On uskumatu, kuidas pisikesed asjad võivad suurelt mõjuda. Kellegi väike näpuliigutus võib su sisekliima hoobilt miinuskraadidesse pöörata. Fantaasia hakkab tööle ja sa küsid endalt, miks ta seda tegi ja milleks, kas ma pean sellest midagi välja lugema jne. Järjekordselt on saanud tõestust, et ma olen ja jään emotsiooni-inimeseks. Kui saaks kuidagi jälile nendele nupukestele ja hoovakestele, mis inimeses emotsionaalseid reaktsioone vallandavad, oleks lahe. Sest sisemine plahvatus või hõõrdumine võivad kulutada rohkem, kui mis tahes välised tegurid. Teadlased on ammu rääkinud, et depressioon ja stress põhjustavad rohkem haigusi kui miski muu. Ja ma usun neid. Õigemini olen selle korra omal nahal läbi kogenud. Aga enam ei taha. Sellepärast olekski vaja kuidagi reguleerida seda kaadervärki, mis meie emotsioonides tõuse ja mõõnasid tekitab. Paraku jääb selle valitsemine ja kontrolli all hoidmine vist samasuguseks unistuseks nagu keskaja alkeemikutel tarkade kivi leidmine. Keegi on öelnud, et tuleb õppida leppima asjadega, mida muuta pole meie võimuses. Eks ma pean seda õppima. Vahetegemist ka. Teate küll, sõltuvate ja sõltumatute asjade eristamisel. Jõudu mulle.
Selline segane ja konkreetsusest kauge kirjatükk siis praegu. Elame.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar