iga külm läheb ükskord mööda

Peale mõningast meeltesegadust otsustasin, et taastan oma facebook'i konto. Otsus see sulgeda oli selgelt ebaadekvaatne, aga ennast süüdistama ma ei kipu, kuigi ehk peaks. Aga kedagi teist ei süüdista kindlasti, sest otsus sotsiaalsest võrgustikust eemalduda lähtus minust ja ainult minust. Mul tulevad aegajalt peale sellised hood. Näiteks ei taha ma näha koridoris oma naabreid. Vähemalt ei taha ma nendega suhelda. See sotsifoobsuse puhang võib tulla peale kus iganes ja millal iganes. Igal inimesel on oma hirmud, foobiad ja kartused. Ma kardan näiteks lennukisõitu. Kardan, aga kui vaja siis lendan. Ainult, et mulle tundub, kui seal peaks midagi juhtuma, siis see on nii fataalne. Ma tean, et statistika ei toeta mu kartusi, aga nii on. Autosõit on ju statistilisest küljest hoopis ohtlikum. Et kuidas lennusõit ja sotsiaalsed suhelda_mitte_tahtmise_hood teineteisega seotud on. Need on tegelikult peas kinni ja mõistuslikud argumendid räägivad, et mul ei peaks neid olema. Ühesõnaga täiesti asjatud isiksuslikud häired. Inimestega suhtlemine on ju suur rõõm. Pealegi, inimestega peab suhtlema. Eks ma kirun ennast nende rumalate hoogude pärast, aga ikka tulevad aeg-ajalt peale. Ühesõnaga, suhtlen edaspidi vabalt. Kes tahab ja iganes soovib, saab osa. Piiranguid pole.