11 august 2009

lollus ei ole ravitav

Eile ma jõin natuke alkoholi ja täna on hõre olla.
Seoses selle hõreolekuga hakkasin mõtlema, et miks inimestele meeldivad kollased väljaanded. No lihtne vastus on, et neile meeldib teada staaride eraelust. Kollane toob staarid koju kätte ja teeb nad tavalisteks inimesteks. Uus liik kollaseid staare on suvalised inimesed tänavalt, kes mingil kentsakal põhjusel on kuulsaks saanud. Mõnes saates osalenud, staariga öö veetnud jne. Nende eraelu vastu tuntakse huvi sellepärast, et siis on kelle üle naerda ja kelle arvelt ennast paremini tunda. Mina kollast väga ei tarbi. Mis ei tee mind paremaks inimeseks võrreldes nendega, kes tarbivad. Juba seetõttu, et mu enda elu annab mulle kollase kätte. Tõsi, vahel ma mitte ei naera enda üle, vaid nutan. Ülekantud tähenduses muidugi. Jood näiteks natuke alkoholi ja siis läheb käest ära. Ajad lolli juttu ning järgmine päev kõnnid silmad peos ringi. Masendav. Kas pole kollane ajakirjandus a'la me, myself and I. Pole vaja kroonikast või reporterist kellegi teise eraelu piinlike seikasid lugeda ega vaadatagi. Ise annan endale ainest küll. Üks mu sõber tegi endale augustikuu alkoholivabaks. Mõtlesin, et poleks paha tema eeskuju järgida ja september alkovabaks teha. Tema muidugi ei teinud seda sellepärast, et ta oleks alkoholi tarbinuna lollusi teinud. Minul kipub aga vahel loll jutt suust välja pääsema. Seetõttu olekski vist vaja natuke korralikum olla. Ma veel ei tea, kas ma teen nii, aga sinnapoole kipub küll.
Igatahes tahan kõigilt, kellele ma olen alkoholist joonuna lolli juttu ajanud, andeks paluda. Proovin ennast parandada. Ehk polegi see lollus, vaid ajutine meeltesegadus, mis üle läheb.

Kommentaare ei ole: