häda raha pärast

Kõndisin eile Prismas sellest letist mööda, kus lotopileteid müüakse ja oli tunne, et peaks ostma. Mõtteks see jäigi. Paar inimest olid järjekorras ja ma ei viitsinud sabas seista. Aga äkki olekski võitnud. Veel jõuaks isegi osta, aga kahtlen, kas tänagi viitsin. Lotovõit oleks muidu päris lahe. Ma olen mõnikord hellitanud mõtet, et mida ma selle rahaga teeks, kui päriselt ka võidaks mõned miljonid. Väga suuri unistusi pole, aga reisiks kõvasti. Nänni ostaks ka. Auto, mõnna korteri ja natsa kodutehnikat. Ainus, mida ma kardan, et äkki teeb suur raha mind lolliks. Ehitaks sellise elu üles, et mõne aasta pärast, kui papp otsas, ei jaksaks enam oma elustiili ülal pidada ja kukuks matsti ninali mutta. Ma arvan, et paljud lotomiljonärid ongi mõne aja pärast samadel põhjustel külili käntsatanud. Päris nüri oleks. Igal inimesel on ju piir, millest üle minnes ta lolliks läheb. Võim ja raha korrumpeerivad enamuse meist. Vaadake või mõnda ärimeest või poliitikut. Nali kuubis. Nimesid ei hakka nimetama, aga elevandiluust torne on meil vabariigis kõvasti. Eks mujal muidugi ka. Vot seda piiri ei tahaks kuidagi ületada. Ilmselt üks lotovõit, nii 9 milli, seda ei teeks ka. Kui siis vähesel määral. Käristaks sõpradele mõnikord ülemäära välja või ostaks midagi tobedat. Ikka võib juhtuda. Katus päris ära vist ikkagi ei sõidaks. Tegelikult on väga huvitav vaadata inimeste muutumist, kes võimu või raha juurde saavad. Tekib äravalitu efekt. Inimene hakkab arvama, et ta ongi väärt seda kõike ja on parem kui teised. Et seoses sellega on talle rohkem lubatud. Et mingid reeglid tema kohta enam ei kehti ja paljud asjad ongi tema jaoks eelkõige, mitte teiste. Kurb muidugi ka, kui inimesega nii juhtub. Niisiis, kui ma lotomängus võidan, pekske mind, kui selliseks muutun.