liiklusvärdjad

Käisin eile Kose surnuaial isa hauale küünlaid panemas. Papsil oli sünnipäev. Kuigi lumi oli põlvini ja külm tahtis käed ära võtta, sai seal vaikselt iseendaga olla ning igavikust mõelda. Tagasi sõites, kui juba Tallinn-Tartu kahesuunalisel (neljarealisel või kuidas iganes seda nimetatakse, kaks rida ühes ja kaks teises suunas ning nad on eraldatud) maanteel olin, märkasin järsku tahavaatepeeglist, et teises reas läheneb mulle tohutu kiirusega üks auto. No see selleks, kuigi teeolud olid libedad, kohtab sellel lõigul ikka kihutajaid. Seal ei kujuta nad lihtsalt nii palju ohtu, kui kaherealisel teel sõites. Aga sellel ei põlenud ükski tuli peale plinkivate ohutulede. Taga ei põlenud needki. Viuhti kimas see vana mersuromu must mööda. Päris kole vaatepilt oli. 130 oli tal kindlasti rauas. Esiteks oli juba kottpime ja ma ei tea, kuidas ta üldse sõita nägi. Mingil hetkel jõudsin talle järele, aga siis pani ta mingil hetkel ikka ees udjama. Mõtlesin, et helistan politseisse, kuna see oli ilmselgelt liiklusohtlik hull seal roolis, aga millegipärast jätsin selle tegemata. Kuid selline tunne oli, et kui ta oleks kuskil tee ääres peatunud, siis oleks kõrvale tõmmanud ja tüübile lõuga äestanud. Sellised surmasõitjad väärivad korralekutsumist. Millal see värdtõug ükskord välja sureb!

järelkõla hea uudis

Efterklang tuleb taas Tallinna. Sinna on veel aega, aga tasub meelde jätta - 8. aprill ja Von Krahl. Ja veel, kuna Krahl pole kummist, siis on piletite arv piiratud.
Kõlas küll nagu müügijutt, aga tegelikult tasub neid kuulata ja vaadata. Hea muusikamaitsega inimestel vähemasti.

Modern Drift by Efterklang from Rumraket on Vimeo.

hammustatud õun

Päris tige riist see Apple'i iPad, aga nagu paljudele teistelegi, jääb mulle arusaamatuks, milleks seda kasutada, kui on olemas iPhone, iPod Touch ja MacBook-Airid-Prod. Telefoniks liiga lahmakas, arvutiks nagu liiga ebaturvaline (kaanega sülekas peab nagu rohkem vastu). Vot ei oskagi nagu seisukohta võtta. Tehniline progress on muidugi tore, aga tarbetuid või pooltarbetuid asju on niigi palju. Aga äkki ma eksin, iPad leiab massilist kasutust ja kõik Apple'i fännid leiavad asjast miljon rõõmu, mida mina praegu märgata ei oska. Ootame, vaatame.
Mulle isiklikult Apple'i tooted meeldivad. Minu arvates on hammustatud õuna toodetel kaks sihtgruppi - targad ja lollid. Targad, kes Apple'i asjadest viimase välja pigistavad ja riist- ning tarkvara imelist kokkusobivust naudivad. Lollidele meeldib aga see, et ei pea jamama igasuguste viirustega, programmidega ja kõik on lihtne. Mina kuulun lollide hulka. Mulle ei meeldi, kui arvutil peab hakkama mingeid programmijuppe installima, pidevalt viiruste pärast värisema jne. Peale kaheaastast MacBook'i kasutamist olen ma oma otsuse õigsuses õuna asju kasutada veelgi rohkem veendunud. Tilgaks tõrvaks meepotis on muidugi asjaolu, et mu MacBook'i emaplaat riputas sussid varna ja uue panemine maksab väga palju raha. MacBook'ide emaplaadi küljes on ju mitu asja veel, mis selle kalliks teeb. Nukker. Aga ometigi ei morjenda see mind väga. Elame veel koos Apple'ga.

maailmakord muutus

Kes on kangelane?

häda raha pärast

Kõndisin eile Prismas sellest letist mööda, kus lotopileteid müüakse ja oli tunne, et peaks ostma. Mõtteks see jäigi. Paar inimest olid järjekorras ja ma ei viitsinud sabas seista. Aga äkki olekski võitnud. Veel jõuaks isegi osta, aga kahtlen, kas tänagi viitsin. Lotovõit oleks muidu päris lahe. Ma olen mõnikord hellitanud mõtet, et mida ma selle rahaga teeks, kui päriselt ka võidaks mõned miljonid. Väga suuri unistusi pole, aga reisiks kõvasti. Nänni ostaks ka. Auto, mõnna korteri ja natsa kodutehnikat. Ainus, mida ma kardan, et äkki teeb suur raha mind lolliks. Ehitaks sellise elu üles, et mõne aasta pärast, kui papp otsas, ei jaksaks enam oma elustiili ülal pidada ja kukuks matsti ninali mutta. Ma arvan, et paljud lotomiljonärid ongi mõne aja pärast samadel põhjustel külili käntsatanud. Päris nüri oleks. Igal inimesel on ju piir, millest üle minnes ta lolliks läheb. Võim ja raha korrumpeerivad enamuse meist. Vaadake või mõnda ärimeest või poliitikut. Nali kuubis. Nimesid ei hakka nimetama, aga elevandiluust torne on meil vabariigis kõvasti. Eks mujal muidugi ka. Vot seda piiri ei tahaks kuidagi ületada. Ilmselt üks lotovõit, nii 9 milli, seda ei teeks ka. Kui siis vähesel määral. Käristaks sõpradele mõnikord ülemäära välja või ostaks midagi tobedat. Ikka võib juhtuda. Katus päris ära vist ikkagi ei sõidaks. Tegelikult on väga huvitav vaadata inimeste muutumist, kes võimu või raha juurde saavad. Tekib äravalitu efekt. Inimene hakkab arvama, et ta ongi väärt seda kõike ja on parem kui teised. Et seoses sellega on talle rohkem lubatud. Et mingid reeglid tema kohta enam ei kehti ja paljud asjad ongi tema jaoks eelkõige, mitte teiste. Kurb muidugi ka, kui inimesega nii juhtub. Niisiis, kui ma lotomängus võidan, pekske mind, kui selliseks muutun.

hunnik head

D B

positiivne noodike

Niisiis on käes tänase sissekande aeg. Kuulasin (kuulan) David Bowie't netist ja midagi pole teha, peotuju tuli peale. Selline helge ja raju tunne, et täna peaks justkui midagi huvitavat ning põnevat juhtuma. Midagi sellist, mida ma olen kaua oodanud. Täpselt ei tea, millega tegu, aga see, mis tuleb on lahe ja äge. Ma ei tea, kas teil on selliseid tundeid peas olnud, aga mul küll. Varasemalt muidugi rohkem. Nüüd juba natuke vähem, sest aastad teevad tuimaks ja paljud asjad on justkui ära nähtud ning kogetud. Siiski on mõnus, et mõnikord sellised aistingud uue ja parema (lähi)tuleviku suhtes peale tulevad. Kõik pole kadunud, midagi on elul veel mulle pakkuda. Urrjuhh tunne. Kuigi ma tean, et täna ei juhtu mulle midagi ootamatut. Lähen koju, löön õllel korgi kaha, vaaritan midagi maitsvat ja kogu selle värgi taustaks panen hea muusika käima. Bowie, Morrissey, midagi kindlasti veel. Ja ärge arvake, et ma kuulan ainult eelmisel sajandil tehtud muusikat. No see viimane oli naljaviluks öeldud. Teile ka mõnusat ja helget. Elame veel.

tänane sissekanne

Kui keegi oleks mulle öelnud, millist pungestust ja vaeva peale pisikest puhkust tööga aklimatiseerumine kaasa toob, oleks endale sinise lehe külge orgunninud. No ei läinud täna üldse libedalt. Valmis ta sai see töö, aga kulunud tunne on ka. Lisaks õnnestus mul eelmisel nädalal üks kõrv ära külmetada, mistõttu ma sellega peaaegu ei kuule. Valutab ka natuke. Nüüd ma saan väga hästi aru, miks vanainimesed mõnikord jutu peale kraaksatavad, "MIDAAAAAAAAAA!" Ise kraaksun praegu täpselt samamoodi. Eks peab vist arsti juurde minema. Ühesõnaga see totter kõrv ja muu - raske päev oli täna ja peale sellist rassimist pole muud tahtmist, kui koju minna, süüa ja diivanile teleka ette teki alla pugeda. Mina ja telekas, parimad sõbrad täna. Vean kihla, et "Välisilma" dokumentaalfilmi ajal vajuvad mu silmad plõksti kinni. Ja las vajuvad. Sest varajane uni on õiglane ja aus vastus mu raskele tööpäevale. Ahjaa, peaaegu oleks unustanud, töö juures on nii külm, et varbad võbisevad ja nahk võtab kana kuju. Ja seda hoolimata puhurist, mis nurgas järelejätmatult ohib. Pole ime, kui mu teine kõrv selle peale üles ütleb. Aga olgu, kes seda juttu siin lugeda viitsib, kui ma aina halisen ja inisen. Tegelikult on ju mõnusaid asju ka. Number 1 mõnu-uudis on see, et lõpuks ometi annab temperatuur mu mõttesurvele järele ja läheb natuke soojemaks. Selle nimel tasub korra päevas naeratada. Olgu, kõik.

vana plaat

Pean ikka käivitama selle vana plaadi, et talv võib küll olla ilus ja kena, aga miinuskraadid on selgelt kurjast. No vähemalt alla -5 on päris napakas temperatuur. Ma olen lumega juba leppinud, aga kui käed külmetavad ja mu diiselmootoriga auto käivitades köhib nagu astmaatik, siis on asjad minu jaoks kehvad. Kliimasoojenemise aegu võiks ikka normaalsemad talved olla. Sellised, kus auto juhistme taha unustatud veepudel ei ole hommikuks muutunud jääga täidetud külmrelvaks. Või püsielanike puudumisel kütteta jäänud naaberkorteri sisetemperatuuri languse tõttu mu veetorud kinni ei külmuks. Pole ju palju tahetud. 21 sajand ikkagi. Vot selline hala. Ega mul muud tarka öelda polnudki. Aga, et mõned üksikud mu blogi vännid ikka midagi lugeda saaksid, kasvõi seekordset sisutut mikrosissekannet, siis siin ta on. Pealegi ei võta selle jama lugemine aega rohkem kui 2,5 sekundit. Jutt ja mõtted on ju vanad ning minu poolt juba hallikarvaliseks kulutatud. Ootan kevadet.

musta ja valge mehe erinevus

see laul on pühendatud väikeste armsate nunnude täissoditud kutsude kaitsjale

pobisen endale nina alla mõttekesi

Minu tänase päeva märksõnaks võiks olla "küpsemine omas rasvas". Millegipärast tikuvad eksistentsiaalsed mõtted pähe, aga mõned mitte nii väga eksistentsiaalsed ka. Kuid sama põletavad. Ehh elukest, tahaks ohata. Miks on nii, et alati on midagi, millega me rahul pole. Kuigi pean tunnistama, et on perioode, kus elu tundub ka lill olevat. Ikkagi küsin endalt, kus on see tarkade kivi, mis õnnetunde kestvaks muudaks ja halva heaks teeks. Kuigi me arvame, et valitseme oma elu, käivad mõned asjad meile üle jõu. Näiteks, mida teha vastamata armastusega, haigustest puretud kehaga, lõputu vaesusega, kaasinimeste kurjusega, rutiiniks põlenud ning ummikusse jooksnud eluga jne. Vahel pole midagi teha. Mõned asjad on pöördumatud, heaks neid enam ei keera. Aeg, see vana vaenlane armu ei anna. Seepärast olengi mõtlema hakanud, et kuniks mulle on ajakest antud asju sättida, peaks seda tegema. Elu võib ju veereda nagu hernes, aga see kuhu ta suunata, on meie teha. Niisama kulgedes valib ümmarguse kujuga objekt alati allapoole viiva suuna. See ongi praeguseks kõik. Naiivsevõitu, aga hetkel mu mõtted selliseid radu mööda liiguvad.

