Sain siis teada või teadvustasin endale, et mina, vana teravsilm, pean omale võib-olla varsti prillid soetama. Mitte kohe ja loodetavasti läheb selleni aega, aga mul on hüperoopia ehk kaugnägevus. Ehk kaugel olevaid asju näen väga selgelt, aga lähedalolevaid enam mitte nii hästi. Kui on väike kiri, siis ma pean kaugemalt vaatama. Ma pole mitte kunagi tahtnud prille kanda. Ka ilu pärast mitte. Ja õnneks vist ei pea ka, sest lugemiseks, kui kunagi see aeg kätte peaks tulema, ei pea prille igapäevaelus kandma. Kuid jahmatav on küll, et selline asi nüüd kallal on. Ilmselt sellepärast, et ma pean päevast päeva tundide viisi arvutiekraani passima. Natuke on meelde jäänud või olen kuulnud, et töökoht vist mingis osas tasub prillisoetamiskulud. Aga näis, esialgu saan ilma hakkama.
Teine asi mida teada sain, et ma olen suhteliselt melanhoolne ja kergelt depressiivsusele kalduv isik. Üks sõber ütles ja ma otsustasin teha teiste sõprade seas selleteemalise küsitluse, mis andis minu üllatuseks tulemuse, et ma olengi. Nagu padjaga vastu pead. Et mis mõttes, mis moodi! Ma olen alati arvanud, et oskan ennast kõrvalt küllalt hästi näha, aga tuleb välja et sugugi mitte. Igatahes panin ennast nüüd iseenda jälgimise alla ning proovin veel tuttavate ja sõprade käest uurida, mil moel see raskemeelsus, melanhoolia, nukrameelsus ja muu siis minu puhul väljendub. Äkki saan rohkem päikest enda tuppa, kui tean, millise akna eest kardinad ära peab tõmbama.
Sellised lood siis, olge tublid.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar