elu on ikka ilus küll

Et kõik lühidalt ära rääkida, siis kuni eilseni elasin teadmisega, et võib-olla on mul haigus, mille lõpp on üsna fataalne. Möödunud suvel panin tähele, et mul olid seljale tekkinud sünnimärkide sarnased täpikesed. Alguses asvasin, et ehk kaovad ära, aga ei kadunud. Pealegi nahk kipitas natuke sellest piirkonnast. Alguses ei lasknud endale pahasid mõtteid pähe, aga sügisel mingil hetkel hakkasin kahtlustama, et äkki on melanoom. See mõte elas mu peas iseseisvat elu ja ausalt öeldes oli see üsna painav. Mingitel hetkedel tekkis sellest lausa stress. No põhimõtteliselt arvasin, et ega pikka pidu pole enam. Arsti juurde ka nagu ei julgenud minna. Tüüpiline eesti mees eksole. Aga kes ikka tahab panna ennast olukorda nagu kohtusaalis, kus sulle surmaotsus välja kuulutatakse. Masendus oli kohati päris suur ja ei julgenud enam isegi pikaajalisi plaane teha, ennast millegi taolisega siduda ja üldse. Lõpuks sain ennast siiski niikaugele, et käisin eile nahaarsti juures ära. Üsna masendav oli alguses see mõte, et pean sinna minema, aga kui oli paar päeva jäänud, siis rahunesin maha ja saavutasin mingi stoilise rahu. Et kui on nii, siis on ja tuleb sellega leppida. Isegi hea meel oli, et see painaja ühel või teisel moel lahenduse leiab. Läksin siis arsti juurde, see uuris ja hakkas naerma. Ütles, et ma olen täiesti terve ja melanoomiga ei ole neil sünnimärkidel mitte mingit pistmist. Isegi päevitamist ei keelanud ära, ütles, et seda tuleb lihtsalt mõõdukalt teha. Terve mõistusega, mitte hulluks minna. Soovitas veel lahkumisel arstidest puhata. Tohutu kergedustunne tuli pärast seda peale. Ma ei imesta enam selle üle, kui inimesed peale pingelangust nutma hakkavad, sest mul endal tuli täpselt sama tunne peale. Inimesed on ikka imelikud vahel. Lükkavad mingit asja edasi ja elavad vabatahtlikult koletistega koos. Eile oli igatahes selline tunne, nagu oleks mingil moel mulle uus elu antud. Edaspidi üritan olla targem ja mitte painajatega koos elada. Kõik.