uusaastalubadused

Mul on juba mitmendat päeva tunne, et sel aastal juhtub minu elus midagi. Ja mitte ainult üks asi. See tunne ei kao ega kao ära. Osad neist on head ja osad halvad asjad. Ilmselt pean ma endaga tööd tegema, et halvad asjad peast välja rookida. Ma tean küll kuidas, aga kõik on viitsimise taga kinni. Aga ma tean, et üsna varsti võtan ennast kätte ja asun asja kallale. Heade asjadega on samamoodi. Tuleb ära teha. Paremaks muuta. Ellu viia. Kõik on tegemise ja otsustamise taga. Miks ma arvan, et miski muutub? Lihtsalt nii selgelt on kohale jõudnud, et mu elu on nagu seisva veega tiik. Mugav on, aga liikumist pole. Mõned asjad on kätte hapuks läinud ja mõned asjad enam ei toimi. Ma natuke kardan neid muutusi, aga samas tean, et endiselt jätkates oleksin mõne aja pärast õnnetu. Ja kui ma peaksin ka mõnda asja, mida ette võtan, kahetsema, siis vähemalt olen ma proovinud. Ma ei pea siin endale motivatsioonikõnet, mul on tõesti see piir käes, kus inimesed kannapöördeid teevad. Elu on nii neetult lühike, et seda raisata. Sel aastal hakkan ma jälle rohkem raamatuid lugema. Pöördun tervislikuma eluviisi poole. Korrigeerin oma tööelu. Proovin poolelijäänud keeleõpinguid taasalustada. Käin rohkem ema juures maal. Piiran tarbimist ja teen seda teadlikumalt. Räägin mõnede inimestega asjad selgeks, et uutmoodi nendega edasi minna. Proovin rohkem reisida, sest maailmas on nii palju lahedat, mida ma veel näinud pole ja millal siis veel. Kindlasti midagi veel, aga praegu hoobilt ei tule meelde. Loomulikult ei kirjuta ma siin lahti mõningaid asju, mida ette kavatsen võtta, sest need on liiga isiklikud. Ma arvan, et te mõistate. Ja loodetavasti ei pea ma aasta lõpus tõdema, et plaanisin küll, aga ära ei teinud. Head uut aastat!