kõvad mehed ratastel

Täna hommikul kella 7 paiku tööle sõites möödusin kodutänaval jalgratturist. Kuna tee on suhteliselt libe, siis imestasin veel, et väga julge mees. Suhteliselt kerge on sellistes teeoludes avariisse sattuda. Tüüp oli muidugi korralikult varustatud. Sobivad riided ja kiiver isegi peas. Ilmselt ka spetsiaalsed jalgratturi talvekummid. Näha oli, et tegemist oli padujalgratturiga, kes oskab Tallinna liikluses ellu jääda ja kellede suhtes ma tunnen igati lugupidamist. Olin oma imestamised peaaegu ära imestanud, sest jalgrattur praegusel ajal linnaliikluses on nagu Belgia kuninganna Tallinnas šoppamas, millest täna üks nädalaleht kirjutas. Neid on, aga sa ei näe neid. Ja siis! Polnud mu imestus veel lahtunud, kui umbes 2 minuti pärast näen - mulle väntab vastu järjekordne rattur. Seekord ilmselgelt tavaline töömees, tavalise rattaga. Kaitsevahendeid null. Vot see mees oli küll hull. Selle jalgratturi nägemine enam lõbus polnud. Kui eelmisel olid kaitsevahendid ja tuled kenasti vilkusid, et ta liikluses nähtav oleks, siis sellel tüübil polnud tõesti mitte kui midagi. Ilmselgelt peaks politsei sellise tüübi rajalt maha võtma ja liiklusohtliku olukorra tekitamise eest sümboolse trahvi tegema. Ma olen jalgratturite suhtes alati positiivselt meelestatud ja püüan nendega arvestada, aga kui nemad minu kui kaasliiklejaga ei arvesta, siis see sümpaatia kaob. Meie liikluses on niigi liiga palju närvilisust ja üksteise suhtes lugupidamatust ning kõiki ja kõike ei jõua tolereerida. Aga olgu, sellised suvised sellid siis talvises linnaliikluses. Käesoleva kirjutisega tervitan kõiki jalgrattureid ja panen neile veelkord südamele, et arvestage ka teiste kaasliiklejatega, sest üksipäinis see, et teil on liikluses mingid õigused, ei tähenda, et teil poleks kohustusi. Kodar keerdu.

uusaastalubadused

Mul on juba mitmendat päeva tunne, et sel aastal juhtub minu elus midagi. Ja mitte ainult üks asi. See tunne ei kao ega kao ära. Osad neist on head ja osad halvad asjad. Ilmselt pean ma endaga tööd tegema, et halvad asjad peast välja rookida. Ma tean küll kuidas, aga kõik on viitsimise taga kinni. Aga ma tean, et üsna varsti võtan ennast kätte ja asun asja kallale. Heade asjadega on samamoodi. Tuleb ära teha. Paremaks muuta. Ellu viia. Kõik on tegemise ja otsustamise taga. Miks ma arvan, et miski muutub? Lihtsalt nii selgelt on kohale jõudnud, et mu elu on nagu seisva veega tiik. Mugav on, aga liikumist pole. Mõned asjad on kätte hapuks läinud ja mõned asjad enam ei toimi. Ma natuke kardan neid muutusi, aga samas tean, et endiselt jätkates oleksin mõne aja pärast õnnetu. Ja kui ma peaksin ka mõnda asja, mida ette võtan, kahetsema, siis vähemalt olen ma proovinud. Ma ei pea siin endale motivatsioonikõnet, mul on tõesti see piir käes, kus inimesed kannapöördeid teevad. Elu on nii neetult lühike, et seda raisata. Sel aastal hakkan ma jälle rohkem raamatuid lugema. Pöördun tervislikuma eluviisi poole. Korrigeerin oma tööelu. Proovin poolelijäänud keeleõpinguid taasalustada. Käin rohkem ema juures maal. Piiran tarbimist ja teen seda teadlikumalt. Räägin mõnede inimestega asjad selgeks, et uutmoodi nendega edasi minna. Proovin rohkem reisida, sest maailmas on nii palju lahedat, mida ma veel näinud pole ja millal siis veel. Kindlasti midagi veel, aga praegu hoobilt ei tule meelde. Loomulikult ei kirjuta ma siin lahti mõningaid asju, mida ette kavatsen võtta, sest need on liiga isiklikud. Ma arvan, et te mõistate. Ja loodetavasti ei pea ma aasta lõpus tõdema, et plaanisin küll, aga ära ei teinud. Head uut aastat!

