inimesed nägid nüüd päikest

Ilus sügis on. Kõndisin tänaval, lehed sahisesid jalgade all. Ilus oli. Inimesi polnud ja tänavad olid tühjad. Kuidagi majesteetlik tundus sügis. Loodus on värviline ja iseteadev. Aastaajad tulevad ja lähevad meist olenemata. Meil jääb üle ainult sellega leppida ja kohaneda. Selle kulgemise sees olla. Aga see on ilus. Seepärast, et hea on teada, me pole maailma kuningad. Me oleme ainult selle osa. Taevast tuli müra ja üles vaadates lendas lennuk mu pea kohalt üle. Lendas ja võttis kõrgust. Peas oli mõte, et tahaks näha, kuidas ta pilvedesse kaob. Minu ajaarvestus vedas mind alt, kui arvasin, et nüüd, siis oli lennuk juba kadunud. Inimesed nägid nüüd päikest.