oled internetis, järelikult oled olemas

Mulle on hakanud vägisi tunduma, et internetis olen ma rohkem olemas kui päris elus. Suhtlusportaalides kohtun inimestega, kellest ma pole aastaid kuulnud ja ausalt öeldes pole neist ka puudust tundnud. Ja siis plaksti ilmuvad nad kuskilt välja ja hakkavad suhtlema. Esiteks olen ma üldse kehv suhtleja ja teiseks olen ma veel kehvem suhtleja, kui ma pole inimest enam aastaid näinud ja ei oska enam millestki temaga rääkida. Seda enam, et mu elu on hoopis teisele poole kasvanud ja muud huvid tekkinud. Minu maailm ei ole enam nende maailm, nagu varem. Loomulikult ei suhtle nad minuga vägisi, aga kirjadele ja vestlusele on nagu viisakas reageerida. Veelgi nõmedamaks keerab olukord siis, kui veel mu isiklikku ellu puutuvat pärima hakatakse. See pole kellegi asi lõppude lõpuks. Aga näed, ei julge öelda ka, et ma ei räägi nendest asjadest. Vähemalt otse ei julge. Tavaliselt keerutan ennast sellises olukorras teemast kõrvale ja üritan muust juttu teha. Kui see ei õnnestu, siis leidub alati "põhjus", miks ma online'ist lahkuma pean. Olgu muidugi need vanad-uued sõbrad kuidas on, aga kõige selle loll tagajärg on, et ma ei julgegi enam online' olla, äkki keegi tahab jälle suhelda. Rumal olukord. Samas on muidugi küllalt inimesi, kellega ma meeleldi suhtlen. Mõne üksikuga on alati suisa rõõm seda teha. Aga jah, internet teeb vahel maailma liiga väikeseks ja inimese nähtavamaks.