murdudes tunnistan selle ilu, keda vihkan

Esimest korda üle mitme aasta murran oma tõekspidamistele ja eelistustele truudust ning tunnistan, et praegune talveilm on tõesti imeilus. Nagu lapsepõlves. Ma annan endale muidugi aru, et see kõik muutub, kui ilm veidi soojemaks peaks keerama ja kogu see lumemassiiv lögaseks pudruks muutub. Siis on kuri karjas. Ja kui peale sula veel külmetama peaks, siis on oi-oi-oi-oi. Seda jäätunud lund ja lörtsi ma ei armasta. Aga praegu on ilm ilus. Ja kelgutamas käin millalgi ka ära. Ilmtingimata. Minu sisemine laps (jah, ka tema on veel alles ja olemas ja kohati väga häälekas) nõuab seda mässates ja jonnides.
Noniii, olengi oma talvevihkajalikust loomusest hoolimata tunnistanud, et ka see aastaaeg võib olla ilus. Saite selle ülestunnistuse, saite. Ikkagi ootan kevadet ja suve.

oled internetis, järelikult oled olemas

Mulle on hakanud vägisi tunduma, et internetis olen ma rohkem olemas kui päris elus. Suhtlusportaalides kohtun inimestega, kellest ma pole aastaid kuulnud ja ausalt öeldes pole neist ka puudust tundnud. Ja siis plaksti ilmuvad nad kuskilt välja ja hakkavad suhtlema. Esiteks olen ma üldse kehv suhtleja ja teiseks olen ma veel kehvem suhtleja, kui ma pole inimest enam aastaid näinud ja ei oska enam millestki temaga rääkida. Seda enam, et mu elu on hoopis teisele poole kasvanud ja muud huvid tekkinud. Minu maailm ei ole enam nende maailm, nagu varem. Loomulikult ei suhtle nad minuga vägisi, aga kirjadele ja vestlusele on nagu viisakas reageerida. Veelgi nõmedamaks keerab olukord siis, kui veel mu isiklikku ellu puutuvat pärima hakatakse. See pole kellegi asi lõppude lõpuks. Aga näed, ei julge öelda ka, et ma ei räägi nendest asjadest. Vähemalt otse ei julge. Tavaliselt keerutan ennast sellises olukorras teemast kõrvale ja üritan muust juttu teha. Kui see ei õnnestu, siis leidub alati "põhjus", miks ma online'ist lahkuma pean. Olgu muidugi need vanad-uued sõbrad kuidas on, aga kõige selle loll tagajärg on, et ma ei julgegi enam online' olla, äkki keegi tahab jälle suhelda. Rumal olukord. Samas on muidugi küllalt inimesi, kellega ma meeleldi suhtlen. Mõne üksikuga on alati suisa rõõm seda teha. Aga jah, internet teeb vahel maailma liiga väikeseks ja inimese nähtavamaks.

alustame aastat

Ma ei tea, kuidas teil, aga minu aasta on alanud kuidagi vaevaliselt. Hingelistest vaevustest ma täpsemalt rääkida muidugi ei taha. Ja kellel seda ikka vaja teada on. Füüsilised vaevused aga ei jää neile alla. Nimelt õnnestus mul uue aasta esimestel tundidel nii õnnetult kukkuda, et kahtlustan mõrasid ribis. Kõnnin, naeratan ja teen koha peal ringe, aga valus on. Ja kuni siiani. Ootangi nüüd, et äkki läheb üle ja ei pea arsti juurde minema. Kui ei lähe, tuleb vastumeelselt kontrollida. Aga vastik on küll, kui ühe külje peal magada ei saa ja järsema liigutamise peale valu sisse lööb. Istusime kahe kamraadiga aastavahetusel koos ja nii see juhtus. Pill tuleb pika ilu peale. Söök ja jook mõjuvad gravitatsiooni võimendavalt. Tüüpiline.
Töönädal hakkas samuti vaevaliselt. Täna öösel lihtsalt ei jäänud ega jäänud magama. Ja kui jäin, siis ärkasin iga poole tunni tagant üles. Raske algus sel aastal.
Muidu on kõik nagu korras. Seagrippi pole enda arvates läbi põdenud ja tööl on ka kõik korras. Muudest asjadest eriti rääkida ei taha. On head ja halba. Oma sinisilmsuses loodan, et kõik halvad asjad saavad korda ja tuleb hea aasta. Loodetavasti teile ka.