Esimest korda üle mitme aasta murran oma tõekspidamistele ja eelistustele truudust ning tunnistan, et praegune talveilm on tõesti imeilus. Nagu lapsepõlves. Ma annan endale muidugi aru, et see kõik muutub, kui ilm veidi soojemaks peaks keerama ja kogu see lumemassiiv lögaseks pudruks muutub. Siis on kuri karjas. Ja kui peale sula veel külmetama peaks, siis on oi-oi-oi-oi. Seda jäätunud lund ja lörtsi ma ei armasta. Aga praegu on ilm ilus. Ja kelgutamas käin millalgi ka ära. Ilmtingimata. Minu sisemine laps (jah, ka tema on veel alles ja olemas ja kohati väga häälekas) nõuab seda mässates ja jonnides.
Noniii, olengi oma talvevihkajalikust loomusest hoolimata tunnistanud, et ka see aastaaeg võib olla ilus. Saite selle ülestunnistuse, saite. Ikkagi ootan kevadet ja suve.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar