elu ise

kergendus ei hüüa tulles

Küllap on kõik kogenud, kuidas mõned rahvatarkused on nagu elu ise, mõned puhas mull. Minu jaoks on ütlemine 'hommik on õhtust targem' täpselt kümnesse. Vähemalt, mis puutub hommikutesse. Edasi võib juba viltu hakata vedama, aga mõni aeg peale ärkamist on hea olla. Nii et hommik on, aga keskpäev mitte alati, õhtust targem. Räägitakse ka, et kui on mure, siis 'võta pits ja pea aru' ei toimi. Toimib ja veel kuidas. Ma saan aru inimestest, kes ütlevad, et näed eile võtsin mure uputamiseks alkot ja hommikul oli paha uuesti tagasi ning veel hullemana. Kuid uskuge, mul on risti vastupidi. Kui stress ikka väga suureks läheb, siis väike alkotripp aitab alati. Mitte kunagi ei ole hommikul asjad nii hullud, kui nad olid eelmisel päeval. Mingi osa auru on ikka välja läinud. Ja nii alati. Võibolla pole ma tõeliste muredega kokku veel puutunud, aga sellised on mu kogemused.
Elagu elu. Sest ta on ikkagi elu. Müsteerium, millest me suurt ei mõista, kuid millest nii ahnelt kinni hoiame.

öösel on asjad raskemad

Peaksin magama, aga und ei tule. Mõtted on kuidagi sassis ja soolikate all laiutab õõnsus. Kes tegi. Ise tegi. Alati on nii. Ega asjata öelda, et inimene õpib kogu elu. Ja ma olen sellega täiesti nõus, sest teatud asju võib inimene endale korrata ja korrata, aga ikka teeb viltu. Ei olegi vist teatud asjad õpitavad. Ainult tagantjärele oleme targad. Hea kui sedaviisigi.

õnnelik hetk minevikust



ainsad, kes mind täielikult mõistavad

helesinine nool

Mu esimene auto oli turvavööta. Moskvitš 412. Helesinine. Isa kinkis. Ostis ühelt tüübilt, kes selle loteriiga võitnud oli. Siis võssa sõitnud - kusjuures midagi ei juhtunud ei autoga ega juhiga tookord - ja peale seda masina küüni alla heinakuhja sisse lükanud. Hea auto oli, ainult et turvavöösid polnud. Ja kui tehase poolt sees polnud, siis ei nõutud ka. Tol endisel ajal ma mõtlen. Selle autoga sai palju palju sõidetud. Uljalt. Nagu ikka rohelised poisid sõidavad. Ükskord tulime Viljandist Raplasse ja vahepeal oli kurviline tee. Sõit oli ikka äärepeal. Tüdrukud kiljusid, et ei kihutaks. Eks neil oli õigus ka. Kaks päeva hiljem magama minnes tuli see sõit järsku silme ette ja käed hakkasid värisema. Mõtlesin kui loll ma olin olnud ja nii enda kui teiste elu ohtu seadnud. See kihutamine jäi muidugi kaugele maha sellest mis praegu toimub. Seda juba sel põhjusel, et see auto ei sõitnud suurt üle 130-140 km/h. No sajaga sõites oli juba kuidagi kipakas tunne. Enamasti oli ikka 90 sees. Sinise noole elupäevad lõpetas rumal avarii. Selle eellugu pole ma veel valmis siin blogis valgustama, sest siiani on häbi, aga muust küll. Magasin kõrvalistmel ja tuttav keeras täiesti normaalse kiiruse juures ja täiesti sirgel teel (Tln-Pärnu) auto kummuli. Ärkasin selle peale, kui auto rulluma hakkas. Mitte midagi ei jõudnud sel ajal mõelda. Kurioosne oli see, et kui mõtete jaoks toimus kõik väga kiiresti, siis silmale oli kõik suht rahulik. Et katusele, ratastele, katusele, ratastele ja jälle katusele. Tagurpidi me põllule jäimegi. Viga midagi polnud, mis oli uskumatu, sest nagu ma eespool juba kirjutasin, turvavöösid sel autol polnud. Üks möödasõitev lahke onu aitas köiega auto ratastele tõmmata ja õnneks läksid hääled mootorile sisse. Kuna esiaken või õigemini selle ava oli kõrguselt kahanenud umbes 10 cm kõrguseks, siis lükkasime jalaga suuremaks ja sõitsime kodulinna tagasi. Ilma aknata oli muidugi suht kehv sõita, seda enam, et vihma hakkas ka sadama, aga kohale jõudsime. Siis maksin tolle aja kohta küllalt suure summa ühele vennale, kes korda lubas teha, aga poolikuks see töö jäigi. Remondimehele tappa ei andnud. Olin lihtsalt nördinud. Pole kunagi kõva mees olnud vist. Nii see auto vedelema jäigi, kuni osadeks laiali tassiti. Head mälestused on temast. Seda enam, et selle auto kinkis mulle isa. Pojad ja isad on teadagi aga aegade algusest lähedased olnud. Tsau.

käpardid oskavad küll, kui ainult tahavad

Pikka juttu ei kirjuta, aga tahan öelda, et vahel ei pruugi varem õnnestunud asjad enam õnnestuda. Tahtsin täna kardinapuid üles panna ja mõned kipsitüüblid koos kruvidega olid alles. Täpselt need mis vaja. Kuid pekki, nad lihtsalt ei funganud. Lihtsalt. Tüüblid ei ajanud ennast seina taga laiaks, nagu nad peaksid. Noh nii, et nad nad kinnitatavat asja hoidma jääksid. Nad vist vihkavad mind. Saavad aru, et ma ei ole mingi eriti kuldsete kätega mees, linnavurle tüüpi rohkem ja ignoreerivad mind. Pole hullu. Ma olen juba rahunenud ja homme lähen ostan uued tüüblid. Sellised, kes minust veel muffigi ei tea. Esimesel päeval petab alati ära. Hoidke alt tüüblid ja kardinapuud!

soontes

ausalt...

... ma ei ole roolijoodik. Kuigi see võib nii tunduda.



See pilt on küll tehtud pärast üht raju pidu, millejärgse öö ma nagu silk autos magasin. Ei läinud purjus peaga sõiduks. Ma ei istu joobes rooli. Ära sina ka istu.

sambapühakute taastulemine

Ajaloost on teada sambapühakud. Tüübid, kes arvasid, et saavutavad erilise pühaduse astme, kui võimalikult kaua samba otsas kükitavad. Ja kuigi siiani arvasin, et selline asi on jäänud meie ajaarvamise esimestesse sajanditesse, pean järjekordselt tõdema, et ajalugu kordub kogu oma ilus ja eheduses. Vabadussõja võidusammas on üles tõstnud uue plejaadi pühamehi. Ainult et kui vaga sambur Siimeon (388...390 Põhja-Süüria) harrastas askeesi religioosset vormi, siis praegused on käsile võtnud kunstilis-esteetilise. Nagu me teame, on asketismi põhiolemus selles, et vaimsed hüved vastandatakse kehalistele. Ehk vaimse täiustumise saavutamiseks viiakse ihuliste vajaduste arvestamine miinimumini. Parimal juhul kehasuretamiseni. Tänased sambapühakud on väljas sama abstraktsete ideaalidega nagu nende eelkäijad. Üle Tallinna tornide kõlab hala "Liiga kole, liiga religioosne (rist ju), liiga vanamoeline, liiga ..., liiga ..., liiga ... ... . Jah, ekspertide arvamus on oluline. Ning ma ei hakka vaidlema ka vabadussamba kavandi kunstilise väärtuse üle. Mul lihtsalt puudub vastav kompetents. Oma amatöörlikul moel arvan, et kavandil pole häda midagi. Kuigi natuke kaasaegsem võiks ta olla küll jah. Kuid ekspertide tänased karjatused kergitavad mu silme ette pildi inimestest, kes kunstilis-esteetilise ideaali otsimisel ei tegele mitte sellega, mis neid selleni viiks, vaid istuvad selle asemel oma kujuteldavate sammaste otsas ja halavad. Sambad, mille otsas nad kükitavad on raudkindlalt maailma kunstipärandi kullafondis, kuid neil on üks puudus. Nad eksisteerivad vaid "pühakute" endi kujutlustes. Nii nagu samba otsas kükitamine oli vaese Siimeoni ümbermaailmareis tema selja taga oleva pühaduseni, on tänaste "ekspertide" hädakisa sama väärtusega. Sest kuigi Kunstnike Liidu presidendi Jaan Elkeni sõnul on Eestis väga palju häid kujureid, ei osalenud nad Vabadussamba ideekavandite võistlusel.

püüdsin kultuurse põdra

Oskas kahtekümmet viite võõrkeelt, teadis kunstist kõike ja oli intelligentne. Peale läbi öö kestnud kultuurset vestlust tahtis ta koju laste ja naise juurde minna. Mina aga ei tahtnud lasta. Eestis selliseid palju ei kohta ja iga võimalust tuleb maksimaalselt ära kasutada. Takistasin ühesõnaga. Hetk hiljem rebis ta loomajõuga ennast lahti ja läks.

ma ei oska kohe üldse

Panin fotode vahele tekste, aga need läksid nii jaburalt sinna kõrvale, et nende lugemine oleks olnud üks vaev ja viletsus. Üritasin kuidagi asja muuta, aga minusugune imbetsill ei oska ju. Ei leidnud seda õiget kohta üles ja nüüd on fotod üleval ilma selgitusteta. Eks ma üks lollpea olen.

televiisori sisu

Nagu lubatud, panen siia üles mõned fotod tänasest telemajas käigust. Aga kõigepealt sellest, kuidas see juhtus. Nimelt tehakse telemajja ekskursioone. Täna telemajast mööda minnes nägin ühte sellist sinna sisenemas ja sulandusin vaikselt gruppi nagu salaagent Stirliz. Veeti meid kogenud giidi saatel mööda maja, näidati huviväärsusi ja räägiti, kuidas asjad käivad. Sain tükimaad targemaks. Muidu ju vaatad igal õhtul väikest seasilma oma pisikese ubriku nurgas ja ainult kujutad ette, kuidas need inimesed sellesse väikesesse kasti ära mahuvad. Nüüd on siis pilt selge. Aga nüüd siis mõned pildid. Kõik pildid tegin Terevisiooni stuudios.

Arutavad Terevisiooni uue hooaja plaane ja sätivad miskit tehnikat. Ahjaa, tegid reklaamklippe ka.

tele mu tele

Käisin täna telemajas ekskursioonil. Varsti panen pildid üles. Loomulikult pildistatute nõusolekul.

ma olen endast väljas

Tõsiselt. Moz´i uudis lõi ikka jalad tõsiselt alt. Faking nutumaik on suus. Olin endale lubanud, et enne viisavabadust USA-ga ma sinna jalga ei tõsta, aga peab vist enda sõnu hakkama sööma. Peas küpseb tõsine plaan seal Morrissey kontserdil ära käia. Äkki mõtleb mees tõsiselt ja tõmbubki igaveseks tagasi. Igatahes on praegu sigahalb tuju ja tahaks ennast lihtsalt täis juua. Võtan mõned õlled, ehk läheb paremaks. Peab minema.

Everyday Is Like Sunday

www.fateortrouble.com

nii halbu uudiseid ei oleks oodanud

Morrissey keeldus The Smithsi taasühendamisest

Briti laulja Morrissey loobus ligi 40 miljoni naelsterlingi suurusest pakkumisest panna tänaseni mõjukas kaheksakümnendate indie-bänd The Smiths tuleval aastal viiekümne kontserdiga maailmaturneeks uuesti kokku.

Pakkumise tingimus oli, et The Smithsi ridades peab ilmtingimata olema kitarrist Johnny Marr. Bassimees Andy Rourke ja trummar Mike Joyce kaasamine polnud kohustuslik, vahendab New Musical Express.

Joyce kaebas Morrissey ja Marri mullu kohtusse, kuna polnud rahul oma osaga bändi tuludest. Morrissey ja Marr kaotasid kohtuasja. Meeste sõprusele selline asjade käik loomulikult kasuks ei tulnud.

Samuti teatas hetkel plaadilepinguta Morrissey, et tema tulevased esinemised Los Angeleses ja New Yorkis jäävad ilmselt tema viimasteks ülesastumisteks lavalaudadel.

The Smiths lagunes peale neljanda kauamängiva “Strangeways Here We Come” ilumist 1987. aastal.

