väärismetallist käed

See nädal on jälle selline, kus kahetsen, et ma pole kuldsete kätega mees. Üks väike ehitusprojekt oleks vaja ära teha, aga ma ausalt öeldes ei kujuta täpselt ette, kuidas seda tehakse. Pean enne surnuaiapüha kalmupiirde paigutama, aga ei kujuta ette, kuidas piirdekivid paigutada. Kas peaks killustikupadja alla puistama ja ehk ka segu. Või saab ilma hakkama. Üritasin guugeldada, aga mitte kuskilt ei hakanud õpetust silma. Või ei osanud ma otsida. Tegelikult olen ma kõigis remondi- ja ehitustöödes äpu. Kahju kohe. Tahaks nagu oma kätega teha, aga igasugused oskused puuduvad. Varasem elu lihtsalt pole pakkunud võimalusi. Seina olen paar korda tellistest ladunud, tapeeti pannud, seina värvinud, asju seina kinnitanud, aga need kõik on sellised tööd, millega ka tublimad naised hakkama saavad. Õnneks pole minust osavamad inimesed ilma pealt kadunud, seega saab nõu küsida. Ja ehk saabub ka see aeg, kus minu oskused natukenegi paremad on kui seni. Tuleb lihtsalt ette võtta ja teha. See suvi pakub selleks õnneks palju võimalusi. Maal ema juures on teha küll ja küll. Homme võtangi jalad tagumiku alt välja ja sõidan rongiga maale. Viimane kord sõitsingi rongiga aasta tagasi. Igatahes on suvi alanud ja see on lahe. Naudime. Kõigi halbade asjade kiuste. Mina vähemalt kavatsen.