pobisen endale nina alla mõttekesi

Minu tänase päeva märksõnaks võiks olla "küpsemine omas rasvas". Millegipärast tikuvad eksistentsiaalsed mõtted pähe, aga mõned mitte nii väga eksistentsiaalsed ka. Kuid sama põletavad. Ehh elukest, tahaks ohata. Miks on nii, et alati on midagi, millega me rahul pole. Kuigi pean tunnistama, et on perioode, kus elu tundub ka lill olevat. Ikkagi küsin endalt, kus on see tarkade kivi, mis õnnetunde kestvaks muudaks ja halva heaks teeks. Kuigi me arvame, et valitseme oma elu, käivad mõned asjad meile üle jõu. Näiteks, mida teha vastamata armastusega, haigustest puretud kehaga, lõputu vaesusega, kaasinimeste kurjusega, rutiiniks põlenud ning ummikusse jooksnud eluga jne. Vahel pole midagi teha. Mõned asjad on pöördumatud, heaks neid enam ei keera. Aeg, see vana vaenlane armu ei anna. Seepärast olengi mõtlema hakanud, et kuniks mulle on ajakest antud asju sättida, peaks seda tegema. Elu võib ju veereda nagu hernes, aga see kuhu ta suunata, on meie teha. Niisama kulgedes valib ümmarguse kujuga objekt alati allapoole viiva suuna. See ongi praeguseks kõik. Naiivsevõitu, aga hetkel mu mõtted selliseid radu mööda liiguvad.