virin

Kujutage ette, inimesed elasid veel 15-20 aastat tagasi ilma internetita. Mobiiltelefonid olid ka suht ulme veel. Kuidas nad oskasid? Mul oli täna tööl internet nii aeglane nagu ma mäletan 90-ndatest. Uskumatu. Jätsin mõned asjad lihtsalt tegemata, sest ei jõudnud enam oodata. Aga ometi tegid meie isad ja emad omal ajal rõõmsalt tööd, leppisid kohtumisi kokku, ajasid raha ja muid asju ning kõik sai tehtud. Müts maha eksole. Ma ütlen, tehnoloogia meid ükskord hukutab. Üks väike pomm elektrisüsteemi südamesse ja asi vask. Kiviaeg. Oeh.
Mis õhtul teete?

mase

Millal see talv ükskord lõpeb? Ükski aastaaeg pole nii pikk. Ei saa ega saa otsa. Pole ime, et me nii sünged ja tõredad oleme. Kui ikka külm ja lumi mitu kuud silme ees virvendavad, ei ole võimalik päikselise iseloomuga olla. Mis omakorda tähendab, et Gustav Suitsu üleskutset, "Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks", on võimatu täita. See pole lihtsalt võimalik, sest enamus Euroopast on oluliselt lume- ja talvevabam kui Eesti. Niisiis, neelake vitamiine (eelistatult lõunamaalt /nuuks/ toodud puuviljade näol) ja käige soojal maal reisil. See aitab. Mõelge, et vanadel eestlastel polnud sedagi.

ilvese sussid haisevad

Kell on öö ja ega ma ei oskagi midagi muud öelda, et üks tahvel on jälle ära soditud. Mida muud saab järeldada tühisuse ballile ilmumisest. Kas tal oli õigus sinna tulla? Muidugi! Ainult, et piirid on nihutatud ja pretsedent loodud. Miski pole enam endine, ütleksid klišeekunstnikud. *ass oli õukei, *ass enam mitte. Edasine on ainult seriaal. Odav seep. Pilootosa määrab kõik. Miks ma seda kõike kirjutan? Sest ma arvan, et praeguse ballikorraldajaga ei ole võimalik asju kontrolli all hoida. Karma ja tema ise. Päriselus ka.

poooooooooopopopopopidiot

Nagu ma näen, on Popidiot ka täna (neljapäev, 26.veebruar.2009) Õhtuses Ekspressis. Lisaks homme, nagu ma eelmises sissekandes ka mainisin, Terevisioonis. Et neil ikka hästi läheks, siis kannan vähemalt 15. minutit täna bändi nokatsit.
Ilus müts. Isegi lähedalt. Sest olen seda väärt.

Katab ka hallid juuksed. Ütleb ka ema.

Muide, käisin täna juuksuris ja sain oma jubekoledastväljakasvanudmetseesli soengust lahti.

musikaalsed teadlased

Lühike repliik. Kel huvi, siis homme Terevisioonis kell 8.05 Popidiot. Õujeeee.

kaubavahetus indiaanlastega

Lühidalt vabariigi aastapäevast.
Kodumaa sünnipäev möödus külas käies. Presidendi kõne kuulasin ära, aga muud eriti midagi. Kätlemist olen ma läbi aastate ignoreerinud, sest see on niivõrd mõttetu ja arusaamatu, miks sellist asja rahvale üldse näidatakse. Kuna aga telekas toas käis, siis just sel hetkel kui tühisus esipaari külge klammerdus, sattusin helendava ekraani poole kiikama. Jube. Rohkem sellest ei kirjuta.
Võõrustajad olid just eelmisel päeval naasnud Ameerika Ühendriikidest ja muidugi tuuakse ookeani tagant alati nodi kaasa. Indiaanlaste käest saab ju klaashelmete eest rohkelt ja hinnalist. Mina sain kaks ühikut.
Raamat:


Tagakaanel olev tutvustus. Ehk annab pildi, millega tegu.


Värske maiustus ka.




Tänaseks on pidu läbi ja argipäev rõhub jälle meie küüru vajunud turjasid ning peegeldub meie vaevatud silmades. Õnneks on meile jäänud nädalavahetused. Reedel ja laupäeval olen sünnipäevadel. Jõudu mööda muidugi. Teile ka ilusat.

postkaart

Istun siin diivanil ja veeretan mõtteid ja mõttekesi. Närv on naha vahel ja meel suht vabalangemises. Sirvisin just online meedia läbi ja paha põrsa tuju tuleb peale. Esiteks terve posu mõttetuid uudiseid ning teine ots kriisist ja poliitikute sigadustest. Oskad sa siis rõõsaks ja roosaks jääda. Mina ei oska. Olen alati öelnud, et luurajat minust ei saaks, sest ma ei talu hästi pingeolukordi. Paraku on kogu ümbritsev elu muutunud üheks pingeolukorraks. Kas jääd vahele või mitte. Ehk siis, kas kriis lööb hambad sisse või mitte. Otsest kartust mul isiklikult pole, aga mul on küll ja küll tuttavaid, kelle töökoht minu arvates üsna peene niidi otsas ripub. Ma ei ole nendega kohtudes sel teemal juttu teinud, aga tahaks küll. Väga isegi. Tahaks küsida, täiesti siiralt kusjuures, et kas nad on uue töökoha järgi vaadanud. No nii igaks juhuks. Aga ma ei julge nendega sel teemal juttu teha, sest millegipärast istub minus uskumus, et räägid hundist... . Neil inimestel on pangalaenud ja muud finantskohustused kaela peal. Eluasegi sageli kinnisvarabuumi tippharjal soetatud. Täielik jama ühesõnaga. Jääd tööst ilma, lendab ka kõik muu pekki ning üüratud võlad jäävad nii ehk naa kaela peale. Aastateks kusjuures. Laenu katteks olev vara lihtsalt on oma väärtust kordades kaotanud. Masendav. Tunne selline, et savi sellest riigist ja eliidirajakatest. Täiesti poogen, mida president, peaminister või kes iganes poliitsitapeadest arvab. Aga ma hoolin, mis saab neist inimestest, kes on täna nii haavatavad. Kes hetkega võivad kaotada kõik mis neil on ja veel rohkem. Sest täna pole riik neile mingit päästeplaani valmis mõelnud ega kavatsegi. Õhukeseks hööveldatud riigi juhthoobade juures olijad arvavad, et uppuja päästmine on eelkõige uppuja enda asi. Ma ei oska nüüd öelda tegelikult, kas riik milleski süüdi on. Küllap on eliit lihtsalt vale retsepti järgi keedetud. Poliitjobud on mõtlevama osa kõrvale tõrjunud. Ah ei viitsi kirudaka enam. Väsitab. Võiks ju öelda, et riik on igaühe enda peades, mitte kuskil mujal, aga las ta olla. Soovin teile tähtpäeva puhul, et elu ei lööks teid näkku, vaid paitaks hellasti. Ja vastupidiselt enda tavapõhimõtetele kutsun teid näiteks europarlamendi valimisi ignoreerima. Hääletame jalgadega. Lõppude lõpuks oleme meie ise ju kõrgema võimu kandja, mitte need, kelle nimegi ma enam mainida ei taha. Elame veel ja saame hakkama!

osavkäpa eri

Et ma nagu arusõge patrioot ei ole ja sõdimise asemel eelistan pigem emigreerumist, siis on kuidagi poolpiinlik teile hääd aastapäeva soovida. Aga siiski, kodakondsus kohustab. Head vabariigi aastapäeva kallikesed. Noniii, tehtud.

Edasi endast. Minu elu on olnud igav nagu ikka. Midagi põhjapanevat ega elumuutvat pole juhtunud. Kui mitte arvestada elatud päevi, mida tagasi võtta enam kuidagi ei õnnestu. Morbiidne eksole. Aga elu ongi selline.

Alustan eelmisest reedest. Võtsin ennast kätte ja panin lõpuks CD ja DVD riiulid seina. Asi selles, et mul on kipsplaadist seinad ja ma kartsin natuke sinna asju riputada. Kunagine kardinapuude panek tekitas hingetrauma ja tükk aega kartsin seintele kallale minna. Kuna ma eriline remondimees pole, siis pean sada korda kauem nuputama, kuidas üks või teine remondivõte käib. Lõpuks sain hirmudest üle ja nuputasin välja, mida ma kardinapuude saagas valesti olin teinud. Nonii. Võtsin õlled ligi ja asusin erutusvõbinaga CD ja DVD riiuleid üles panema. Võttis aega, mis võttis, aga hakkama sain. Töömahukas oli ja randmed võttis päris läbi. Aga hurraa, igal pool vedelevate CD-de ja DVD-de ajastu sai läbi. Tulemus on selline.


