suisa kahjutundest ohkima. Aga ma tean, et Tomm annab andeks. Ma olen nö vaimus temaga. Ja ma tean, et Trincu on kõige tähtsam abiline, kes asendab meid kõiki kui mitte just täiuslikult, siis vähemalt arvestatavalt. (Nali)
TOMM SA OLED KÕVA MEES!

Tomm Elva triatlonil 1. augustil 2009 aastal


Tomm Pühajärve triatloni eelõhtul

Esimesed kaks fotot: luhats.blogspot.com

Tomm tööl

06 august 2009

minu nimi on tänasest armsaim üks

Otsustasin küll mõnda aega vaiki olla, aga katkestan selle korraks, sest sain täna nii naljaka e-maili, mida ma lausa pean teiega jagama. Siit ta tuleb:

Tere, armsaim üks,
I MS soosimine ja mu e-posti aadress on (******_003@yahoo.com), I törmännyt oma e-posti. (www.piletilevi.ee )
Mind huvitab rohkem teada, on Sul võimalik minuga läbi mu e-posti nii, et ma saadan teile mu pilte ja ütlen teile veel mind.


Mul pole aimu ka mis värk on. Ja ma ei kavatse seda välja ka uurida. Aga ilmselt muidugi on see "daam" saatnud sellise kirja paljudele. Kämp igatahes.

Ja kohe sain teise kirja otsa. Jeeee, ma olen populaarne ja armastatud. Kahjuks on see viimane kiri suht tunnetevaene ja panen ainult algusread, sest eks te kõik olete selliseid vastupandamatuid pakkumisi saanud:

Dear friend, I am Mr Kabiru Omar the bill and exchange manager at the African development bank (A.D.B) Ouagadougou, Burkina Faso. In my department I discovered an abandoned sum of $18,500,000.00 Million USD (Eighteen million five hundred thousand United States dollars) in an account that belongs to one of our foreign customer who died along with his entire family in a plane crash. Jne, jne, jne.

paus

Just otsustasin sotsiaalsetest võrgustikest mõneks ajaks eemale tõmbuda. Mis tähendab, et ma ei loe ega järgi neid minimaalselt kaks nädalat, kui mitte rohkem. See kehtib ka selle blogi kohta. Sissekandeid paari nädala jooksul ei tule. Tsau.

04 august 2009

vännirubriik

Nagu ma vist olen korduvalt öelnud, on suvi blogimise mõttes kehv aeg. Mitte, et millestki poleks kirjutada, aga muud tegevused võtavad aja ära. Pole sellist kehvade ilmade sündroomi, et istud arvutis ja treid tekste. Aga noh, andunud vännidele siiski paar rida kirjutan.

Saabusin täna just maalt. Seal oli tore. Alati on. See vaikus ja rahu, mis seal on, teeb linnainimesele ainult head. Tegin eile marinaadi pandud metsealiha ära ja üldse oli tore lõkke ääres istuda ning loodust vaadata-kuulata. Peaaegu täiskuu oli ja öösel tuli udu ka maha. Kõrvalolevas koplis on hobused ja kui nad udus ringi jooksid, siis see oli päris ilus vaatepilt. Ja muidugi päikeseloojang. Imeilus. Liha tuli ka hea. Sõin päris korraliku koguse.

Väike idüllipilt ka. MacBook'iga tehtud, seetõttu kvaliteet on sutsu kehv.

Täna tulin hambaarsti visiidi pärast linna tagasi. Tuli välja, et samal ajal oli ka tööl koosolek, mille olin sujuvalt ära unustanud. Hilinesin. Koosolek nagu koosolek ikka. Pärast seda kolisin. Kuna me liigume ühest ruumist teise ja see asub samal korrusel, siis polnud õnneks pikka tassimist. Ainult aru ma ei saa, miks me pidime üldse kolima. Aga olgu. See tassimine ja aastate jooksul kogunenud pahna sorteerimine on väga tüütu ja must töö. Iga kolimise juures võiks olla ka keegi kõrvaline isik, kes halastamatult sul asju ära käsib visata. Ise nagu ei raatsi ju. Mis siis, et mõni asi võib sul aastaid sahtlis olla ja sa olid selle olemasolu isegi unustanud, aga ära visata ikka ei raatsi, et ehk läheb kunagi vaja äkki. Aga ei lähe. Sellist inimest mul võtta polnud ja nii rändaski see kraam kõik uude tuppa. Homseks jäi õnneks väga vähe teha, aga aitan ka režissööril kassette kolida. Neid on arutul hulgal ja kahjuks ei ole ei mina ega režissöör nende süsteemiga kursis. See, kes on, on filmivõtetega tegevuses ja enne septembri keskpaika Tallinnasse ei saabu. Tobe olukord. Eks peab nad tuimalt kuskile hunnikusse laduma. Uued asukad tahavad tuba juba kätte saada ja aeg ei oota. Aga jah, selle pahna tassimine tegi tolmuseks ja käed olid pärast paksu mustusekihiga kaetud. Kell liikus ka nii kiiresti, et kui tööga enamvähem ühele poole sain, oli juba pool kaheksa. Isegi arvuti taha ei olnud aega istuda, muust rääkimata. Nonstop tassimine ja sorteerimine oli. Kui lõpuks mahti sain interneti võlumaailma sukelduda, ei olnud seal midagi head ees ootamas. Hakkasin mõtlema, et võiks lausa selline teenus olla, maksad natuke ja keegi kirjutab sulle positiivse sisuga kirju. Mis siis, et need on valesõbralt, aga raskel ajal asi seegi. Selline päev siis. Olge tublid.