sügis

Pika vaikimise järgi tegi see blogi suu lahti. nagu põhjamaa trollid, kes iga saja aasta tagant midagi mokaotsast poetavad. Ei saa öelda, et vahepeal midagi juhtunud poleks. On, ja palju. Aga ma pole tahtnud sellest kirjutada. Vähemalt avalikult. Ja ei tee seda ka edaspidi. Sotsiaalmeedia on ju nagu madu rinnal, et kui sa temaga valesti käitud, saad hiljem sutsata. Ja maohammustus teadagi võib lõppeda kurvasti. Ja mõnikord, kui ausalt öelda, olen ma mõelnud, et kellele seda blogi siin vaja on. Loeb seda umbes kaks inimest, kes ka nüüdse vaikimise järel selle koha ära on unustanud. ja mis põrutavat mul neile teatada ongi. Enamus klikke tuleb siia ju juhuslikest kohtadest. Nii on. Aga miks ma ikkagi praegu suu lahti tegin. Küllap sellepärast, et viimane kuu aega on olnud minu elus suhteliselt murranguline. Ma rõhutan MINU ELUS! Sest tegemist on olnud eneseanalüüsi perioodiga, kus ma enda jaoks olen palju palju asju selgeks mõelnud ja vastavalt sellele otsustanud käituda ja ka käitunud juba. On ju vana tõde, et maailm ei saa muutuda enne, kui sa iseendas muutusi ei alusta. Et kas ma olen otsustanud paremaks inimeseks hakata. Päris nii aastavahetuse meeleolusse ma ei lange. Ma lihtsalt tahan muutuda. Ütleme nii, et viimasel eluperioodil olen ma elanud liiga enesehävituslikku elu. Ma pole mõelnud tervisele ega mind ümbritsevatele inimestele. Ja nii jätkates oleks ma lõppude lõpuks iseenda käest peksa saanud. Kuid milline lollus on endale vastu hambaid anda. Milleks, kui seda nii kui nii teiste käest saada võib. Parem siis juba ennast iseenda käest säästa. Ma olen veendunud, et inimene on kogu elu muutustes. Paremuse või halvemuse suunas. Ja samavõrra on selge, et endale iseenda selgeks tegemine, ehk rahvakeeli peeglissevaatamine, tuleb ainult kasuks. Aga ainult siis, kui midagi ette võetakse. Mina olen otsustanud võtta. Iseenda pärast. Ja loodan, et mul jätkub selleks jõudu ning iseloomu. Peab jätkuma.