Laupäev.
Kuna riiulite ülespanek eelmisel päeval oli "kurnav", siis vajasin natuke turgutust. Nimelt sattusin reede õhtul veel sünnipäevale, kus joogikaart muutus. Jõudsin peale seda veel linna, aga seal tundsin, et pole mõistlik enam jätkata. Nii jäigi linnas laiamine ülilühikeseks - taksoga linna ja umbes kümne minuti pärast sama transpordivahendiga koju. Hea, et mõistus kodus oli. Nii. Kuna organism vajas turgutust, tegin laupäeval tomatisupi, mille retsepti nädal varem sõbra käest sain. Hea tuli. Kohe väga hea. Retsept järgmine. Võtad konservtomatid omas mahlas ja paned koos klaasi juurviljapuljongiga ning purustatud küüslauguga keema. Kõige rohkem viis minutit. Samal ajal praed hakitud punase sibula kuldseks. Mina praadisin porrut ka. Siis viskad need potti ja vahustad saumikseriga. Lisad veel soola ja pipart. Kõige lõpus rebid potti veel värsket basiilikut. Ongi valmis. Peale raputad krõbedaks praetud peekoni tükikesed. Ideaalne. Ma pole nii head tomatisuppi varem saanudki. Väljanägemine oli ka apetiitne.


Pühapäev oli vaikne lebo.
Esmaspäev oli töö ja mõistmine, miks mehed vahel päevade kaupa garaažis nokitsedes stressi maandavad. Mul tuli nimelt mingil seletamatul põhjusel masekas peale ja tundsin vastupandamatut tungi köögis uued riiulid üles panna. Mõeldud tehtud. Võtsin vana maha ja panin uue üles. Väga keeruline polnudki. Köök muutus kohe mugavamaks. Lisaks võttis töö maseka maha. Edukalt.



Nugade magneti panin ka üles.

Muud nagu polegi midagi kirjutada. Inimesena võiksin muidugi sotsiaalsem olla. Püüan. Luban. Ausalt.
Tsau siis praegu.

sidrunlased

Nii, vaatasin siis ära dokfilmi "Revolutsioon, mida ei tulnud". Õnneks sai kodus DVD pealt vaadata, ei pidanud kinno ronima. Mugavus eelkõige. Kuid see selleks, mida selle kohta siis öelda. No oli ja ei olnud ka. Midagi üllatavat seal polnud. Vähemalt minu jaoks. Ei meeldinud see, et kogu asi oli suhteliselt fragmentaalne, hooletult kokku traageldatud episoodid, mis tervikut korralikult välja ei toonud.

Miski siiski väärib märkimist - kahe peategelase lugu. Mõlemad Natsionaal-Bolševistliku Partei liikmed ehk limonovlased. Üks neist satub kuidagiviisi miilitsa või FSB karvaste käppade vahele ja reedab ürituse. Peale mida läheb kirikusse nn siseemigratsiooni ja filmi lõpuks asub õppima vaimulikku seminari. Tema mõtisklused on päris nauditavad. Eriti see, mida ta teeb töö kõrvalt. Ta nimelt oli laibapesija. Teine on limonovlaste üks juhte ja organisaatoreid. Nende tüüpide lugu on hea. Ülejäänud kaob häguseks taustaks, mis kohati haakub ja ei haaku ka filmi oletatava narratiiviga.

Muide kogu värk toimub aasta jooksul enne Venemaa presidendivalimisi. Üllatavat seal midagi ei olnud. Vähemalt minu jaoks. Muidugi limonovlaste kamba koosolekutele, tagatubadesse ja suisa Eduard Limonovi enda kööki pääsemine oli suht haruldane. Mis üllatas, et nad on tegelikult suht mannetud. Lärmi on rohkem kui rubla eest.
Muidugi eriti kõva koht filmis oli, kui seltskond koos õigeusu papiga lauas viina jõi ja Venemaa asju arutas. Räigelt lahe. Puhas kuld. Limonovlaste nn kõva käe ihalus oli muidugi arusaadav, aga see papp, kes muide oli nõuka ajal teinud filosoofias doktorikraadi, oli eriline frukt. Kohe otse pani, et Venemaa viga on selles, et Putinis on liiga vähe Stalinit. Filmis jaoks oli see tõeline kirss tordil.

Muidugi mingit tervikpilti see Venemaa tänasest elust ja venemaalaste rahvuslik-poliitilisest näost välja ei too, aga see vist polnudki selle filmi eesmärk. Siit ka hoiatus kõigile, kes Venemaa eluga kursis pole. Teate küll lugu pimedatest tüüpidest, kellel paluti elevanti katsuda ja siis seda kirjeldada. Iga mees kirjeldas erinevalt, sest üks katsus külge, teine lonti, kolmas saba, neljas kõrvu jne. Lont ei ole veel kogu elevant ega saba või kõrv. Nii ei ole üks film veel kogu tõde Venemaast. Suur maa, palju rahvast.

Kuid üldjoontes on hea dokk. Soovitan. Film võitis muide Trieste filmifestivalil selle aasta jaanuaris dokumetaalfilmide võistlusprogrammis peapreemia.


Endast nii palju, et täna on vaikne õhtu. Tegin küll õlle lahti, aga valasin kümme minutit hiljem kraanikaussi. Ei tahtnud. Sõin hoopis kohupiimapastat maasikamoosiga ja vaatasin filmi. Homme hakkan CD ja DVD-riiuleid seina panema. Hoidke pöidlaid, et õnnestuks, sest kipsplaat on üks igavene jama seinamaterjal. Nägöšš siis.

pikad juhtmed

Ma olen ilmselt küllalt ja rohkem kritiseerinud mõnda bändi või muusikastiili. Ja pidanud nende kuulajaid tühmadeks põmmpeadeks. Küllap on minu kohta keegi samamoodi arvanud. Ma olen ise erinevaid asju elus kuulanud. Ka selliseid, keda enam kõrvaotsastki ei salli või pean tüütuks ja igavaks. Ometi on kaks asja, mille suhtes võib öelda, et sümpaatia nende suhtes vastuvaidlemist ei salli ega kriitikat ei talu. Need on Johann Sebastian Bach ja Laibach. Teisipäeval said need kaks Rock Cafes kokku ja mina käisin seda vaatamas.



Teadsin, et Laibach tuleb lavale kell 20.30. Jäin umbes 10 minutit hiljaks ja kui saali astusin, nokitsesid mingid tüübid arvutite ja elektriorelite taga. Mingit show'd ei toimunud ja arvasin, et küllap on pillihäälestajad lavale lastud. Võtsin õlle ja vaatasin, mida tüübid siis laval teevad. Mängisid Bachi ja ei tahtnud ega tahtnud kuidagi lõpetada. Siis, mingi 5-10 minutit hiljem sain aru, et Laibach juba kütab. Oh mind ohmut.


Kui ma oleks selle sissekande kirjutanud kohe peale kontserti, siis oleksin olnud kriitiline nagu öö. Laibach muidugi üllatas, nagu ta seda alati teeb, aga kohest katarsist ei tekkinud. Eks seetõttu, et mulle puht individuaalselt meeldivad elus sümfoonikud. Igal pool laiutavad klassikalise muusika elektroonilised paskkoopiadkaverid ajavad mind lihtlabaselt närvi. Öäk. No ja alguses tunduski, et Laibach teeb sedasama jura. Paraku, mida asi edasi, seda paremaks asi läks ning nüüd, kolm päeva hiljem, on asjad kuidagi paika loksunud. Mulle jõudis kohale lihtsalt eksole. Võib öelda, et Laibach'i kuulamine tasub alati ära.
Mängiti tol õhtul Bachi fuugasid, keda muide peetakse vingeimaks fuugameistriks üldse.
Hea muusika teeb õnnelikuks.

Muidu on kõik tasa ja targu. Midagi erutavat pole juhtunud ja eks ma hoian ikka alandlikult pea maas ja piilun alati nurga tagant, enne kui edasi liigun. Kes teab, millal kriis kallale kargab ja parem karta kui kahetseda.

BS

Ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui et Britney Spears on täpselt samasugune inimene nagu mina, ainult et ta ei saanud hakkama. Kui kõrgust kardad, ära kosmonaudiks hakka. Kui esilaulja kleit ahistab, laula tausta.

uitmõte

Kui ettevõtja teenib kasumit, jagab ta seda iseendaga. No investeerib ka ehk.

Kui ettevõtja kukub kahjumisse, tekib tal kange himu seda kõigiga jagada.

Ma saan aru, et majanduskooma palju võimalusi ettevõtete elushoidmiseks ei anna, aga solidaarsusest ei maksa siin rääkida. Vähemasti kõike selle kaela ajada. Töökoht on tähtis ja pigem sutsu väiksema palga eest kui üldse ilma, aga solidaarsuse mõistega ei maksa küll lehvitada. Puhas pragmatism, mitte ühine mure riigi ja majanduse käekäigu pärast.

Ma nagu ei oskagi muust enam kirjutada, kui majadusjura. Parandame ennast. Räägin parem põgusalt endast. Reedel oli väljas asja. Eile olin kodus ja katkestasin sisuliselt suhtluse maailmaga. Täna natuke samamoodi. Kohe kiman maale ja ütlen emmele tere. Lihtsalt tahtmine tuli minna. Homme algab töönädal.

Nagu te näete, pole mul endast eriti midagi kirjutada. Igavate inimeste juures ongi see kõige positiivsem, et nad ei tüüta sind juttudega iseendast. Nii ka mina.

Nautige järelejäänud pühapäeva ning mõelge nõrgemate peale.

lagi on teate küll mis värvi

Varsti saab riigilt nutsu tagasi. Veebruari lõpp ja märts on alati tore kuu, sest Maksu- ja Tolliamet annab raha. Mõnus. Mina igatahes kavatsen üsna ruttu deklaratsiooni üle kontrollida ja kinnitada. Raha on alati vaja. Pealegi ei tea ju, millal töötasusid kärpima hakatakse. Muudkui ähvardavad ja ähvardavad ning äkki lõpuks hammustavadki tüki küljest ära. Suure masinavärgi vastu ju ei saa. Kas töö või palk, kumma valid? Mina valin praegusel ajal töö ja ma usun, et enamik teeb sama. Ma küll ei suuda jagada paljude optimismi, et tunneli otsas paistab valgus. Kahjuks on süvenev depressioon hakanud mulle vaikselt kohale jõudma. Ei teagi, kuidas seda vältida. Kui ikka lugupeetud välismaa analüütikuhärrad muudkui korrutavad, et Baltimaid ootab ees lõputu õudus ja põhjata must kuristik, siis ei ole väga meeldiv. Ei lohuta ka see, et paljude loogika järgi pole langus üldse langus, sest esialgu lastakse lihtsalt buumi ajal kogunenud õhk välja. Üldse on kuidagi nadi olla. Inimesed oleks nagu hulluks läinud. Viimsepäeva meeleolud on alati kuidagi närvilised ja destruktiivsed. Loen kasvõi neid politsei pressiteateid, kus on selgelt näha, et nn moosivarguste arv on plahvatuslikult kasvanud. Jube ja nõme. Panen siia nüüd galerii suure depressiooni aegadest Ameerikamaal enne II maailmasõda. Üsna rusuvad pildid on tegelikult.




Huvitav, millal me Eesti tänavatel selliseid asju nägema hakkame. Loodetavasti mitte kunagi. Kõigepealt peab muidugi enda sees tekkivast depressioonipojukesest jagu saama. Ennast kuidagi turgutama ja sundima naeratama. Muud valikut pole. Kõik.

koerad piljardilaual

Kuna endast eriti midagi kirjutada ei taha (jälle!), siis panen siia põgusalt kirja ühe vana mõtte. Hakkasin mõni päev tagasi riigikogulaste kuluhüvitistest mõtlema, eriti nendest, mille põhjenduseks on toodud "kohtumine valijatega". Alguses mõtlesin, et mida nad vassivad ja valetavad kogu aeg mingist valijatega kohtumisest. Esiteks on meil salajased valimised ning võimatu on teada, kes kelle poolt hääle andis. Ja ma ei usu, et parlamendisaadikud mööda maad käivad ja vaikselt inimeste hingede kallal surgivad, et teada saada, kelle poolt nad ikkagi hääletasid. Ilmvõimatu noh. Absurdne. Siis aga tabasin ennast hoopis teisest nurgast - sain aru, et mu mõte oli liikunud täiesti valet rada pidi. Ei vassi need riigikogulased midagi. Aus jutt ja puha. Ma eeldan, et inimesed, kellele nad restodes, baarides ja muudes puhke- ning lõbustuskeskustes välja käristavad, on enamuses vähemalt 18. aastat vanad, teovõimelised ja Eesti Vabariigi täielised kodanikud. Ja kui nad kõike seda on, siis on tegu ju valijatega. Nad ei pruugi käia valimas, aga nad võivad, seega nad on valijad. Inimesed, kellega riigikogu valimiste korral arvestatakse kui valijatega. Lihtne. Eesti Vabariigi põhiseaduse kolmas peatükk ütleb:

RAHVAS

§ 56. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:

1. Riigikogu valimisega;
2. rahvahääletusega.

§ 57. Hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks.

Hääleõiguslik ei ole Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks.

§ 58. Seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades.


Seega on kõik selge ja klaar. Kui rahvasaadik käis kasvõi sõpradega kõrtsus pummeldamas ja käristas selle kõik neile kuluhüvitise eest välja, ikkagi kohtus valijatega. Keegi ei öelnud ju, et vaat kohtusin enda valijatega. Ei. Lihtsalt valijatega. Respect saadikud, kulutage aga. Kõik on õige.

Aga vaata, siis on lust ja rõõm:
härgade tapp ja lammaste veristus,
süüakse liha ja juuakse veini.
"Söögem ja joogem,
sest homme me sureme!"

(Jesaja 22:13)

kuulake kultuuri

Mitte, et mul poleks olnud millestki kirjutada, aga ma pole viitsinud ega tahtnud lihtsalt. Erinevatel põhjustel. Läheb üle. Tahtsin siia otsa veel ühe õelapoolse nalja visata, aga ei hakka inimesi kiusama ega poolsolvama.
Mida ma aga öelda tahan, et üks kena daam tuleb järgmise nädala lõpus Eestisse.

Täpsemalt on tegu innuiidi lauljatari Tanya Tagaq Gillisega. Innuiidid on teatavasti Kanada põhjaosas ja Alaskal elav põlisrahvas. Tanya Tagaq esitab nende traditsioonilist kurgulaulu, kuhu ta on sisse seganud ka igasugust kaasaegset kraami. Nimetage seda siis indieks, rockiks või milleks iganes. Kuulake SIIT või SIIT. Või VAADAKE. Ka youtube'st. Kontserdid toimuvad reedel, 20. jaanuaril Viljandis pärimusmuusika aidas ja laupäeval, 21. veebruaril Kumus. Kardan, et tuleb minna. Kui vähegi saan.

täiesti sisutühi sissekanne (nagu siin ikka mõnikord juhtub)

On talvine pärastlõuna ja ma pole ikka veel ennast toast välja vedanud. Kuigi oleks vaja. Tööl peaks tööd tegema, poes vaja käia, niisama värsket õhku hingata. Nii ma siis istun diivanil ja kogun jõudu. Vaikselt hakkab tulema ka juba. Kõik ajalehed on online's läbi loetud. Sain teada, et Kristjan Kasearul on peal ilusa poisi needus, keegi Janne Saar muutus totaalselt ja Jana Hallas ootab last. Tegelikult ei saanud, sest lugesin ainult pealkirju (vabandused, vabandused, vabandused). E-post on ka läbi kammitud ja kohv joodud. Viskan iga natukese aja pärast igavledes pilgu aknast välja ning mõtlen ennast sinna. Praegu just ohkasin selle peale. Kas minna kohe, 5 minuti pärast või venitada veel kummi. Ei. Enam ei venita. Tõusen ja hakkan astuma. Päev vajab krabamist.

õhk puhus blogist läbi

There's a place in the sun, For anyone who has the will to chase one
And I think I've found mine, Yes, I do believe I have found mine, so

Close your eyes, And think of someone, You physically admire
And let me kiss you, Let me kiss you

I've zig-zagged all over America, And I cannot find a safety haven
Say, would you let me cry, On your shoulder
I've heard that you'll will try anything twice

Close your eyes, And think of someone, You physically admire,
And let me kiss you, Let me kiss you

But then you open your eyes, And you see someone, That you physically despise
But my heart is open
My heart is open to you

Take me out tonight
Where there's music and there's people
And they're young and alive
Driving in your car
I never never want to go home
Because I haven't got one
Anymore

Take me out tonight
Because I want to see people and I
Want to see life
Driving in your car
Oh, please don't drop me home
Because it's not my home, it's their
Home, and I'm welcome no more

And if a double-decker bus
Crashes into us
To die by your side
Is such a heavenly way to die
And if a ten-ton truck
Kills the both of us
To die by your side
Well, the pleasure - the privilege is mine

Take me out tonight
Take me anywhere, I don't care
I don't care, I don't care
And in the darkened underpass
I thought Oh God, my chance has come at last
(But then a strange fear gripped me and I
Just couldn't ask)

Take me out tonight
Oh, take me anywhere, I don't care
I don't care, I don't care
Driving in your car
I never never want to go home
Because I haven't got one, da ...
Oh, I haven't got one

And if a double-decker bus
Crashes into us
To die by your side
Is such a heavenly way to die
And if a ten-ton truck
Kills the both of us
To die by your side
Well, the pleasure - the privilege is mine

Oh, There Is A Light And It Never Goes Out
There Is A Light And It Never Goes Out
There Is A Light And It Never Goes Out
There Is A Light And It Never Goes Out
There Is A Light And It Never Goes Out
There Is A Light And It Never Goes Out
There Is A Light And It Never Goes Out
There Is A Light And It Never Goes Out
There Is A Light And It Never Goes Out

ma ise olen ka loll

Mul on üks hea sõber (nüüd küll tuttav) kes peab ka blogi. Ma olin õnnelik, et ta ajaveebi avastasin. Kammisin selle täiesti läbi ja suht kesine oli. Üllatas, sest tüüp ise on väga tark ja loominguline. Ja järsku on see kõik, mida ma temast teadsin, kadunud kuskile. Imelik. Veider. Kummaline. Võõrastav. Naljakas. Jah - eelkõige naljakas. Las ta siis olla. Tarkade sõnadega lollpea. Soovin talle kõike head.

kopikaga lagipähe

Ei tea, kas ma olen ainuke loll, aga ma ei taha enam kuulata rikkurite sõnavõtte teemal, et varsti on meil 100 000 töötut, nende soigumist enda ilmeksimatusest ja retoorikat a'la minateanminateanminatean. Järsku on kõik suurärimehed hakanud sõna võtma ja lõugu plagistama. Et riik peaks neid ikka kuulama ja kuuletuma, nemad rääkisid juba sada aastat tagasi, et tuleb majandustalv jne. Kopp on ees. See, et teie ärid kõrbevad pole pehmelt öeldes minu asi. Kui hakkasid äri tegema, võtsid sellega ka vastutuse ja riski. Ei saanud hakkama, pane pillid kotti. Kahju muidugi, kui töökohad kaovad ning eks ettevõtlus on tähtis asi ka. Loogiline ju. Aga mitte ainus riigi toimimise alustala. Kuid jah, mulle vägisi tundub, et nende sõnavõttude taga on veel midagi. Kuna riik kärbib, siis on kuskil miski kopikas kadumas ja see ajab tagajalgadele. Ei usu, et nüüd kõik järsku riigimehelikult mõtlema hakkasid. Sügavalt kahtlen. Kui viimases Ekspressi telesaates ühest ämbrist teise astunud LõhmusHumVee podiseb midagi devalveerimise headest külgedest ning teeb valitsusele ettepaneku omi vigu tunnistada, siis tahaks karjuda, "mida sa pläkutad oinas!" Ja kui seesama rikkur ütleb veel, et tema investeerimispankurina endal suurt süüd ei näe, mis maailmamajanduses on juhtunud, tahaks oma meeleheitele veelgi volüümi juurde keerata. Krt, mida sina scarface devalveerimisest siristad. Elaks ma ka Šveitsis, maksaks sinna makse ja hoiaks nutsu sealses pangas, Šveitsi frankides loomulikult, ei julgeks ma EESTI KROONI devalveerimisest piiksatadagi. Marslased hoidku planeet Maa asjades suu vett täis eksole. Üldse on see asi ümberringi absurditeatri mõõtu välja andmas. Valitsus higistab kärbete kallal ja varsti lajatab meile kõigile tapariistaga vastu varvast. Junnkakud, tõstku üksikisiku tulumaks kenasti paar-kolm prossa uuesti kõrgemaks ja asi vask. Ma elan ilma selle paarisaja kroonita ka normaalselt edasi. Ainsad, kes selle peale ilmselt inisema hakkaksid, saavad minu mõõtkavade järgi niigi paksult pappi. Seega nende häälitsemine mind morjendab jee. Ühesõnaga, mina valasin oma frustratsiooni teie peale nüüd välja ja vaadake ise kuidas hakkama saate. Au revoir.

Ahjaa, uus söögilaud jõudis Indiast kohale. Kohalikud tõmmud nobenäpud olid hea töö teinud. Tõin eile sõbra abiga ära ja panin kohe nikstinaksti kokku. Vot see on abi kolmandale maailmale. Andsin neile tööd ja raha. Tehke järele.

käed ümber pariisi

Ehk olen hiljaks jäänud, aga täna (5.veebruar) umbes kell 8.16 Terevisioonis Mozi uusima singli "I'm Throwing My Arms Around Paris" video.

