liiklusvärdjad

Käisin eile Kose surnuaial isa hauale küünlaid panemas. Papsil oli sünnipäev. Kuigi lumi oli põlvini ja külm tahtis käed ära võtta, sai seal vaikselt iseendaga olla ning igavikust mõelda. Tagasi sõites, kui juba Tallinn-Tartu kahesuunalisel (neljarealisel või kuidas iganes seda nimetatakse, kaks rida ühes ja kaks teises suunas ning nad on eraldatud) maanteel olin, märkasin järsku tahavaatepeeglist, et teises reas läheneb mulle tohutu kiirusega üks auto. No see selleks, kuigi teeolud olid libedad, kohtab sellel lõigul ikka kihutajaid. Seal ei kujuta nad lihtsalt nii palju ohtu, kui kaherealisel teel sõites. Aga sellel ei põlenud ükski tuli peale plinkivate ohutulede. Taga ei põlenud needki. Viuhti kimas see vana mersuromu must mööda. Päris kole vaatepilt oli. 130 oli tal kindlasti rauas. Esiteks oli juba kottpime ja ma ei tea, kuidas ta üldse sõita nägi. Mingil hetkel jõudsin talle järele, aga siis pani ta mingil hetkel ikka ees udjama. Mõtlesin, et helistan politseisse, kuna see oli ilmselgelt liiklusohtlik hull seal roolis, aga millegipärast jätsin selle tegemata. Kuid selline tunne oli, et kui ta oleks kuskil tee ääres peatunud, siis oleks kõrvale tõmmanud ja tüübile lõuga äestanud. Sellised surmasõitjad väärivad korralekutsumist. Millal see värdtõug ükskord välja sureb!