Ja originaaluudis ka:
Morrissey rejects fresh attempt at Smiths reunion

Plus the singer says he won't be touring himself any more

Morrissey has revealed he has turned down a near-£40 million offer to tour again with his old band The Smiths.

The star, who also rejected a request to headline the Coachella Festival with the group in 2006, was asked if he would perform 50 shows throughout the world in 2008 and 2009.

The only condition was that he would have to tour with the band's guitarist and co-songwriter Johnny Marr, thus meaning it the reunion not dependent on the participation of bassist Andy Rourke and drummer Mike Joyce.

Joyce famously won a court case against Morrissey and Marr in 2006, when he sued for royalties from his days in the band. The proceedings caused a massive rift which has never been healed.

The Smiths split up in 1987, shortly after they head recorded their fourth studio album 'Strangeways Here We Come'. Speculation that the band would reform has been rife for years.

Morrissey, currently without a record contract, also revealed that his forthcoming residencies in Los Angeles and New York, revealed by NME.COM earlier this week, are the last live shows he is going to perform "for the foreseeable future".

A statement from the star said of the forthcoming dates: "The desire is to go out with some great memories for everyone as who knows what the future will bring."

mhmh

Käsi on all. See pole muidugi mingi üllatus, aga siseheitlusi oli. Kellel silmad olid see nägi, kellel kõrvad olid, see kuulis. Muidu on kõik nii nagu enne.

hüperaktiivne tigu

Ma ei tea, miks võtab keegi kuskil meediaväljaandes ja hakkab blogijatele soovitama oma veebipäeviku atraktiivsemaks muutmist. Mingu persse. Oma asi, milline mu bloog on. On igav. Ärgu lugegu. Ma ei müü oma blogis reklaami või tellimusi. Punkt.
Vännidele teen ikkagi pika pai. Isegi kui lugeda ei viitsi.

trulla

iss saada ilmajaama iimeil
iriseb poisike ilves
igal pool ilm ideaalne
kuid meil ikka ilmetult pilves

musirullid

Oma Luksemburgi uskumatuid seiklusi kajastavat illustreeritud järjejuttu alustan Antoinette'i ja Jean André piltidega. Saime suurteks sõpradeks. Käisime koos Luksemburgi ööklubides ja stripibaarides. Oi oi millised metsikud peod olid. Heldimus tuleb seda meenutades peale. Nuuks.

ahoi kopraonu

Siuke lugu, et pole viitsind kirjutada. Praegu ka ei viitsi. Selline lugu siis vot.

lõhkugem kivistunud eluskeemid

Kuidas olla õnnelik? Mis on need asjad, mis sind õnnelikuks teevad? Raha, töö, eraelu? Ma usun, et kõhklematult asetatakse esikohale eraelu. Õige ta on muidugi. Kuid kui raha pole ja töö on ka niru, kas see siis ei mõjuta eraelu. Ma arvan, et mõjutab. Kui õnnelik sa ikka suudad olla, kui liinil plastmassist autosid kokku pannes saad 5000 krooni palka. Frustreerib ju. Inimesel peaks olema võimalus eneseteostuseks. Kui ikka ära viskab, siis olema võimalus ümberõppeks. Kui nutti ja tahtmist on muidugi. Kuid miks mulle tundub, et Eestis vaadatakse 40 - 50-mne aastast üliõpilast viltuse pilguga. Seda ei peeta normaalseks. Ikka nii, et keska järel kohe ülikool ja siis surmani tööpostil. Aga kui elu veab veidi viltu ja ei tule kohe ülikooli. Poistel juhtub. Mõistus tuleb hiljem pähe. Või kui 20 aastat raamatupidaja, juristina, ajakirjanikuna või autojuhina töötanud inimene tunneb järsku, et tahaks eriala vahetada. Läheks ja õpiks midagi muud selgeks. See lihtsalt ei ole võimalik, sest esiteks seda ei peeta meil normaalseks ja teiseks võimalused selleks puuduvad. Taanis nägin ajakirjanduskoolis 40-ndates meest, kes leheneegriks õppis. Otsustas lihtsalt elus kannapöörde teha. Mitte keegi 20-ndate alguses olevatest tudengitest ei vaadanud kasvõi vilksamisi tema poole viltu. Teda võeti kui ühte omade seast. Tunnen Soomes naist, kes on samuti elus kannapöördeid teinud. Need on isiklikud kokkupuuted, kuid ma tean, et see ei ole seal mingi erand. Riik soosib seda. Inimene saab abi ja toetust, et oma plaane ellu viia. Miks meil nii pole. Miks??? Tööandjad ja riik ohivad, et töökäte puudus pitsitab majanduse arengut. Jääbki pitsitama, kui haridussüsteem paindlikumaks ei muutu. Kui inimeste liikumine läbi haridussüsteemi teistele erialadele võimatu on. Eneseteostuse võimaldamisel on veel üks tugev plusspool, inimene on rahulolev. Sellise inimese tervis ja tööviljakus on head. Edu kõigile, kes ühiskonnas valitseva arusaamisega vastuollu minnes siiski omale eneseteostust võimaldavad ja on uut elukutset ning haridust omandada otsustanud.

ma ei ole tagaotsitav

Mul on kahju, et ma ei saanud teha pilti, kui ma Riias ühe seina pealt korravalvur Walkeri graffiti avastasin. Tõsiselt kahju, sest see oli juba midagi.

Pronksiöö kõige kuulsama auto omanik sai uue punase Volvo omanikuks. Palju õnne Tinuška!

Mul oli täiesti õigus, kui ma kunagi jõuludest rääkisin. Selles mõttes, et tähtpäevad fikseerivad ilusasti ära suhtlusindeksi. Sünnipäeva kutse saamine või mitte on üks nendest. Ehheee, asi seegi. Eksole. Jätame meelde.

tule tule headus

Ma olen nutnud. Filmi vaadates, halbu uudiseid kuuldes, murest, õnnetu armastuse pärast, niisama maailmavalust, haiget saades, näitusesaalis, õnnest ka... . Väiksena rohkem, nüüd vähem. Suured mehed nutavad rohkem sissepoole. Täna lugesin ja muutusin kurvaks. Tekkis tahtmine emmata ja lohutada. Muutuda võluriks, kes kõik heaks teeb. Aga ma ei suuda. Ma olen tavaline inimene. Ma saan teha vaid väikeseid imetegusid. Imetillukesi. Inimlikke. Kuid needki võivad omandada suure võlukunsti mõõtmed, kui õieti teha. MA TAHAN, saan ma vaid öelda.

täpsustuseks eelmisele postitusele

See oli kirjutatud rohkem iseendale mõeldes. Teile kulla lugejahinged ei heida ma midagi ette. Maailma muutmine algab ikka iseendast. Kuna ma olen õnnistatud paljude heade inimestega mu ümber, on minu asi seda hinnata. Ja ma teen seda. Muidugi ei ole ma ideaalne. Ma käitun vahel imelikult, olen oma tujudest mõjutatud, vahel liig egoistlik. Kuid ma proovin olla parem inimene. Mõista oma vigu. Isegi kui see peaks toimuma ka takkajärgi. Üritan ennast vahel analüüsida ja kõrvalt vaadata ning korrektuure teha. Et olla teie vääriline. Äkki õnnestub.

kui võrguniidid katkevad

Negatiivsus võib müüa ajakirjanduses, kuid mitte inimsuhetes. Inimesed on üldiselt mõjutatavad olendid. Kujutage ette, kui teie tuttav/sõber/lähedane/... on positiivne. Reeglina tahate temaga uuesti kohtuda, sest positiivsus on meeldiv. Negatiivsusega on vastupidi. Kui kohata negatiivsust kinoekraanil või meedias, on see impersonaalne, sa tuled sellega paremini toime. See ei puuduta sind konkreetselt. Inimsuhetes on teisiti. Tuttav/sõber/lähedane/... on sinu sotsiaalse võrgustiku lähim osa. See, millele sa toetud elus hakkama saamisel. Mis sind sotsiaalse olendina kõige enam rahuldab. Negatiivsus sinu läheduses lõhub. See tekitab disharmoonia, mis paneb sind kapselduma ja eemale hoidma. Kui sinu lähim suhtlusring tervenisti negatiivseks pöördub, on kuri karjas. See eraldab sind ühiskonnast. Muidugi võivad põhjused olla ka sinus. Sina ise tekitad lähedaste ärapöördumise sinust. Hakkad jooma, midagi muud ebatervislikku tarbima, või mis iganes. Tulemuseks on nii-ehk-naa süvenev asotsiaalsus. Mis aga on paha paha paha. Seega on tervislik pöörata tähelepanu signaalidele, mida edastavad sulle su lähedased. A'la väljaütlemised ära joo nii palju, mõtle kuhu see sind välja viib, sul pole minu jaoks üldse aega või paljud muud märgid/sõnad. Tark inimene märkab neid, kuid ei pruugi alati reageerida. Aga mis ma targutan. Ka mina võin olla negatiivne ja mõnikord olengi. Proovin olla parem. Olla hea.