kelle hääl maksab

Minu lemmikrubriik ajalehtede juures on alati olnud arvamusleheküljed. Endast targemate arvamusi on hea lugeda. Pealegi saab sealt lugeda nn vastuvoolu asju. Paraku võib sealt ajuti lugeda asju, mida võib puhta lobina võtta. Enamasti peidavad autorid siis ennast mingi muu, teemaga mitte nii haakuva, vastuolus oleva, autoriteetsema identiteedi taha. Näiteks transpordifirma juht tituleerib ennast mingi respektaabli riikliku ametiasutuse hõlma all tegutseva transpordikomisjoni liikmena. Kirjutab aga sellest, et majandusele oleks kasulik, kui rekkale saaks veel ühe käru külge keevitada. Ehk siis unustab öelda, et tal on ettevõte ja lisakäruga teeniks ta kopsakamat kasumit. Või kirjutab ülikooli eksjuht ja õppejõud homoteemalise arvamusartikli, kus kirjeldab geikogukonna terrorit ühiskonna kallal oma õiguste nõudmisel. Et hoolimata sellest, et rahva enamus on taolise seksuaalse sättumuse vastu, ei tohi hukkamõistu kartuses oma vaenulikkust nende suhtes väljendada ning saabunud on vaata et vaikiv ajastu. Paraku unustab arvamusartikli autor öelda, et ta kuulub kristlikku kogudusse, kus homoseksuaalsust defineeritakse räige patuna. Need on vaid üksikud näited. Ma ei räägi siin uudisterubriigis mõnikord plahvatavatest pommidest, kus keegi kuskil avastab, et üks või teine valdkond on sattunud alarahastatuse ohtu. Paraku ilmub see uudis alati kuskilt "mujalt", mitte selle valdkonna spetsialistide käest. Targem lugeja saab muidugi väga hästi aru, et tegelikult pärineb uudis just sellesama valkonna kontoriseinte vahelt. Selle nimi on lisaraha nuiamine avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Edukam on see, kes suudab avalikkuse enda kasuks hüsteeritsema panna. Olgu. Mis ma öelda tahan. Pole vaja kõike puhta kullana võtta. Või vähemalt ürita kindlaks teha, kas ja kes selle infoga kasu teenib. Ühiskondlik arvamus on väärtuslik kapital. Sellega saab mõjutada otsuseid, viidates sellele, et vox populi, vox dei (rahva hääl on jumala hääl). Kas on? Paraku unustatakse, et demokraatliku ühiskonna ainus mõte ei ole enamuse diktatuur vähemuse üle, vaid ka erinevuste aksepteerimine ning nendega mõistlikul määral arvestamine. See ei tähenda, et me peame kõigega nõustuma. Mulle ei ole näiteks vastuvõetav nii mõnigi poliitiline maailmavaade, ma ei ole ka homoseksuaalne, naisõiguslusest rääkimata. No neid asju on veel, aga ma arvan, et meil kõigil on eluõigus siin päikese all. Mis muidugi ei välista mõistlikku diskussiooni ühe või teise asja mõttekuse üle. Või enda põhimõtete juurde jäämist. Ainult et mulle meeldib, kui seda tehakse ausalt. Kui ettevõtja tuleb avalikkuse ette ning räägib ausalt, miks üks või teine asi talle kasulik on ja näidates alles siis, miks see ülejäänud ühiskonnale kasulik on. Samamoodi võiks inimene, kellele üks või teine sättumus ei meeldi, öelda ausalt, et mina selle ja selle koguduse liikmena ei aksepteeri neid ja neid, sest ma usun seda ja seda. Kena. Kõik saavad aru. Paraku on see vist helesinine unistus, sest alati on kergem peituda masside taha. Sest rahva hääl on ju jumala hääl.
Eks ta üks segane mõtisklus tuli, aga pole lugu. Olge tublid.

reklaam

Morrissey reklaamib kenal moel oma järgmisel teisipäeval ilmuvat singlit "I'm Throwing My Arms around Paris". Kes tahab füüsilisel kujul mälestust, kui heas vormis võib olla sel kevadel viiekümneseks saav muusikalegend, peab ise sinku soetama. Pilt on raiutud sealsele vahelehele. Odavam variant on seesama pilt värvilise printeri väljutusavast füüsilisse vormi võluda. Lugu helilisel kujul SIIN. Pean ka tõdema, et mida rohkem ma seda lugu kuulan, seda rohkem ta mulle meeldib.

Boonuseks pakun veel Mozi poolpaljast pilti, mis pärit pea kaheksateist aasta tagusest ajast.

Kiitlemiseks tahaks veel lisada, et poolpaljast Morrisseyd olen ma näinud küll ja rohkem. Loomulikult siis, kui ta kontserdil endale omasel moel higiseid särke seljast kisub.

poro

Sõbrad, paneme papi kokku ja ostame põhjapõdra. Liha pidi jube hea olema. Pealegi saab ilmselt hinda alla kaubelda, sest põdrad on kasutatud.

sõna sai lihaks

Mõtlesin täna, et viin oma mobiili arsti juurde. Kaua sa ikka piimvalget helendavat ekraani vaatad ja ööd ega mütsi ei näe. Ei seda, kes helistab, sms-e jne. Otsisin kõik vajalikud dokumendid välja, kuna garantii veel kestab. Ülekantud tähenduses mobiili kehtiva haigekassa kaardi. Aga siis juhtus ime. Mobiil lõpetas ehmatusest mossitamise ja võttis pildi ette. Näed, mida kõike süstlahirmus juhtuda võib. Lubasin moblale omaltpoolt, et käitun temaga edaspidi hoolivamalt ja olen armastav peremees. Nüüd on meie vahel harmoonia ja teineteisemõistmine. Me ei karju enam üksteise peale, ei löö ega peksa, kasutame viisakat kõnepruuki ja oleme üldse teineteisele suhtes hoolivamad. See legendaarne kanakitkumine ning pidev lahku- ja kokkukolimine minu ja mu mobiilide vahel peab lõppema. Aitäh armas mobiilike, et mu pühapäeva helgemaks tegid. Armastan sind. Armasta sina mind ka.