23 detsember 2009

olen ülbe jah, mis siis

Eile oli poodidesse asja ja rallisin linnas autoga ringi. Liiklus oli normaalne. Vähemalt ilmaolusid arvestades. Keegi ei kihutanud liialt ja pikivahet hoiti ka. Jõudsin Rocca al mare kaubanduskeskuse juurde ja keerasin ringteelt parklasse. Seal oli väiksemat sorti ummik ja autod liikusid vaikselt teineteise sabas. Minu taga sõitnud auto aga arvas millegipärast, et seal on mitu rida ja sõitis mu kõrvale. Kaks noort tšikki istusid sees. Ja hakkasid trügima ja trügima mu ette. Näitavad mulle autost kahte näppu ja trügimist ei jäta. Ma irvitasin neile vastu ja näitasin ka sümboolseid sõrmi. Tšikid ei tahtnud üldse alla anda. Kuna nad olid ebaviisakad, siis otsustasin, et lähen lõpuni välja ja järgi ei anna. Savi, et naisterahvad. Viisakus käib kõigi kohta ja sugu pole mingi vabandus, eriti jultumuse ega nahhaalsuse korral. Ühesõnaga trügisime seal siis natuke maad, kuni üks auto nende reas neile vastu tuli ja nad olid sunnitud ennast minu taha võtma. Väga ebameeldiv situatsioon oli. Mõlemad olid suht sellised tibid, kes mul vastikusvõdinad ihule ajavad ja keda Hollywoodis ning muudes sarnastes kohtades kohata võib. Seda tüüpi naisolevused, kellel on millegipärast arusaam, et kuna nad on tibid, siis peavad kõik kutid neile jooke välja tegema, igas olukorras eesõigust andma ja nende ülbust taluma. Ei pea. Millal sellised inimesed maailmast ükskord otsa saavad. Ilmselt mitte kunagi ja ainus lohutus on, et minu ja nende maailmad puutuvad tõesti kokku ainult haruharva. Ja muide, ma isegi kaalusin peas, et lasen nad siis vahele, aga mu viisakussoovi tapsid nende blondeeritud ja sirgendatud juuksed. Nimetatagu mind oma eelarvamuste orjaks. Ükskõik. Selline lugu siis. Tsau seniks.

22 detsember 2009

mustad jõulud on lahedad

Käes on jälle see jube aeg, kui kõik teineteisele head nägu teevad ja nänni kingivad. Mitte, et selles midagi halba oleks, aga ma ei suuda seda trianglit kaasa teha. Täna olin sunnitud ühte konkreetset asja otsima. Oli vaja sugulasele konkreetne kink osta. Tuuseldasin mööda poode ringi ja tegin hinnavõrdlusi. Kuna ma pool päeva niigi maha põõnasin, siis teine pool läkski sellele, et see kink leida. Aga mul olid õhtuks hoopis teised plaanid. Kui lõpuks selle asja ostetud sain, avastasin, et kell oli nii palju, et kõik plaanid olid luhtas. Nõme. Ise süüdi muidugi. Oleks pidanud kella vaatama. Aga jõulud on jah imelik aeg. Mul tuleb varakult masendus peale ja juba praegu on selline vastik tunne keset kõhtu ronimas. Tahaks kuskile peitu pugeda ja oodata, et see kõik ükskord mööda saaks. Kirikus on muidugi lahe käia, aga kõik muu, kinkide saamine ja andmine ei meeldi mulle. Juba oma esimestest jõuludest mäletan, et ema töö juures ei suutnud jõuluvanale (tol ajal küll näärivanale) salmi lugeda. No oli peast läinud nagu tina tuhka. Täielik tühjus. Ema veel pärast riidles kodus, et õppisime küll ja kuidas ma siis niimoodi käitusin. Täielik klišee. Ühesõnaga, kogu see pühalikkus ja muu trall käib mulle väga närvidele. Lisaks on kogu see jant sündinud alles neljandal sajandil peale Kristust ja seega täielik pseudopüha. Kui keegi tahab Jumalat meeles pidada, siis võiks seda aastaringselt teha. Kingitusi võiks teha sünnipäevaks. Heategevust võiks ka kogu aasta jooksul teha, mitte ainult jõulude ajal pingutada. Lisaks laseb iga viimane kui keskpärane laulja just sel ajal välja oma plaadi ning läheb tuurile, et papp kokku koorida. Ma olen masendunud. Homme või ülehomme põgenen maale. Aga isegi sinna lähen ma sellepärast, et oleks kole, kui ema peaks seal pühade ajal üksi olema. Ta juba valmistab süüa ja ostab kraami kokku. Ma ei saa talle seda süüks panna, aga raske on ka öelda, et see võiks nagu tavaline külaskäik olla. Kuidagi peab selle aja üle elama. Üks hea asi nende pühadega siiski on. Puhkus. Seda naudingi. Teile sama.

