mu nina on krimpsus, andestage palun

Ma peaksin oma reisipäeviku tagantjärele ära täitma, aga ei viitsi. Tuju on vilets ja deprekas teeb liiga. Ei viitsi suhelda ega olla. Küll see üle läheb ja ma oma urust lõpuks ikka vargsi välja ronin. Ma ei tea, kas selles kõiges on süüdi vihm, reisijärgne stress, mõned halvad uudised või hoopis midagi muud, kuid fakt on, et isegi ülalpool olevad seitsmepenikoormasaapad ei suuda mu näole naeratust tekitada. Oleme, elame, näeme ja saame üle.

Lëtzebuerg: saabumine

Kuna ma olen väga kehv asjadepakkija, siis sain ma reisivarustuse kokku alles kella 2-ks öösel. Kell 6 läks aga buss Riiga. Ärkamine aga kl 4. Magama ma aga korralikult ei jäänudki ja nii pooleks tunniks läksid silmad kinni. Riia bussis ei maganud silmatäitki. Ei saanud. Und ka nagu polnud. Riia bussijaamast otse lennujaama (Lidosta). Check in käis kähku ja kõik muu ka. Riia lennujaamas on nüüd Ryanair`i terminal eraldatud teiste lendude terminalist. On selline väiksem ja ahtamate võimalustega. Sellest pole midagi. Võtsin poest paar kohalikku õlut ja lasin hea maitsta. Lennukis oli mu kõrval mingi saksa tattnokk, kes kõva häälega oma mp3´est tulevaid laule kaasa ümises ja niisama juhmi teismelise näoga ringi vahtis. Õnneks jäin suht ruttu magama. Ärkasin selle peale, kui lennuk metsikult rappus. Kuna stjuardessid suht rahulikult vahekäigus ringi tuiasid, rahunesin esialgu maha. Kuna aga rappumine jätkus ja piloodid mingeid segaseid saksakeelseid repliike kõlaritesse paiskasid, tuli kananahk ihule. Ühesõnaga kartsin, eksole. Õnneks oli maandumine suht normaalne. Lennujaamas sai piirikontrollist ja tollist tüsistuseta läbi ja sõber oli ka kenasti vastas. Kimasime Luksemburgi. Pambud maha ja siis läksime toidupoodi. Kohalikku supermarketisse. Seal on niigi selline valik, et ajab silmi pööritama, aga kuna mul oli kõht väga tühi, tahtsid meeled vägisi kontrolli alt väljuda. Mereandide leti juures käisid silmamunad ringi 400 km/h. Midagi muud erilist sel päeval ei toimunudki. Tegime väikese õhtuse jalutuskäigu linna peal ja kobisime magama. Rohkem ei jõudnud, sest väsimus oli meeletu. Prantsuskeelne ümbrus muidugi mõjub selliselt, et tahaks kangesti keeleõpiku kätte võtta. Küllap ma võtan ka. No nii ma vähemalt praegu jälle mõtlen. Õnneks mõnikord saavad mõtted teoks.
Järgmisest päevast kirjutan millalgi, kas täna või homme hommikul. A bientot!

moën

Kolmapäeval jõudsin peale lõunat Groussherzogtum Lëtzebuerg`i. Neljapäeval sai linnaga taastutvutud ja täna käisin Luksemburgi Kaasaegse Kunsti Muuseumis ja veel linna ilusaid kohti vaatamas. Kuna õhtul olen enamasti läbi nagu läti raha, siis pole jõudnud blogisse reisipäevikut pidama hakata. Et mälu ei tuhmuks, peaksin seda ligemal ajal siiski tegema. Endal ka pärast hea lugedes meenutada. Seniks au revoir või siis a bientot!

klorofüll

Vaatan rohelisi lehti akna taga ja ei mingeid tundeid. Üks ähmane ainult. Selline kuklasolev värhatus, et see kõik on nii ajutine. Süüvides tuleb meelde, et kõike seda olen ma ju nende Eestimaa sompus ja külmade ilmadega soovinud. Suve. T-särgi ilma, rohelisi lopsakaid lehti, sooja vihma, valgust valgust valgust. Seda ma ju olen igatsenud. Sellest unistanud. Siis kui teed mööda käies on jalge all jää- või lumekiht. Mõelnud asfalti-kruusa talla alla. Puid vaadates lootnud, et roheluse tõttu metsa ei näe selle taga. Hüüdnud selle kõige järele. Hinges, Nüüd on see käes. Ja nagu ikka, mis käes, see enam ei loe. Lähen ja närin neid rohelisi lopsakaid lehti, et ei unustaks, et ei harjuks, et oskaks nautida. SUVI!

savisaar sa igavene jõmmuke

"Kui eesmärk on selge ja selge on siht
siis tee on täis päikese valgust."

Kas teate, mis laul algab selliste sõnadega. Õige! Keskerakonna hümn. Kui varem pidasin ma seda lihtsalt halvasti kirjutatud maitsetuks juraks, siis nüüd on see laul omandanud minu jaoks suisa prohvetlikud mõõtmed.
Edgar Savisaar kihutas. 30 km/h alas 81 km/h. Kommentaare ja selgitusi ei tule, sest muidugi on savipäts ise ja ka ta juhtmed puhkusel. Loogiline. Tüüpiline. Huvitav, miks Keskerakonna puhul mind ükski sigadus enam ei üllata. Mis see kiiruse ületamine nii väga ikka on, eksole. Juhtub. Probleem selles, et suvisel hapukurgihooajal on liiklusrikkumiste ohjeldamise teema tõusnud vähemalt TOP 5 hulka. Ja nüüd "Suur Juht" ise osutub liikluspõmmpeaks. Nalja nabani. Prillidega onu pole nende pikkade aastate jooksul, mil ta Eesti poliitikas vett on soganud, õppinud ära ühte suhtekorralduslikku põhinippi. Ole aus. Kahetse. Ja tee seda kohe. Siis hakkab rahval sust kahju. Sest kes meist patuta on. Aga prill ei õpi. Nii vanalt inimene enam ei muutu. Mitte et vanuse tõttu poleks võimeline, aga mõned ei suuda enam. Eriti need, kelle elatud aastad annavad neile pseudoarusaama oma eksimatusest. Jõudu Edgar. Ma tean, et sa loodad unustusele. Võibolla on sul isegi õigus, sest juulis inimesed ju puhkavad. Omaenese kahjurõõmus ma siiski loodan, et seda ei juhtu.

peerumõõdik igasse kodusse!

Eesti poliitmaastik on anomaalne. See, et populist Savisaar nii palju hääli saab, pole üllatus. Küll aga see, et paremliberaalne Reformierakond sellist populaarsust naudib. Muidugi on nad osavalt konkurentide trikid selgeks õppinud ja tsirkus on alati rahvamasse lummanud. Leib samuti. Seda meil praegu jagub. Küllaga. Kuid nüüd asja juurde. See, et Eesti majandus varsti kõhugaasid välja laseb, pole mingi üllatus. Vaidlusmoment on ainult selles, kas see toimub häälekalt ja kui tugev on sellest vallanduv lehk. Paraku eelistavad valitsuspoliitikud veeretada juttu tabletikestest, mis kõhuõõnde koguneva gaasi vastu abiks olevat. Jah, Savisaar ei ole see mees, kes paremliberaalse maailmavaate vastu suud võiks pruukida. Jutt õige, aga pime pimedat ei juhata. Vana tõde, eks. Eesti on vajunud populistlikku poliitsohu ja kinni tuleb see meil, kodanikel, maksta. Ei mingeid illusioone. Eitamise ajastu on alanud ja kõik osapooled, poliitikutest, ärimeestest, heast elus ärahellitatud silmaklappidega kodanikeni välja on osalised. Mentaliteet, uppuja aitamine on uppuja enda asi, ruulib. Pikka aega ja siiani. Paraku on selle evijate hulgas uppujaid endid vähe. Võiks isegi öelda, et neid seal polegi. Aga tuleb. Ma ütlen, et tuleb ja mitte vähe. Ainult et siis on juba hilja. Rege rauta suvel... .

mis ühist on Morrisseyl ja Robert Smith-il

Õige vastus on, liha. The Cure's Robert Smith has been quoted as saying, "If Morrissey says don't eat meat, then I'll eat meat, because I hate Morrissey". Ma olen kaks korda elus ostnud McDonaldsist mänguasja pärast lasteeine. Esimene kord ühe hai pärast ja nädal tagasi sookolli pärast. Olen süüdi ja see pilt kohe kuidagi ei harmoneeru. Kuid omaenese haige fantaasia vastu ei saa.

täna jäi maakera korraks seisma

naeratus on alati tasuta

Üksi. Morrissey "Who Put The 'M' In Manchester?" Praetud pelmeenid. Kell on üks päeval. Tunne, nagu oleks üksi maailmas, kuigi tean et pole. Tean, sest trammid kolisevad akna taga ja autod tänaval. Mis teha, ka selliseid päevi peab olema. Ega midagi halvasti pole, lihtsalt selline päev. Peaks ennast inimeste sekka vedama, aga pole seda köiejuppi, millest kinni haarata. Keegi on selle ilmselt ära lohistanud. Küll tagasi toob. Toob toob. On ennegi võetud ja siis tagasi toodud. Elu seaduspärasuste vastu ei saa.
Miks on nii, et mõned päevad emotsionaalselt nii kõikuvad on. On see nüüd minu nõrkus või elu ise. Et nii peabki, harju ära. Aga kuidagi ei harju. Kui ühel hetkel särab päike ja järgmisel hetkel vihma kallab ning tuul lehti alla peksab, kuidas sa harjud. Ei aita ka vana soovitus õigest riietumisest.
Võtame ühe õlle ja laseme Mozil laulda. Ja naeratame. Naeratame. Naeratame. Naeratame...

savisaar varastas võid (täiend. kl 11.08)

Kui see, et hommik on õhtust targem, on ammu teada. Siis nüüd tuleb välja, vähemalt minu jaoks, et lõbusam ka. Heatujulisem, oleks täpsem öelda. Mõtted on seedunud ja asjad ei paista sedavõrd tumedas valguses. Selle kõige otsa mõni hea positiivne lauluke ka ja ongi maailm helgem. Helekollane, nagu mu telekatoa seinad. Alati on lootust. Kunagi ei tohi alla anda. Mulle tundub, et mõnikord viib mõni väike pilv, mis päikese ette tuleb meid rohkem endast välja, kui asi seda tegelikult väärt on. Me hindame asju emotsionaalselt üle. Piltlikult öeldes unustame me oma väikeste murekeste kõrval ära, et suurteni pole me veel jõudnudki ja ei pruugigi jõuda. Seda me peaksimegi meeles pidama ja mitte meelest laskma. Meie ümber ja meie elus on nii palju ilusat. Kuid see on muutunud juba sedavõrd harjumuspäraseks, et unustame selle üle rõõmu tunda ja laseme mingitel väikestel marginaalsetel ning ajutistel asjadel end morjendada. Ei lähe läbi. Me saame hakkama. Kui vaja võtame aja maha ja vaatame elu helgemat poolt. Vaatame elu parimaid külgi ja õpime neist uuesti rõõmu tundma. Ilusat ja rõõmsat suve teile.

on lõppen'd tööke
ja algab ööke
ei mingit müra
ei mingit kära

uni tule rutuga
et magama ma jääks
kata oma tekiga
et väsimus must läeks

olen homme parem
kui olin eile
olen homme parem
kui olin täna

olen homme parem
kui olin eile
olen homme parem
kui olin täna

uni tule rutuga
et magama ma jääks
kata oma tekiga
et väsimus must läeks

olen homme parem
kui olin eile
olen homme parem
kui olin täna

pärandage mulle oma maine vara

Ei oska oma suvega kuidagi peale hakata. Kas järjekordne pekkis puhkuseperiood, mis puhkamisest kaugel. Peab midagi ette võtma. Peab, aga kui nõmedad mured uksest ja aknast sisse ronivad, ei saa ennast kuidagi õigele reale. Aga proovime vähemalt. Vaatame, kas tuleb välja. Anna teile teada.

see saba on karvane

Tahtsin täna Ülemiste kaubanduskeskusesse maasikafestivalile minna, aga ei jõudnudki. Kahju. Ma muidugi ei tea, kas see üldse lahe oli, aga tundus kuidagi naljakas - maasikafestival.

Täna tuleb teleõhtu. 'Surnud ärkavad', dokkar, 'Raamatupood' ja 'Ameerika inglid'. Ja kõik loomulikult ETV-st. Kust mujalt siis veel. Erakanalite saastaparaadi ei viitsi ega taha vaadata. Sealt terade seest sõkalde otsimine on väsitav. Ma ei heida neile seda ette, raha peavad nad ju kuidagi teenima.

Kümne päeva pärast lendab toaseapoiss siis Luksemburgi. Tore. Vahva. Mõnus. Imeline. Jejeee!!!

jah

Eile vaatasin 'Paani labürinti'. Hea film. Soovitan.

majahoidja võttis laenu

Ilus päev jällegi. Tõesti ilus. Mis siis, et ma pool sellest maha magasin, ikkagi ilus. Vedasin kella neljaks ennast välja ja soe õhk lõi meeldiva pahvakana näkku. Suvi, kas pole. Kahjuks on tõrvatilgaks meepotis see, et pean linnas kopitama. No ei viitsiks, aga pean. Ma olen maapoiss ja vajan maaõhku. Suvine linn ruineerib. Ma ei viitsi kuskile Piritale või sarnasesse kohta ronida. Liiga palju rahvast. Mõttetu sagimine. Metsa ja aasa on vaja. Või inimtühja mereranda ja männimetsa. Teiste higiste isendite keskel kuskil avalikus supelrannas või rulluisutajaid, niisama jalutajaid ja muid kalkareid täis rannaäärsel promenaadil viibida on sama hea kui Viru tänaval tungelda. Lisaks on linn nii neetult ühemõõtmeline, mille mõõtühikuks on raha. Nii et inimesed minge maale. Või kui te ikka nii väga tahate linnas olla, sõitke kuskile piiri taha. Vaheldus seegi. Ja tehke endale pai.

puhkus läks hüvastijätmata ära

Suvi on käes ja mul on puhkus pekkis. Pekkis mis pekkis. Kõik rahalised kokkulepped eelmise tööandjaga lendasid vastu taevast ja peab jälle läbirääkimisi pidama hakkama. Eriti tüütu on, kui sulle hakatakse muretseva näoga rääkima, et oi oi oi kui vähe raha on jne. Mis see minu asi on. Ma tahan ka inimese moodi elada. Ma tahan ka, et kui ma puhkan, siis mu pangaarvel mõni kopikas oleks. Ja kui ei saa puhata, siis ka selle eest tuleb maksta. Jah, selle eest veel enam. Sest nüüd tuleb jälle mõelda, arutada, koosolekuid pidada. AGA MUL ON JU PUHKUS!!! Vähemalt peaks olema. See ei ole normaalne. Nüüd tagantjärgi tundub, et need mõned päevad, mis Lõuna-Eestis veetsin, läksid täiega asja ette. Suvine linn tapab. Asfalt, betoon, klaas, autod, turistid, rahakulu, see ahistab ja ei ole normaalne. Lisa sinna veel ahistavad töötunnid. Pluss pane otsa töömõtetega täidetud päevad, kus sa küll füüsiliselt tööl ei viibi, aga oma peas siiski. Pekkinen ma ütlen. Ma ei ütle, et mu eelmine tööandja tore oli, ta oli lihtsalt iiveldamaajavalt ihne. Uue suhtes veel ei tea. Nad on kõik kenad inimesed, aga ma pean suutma eraldada inimese probleemist. Nii nemad kui enda. Kuid saame hakkama. Sellest võib siiski sündida ilus koostöö. Rõhk sõnal KOOS. Muidu ei vea välja. Kollektiiv on ju fantastiline. Inimesed toredad. Isegi väga. Nendega on hea koos töötada. Ma naudin seda. Rutiin on veel aastate taga. Ma tunnen seda ja see on mõnus tunne. Veel jagub inspiratsiooni ja viitsimist areneda. Kui see ära kaob, on muutuste aeg käes. Vahelduste kasvõi. Eelmisel sügisel sain endale uued kolleegid ja see oli nagu oleks umbsest ruumist kevadisse metsa sattunud. Mitte et eelmistega midagi halvasti oleks olnud, aga viis aastat kitsas ruumis koos olles tahes tahtmatult tüdined.
Tegelikult on juhtunud see, mida ma ise olen tahtnud. Lihtsalt muutused on alati veidi häirivad. Just oma teadmatuses, sa ei tea, mis tuleb, mis saab, kuidas edaspidi. Lisaks mulle ei meeldi inimestega rahast rääkida. See on tundlik teema. Minu alal kannatavad paljud inimesed kahjuks veel üleminekuaja reeglite paines. Sotsiaalne turvalisus, mis peaks ju arenenud ühiskonnas iseenesestmõistetav olema, pole sinna veel saabunud. Inimesi koheldakse nagu objekte, töövahendeid, mitte kui loomingulisi olendeid, kes nad minu alal ometigi ju on. See on nii mõnedki talendid hävitanud.

Aga on suvi ja soe. Ja seda aega on meil siin maanurgas nii nõmedalt vähe. Nautige. Elage. Lihtsalt olge.

mul on paha olla

Eile Tartu maanteel Tallinna poole sõites kohtasin oma elus teistkordselt pensioniealist rullnokka. Nädal tagasi tegi üks neist sõbra suvila ees kohapeal oma žiguliga tiire, nii et kruusa lendas. Eile kimas üks Renault Clio mööda maanteed ja tegi uskumatuid möödasõite. Laupkokkupõrgete tõenäosus oli uskumatult suur. Esimene mõte oli mõnest noorest jobust roolis. Enne Tallinnat möödusime siis sellest kuldsest Cliost ja roolis oli minu üllatuseks hoopis pensioniealine vanamees. Uskumatu, aga isegi aeg ei tee mõnda inimest targemaks. Austa veel hallpead.

Lootsin, et puhkus on alanud, aga võta näpust. Tööl on toimunud suured muudatused, mis tähendab, et tuleb osa oma puhkusest ohverdada. Kas sellest head nahka sünnib, aga ma siiski loodan, näitab aeg.

seal on nii mõndagi ref ref

Enamus inimestel on ajud jalgevahel. Nii on, Ja see on fakt!

ATTENTION

je monte la garde

möh

Kulla töökaaslased, sõbrad, muud armsad, kalli kalli kalli kalli!!!

aitäh

Välkvisiit Meelvasse. Ja nüüd Moz. Hektor Vos.