oh küll ma olen ilus. ilus olen ma.

Ma võin ennast natuke avalikult kiita. Kolm pesumasinatäit pesu on pestud nagu niuhti. Mis tähendab seda, et banaanipuu koortest pesukorv huilgab vastu, kui sisse kiikan. Samas pean tunnistama, et ikka on riideid vähe. Ja jalanõusid ka. Vähe vähe vähe. Vaja juurde soetada, kuid rahakott huilgab samuti vastu, kui sinna pilk sisse visata. Kuid sellest hoolimata olen tubli. Oi oi kui tubli. Musi iseendale. Oodake natsa, lähen käin peegli juures ja teen selle ära.
.
.
.
.
.
.
.
.
Nii, tehtud.

vajan ilusaid inimesi. kohe.

See nädal koos selle vahetusega on tõeline peamurdmine. Täna pidin vanemate juurde maale minema, aga selgus et ei saa. Nimelt saabub täna Ikeast mööbel. Vannituppa mõned riiulid ja muid pisiasju. Ja nagu sellest küllalt poleks, toimuvad nädalavahetusel töökoha (kuigi ametiposti pikendav leping on tänase seisuga allkirjastamata) suvepäevad ja samal ajal kolleegi sünnipäev. Toimlemise skisofreenia on haripunktis. Eesel kahe heinakuhja vahel. Kui vanemaid ja mööblit ilmselgelt ignoreerida ei õnnestu ega pole vajagi, siis nädalavahetuse sündmused tekitavad soovi kõike ja kõiki eirata. Ma tean, et ei tohiks, sest nad pole seda väärt, aga planeeritud üksiolemist pole sel suvel saanudki. Möh.

Ahjaa, veel millestki. Kuigi ma olen igasuguse ebausu suhtes sügavalt skeptiline, paneb üks asi mind kukalt kratsima. Teate küll seda esimese liblika uskumust. Seda mis värvi liblikat sa esimesena näed, selline tuleb sinu suvi. Ma olen igal viimasel kui suvel enne praegust silmanud esimesena kollast tiivulist. Sel suvel sattus kirju. Ning selline ongi mu suvi olnud. Kirju. Nii palju negatiivset pole kaua aega olnud. Õnneks saab suvi otsa ja sügisel tulevad kollased lehed.

vaikus murdub

Aitab, võtan arvuti pihku ja kriban miskit.

Suvi kestab, kuigi ots on silmaga näha. Kuid pole hullu. Me ei nuta. Oleme tugevad ja naudime ka sügist, talve ja kevadet. Proovime vähemalt.