18 detsember 2009

kaasajooksik

Ma olen olnud nii pioneer kui komsomol. Kui ausalt ära rääkida. Kollaboratsionist, ütleksid paljud. Nojah, küllap tõesti. Ometigi on mu ühinemised nende organisatsioonidega täis nalja ja tobedust. Kõiges on süüdi mu isa. Ta oli mind kasvatanud pidevas kommunismivastases vaimus. Teda võis mõista, kuna kaks ta venda oli punaarmeelaste poolt tema silme all tapetud ja küllap mina oleksin sel juhul veelgi hullemini oma lapsi kasvatanud.

Ühesõnaga astusin pioneeriks. Kogu tseremoonia toimus võimlas. Tollases Rapla keskkoolis. Nüüd on neid kaks. Vesiroosi tuli pärast mind. Nii. Tseremoonia sai läbi ja kogunesime riietusruumi. Mul oli kogu aeg kuklas mu isa kommuvastased mõtted. Kui garderoobi astus sisse A-klassi lipukandja (Peeter), ei suutnud ennast tagasi hoida. Nuuskasin nende lipu täis. Mind kutsuti kohe pioneeri mingi nõukogu ette. Nad polnud isegi laiali jõudnud minna. Ütlesid, et kui midagi veel sellist teen, siis lendan pioneeriorganisatsioonist. Ma ütlesin, et jah. Mida ma ikka oleks osanud öelda. Ega see minu demonstratsioon polnud, see oli mu isa oma. Naljakas on see, et mu vanemad said sellest kohe teada, aga mina sain alles aastaid hiljem teada, et nad teadsid. Nad ei öelnud mulle miskit tol korral. Isa ükskord purjus peaga lobises selle välja.

Komsomol. Ma õppisin merekoolis ja lõpu eel ei olnud kuidagi võimalik praktikale minna, kui sa ei olnud komsomoliks astunud. Minu poolt komsomoliks astumisel mitte mingeid tundeid, lihtsalt karjäär. Et äkki olen kolaboratsionist? Mingite kriteeriumite järgi kindlasti. Aga mõelge, praktika oli välismaal. Olgu see siis öeldud. Komsomoli astumine. Läksin vastuvõtukomisjoni. Astusin sisse. Mingi 5-6 inimest istusid + minu kooli mingi komsomoli asjamees. Küsiti, mitu ordenit ja autasu on kommunistlikul noorsoo organisatsioonil ning millised. Ma ei teadnud. Kes ikka teadis. Ja siis hakkas tsirkus. Mu kooli komsomolitegelane näitas mngit brožüüri ja seal olid need aumärgid-ordenid kenasti olemas. Ütlesin, kui palju ja siis paluti öelda, et millised autasud siis. Nimeliselt. Lenini näo järgi ütlesin, et Lenini orden. Pihtas. Siis teksti järgi ütlesin, et töö orden. Peaaegu. Ühesõnaga hävisin. Muffigi ei teadnud. Kusjuures ma imestan nende pühendumust, kui mu kooli komsomolisekretär mulle neid märke poolvaljult ette sosistas. Nad ei naeratanud ka. Rääkimata korrale kutsumisest. Kui kõik oli läbi, mis läbi kukkunud, siis hääletati. Kõik poolt. Ja kõik tegid seda sellise näoga, nagu oleks nende ees kõige tulihingelisem kommnoor. Vot see oli kämp ruudus.

Selline kollaboratsionist olen.