Suve lõpp on pannud kahtlema rahvuse tervises. Vaimses tervises loomulikult. See, mis toimus geiparaadi ümber meenutas mulle vaidlust teemal 'ma ei ole kaamel'. Uskumatu, kui rumal võib rahvas massihüsteerias olla. Ma ei ole mingi geide eestvõitleja, aga tolerantsust mul justkui jagub. Kui seda aga ühiskonnas napib, on rahvas haige. Haiguse tunneb ära rumaluse vohamisest. Mis saab veel jaburam olla, kui üldlevinud arvamus et homoseksualism=pedofiilia või homoseksualism on nakkav. Või kui tabloidmeedias muutuvad homoteemadel arvamusliidriteks Liis Lass ja Sulo. Tule teavas appi!!! Mitte et ma kollast armastaks, aga isegi neil peaks mingit ajakirjanduslikku südametunnistust olema. Olgu sellega kuidas on, aga viha Eesti ühiskonnas on liiga suur. Viha asjade vastu, mida ei teata ja tunta. Nõuka ajal pandi geid lihtsalt vangi ja teisitimõtlejad sunnitöölaagrisse ning lisaks tabas neid üldrahvalik viha ja hukkamõist. Tänapäeval on riiklik karistusmehhanism ära langenud, aga üldrahvalik pime viha on jäänud. Kuna rahvas on amorfne mass, siis tuleb olla ettevaatlik, sest kunagi ei tea, kus kohast kellegi, kellele sa ei meeldi, rusikas sind tabab. Ärge nüüd valesti aru saage, ma oled 100% hetero. Ma olen tavaline inimene. Aga see ei loe, pimeda viha eest ei ole keegi kaitstud. Piisab sellestki, kui sa natukenegi teistsugune oled. Ja kui oled, siis oled järelikult pede ning pead tappa saama. Sest rusikas, nii füüsiline kui verbaalne, on selle massi peamine argument. Mis selle rahva terveks raviks, ma ei tea. Kui isegi *kristlased pindu teise silmas näevad, aga palgi oma silmanurgas märkamata jätavad, siis ei ole palju lootust. Seni. Aga elame veel.
*Täpsustus: ma ise oled kristliku religiooni kandja.

Rõõmsa jällelugemiseni.

missealikka

Sõber, parim sõber, küsis täna, kas ma olen kindel, et mu arvutis viiruseid ei pesitse. Hoolimata sellest, et ma sellese ei usu. Ma olin kindel, et ei. Töötab ju teine suurepäraselt. Aga! AGA!!! Äkki pesitseb? Hoolimata sellest, et ta töötab.

daytime dilemma (kärbitud fiktsioon)

She came from a happy home
A very happy home a very happy home

Miss personality, a grade 'A' student naturally
She had it all worked out but things aren't what
They seem is this real or just a dream?
And things will never ever be the same again

She came from a happy home
A very happy home a home of happiness

Miss personality, a grade 'A' student naturally
She had it all in place but things aren't what
they seem is this real or just a dream?
Things will never ever be the same again

She came from a happy home
A very happy home a very happy scene

Keep telling li-ie-ies, but you did you know you did
It's coming,. it's coming,. it's coming

What went wrong she couldn't tell but we know
It all too well

must lagi on... ah teate küll

Peaks magama minema. Kohe. Ehk on uned ilusamad kui elu.

elu läheb edasi,

aga kuidas?

piniseval blogil keerati hääl maha

Enneolematu laiskus on mu kondid enda valdusesse võtnud. Ei viitsi isegi enam blogida. Nii et kallid sõbrad, väike vaik(laisk)elu siin blogis. Ja kui sunnikski ennast kirjutama, ei oleks see midagi meeldivat. Aga milleks teid, armsad lugejad, oma hädise olemisega piinata. Ei taha mina olla see, kes teie suvelugemist risustab ja negatiivsust levitab. Olge tublid. Rõõmsad ka.

seest mõrud kommid

Hea film täna õhtul. ETV-st, "Rekonstruktsioon" (Taani 2003). Alguses tundus staatiliselt psühhedeelse piinajana, kuid juba peale natuke vaatamist läks asi nii käima, et naelutas kindlamast kindlamini ekraani külge. Kuigi täna polnud just kõige parem tuju sellise filmi vaatamiseks, sain hakkama. Valus film oli. Ma ei tea isegi miks, aga oli. Ilus ja valus. Ehk oli põhjus minu emotsionaalses seisundis või kuluma kippuvas kuus taevavõlvil, aga mõjuv oli ta küll.

Ma olen terve päeva mõelnud, et valesti elatud elu on jube asi. Minevikku on muidugi lihtne hinnata - õige/vale lahtritesse ristikesi teha. Olevikus see nii lihtne pole. Ma kahetsen elus paljusid asju. Nii tegemata kui tehtud tegusid. Mitte et asi hull oleks või peaksin tuhka pähe raputama, aga mõnikord saavad aastaid tagasi tehtud valed otsused sind kätte. Mõnus tunne see ei ole. Aga tuleb hakkama saada. Midagi saab ikka ette võtta. Ja kui ei saa, peab juhtunuga lihtsalt leppima. Raske aga võimalik.

Head ööd.